Juhan Liivi kogutud teoksed I/Maal
Maal.
— — — — — — — — — — — —
Rupsi siht näikse niisugune olnud olevat: Anname valu, piiname, küll ta siis oma kiusajad üles otsib.
Ehk oma vead ära tunneb. Oma asjad ära õiendab.
Linnas on süüdlased. „Niisugune tahab rudida.“ „Küll ma niisuguseid rudin,“ vennanaise sõnad.
„Rudin,“ s. o. pigistan, litsun, vaotan.
Vaotama, pressima näib ka kellahääletaja siht olevat.
Niisuguseid rudin. See on nüüd võtta, Eesti vaimutöölisi, kirjanikke.
Noh, niisugustel on ju rudijaid isegi.
Venestus-rudi.
✻
Ma tähendasin, et sellest sõnast pääle, „ärge ajage mind kolerasse,“ sissikutel hää oli vahele kaevada. Oli seda vaimu Gr. sees enam, ja avaldas ta selsamal mõttel pahameelt, siis oli lõhe väljas tuntud ja uuristajad ei puudunud.
Isekeskis toimetust tülisse ajada, see oli kõige otstarbekohasem.
Ja S. põlves oli avalik pahurus.
Mis siis?
Mind vaevas Gr. sõna, ei läinud meelest vagunis, ei ka V. M-s.
Oleks reheliste sekeldus õige, et S. Sibirien siin osa mängis, siis kannaks Eesti süüdi.
Kas kõike?
Vaevalt. Siin ei tea midagi öelda. Sest said Gr. vihkajad teada, siis oli sellest küll.
Nüüd S. sõna, Kennani „Siber“ ei ole keelatud. Võib säält ja säält praegu osta. (Jaan. 1909.)
Mis selle ütluse järgi Siberist jääb?
Ei midagi. Aga harimata rahva seas oleks sisin siiski väärt. — Ei tea, mis oli. —
Ja ega tallajaid puudu. Nüüd mõisa jaht.
Ainult paar korda oli Alatskivilt mõni sõnum lehes.
Noh, aga rahvas?
Ja meie majasse kõige vanema aja inimesed. Inimesed, kes „kirjamehed“ ei ole. See on rahva mõistel öelda. Kuid tõesti. Mu kõige nooremast elust pääle oli meie talus raamatukogude raamatuid, kihelkonnakooli õpilaste kooliraamatuid, ajalehed aastat 20 — ehk enamgi käimas; meil olid kuldnoka kastid puis, kui Eestis seda veel ehk kuskil ei olnud — seda K. kihelkonna koolmeistrite eeskujul.
Juba siis imestati: „Või, neil metslinnud kodu kastis.“
Ja maneskite pärast pilgati meie poisse kuni vereni. Vaesed, aga kannavad maneskid. Sandiräbalad!
Aegapidi jõudis ümberkaudne rahvas sinnasamasse. Pilkajad viisid omadki lapsed kooli. Kuid üks osa vallast, Vene küladega ligistikku, ei teinud vähematki muutust kooliga. See nurk, need nurgad olid pimedad nagu tänagi.
Säält nüüd toodi meie majasse naine.
Hüva küll.
✻
Küll ma niisugused rudin, linnas on süüdlased.
Kuidas on linnas süüdlased? Mina kirjutan üleüldise tähendusliku kirja ühe halva kombe üle, mõisniku sügisese jahi üle. Mina olen selle pääle küll vennanaise isast äratuse saanud, aga kiri oli üleüldine, minu enese silmanähtuste, kui ka vanemate aegade mälestus. Aga kiri oli üleüldine, ütlen veel.
Ja ei oleks tol korral, kui v. naise isa kõneles, isegi mõisnikud mitte jahtinudki, s. o. kui to jutt nii vale oleks olnud, ka siis ei oleks sääl süüd. Ei olnud jahti, rõõmustav, kedagi isiklikult nimetatud ei olnud. Aga sääraseid jahtisid sel ajal veel peeti.
Sellest on küll.
Peipsiäärsed, mis küll kirjas ette tuli, ei lükkanud kedagi ümber.
Ja kellele liiga tehtud, oleks võinud kaebada. Mis puutus see nendesse, minu vennasse, naisesse, selle isasse.
Aga mõisnikule taheti „sõber“ olla. Mulle ka. Noh, mõlematele ei võinud. Jahi kombele talu mail, väljadel, taheti sõber olla, ütlen. Et meie mõisnikud enne kirja kirjutamist v. naise isa järgi nõnda jahtinud, talu mail, siis tunti, kelle kohta kiri tähenduslikult käis, kust äratuse sai.
Kas ta siis vale oli, jaht. Ei, seda ta ei võinud olla.
Ja selle kõige pääle üleüldine kiri, peipsiäärsete nimetusega küll.
Ja mis sellest siis viga. Oleks sääl kaebtusvõimulist olnud, oleks kaevatud.
Oleks sääl valet olnud, oleks kaevatud.
Oli õige, mis oli siis tembutada? Meelsust taheti näidata.
Linnas on süüdlased.
Aga mis tegi vend? Tema, ei iial kütt, ei püssi katsunudki, pärandas surnud vennalt püssi, ja et naisevennad selles harjunud, harjus temagi. Tema laskis just sel sügisel ja pääle kirja avaldamist oma orase põllult jäneseid.
Kus on siin rentniku tarkus, ettevaatus, ehk kui see sündinud, minu hoiatuse tähelepanek, mida ta minult sai?
Kui ma kodu tulin, siis ta enam ei lasknud. Aga igavus teeb imet. Siis läksin ma ise kütile. Kuid mõni minut vältas oode. Ja paaril õhtul. Minust jäi püss lahtilaskmata, küti amet õppimata.
Kuid selsamal nädalal, teisel õhtul pääle mu käiku, pandi naabri talu vahtisid, metsavahtisid täis: valvama meid, mind!
Ma tahan nõnda avalik olla, kui siin üleüldse midagi avalik olla ehk salata on.
Vend ehk tegi ebatargalt, minu asi oli lusti asi, meelelahutus, ei ulatanud kellegi õiguste külge — kuid mäherdune lõkkev viha!
Linnas on süüdlased?
Linnas süüdlased? Aga linna asi oli ussitöö, kui oli, ehk oli ennast süüdlaseks pidajate kartus, kui oli, ehk oli ära hirmutatud, järelvahitud inimeste kartus, kui oli, need kõik on arvamised. Siin aga oli avalik meeleavaldus, avalik seljatagususe märk, avalik kartus, kui tahetakse, ja selgesti nähtav kalduv üleminek — mulle vastaseks.
Kas mõni ajakirjanik või kirjanik ilma laituseta, laimajateta?
Aga kas rääkis naine või vend minuga sõnagi, küsis, päris, elas kui perekonnas vaja?
Lapse hälli ees sain segast keelt kuulda — näha, mis ei tahtnud.
See oli ülemineku eeli, ehk vähemalt, kui ta veel avalik ei olnud.
Kas mõni ajakirjanik laituseta? Aga vennanaine ei kõnelnud, kui elav vahakuju, sõnagi — tal olid paremad nõuandjad.
Siis tuli välja rõõmus inimene, tembukeeli kõneleja.
Linnas süüdlased. Kes aga nüüd akende valgustaja? Kelle käsul, nõul?
„Niisuguseid oskan ma rudida.“ Tema rudis, „linnas ruditi“, kus kõik ruditi — ja tema, kasvatusest täitsa ilma, vaevalt lugeda porssiv, tema otsustas oma keeli ja sõpruskonna meeli.
Ma olin vennale rääkinud koju sõites, et mu elu tumedaks ähvardab minna. Seda on naine kuulnud. Ma rääkisin, et mind ehk kellegi poolt tähele pannakse, ei tea kellelt, ka seda.
Kes oli aknate valgustaja, kelle käsul?
Nii palju nalja ja rõõmu leidis nüüd see paha inimene minu kohta ja üle.
Ja see ehmatas mind surmani. Ehmatus, kartus, kole aimdus.
Naine aga lõbus kui lõoke.
Ja siis lapsed ja — isegi vanemad! Uus aeg, asi.
✻
Müüraja! Nüüd pead kannatama, mu pää on verd täis!
✻
„Olevik“ oli kolevik, aga Peipsi park langes talle kaela!
„Olevikule“ oli teenitud, aga kas ta mulle teenitud oli?
Eesti asi ja Eesti aeg!
„Olevik“ oli südametu ja meeletu enese puutumata kohuste täitja, tükiaegse pea üksitöötava liikme vastu. Tema sisse elatud, — ei puutunud asi kõik temasse.
Nii palju vintsutati juba Tartus.
Sellest tuli: „Mind kiusatakse taga“ selleaegsele shandarmite ülemale Nikolinile, hra T. nõuandel.
Kuid avalikult olid ju linnavahid enne seda silmapilku kauplusse järele vahtima tulnud. Olin surmani ehmatanud, T-le ei saanud asjalugu ka enam seletada — nõnda hirm oli. Arvasin, et enne õhtut raudus ehk saadetud olen.
Miks —?
Ja see’p see oligi asja koledam külg.
Aga kust tuli nii hirmus kartus nii äkitselt?
Vennanaise segastest sõnadest ja olekust enne seda — kõik lõi äkitselt valgeks.
Kas oli ta enne seda kõnelnud: „Oh mu tütreke?!“
Küll.
Ja — kui sureja ehk kui kaval voodis, kes ei — häbene!
Säält see kole valgus ja hirm. Oli ju muidugi kartusi enne olnud — need ei oleks mind iial ehmatada jõudnud. Kui ka ei tea, mis halba tulemas, inimene õigel teel ei karda.
Metsavahtide valv oli ka just enne Tartu sõitu olnud. Siis ehmatas üks „Oleviku“ kiri, lehes. Neil ei oleks mõju olnud koduses selges elus. Kuid kas ta oli selge?
Kirjutasin jutu „Nõia tütar,“ lugesin tükati ette.
Ei ilma, ilmset põhjuseks — oli naine ometi hirmus vaevelnud: Mind teotab, kirjeldab!
Peipsi ümbruse asi!
Hoidku küll.
Säält mulle: „mu tütreke“ ja voodiesine ja säält mulle surm südame!
Ja nüüd: linnas on süüdlased.
Linnas on vast laimajad, ise hädasolejad laimatud — mis ju meil vahest ei ole kannatada — linnas võib vaenlane olla — aga mitte õnnetus. See oli kodus. Mitte hirmutus.
Rudi siis.
Aga ruditi. Last ruditi, et ta kisendaks, ruditi, et mina kardaks. Seda oli kui vaja. Ja kelle akna tuled? Jumal vastaku. „Need on su pääs,“ kostab naine.
Ja kui siis tulikuuma leili käes mõistus tõesti segi läks — akna tuled, palav kamber — kui siis surma oodatakse, kinnivõtjaid, neid ei tule, naine lastega heledalt naerab — kui siis väljakaratakse, et linna joosta, sest „kohus“ on üle kõige, soldati moodi rind ette üle õue minnakse, kui ei tea mis öelda, keda tabada, siis lüüakse rehe all soldati moodi trummi.
Vana pada!
Ja tõesti uskusin ma, et soldatid rehe all valve pääl on.
„Kui ma põristasin siis läks ta kui tuul!“
Nõnda naine nüüd mõni aasta tagasi naerdes.
Aitäh! Siis nüüd enese sõnade järele salapolitseid mängitud! Kas ei ole ilus terve mäng viimse poole tegemise järele (kelle aknad?), mis südant vaevas, sest et kõnelda häbi oli — häbi oma maja inimese uuesti võetud naise oleku pärast, kellest — kõnelda ei saa, et ta iseäralik on.
See siis pidi see mõistuse kraadija olema!
Ja kui uuesti tulnud naist püüdis teda ju igaüks majas tarviliselt austada ja nõnda oli tal kõigi üle mõju.
Häbeneb — nõdrameelne!
O —!
✻
Pää valutab mis hirmus. Süda töötab korratult. Kõik kõrge närvihaiguse tundemärgid.
✻
Sel ajal käis venelasi kui vihma meie talusse. Kõiksugu kaupmehed ja asjaajajad. Ka nende kõne oli porisegi — tähenduslik.
Noh, pumba asi. Ja pump oli mulle enesele — tundmata.
— — — — — — — — — — — —
Ja mis võisin ma ette võtta. Iga seletuse püüegi nende vastu: vaimuhaige! Ei, naer. Nüüd nad vastasid nii, pärast, ikka, kui kusagil tahtsid rada raiuda.
Ja nüüd — seesama laul. Nemad tõendavad haigust, neid ustakse.
Ja kes on selle haiguse sünnitanud. Ptüi!
Oh, kavalust on rohkem ilmas, kurja kavalust kui rohtu muru pinnal.
Sel, sellel ilusal ajal, kus mul hirmu ja häda pärast, teadmatuse pärast, kui mul Peipsi kõige raskusega kaelas, — tahan vahe pääl tähendada — mu ära hirmutatud omaksed, neid, petetuid, käidi vaatamas ja katsumas, kohutamas ja näägutamas, — kirjutas Riia Vene leht, rahvas mõistvat mõnikord paremast püüdest aetud, politsei kohuseid täita.
Küll pidi siis Eesti asi hirmsas hinnas seisma. Sest kui ma Jüripäeval 1893 Tartu sõitsin, oli guillotin „Postimehe“ ukse ette, Henningi platsile näha pandud.
Ma sain siiski veel aru, ehk küll kõik ümber kees ja kääris, et see nokutus on, ehk küll mulle lüpsi töö vaigiti, omastest.
Aga kodus vennalapsed jälle kaelas, väsitamas ja kunstkeelt kõnelemas — väljapumbe vastused. Aga pumbe oli mulle seletamata.
Küll oli see piin kole, küll hirmus!
Mu vend revideeris „Oleviku“ poliitika ringvaatusi, üksikuid tähendusi, sõnu välja pildudes.
Ei või värvitumat ja tühisemat mõelda, kui need ringvaated. Ei kusagil elu ta tähenduses, seegi mitme tsensori alt läbi läinud — siiski veel!
Ja „Kihelkonna kirjasid“ uuriti. Kõike, kõike. Jah, arvamises, et tõesti sala kohus, sala otsimise ring kusagi kodus varjul, andsin oma „Nõia tütre“ esimese musta kirja — aega oli kodus palju, kirjutasin ümber — „läbi vaadata“.
Ja vend võttis vastu ja kadus rehe alla. Vastus toodi tütre suu läbi: „Wildega kokku mänginud.“
Asi kah.
Kõik elujärgud, elukohad, elamiseajad otsiti läbi, veeriti ette korrapärast. Iseäranis Tallinnamaal venna Jakobi elu. Mängiti ette, kõneldi tähenduse keeli.
Selles oli vennanaine imeosav.
Ja nali, ikka see kõliseva hääleline nali.
Endise mure aja järgi oli tema alatasa sulav rõõmus. Suur oli muudatus.
Pill oli täiesti hullude käes.