Juhan Liivi kogutud teoksed I/Kuhu asjad mõnikord kaovad?

Maal
Kogutud teoksed I
Juhan Liiv

Kuhu asjad mõnikord kaovad?

Kuhu asjad mõnikord kaovad, on koguni arusaamata. Umbes kuu aega tagasi kirjutasin ma Tartust „Berliini Päevalehele“ mitu-setu kirja, millest, nagu näen, ükski kätte ei läinud, pääle ühe, mille markeerisin. Teised saatsin kõik margita.

Mis mina nendes kirjades kirjutasin?

Mina jutustasin sellest, et meie oleksime vilet puhunud ja Teie ei oleks mitte tantsinud; et meie oleksime ära surnud ja jälle üles tõusnud — ja surm ei olegi naljaasi — ja keegi ei oleks mitte tähelegi pannud!

Et nii väga osavõtmata meile ollakse, meile, Aleksander  II-le, III-le kui Leo Tolstoile, kes ka veel Tolstoinagi surnud ei ole, vaid priske Isakesena edasi elab — oli au talt musu saada ja temalt kuulda, et mu nimi Paul olla —; ja et isegi meie Hiina mehed (kurvad küll Mandshuria pärast) siiski kõigest jõust katku teha punnime ja Venemaale pääle tungime, kõik hää asja ja hää mehikese kasuks — noh, Poola kasuks!

Seda mina kirjutasin.

Ja siis kirjutasin mina, kuidas Euroopa Nr. Nr. (vabandatagu, vali inkognito oli nõutud ja mina sain aru) oleksid kui numbrid meie linna (ise mõtlesin: Tartusse) tulnud ja elaksid siin kui gnoomid, see on pisitillukesed vaimud, pöialpoisid nii, varjus ja varjatud, ja et nemad paha tembu oleksid teinud, ühe — pupekuningakese!

Mina arvasin nüüd, et ega säärast ilmasüüta asjakest keegi ei taha takistada — Poola uut ühendust. Kellel võiks küll kõik selle vastu midagi olla.

Minul ei olnud markisid, panin ilma margita postkasti. Arvasin, mõni hää inimene paneb margi. Nõnda vist pidi olnud olema, sest postiametnik, kellelt küsisin, kas siia ei ole ilma margita kirju toodud, vastas mulle: „Need saadetakse ära.“

Aga nad on ära varastatud.

Tallinnas, 28. aprill 1911.

Paul Aleksandrovitsh Romanov.
(Juhan Liiv.)

P. S. Ma kirjutasin sellestki, kuidas keiserinna Katarina neli last sünnitanud, ja et Vene valitsejate prouad seda sest saadik enesele Pariisi moeks peavad.

Seesama.