Juhan Liivi kogutud teoksed I/Äärmärkused
Äärmärkused.
Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust.
Marmor, gips ja savi on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“. Kangelane näitab käega kuhugi jne., mis kunstniku mõtte nähtavaks teeb, kujutatavat nähtavat nägematuga, „eluga“, „voolamisega“, mõttega seob. Ühe seisaku silmapilguga annab kivi, raud ehk värv terve sündmuse, mõtte, reaalse elu ja meie elame aastatuhandeid mõttes sinna külge — seisaku pilk suure ajaloo sündmuse lävel — ühe kangelase kehastus sidus meie temaga, selle voolavaga.
Valguse ja varjuga kujutab kunstmaaler sedasama, mis kujukunstnik, skulptor. Nähtava ärakirjutajana, kopistina, joonestajana annab ta nähtava teisendi, näopildi, portree, kui üksikseisaku ta kujutussilmapilgul ja ilma tagaseinata. Astub ta asjadega kõnesse, see on, seob need välise ilmaga, kehadega, naabritega, kaasasjadega, — astub mõte juurde — elu, liikumine. Ühendab meid eluga, inimese mõtete ja tundmuste vallaga.
✻
Mis mina sellega tahan? Mina tahan sellega neid asju ära ütelda, mis ütelda niisama rasked on kui loomine ise — hää õnnega lähedalt koos. Helin on kord alganud millegi kohta, ära ajada mina ei saa, vaid — tulgu meile sinu riik!
Ja sellepärast algan ma veel kord: Noodipää all on hääl. Hääle kiiruses ta iseloom, hääle raskuses ja vahelduses ta seesmine sisuraskus. Noodipää otsib oma võtjat klahvi ehk keele pääl ja kõik on käes.
Ja sõnaga on samuti — teise kõrval! Temagi on noodipää. Tähenduseta keha, asja nimi ainuses, aga kompositsioon teise kõrval. Siin on kõik see saladus, mille pääle ma välja lähen.
Asja nimi toob asja enese ajule näha, ilma et me teda ennast näha tarvitseksime. Meie oleme mälestuse läbi tema külge seotud, ta on täitsa elavaks saanud, vahet ei ole endise silmalise nägemise ja nüüdse selle nägemise ehk vaimlise olevuse uuesti meeldetuletuse, kajastuse, uuesti sündimise, reproduktsiooni vormilise tiheduse vahel mitte. Ütleme, vast oleme veeuputuse läbi elanud, virmalisi näinud ehk sabaga tähte ja nüüd kuuleme ehk loeme aastate järele: veeuputus, sabaga täht jne. Pildid nähtavast ja muljed kuuldust on kajastuses niisama selged.
Veel kord, sõnad on asjade kujud, pildid jälletajad, kajastused.
✻
Ma arvan, et juba igaüks teab, et ma kõnelevast kunstist kõnelema tahan hakata.
Kui väga kõnes-looja, luulekunst muusikaga ligidases ühenduses on, paistab kohe.
Muusika esitab hääle muutmise läbi tundmusi, kõne sõnade läbi asju ja olemist, millest mõtlemine ja tundmused tulevad.
Ja nõnda läheneb luulekunst, nimelt lüürika, ennem muusikale, mõtlev, juurdlev, kujutav, jutustav enam plastilisele, kehalisele, asjalisele, asjale (Gegenstand).
Kui nüüd klaveri ette istuja korraga ühe klahvi valesti võtab? Halb.
Ja kui sõna valesti võetakse, kui pinsel vääratab ehk joon vaimus juba kindel ei ole —.
Kõik ühesugune õnnetus!
Tuglasega ütlen: teised näevad üksi luules rütmi, kokkukõla, õrnust, vägevust, nagu ei oleks proosas seda ollagi!
Kõne — ta on kõik muusika!
Kõik aga ka plastika!
Sest terve kõnekunsti töö rikuvad ainult kaks vehi-väikest asja ära: sõnu oli kas liig vähe, ehk — liig palju.
✻
Et kõik tundmuslik tõesti nähtava kuju on, siis tuleb loomise juures ikka nähtavaga algada, nähtavaga varjusarnast siduda, — nähtavust, kehasust, kehadest, ainetest!
Kehadest saab ehitada.
Tundmusi saab tuletada.
Kuid ehitus on kaine, plastiline. Palju kehasid, — võib külmus tulla.
Muusikalised, lüürilised ärapildid pikkades ridades, ilma oma valitseva isandata, positsioonita, võivad — und sünnitada.
Palju mett koos, — upute!
Seda tahtsin ma öelda, et mõned enese ajutöö nõrkust paljude ilusate sõnade sisse tahavad varjata — näit. noored armastuse hellusest ja õnnest kirjutades, ja ei anna oma kujule positsiooni.
Nagu selgroota silk.
Ei, ilma ei saa petta, enese oskamatust sõnade kuhjamisega katta.
See natukene, mis selgroolist oli, uppus ära.
On nagu subjektita prädikaat. Kunsti mõttes täiesti seda.
Sest kandja ehituskivi puudus.
Aga ikka seda meeles pidada: mis asjad ise, ilma et nende esitaja välja paistaks, omast jõust, midagi kogemata, uut, ammu otsitavat ütelda saavad, siis —
Nüüd see see ongi.
Ära too iseennast mulle näha, — mina olen samasugune, — mine kuhugi kivi sisse., kännu sisse, — hoia oma saladus endale!
Tule mulle kunstiga, mitte loomulisega.
Keeda, küpseta, piparda oma aine läbi.
Võta kontrastide eel sarnase juurde sarnane, viska kõlbmatu teisele poole — tule siis suurelt!
Kusagil ei ole sõnade rohkus ja „aga“, „kuid“, ehk mõistete kordamine hirmsam kui sääl — kontrast kadus — ei tea kuhu. Kass sõi ära.
Lahuta ja vali, lahuta surmapõlgtusega! Ükskord tõmbab lahutatav end vägivallaga kokku — viib sind ühes — loomine!
✻
Hiljuti võtsin kätte miski lehe — kujutas keegi oma armastuse tundmusi ja suve päeva. Küll oli ilus keel. Küll oli ilus lauseehitus, küll oli määratud pikkus, aga mis puudus — oli asi, millest kõneldi. Ta ei jäänud ei päikese paiste külge, ei ka suve päeva külge, ei kõlvanud ta kirjeldajale enesele — ta ei olnud loomukohane.
Vägimehe kannatusega katsusin vaprust näidata, algasin kümme korda lugemist, ei saanud lõpuni ja kui sain, ei teadnud, mida olin lugenud.
Ei saa müüri ehitada kivide varjudest, vaid kividest enestest.
✻
Enam kui kümmekond aastat tagasi, kui Eestis isesugune kahvatanud sentimentaalsus noorte loomise katsetes hakkas ilmuma.
Sentimentaalsed kujutused, väsinud, kurvas kujus. Katsuti lootusetust, võimetust, seespidist rõhuvust kehastada. Hall taevas, hall loodus, hall sügise, hall igavus, tühjus, õudsus. Sõnadest kaugemale, objektideni, läbilööva mõtteni ei saadud.
Oli kui hall kool, väsinud stiil maksma saanud.
Mis kui „Eesti väsimus“ viimaks trehvava sõnana välja lõi.
Kes ei tunneks Eesti väsimust. Ei teaks, mis see on.
Antagu andeks.
Kõigest ilma, luuletasin ma, et just kodus Kaiser & Hoffmanni „Retorik“ äratajaks oli, aastat kaks — hallist murest, hallist igavusest, — ei, õigem sügisest, sügiselisest. Et nad hukka läksid, ei ole tarvis seletada.
Ah ja, tahtsin öelda, et inimesel mõnikord nii on, nagu ta peaks oma rumaluse ära tegema, siis ta saab elada. Ka minul nii praegu. Ma sumpan oma rumalusele sisse, või maksku ta elu.
Aga siis, kui rumalus tehtud, siis näevad kõik, et see tarkus oli, mitte rumalus — elu kaitse — tung pimedusest valgusele!
Ma, väike ise, tegin omi väikseid sügise laulusid — olin hall üle ja üle.
Kõrvetasin nad.
Ja siis leidsin halli luule, kurva, tühja kirjelduse kirjanduses eest. Leidsin enese omast nõrgema.
Küll oli siis valus!
Põletatud!
Ajalehed rääkisid minust, kuigi harva, ja — keda Jumal tahab nuhelda, seda laseb ta meelitada — kiites.
Järelaim võib kah kaasa mängida.
Ja — eks vast minugi väsimus olnud Eesti väsimus.
Linnuke laulab kosutavas suve õhus — laulik laulikust kaasa veetud.
Ja Eesti väsimus — kas see ei olnud tükk Eestist — ühe kehaline nõrkus ja teise, Gr., Eesti häbematus. Sest A. Gr. ehitas maja ja mina kirjutasin lehte. Mees käis ise laksutades ustest, kui koju tuli. Mis tal on? Ütlen koha üles — küll ta keelab, tõstab palka. Ei, lahkumine tahetud.
Lähen.
Lähen mures koju, Johannes Scherri Euroopa kirjanduse ajalugu põues. Lagunud isatalu vastas.
Viskan vaimustuses tähenduse ajalehte asja üle, mis laita kuulu järgi kohaseks pidasin. Lagunus ja varatus nõuavad.
Kiri oli kare, rentniku seisupaik oma ärasalgamisele avatlev. Gr-ist mahajäetud, omastest salatud, luuletasin ma oma halli luulet!…
Kes rohkem nõuab — laulgu!
Välised mõjud mängisid kaasa väsinud stiilile, hallile koolile. Aeg vormib mehi.
Aga ei üksi Eesti väsimus ei olnud sentimentaalse selgrootuse põhi — oli Eesti kunstioskamatus, hällis virisev romaan ja lüürika.
Oli aga ka midagi kui moodsat, tahtis seda olla. Troostituse esitus ei tunginud aga kusagile arusaamiseni, võimiseni, läbi. Ta tahtis aeg olla, aga ei olnud seda.
Ei olnud mina ta põhi, kui vast kaasmõju maha arvame, ka mitte.
Ta oli loomise võimetu, nagu ta seda praegu on.
✻
Jah, ühesugusus, sentimentaalse kõiges nägemine, on plastilise ära lämmatanud. Hiline õhtu — higista ja — asjata. See jääb lugejale järele.
Kunstita kompositsioon ja siiski — kõrvitsa esimene õis.
See lõpmatu eleegiline, müstiline valu sügise looduses —
Raputage loodus luupainajana seljast! Niisugune ta ei ole!
✻
Ilma jutustamiseta juttu, skitsi, novelli ega romaani ei ole. Jutustamise kannatust ei ole, tahetakse kõik korraga anda ja ei anta midagi.
Ja läinud generatsiooni varjudest enam uut elu luua ei saa. Nad on hauda läinud ja nendest tundmustele antud kujud, sõnad jäänud. Uut Schillerit ei loetaks enam nagu enne Schilleritki Schillerit ei olnud.
Urise sina…
Kui sa nüüd ust ei tunnud…
Otsid teda igavesti asjata! —
✻
Kuidas üks vale hääl terve muusikatüki rikub, nõnda iga ilmaasjata sõna keelemuusika, ta jõu. Ühendamine ehk lahutamine olgu piinlik puhas, et mitte üks ilmaasjata sõna päämõtte esitajat ära ei lõdvenda, väsita.
Siin närtsinud lilled ja lehed,
laulab kurblaulus J. Lipp.
Aga mis tähendavad siin veel lehed? Lehed, kus juba lilledki närtsinud? Eks ole lill, õis ometi tähendusrikkam kui leht.
See on väsitav, lõdvendav juurdelisand.
Niisuguseid vahesid ei ole hakatudki veel Eestis tegema, ja siin on ometi terve võimine ära karakteriseeritud — dissotsiatsioon kui puuduks koguni.
See on see vesine, see ümmargune, see mage luule ja proosa.
✻
Oh, sina oled peenikene paiss, sõnadega maalimine.
Ärgu olgu viimases midagi tehtud, vaid tuntud, just helinaks, oma algolevuseks, sõnaks saanud; ja viimases, nõnda öelda, joonestuses, kaine-kujutavas, asjalikus, rajavas, eesjoonekesi ajavas, telingus, mitte tundelisi hüüdeid, vast aga küll nägemata kaastundmust — sarnane reab sarnasele… ennem nägematu astub veel salakesi kangiks juurde…
Ma ei jõua unustada viimase kohta näitust ehituskunstist.
Inetu kivi, konarline, aga kindel. Lubi ja näotu vahetäitja kivikiilukene. Kaine ja labane, igav ja proosaline.
Objekt objekti pääl hunikus. Surnud kraam. Aga need kinnitatakse ette-teatud plaani järele.
Ja kui valmis templisse astume, missugune vägevus: võlvide, sammaste suurus, kontrastide tugevus ja õrnus — luule ja labasus — nendes on kaja, meistri kätetöös — hing kivis, lubjas, ja subjektiivne tõstab korraga enese kõrgele üle objektiivse.
Miks ei katsuta enne labane, näotu olla, et ilusale ja vaimustavale tõusta! Miks tahetakse kohe suur olla?
Tuglas: „Oma päikese poole.“ Miks otsitakse eha kumas surma müstilisi varjusid õnneliku noorpaari kirjelduse alguses, ehk olgu siis, et õnnelik naine tõesti närvihaige, enam, vaimuhaige on, sest et ta oma õnne kardab.
Terve inimene ei karda õnne. Ja on närvihaige — siiski ometi on kõik see olemise eleegia nii kruvitud, sunnitud, et — rohkem haledust kirjutaja vaeva, kui ta esituse vastu tunned…
Tagasi oma eelmõtete juure pöörates, tahaksime vist kõik uskuda, et asjadest, mitte nende varjudest, midagi sünnitada laseb.
✻
Meie tahame südame tormirutulist tegevust, tundekiirust seisakule panna; meie tahame tarretust liikuma seada, halli aega kõnelema, kaljumäge vägevust avaldama — looduse esijõudu. Loodus teeb sedasama, teisendab. Olgem siis luues loomulikud!
✻
Ei ole kunstnik, kes kõneleb. Ei ole kunstide vahel kasvanud, asjas vilunud kunstitundja.
Aga ajab taga — ajab taga, mis kisendab, ja rahul ei ole.
Hallus, hämarus, väsimus, õudsus — ütleme parem: kirjutada katsuv mittemidagisus, noorus, selge, pehme, roheline noorus! —
Küllap need ära leiavad, kellest see mõeldud.
✻
Vanad on vaikinud mitte üksi oma vanamoodsuse pärast, tihti ka noorusest tagasitõrjumise pärast.
Kütta olen saanud, mina ise. Hullumajas olen istunud…
Pah!…
Hall luule.
Uskuge: see noorus, kes kõikvalitsevana olemas oli kümmekond aastaid, tema ajani ei jaksanudki. Aeg ei keelanudki. On aeg, siis aeg. Aeg just vormib kujusid. Rousseau, Voltaire.
On aeg unine, olgu kõne seda plastilisem. On põld valve all, kõneleme kodus. Ka väiksematelgi asjadel, kehadel, on küljed, kandid.
Millal ei ole aeg — kirjanikule raske. Ilma selle raskuseta tõmmata ei olegi.
✻
Ütle, mis sa tahad, ja mina kuulen. Ütle mis sa tunned, ja mina tunnen ka.
Vangista mind. Aga mina kirun ja nurisen, loen ja ei loe — kohus mul lugeda, pean.
Tüsedust, mitte tilgake vesist unistust. Ehk koguni arusaamatust.
✻
Truu astub joontesse. Aga ei ole õiged. Tüdruk ei otsi ometi igast sulasest meest, ehk küll iga tüdruku idee väga selle sarnane on. Karikatuur. Ema soovib tütardele enne surma sedasama elu, mis enesel, s. o. mehe pettust võõrast paigast toodud lapsega — see on, üksi „enesele elada, ilm on petis“. Ei ole õige. Kõige langenum ema noomib ikka tütart: see on ju kõige inimsuse sihtjoon, et ta oma järelsoole paremat soovib, ja kuigi ta ise langenud, enesest ausam-olemist.
✻
Kujutatagu kehadega, mitte varjudega. Kivide varjudest ei saa müüri, küll aga kividest enestest.
Kõneldakse tundmuste nimedega — kulutavad varjudega. Ma ei tea, kust nad tulevad ehk miks nad tulevad.
Ma tean, et kirjanikul meel hale on. Aga sellega ei ole ma kaugemal. Miks ta hale on?
Mis puutub minusse kellegi haledus. Kirjutatagu plastiliselt, kujukalt.
Kehad, kehad kokku, asjad, nimed, sündmused. Küllap nad tundmuse kaasa toovad.
Nad toovad kaja, selle enne nimetatud varju, ja see kaja saab nüüd pääasjaks. See on subjektiivse tõus üle objektiivse!
See on kunstniku veimevakk, see ta palk.
Aga mis saan ma lahtunud viinast. Mis näituseks Schiller nendele olevustele nimeks andis, mis ta ise lõi, see on tema keel. Mis selle kõrge keele kordamine väikese algaja käes kõik aitab?
Teist Schillerit ju enam ei sünni ja kui, siis keegi teda ei loeks.
Mõte, tundmus, lõi enesele ise keele, kõrge luulekeele. Algaja algagu lihtsaga ja lihtsa keelega — küll tuli keele toob.
Ehitus, kaine, kividest ja lubjast, üsna nähtavatest, liht asjadest — ehitusmaterjaalist, ja kui tempel valmis — missugune pühadus sääl sees!
Aga kui me nüüd räägime ikka pühadusest, mis templi sees, ja templit ennast ei näe, ehk kui see ennemini lehmalaut — noh, ei pühadust kusagil.
Kisenda ja hädalda mis hädaldad — minul on kah häda, ei saa ega saa ainu tükki läbi.
Ma võiksin hallist koolist nii mõnda nimetada, mis väsitav ja maotu oli; mõnda, milles elu leek ei puudunud, aga mis modern väsimusse oli pandud — nurgelised rattad olid moodis — aga ma usun — te vabandate!
✻
Lattik kirjeldas õnnega väikesi. Aga et see tee ju kaunis tallatud oli, ei äratanud ta mõju — kui siin mõju äratada on. Kes L. põllu kutseks võtab, kui Andersen, võib ju ehk midagi ära teha. Kasvatusteaduslikult oleks meil üht Anderseni hädasti vaja. Võõras asi ei huvita. Paremad veel olid L. paar joonestust lehes — olid nii õnnelikult leitud.
✻
Pääjooned selles väsinud stiili koolis, aga ka pääluhtaminekud peenes „nägematuses“, olid Enno luuletused ja Ridala omad. Viimaseid ma lugenud ei ole, aga ju need kõige paremad olid mulle liig peened — ma ei saanud järele. Juba, et sarnase meeleolu eest ise meelel iga abinõuga kaitseda püüdsin. — Iseennast kunstlikult uinutada, mis sellega saada?
Enno laulud — „iseendasse“ minek, nagu luuletaja ise ütleb, ei ärata rahuldust. Säält iseendast — just mina püüan välja saada, kellesegi teisesse, elusse, valgusse, kontrastidesse — mis kirjatöösse puutub.
Ise ei huvita mind, teisi veel vähem.
See on Enno õnnetus!
Enno tõmbab mind, tõmbab kohati vägevasti ja ma uskusin talenti leidvat, siis väsisin — see mulle enesele kardetav uim raputas mu eemale.
Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis, Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Ses öös ma nägin jumalate randa. |
siin on tõotavat ja siiski — udu katab kõik ära. Positiivset ei ole. Ei saa mõelda, mille alla kõik sureb.
„Oder“ — vabadiku tõllassõit ometi kaelasid ei pikenda. Mõte lõunamaa kobara ja meie odrasaagi pääle õlle laudade vahel kõrtsides — ei saa temast jumalate sädet. Tundmus ei tõsta kõrvagi. Vii sant saali, sääl ta veel sandisem.
„Märgitud“ ja „Sügise rannal“ teevad mõlemad mulje ja tugeva. Siin on luuletaja. Aga näib, nagu oleks ta kellegi alla ära väsinud, laul tuleb kui hauast ja mõjub kurvalt — kuna millalgi affekt täitsa välja ei löö, mis kurva suureks teeks. Ja see väsitab. Kurbtus nõuab plastilist. Ma kurvastan siis ühes ära ja jään siis rõõmsaks. Ta ei tohi väsimust, ükskõiksust esitada.
„Mina“ ja „Ma tunnen lillesid“ on vahest veel paremad.
Aga see väsitav, väsitav kurbtus… Selle, oma aja, väsinud stiili modernismi vahele on need helid ära kadunud. Nende tõmme toob kurvameelsuse, „minek iseendasse“ ei meeldi. Kontrastilisemat, tulisemat, naiivset otsid sa — viimaseta on iga laulik kiriku lauluraamat — aga ei leia.
Ja kohati küsid, mis see on. Ja kui sa mõistvat arvad, siis ei taha enam mõista — nagu oleks valu kõige sügavam siin peidul, ehk õigem, tema avaldus nurja läinud, — selles nägematus endas, ja siis ei taha enam kaasa tunda, ei saa tunda.
Vahest on need, selle halli aja väsinud stiili nõudmised, kunst niisugune, mis valust tahab öelda, aga ei saa öelda. Ehk et nii peen olla. Aga siis peaks meil sameti sohvasid olema, kus kaebada ja koltuda — nägemata, tegevuseta.
„Igatsuse laulust“ ei mõista mina midagi. See oleks nõdrameelse laul. Kui ma neli esimest ja kuus viimast rida jätaksin, siis oleks juba midagi. Aga siis ma ei tea, mis „jumala rand“ on. Ja ilma olen kõigest.
Selle hirmuga ei ole Ridala omi kättegi võtnud.
Vorm on surematu, mõte võib muutuda. Tõsi. Aga vorm üksi ei ole muud kui vorm. Laul ei ole mitte vormi pärast, vaid vorm laulu pärast.
Näib, et mõned seda ütlust teisiti on võtnud.
Need nähtused on omal viisil valutanud, sest mina olen vaikinud, et — tehku paremad oma tööd. Ja seda olen mõelnud, sest seda on mulle öeldud, ja ma olen uskuda katsunud ja ootanud…
✻
Kahtlemata on Tuglas kõige tähtsam kuju uue aja meestest. Tuglas mõjub ka tugevalt oma lugejasse. Mõjub ka vanemate, valminud kirjanikkude pääle.
Temas on jõud varjul, värske algjõud, kuidas seda meil ehk veel nähtud ei ole.
Kui see aga edeneb, elukutseliseks saab, üks asi, mis Eestis, vast Wilde välja arvatud, veel kellelgi korda ei ole läinud.
Ja sellepärast küll on nii mitu ootust kustunud.
Sest mitte-elukutseline kirjanik ei jõua iial kaua vangistada — uut anda.
Kui palju lootsime Ansomardist esimese näidendi järgi? Muidugi ootame edasi.
Kui palju Haavast — ei tulnud, juba esimeses vihus algas tagasilangemine.
Tuglas on kahtlemata viimase aja kõige suurem kuju. Teistega ei seo teda muu kui üheaegsus.
✻
Minul on oma rist. Ma ei saa kõnelda, mis tahan.
Mis ma kui lennates taban, selle ainult saan.
✻
Enno pääviga on see, et ta selgroota, karakterita on. Ma ei räägigi E. lauludest sellepärast nii pikalt, et neil seda tihedust on, nii palju arvustatud saada. Aga ma arvan, et Enno siin ainus ei ole. Teisigi saab vist olema, kes samuti nagu kuhugi „iseendasse ära kadunud“, veel kui külgejäänud hääl kusagilt kuulduvad —heledalt, aga ka haledalt elujõuta. Sest elujõuline sentimentalism on vägev, ükskõik kus, aga kord on ta seda siiski. Ennos ei lähe suuruseni, vägevuseni kusagil.
Ma tahaksin „Märgitud“ juures öelda: ta tahab palju anda. Aga mis sa siit ei saa, loodad teistest numbritest. Aga sääl ei ole seda vast niigi palju. Otsin varjust väljatulekut — ei tulda. Õhk ei puutu külge.
Ei mõista, ei saa aru. On need kaebekeeled kodumaale — kas siis see nii ära kahvatanud, kui ära elanud on? Ei. Temas on elu. Ajas on vägevus, saamine, loomine, elu, kui see kui kitsas oleks. Lauliku rind avaldagu temast. Ennol mitte.
Kui mõtleksid, et see kaebtus E. laulus isiklik kannatus on — peidetud kuni „iseendasse kadumiseni“, siingi tuleks varjatud leek kusagil ikka välja. Aga ei ka siin. Küll laulab Enno kusagil: „Sa tulid haigelt koju, mu kodukoha kaunim lind“, umbes. Ja siin räägib tõsine valu. Kuid „Uutes luuletustes'“ teda, seda tunda Enno mõistmiseni ei ole.
Nii siis tuleks öelda, et Enno valuta valu kunst on. Aga äpardanud kunst.
Ja siis, kas „Mere kaldal laulda“ ja „Noore kotka laul“ luule on, või proosa on, või midagi on, seda ma ei tea. Ja miks teda trükitud, seda ma ka ei tea.
✻
Ridalat mina ei ole lugenud. Aga ma tean, mis Ridala on. Ridala tahab uusi sõnu rahvale kätte muretseda luule kaudu. Võta!
Luule kaudu uusi sõnu anda…
Meelde tuleb lugu pikameelsest talupoisist, kes mõrsjat loetama viib — ühes võiläniku turu pääle ja ostab teel veel karjapoisile pastlad. Kui mõrsja kuuleks ehk kuuleb — vast jätab sinna paika.
Üks tee, mitu toimetust — ikka paika (igasse paika) ei kõlba.
Ei säält lähe sõnad lihasse-luusse. „Das ist des Pudels Kern“, ütleb pea iga Saksa keelt kõneleja. Nagu oleks Saksa muinasloost sõna hälli otsida. Ja ometi ei olnud teda enne „Fausti“ olemas. (Võimalik, oli, aga kaugeltki nii tuntud.) Siin on aga tõesti Kern. Ja ka kuulsa töö enese Kern küll. Siin on kui päevaklaasi tulepunkt.
Ridala laulud. Ükskord ma loen neid tõesti. Aga siis olgu mul aega ja kannatust. Siis olgu maa idüll mu ümber.
✻
Meie sõnad jooksevad keelemeeste käes sagedasti lõppudes kaduvusse, nagu mägestiku ojakesed liiva kõrbe — siht merde, arusaamisele, jääb kättesaamata. Ja oleks seda siin saada — higi järele siunaksid laulu ja ta luuletajat.
✻
Meil on see viis, et iga uus ajaleht uue keele välja mõtleb, ja et mõte, nagu oleks temas igavesti ühes tempos täiendada — see on meie kirjakeelest suurtes ringides kentsaka pärdiku teinud, ja kahju ei ole ära kaaludagi. Meie kui elaksime ajajärku pärast Peloponnese sõda. Kadunud Hermann oli oma kitsastes sunnireeglites, oma paendumatuses türann ja pedant küllalt, ja teised tulid ja olid veel pedantlikumad. Ühe kalli mehe habekas nägu ja kogeleja armetu kõne tuleb jälle kui noomija ette… Nii mõne kalli mehe pää jaoks oleks tükk seepi vaja, sest meil tahetakse ikka kõik olla korraga. Mina ei ole metsas olnud, ma olen aast-aastalt kõik lugenud, kõik keele variatsioonid läbi elanud. Tehtud keel ei ole keel, keel on luuletus, sünnitus. Kui õpetatud aednik oled, köida tikule, aga mitte, et sidemed lõikavad.
✻
Nii tõsine rõõm ja vaba hingamine tuli, kui korraga „Eesti Kirjandus“ kätte puutus. Siin on tükike Eesti kodu, Eestit veel olemas, võisid sa tunda, kui sa kõige kilplisema keelemurdmiseni, kõige purustamiseni noorte ajakirjas olid jõudnud. Mis üks Hornung, võõras, eluga maksis, selle puistavad noored kui tolmu endi jalgadelt maha —
✻
Nagu pidalitõbine olen Eesti elu keskel, uksed kinni ja südamed, ei saa kellelegi kodu minna kaasa tõmbama, ei tule keegi minu juurde.
Ei saa ega saanud ühtegi hakkama. Lähen, ei taheta, hakkan, nii paljukene kui saan, olen koldekiskuja — ei, muud kui okaskroon, valus, kõiges, kõiges.
✻
Ernst Peterson, Kitzberg, Tuglas on teised kujud uduse grupi keskel. Kujukus, plastilikkus, tugevus selguses, kindluses astub siin ette.
Nemad ja Wilde.
Wilde vangistab ja laseb siis joosta. Iseenese energiat ära lõhkudes, enese töös ise oma temast tüütuvust lugejale näidates, korjab aga siis raasukesed uuesti kokku.
Loota lubanud on veel mitmed, näituseks Mait Metsanurk. Tammsaare, see hoiab praegu pilgud enese pääl. Siis kerkib vanade iganud vormide ja väsinud stiili vahelt keegi iseäraldi, kangepilgulise, kunstivalmi G. Suitsi kuju üles, luules, millel äärt ja sügavust on. Sest ikka on siin ja sääl midagi. Uus, aga kõik mitte kadumisele.
✻
Eestis on pidali patsillus kunstiasjade keskel, pääle muude allapingutuse abinõude veel üks rüvetus — kõige uulitsale viskamine. Ette igale kaabakale.
✻
Oh võiksin ma sind, kodumaakene, ometi millegi tuuletakistuse varjul näha, takistuse varjul külmade tuulte eest, mis sind südameni, südamest läbi õõtsutavad.
✻
Inetu — iriseja kurat. Mis mina sinuga teen?
✻
Kare, lühike, selge on Peterson oma, kujutuses. Säärast avaldas ju Petersoni lühike kuje „Nälg“ aasta 18. eest „Olevikus“.
Ma ei ole Petersonist muud lugeda saanud kui „Paised“. Mõju oli suur. Oli terve kogu Eesti kirjandusest käsitada. Üksi selle juurde pidin lugema jääma. Kõik väsinud stiili siidiline, endise aja kateedriline, kõik poleeritud sõnade kuhjav unehellituslik oli siit kadunud: siin oli lühike, tüse mees.
Tormi ja vaidlusi, mis Petersoni pärastised tööd tõid, — nende objektisid ma ei tunne, — olen lugenud.
Küllap sellel oma põhi all oli. Eesti elu ei paku nii palju hällist pääle, et temas kõrgused äkki tõusevad ja laiust ja sügavust igal sammul edasi võtavad.
Meie kodu on kasin ja ihne oma andides.
Neil päevil käisin „Tuulte pöörises“ vaatamas. Mõjus rohkem kui lootsin. Ega järele teha ei saa.
Tuglas võtab inspiratsiooni vastu, ei liiguta aga teist kõrvagi. Ta seedib asja vagusi ära, et siis külmal lühikesel viisil tulla — ta ei ole midagi kuulnud. Ja see on Tuglase suurus.
„Kahekesi’l“ on mõju. Hulga värskendust olen säält saanud, hulk kustunud helisid uuesti ärganud.
Kui täismeister kujutab Wilde ühes loos, ma ei mäleta nime, „Lõbu ja teadus“, vist 1905. aastak., tohtrit ja tema kasvandikku. „Maltsvetti“ ei tunne. Ainult arvustuse kaudu.
Wilde ei hooli ju — endine Wilde ikka. Kõhukus, muretus ja vabadus töös — tema aated.
Ja muuta oleks hilja — siis tuleks mehe lugu kätte, kes leiva ära müüs, et saiast elada.
Tammsaare „Noored hinged“ sattus minugi kätte.
Ma ei oska õnne kirjeldada — ma olen ju närviline ja siia-sinna visatud õle pihutäis — sagedasti pigistab elu minust tõrva välja, kuna mesi pidi tulema, ehk nõndasama sinna sisse, ehk „ei“ pidin ütlema, aga „jah“ ütlesin, — ma ei räägi kui autor, kui spetsialist, — ma ei oska õnne kirjeldada esimese päätüki järgi, mis tundsin, et Eesti romaan ju nii kaugele saanud.
Sest helisev kevade oli siin Aino, minu enese naispaleuse kehastus, siis teine, siis kolmas päätükk ikka edasi.
Mina olin hoobilt kade ja õnnetu. Sääl ollakse juba. Ja sina tahad veel olla, loodad veel midagi teha, veel järele jõuda, ehk koguni eesrinda esitada, nagu sind aeg, kas õigusega, kas ülekohtuga omal ajal ärahellitas — olin trehvatud igapidi.
Kui läbi olin lugenud, siis olin — pool nutul, miks ma lugema olin hakkanud. Väsimuse tunde jätab kui Turgenjevi „Suits“.
Mait teeb mõnda hääd. Mürab oma osa. „Isamaa õilmed“ sai nii palju vitsu. Aga kenadusi sääl ikka on.
„Vahesaare Villem“ jäi minust. Ei suutnud. Väga huvitav oli algus. Aga siis kui Villem oma isakoha ju kätte saanud (Laenu lugu oli meisterlik), siis hakkas ta valitsejaks ja siis hakkas ta valitsejalikke aruandeid andma, just nagu valitseja, ja see oli kord igav, enam kui igapäiselt igav. Ometi mis ma sellest saan, kui loen, kas Vahesaare Villemi põllud 60 ehk 61 vakamaad suured, kas tal 6 lehma või 16 ja mitu toopi nad piima annavad. — Jätsin. Nõnda ei jutustata rahvaelust ja maaelust, ei ühestki elust. Võetagu Björnson, Knut Hamsun, Auerbach — vaadatagu, kuidas nemad talumeest, talumehe krunti kirjeldavad.
Igapäine lai labasus kogub kuhugi mõttepildisse, vanasõnasse, kuhugi metaferise kokku ja tuleb siis kui luule, mõistuse ja tunde ekstrakt hoobilt ette — vangistab paari sõnaga.
Peesinud heinad, kontsud, räbalad ja rämps on soojaks köetud ja siit loova lõkke sünnitanud. See on realisti objektiiv-klassiline töö.
Aga ütlemata õnnestanud selle vastu oli üks väike kuje „Postimehes“ — „Uus korter“. Seesuguseid leidub harva ka suurtest võõrakeelsetest suurlinna lehtedest — ma räägin paraku ainult läinud ajast.
✻
Haava ja Rosenstrauch võtavad haruldase julgustüki ette. Trükivad suured paksud köited, esimesel vähem, viimasel rohkem ka ühesugustes värssides raamat läbi ja läbi, enesest ja enese südamest. Isiklikust tundest. Suur julgustükk. Sest kas lugeja, vaene, ometi ei väsi teise südame kallal. Kuna Haava ometi mõne korra vormi vahetab ja kõige naljakama kevade kuulutajana, gratsiöös jutustajana ette astub, ja kuna tal „Isa talu“ hoobilt nii sügavalt kaasa kisub — alalise Eesti nukruse aine ja laialt käidud tee, mis ilusa laulu unustusse jätab, — astub Rosenstrauch raamat läbi ja läbi oma eleegilises neljarealises segamata kuni lõpuni välja. Kui sääl nüüd tõesti mõni Heine või Geibel oleks — aga kes leiaks ta säält üles? Ega vist. Sest neid kõiki läbi lugeda, ehk ühtsoodu läbi lugeda ei jõua ometi keegi. Loeme ühe ära, oleme kõik lugenud.
Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses.
Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud.
✻
Aino Kallas talitab kasinate, kindlate piirjoontega. „Raudjala“ juures tikub kurb kätte: sihilikkus näib ära lämmatavat vana Raudjala, ta naise ja poja psükoloogilise vahekorra. Tülitsematu tüli, välja puhkematu kontrast, ainult põues varjul… Kui siin enam satiiri, isegi tsünismi pipart oleks, siis võtaks töö seda õnnelikuma kuju.
✻
Hall luule — väsinud aeg, väsinud stiil. — Ei, olgugi, et selle juures ainult noorus viibis, ajani ulatas see kurb-väsimus ometi. Mida ei taha uskuda, pead uskuma, mida ei arvanud kirjandusvooludest eemal noortele mitte külge, — näib tal küljes olnud olevat — oma aja, oma saatuse märk.
Ja nüüd räägin ma enese vastu, aga ma ei häbene.
Lõtvus, sünnivõimetus on see väsinud stiil suuremalt osalt, aga aja rõhk on ta tähtsalt ometi.
Lootusetus… õudsus…
✻
Õudne surumine, väsitav vaatus kõiges vaimlises, kõiges elumõttes. Siin tuleb öelda, et õndsad need, kes vaimus vaesed. Teistel on raske — hall, hämar, õudne õhk ümber…
✻
„Ruth“ on vahest rohkem häälesse pannud, kui ta ise maksab. Juurdlemine, stuudium, filosofeerimine on ta igatahes oma väärtusega.
Vast meie aja kohane hää.
Sest temas on ometi midagi. Kodu ja koduse külge paelutatud inimese juurdleva vaimu energia säälgi, kus järgegi ei ole.
Sest Eesti tüdruk Ruth peab ülikooli ajal enesel 7—8 tuba, üks küllus, mida meie mõisnikkude tütred ometi enestele lubada ei või.
Siis see võimatus 20. aastaga satiirilis-tsüünilise pilguga kõige ilmakirjanduse ja aja voolude pääle vaadata.
Siis ta hää seedimine, hää kõht ja sugulises elus mitte piinlik nõue kainusele.
Aga see võib hää olla. Sest see kõik on vastik, — vast pudendab ta üliedvistamiste ja lemmendamiste haigust vähemale — realiseerib, nagu meid väliste olude mõju kunstilistes püüetes läbi külmetab, surub — realiseerib.
✻
Miski ei ole üleliiga. Kurbtus ka mitte. Kannatus ka mitte. Tules puhastub kuld, suru all, nagu telliskivide põllul, enesetunne.
Mis olen ma sulle süüdi teinud, et sa mind kurvastad?
Mina olen — ja seda sa ei salli.
Nad hävitasid esimesed poeglapsed ja kadusid ise.
Nad viisid rahva Paabeli, aga leidsid tarviliku, teda tagasi lasta.
Nad kihutasid ta kõige ilma pääle laiali orjaks, aga surid ise jäljetumalt ära.
Nad piinasid, peksid ja hirvitasid teda, põlgasid teda, aga laenasid talt riigi pöörete kartusel miljonisid — sellelt hädade läbi surematuks vintsunud tõult.
Ei, kannatus karastab, teeb surematuks.
✻
Imelik, hell, õrn, sügav, tujukas, iselik lehk heljub vastu „Päevamuredes“ ja kriitilistes töödes J. L. sulest. Siin on esimene kriitiline sügavus, suur äratundmine ja hoolas sisu ärajaotamine, sügavasti läbivõtmine leida. Kunderi ajast pääle esimene arvustaja sõna õiges mõttes.
Kes ei tunne enese kusagil peenemate õhkude ja sidemete, armsamate kevade voolude keskel, lugedes pajudest ja rabasoost ja sellest vanakesest, kes sääl nendest kõneleb.
Meie rusuväsinud aeg, ikka jõuab ta midagi seesmisele anda, kus inimese vaimud ju tööd on teinud.
Mulle puutusid mõni paar perekonna lehte mullu aasta lõpul näppu. Keegi Oorgu jutustas sääl väikestes joontes. Aga see oli värske, naiiv, iseenesest vulisev. Ütleksin, vulise ojakene rohkem, kuni eluvärske, noor oled…