Juhan Liivi kogutud teoksed I/Katse

Kogutud teoksed I
Juhan Liiv
Maal

Katse.

Ega sellestki midagi tule, aga ma kirjutan ometi oma endist elujärge uuesti ümber; elades olen ma selgusele tulnud. Tänane ta ei võiks olla, see selgus, s. o. möödaminev. Ta jääb kauemaks.

Vaesus, võlad, üle jõu elamine teevad silmad tarvilisel kohal lahti.

Pakilt-palavalt astusin ma kord „Oleviku“ toimetusest ära. Ütlesin üles, sõitsin selsamal päeval ära.

Grenzstein oli kare loomus. Ta ehitas maja ja omad tusad sellega. Kuid mulle näitas, et inimene sellegipärast lahkem olla oleks võinud. Tõtt öelda, kui kuulsin, et ta enda teisele abile palka kõrgendanud, haavas see mind veidi, et ka mitte mulle. Ta ei taha mind, mõtlesin. Ütlesin üles ja lubati.

Aga nõnda olin ma ju ennegi teinud, kuid Gr. keelas tagasi. Ka seekord oleks ta tagasi keelanud. Aga hra Sööt oli kellegi mulle voorimeheks saatnud, mu omapoolse mehe ja ma läksin, Gr. jumalaga jätmata, see oli oma maja juures, Tartust ära.

See ei olnud just viisakas. Aga teadku nüüd keegi, mis mõnikord inimesel on: hra S. voorimehe saatmine — siis nad tahavad — pidi mulle vastuseks olema, et minust, mida varem, seda parem, Gr. lahti tahtis saada.

H-ra S-ga nüüd — see oli sel puhul minule ka, arvasin, karune. Meie ei olnud just hääd sõbrad, aga saime siiski läbi. Elasime kaunis sõbralikult, mõnikord südamlikult. Siiski oli meie loomuste vahel kui vahe, mis ligemat südamlust keelas.

Sel sügisel kord olime enam karvased kui hääd. Ma ei tea, kuidas ehk miks. Kas oli igamees oma koha pärast mures, et teine selle talt ära õõnestaks. Vahest. Küll ei olnud meil üks töö, kuid hra S. käes oli tähtsalt minu enese elu otsus: laideti kontoris lehte, siis oli mul minek — ja seda otsust nüüd endas võis ju inimene, kui jahe, kare, ehk mitte rahul, inimlikult mu kasuks-kahjuks anda.

Selles tükis oli minu koht täitsa hra Söötist ärarippuv, mitte Grenzsteinist. Halb on teise lehte kirjutada. Siis olid ju „Olevikul“ tähtsalt — lugejate soovid otsuse andjad.

Täida lugejate soovi, toimetaja, tema nõuandjate…

Eesmärgid — ütlesin, lugejate soovid… Igapidi piiratud, isegi ajast madalamal — kõik allikad kinni…

Seda pahem siis oligi, et S. mulle ehk õige tähtsalt lehe sisus kaasa kõneles: lugejate soovid!

Nüüd mõistetakse, miks mulle hra-de Gr. ja S. tusameel tuska sünnitas ja miks ma hra S. palgakõrgendust enese lahkumise tähenduseks võtsin.

Maal oli tusasem. Tundsin enese päälegi kui süüdlase, kes kerge meelega koha käest ära visanud.

Paljud ei tea arvata, mis üks linnas, koha pääl olnud, ja nagu minu korral lugu, sääl edasi, kaugemale saanud inimene (aga väikese välise haridusekraadiga, teistest eemale hoidja poolhaiglane iseloom, vaene kuni hammasteni, tähelepanemata urgitseja, harilisest külanoorusest pea põlatud — et nendest eemale hoidnud, loomus — tähtsama Eesti lehe kauemat aega olnud abiline — seda mõtlen) koha päält kodu tulles kaotab. Siin on kirjanduslik inimene ja koht. Kuid talurahval on siin äraaetud hariline „Vander“ meeles ja tema ei tea-tunne vahet. See rõhub kodutulejat. Siis ikka harjunud töös seisak — seisak hariduslikkude asjade kättesaamises: kirjandus, selts, post jne. jne.

Ma ei kannatanud. Ma läksin linna tagasi. Palka oli poolesaja ümber sees. Katsusin ise oma jalale jääda — novellist olla.

Katsutagu seda — enese elatamiseks algada, kui enne veel tee algamata, kui kerge see on!

Luua, hääd, on raske.

Mul oli lootusi, mu väikeste katsete mõju pärast, mida ma tundsin. Aga see oli liig palju usaldatud. Siis — väikene joonestus on ometi tükilt teine asi kui novell.

Ja novell otsas — mure! Kordamineku küljes.

Vist enne kui päris erakorteri võtsin, lasksin Gr. mõista, et tagasi tahaksin. Ei.

Hakkasin tööle. Ei saanud trükkijat. Vaja kõige eest maksa.

Mure sõi kui uss. Nüüd jään enam hädasse, kui Gr. juurest lahkudes, mõtlesin.

See mure väsitas.

Üksi olin päälegi. Ei korralist lahutust. Seltskonna inimene ma ju ei ole.

Kui nüüd üüri enam maksa ei jõua, mis siis?

„Oleviku“ jutu eest sain 2 rubla nädalas. Sain ka „Kümme lugu“ eest 20 rubla, 10 rubla laenasin. Kõik lühike.

Sääl kiskus mind sule ratsu oma vangi. Vagusus, omapärasus — ma elasin häid silmapilkusid läbi — novell tõotas loota lubada…

Aga puudus, puudus…

Kahe voolu vahele jäin kiskuda: üks nõudis: julgust! teine oli väsitav, laitev, argtust sünnitav.

Tahan ju vastu pidada…

Äratust maalt saanud, laitsin „Olevikus“ satiirilisel viisil sügisesi jahte: väljade viljaoraste tallamisi. Endised enese nähtused tulid meelde, kui kuulsin, et kellegi krundil jahitatud.

Kust see tuli — kartusest tuleviku eest, et ma puudusele mitte vastu töötada ei jõua — ei olnd pääle E. Wilde ju keegi end veel jutukirjutajana elatanud — puudusest, mis kõik araks teeb ja iseloomu kammitsa paneb, kõiksugu kartusi äratab — ootasin põnevusega enda nelja kirja pääle vastust, mis tuttavatele olin saatnud. Nüüd oli aega neid meeles pidada. Neile avaldasin oma selleaegist muret. Aga keegi neist ei näinud vastusega ruttavat — üksi kahevahel olejale kibe oodata, kuid jätsin tähelepanemata, et minu kärsituses viga oli, mitte mujal. Ja „Oleviku“ endine kodu oli veel külmem ja karvasem.

Kui Doome ümber õhtuti palju koerahaukumisi oli, kui vargustest kõneldi, kui ma kord kedagi väraval kasukas plangi kõrval pimedikus linnas nägin — mina kartsin. Uskusin korra nagu roomamistki redelil, pööningul kuulvat — kartsin.

Sõbrad ei kirjutanud.

Ma läksin siis ühel korral Tartu Saksa lehe „N. D. Z.“ toimetaja juurde ja palusin, mis säärasel korral teha tuleks, kui karta oleks, et mu kirjad kas adressaatidele kätte ei lähe, ehk mina nende omi ei saa. Kui põhjust oleks seda karta. Ma ei tunnud ju toimetajat isiklikult, ega tema mind. Ma arvasin et sellest ulatab, kui enese nime nimetan, endist elukutset Tartus ja nüüdist. Mulle kosteti, mis ju küll igaüks isegi sarnasel korral teab, et ma kirju kellegi teise isiku nime all saata võin.

„N. D. Z.“ toimetus oli mu ligi. Vaesus ja ametitasus teevad inimese küll nulliks. Kui ma kord selleaegse „Post.“ abilise, advokaadi abilise hra T. juurde minna tahtsin ja ühe „Postimehe“ abilise käest selle adressi küsisin, vastas see: „Mis sa temast tahad?“ Ma arvasin, et tülitamist ei taheta, jäin rahule. Jäin, kuni, ükskord hirmust läbi küpsetatud siis lähedale „N. D. Z.“ toimetusse läksin.

Mul näis siin muud ei vaja olevat, kui inimest, keda ma usaldan ja kui kirjanikku austan.

Ja „N. D. Z.“ toimetaja võttis sel ajal isegi meie kirjanduse seltsi tüli asjus uue aja püüetest osa.

Nõnda siis.

Kartus kirjade pärast oli asjata. Varsti tuli mulle kiri, aga äär — sisse rebitud. Tugevasti üle tolli terve kuväärile.

Ja kätte toodi ta hiljemalt. Sel korral vööruses oli inimeste, nagu äraminejate jutt, kui passija kirja üles tõi, hoobilt visati ka väljamineku uks kõvasti kinni. Kell oli 8 õhtu.

Nagu väike — meeleavaldus — mõtlesin ma.

Mina rääkisin võimalikust kirjade ärajäämise kartusest ja nüüd — äär ära rebitud.

Mina sõitsin Väike-Maarjasse venna poole. Jõuluks. Aga säälgi ei olnud õiget lahutust. Kirja äär. Koerad hauguvad — kahin pööningul.

Tähtsam asi ununes.

Kui kord vend ja isa mind vaatamas käisid, kui ma veel Tartus korteris olin, ja mulle passi tõi, tuli passimaksust ja päärahast jutt. Mis tegevat passiga? (Ma ei arva selle juures uurimist, iseäralist, kõne jooksu pärast.) See on ometi ilma? Ei, kolm rubla. Aga neid pidi ilma saama? Ei. Mul ei ole praegu raha. Küll ma maksan. Ja pääraha? Ei, seda ei võetud. Kuidas? Ei, nad sinu käest pääraha ei võtvat. Kuidas nii? Mina ei tea — ajakirjanikud ei maksvat pääraha. (Minu meelest ütles ta küll nii — kui ma siiski eksituses oleksin.) Aga ometi, ega ometi see olla või, et nad minult pääraha ei võta. See on Jakobi pääraha raamat. (Vend andis teise venna p. r. raamatu mu kätte, et selle temale kätte muretseksin.) Kas siis ma ei maksa? Ei — ma ei tea — nad vist kirjutasid sinu pääraha minu oma külge — nii on see ikka olnud.

See oli see vahelugu.

Nüüd, Tartu tagasi tulles elasin ühe „Postimehe“ abi juures. Siingi oli nagu tumedat õhku. Kisa löödi ülemisel korral ära varastatud raamatutest, õigem passija kõneles, mehed käisid hoovil, vahtisid ülemisele korrale. Passija: Niisuguseid inimesi peab ta siin.

Mind.

Ma ei saanud kare olla. Ma olin — niisugune!

Passiga niisugune, aga — ametita.

Niisugune!

Kuid passijale maksin ma ometi ta vaeva. Uur ja suipalitu.

Läksin siis uuesti isakodu.

Siin kirjutasin veel „Nõia tütre“ ja „Käkimäe käo“.

Aga pea väsisin — siingi murede põue.

Isakodu — ja söögimure!

Ja ometi oli.

Vend oli selle rumala tembu teinud, et neli jänest maha lasknud. Minu kiri „Olevikus“, tema rentnik ja — kütt. Ja enne ta seda teinud ei olnud.

Veel suuremaid rumalusi tuli ette. Ma ise — igavusest kannustatud, võtsin püssi, istusin heinamaa serval vast 15 minutit vahil — jänest. Kuus kuni 80 sammu eemal. Teisel õhtul kõndisin aias, istusin saunaesikus — ikka 5—10 minutit. Asi ei meeldinud.

Ei ole ma tänini pääle varblase ja ühe haraka midagi lasknud.

Kolmandal õhtul ja ööl suur koerte kära naabri talus. Kui murravad. Mina käin ju püssiga ümber, ehk hobuvargad murdmas.

Teine päev kuulen, kui naabrilt küsin: Metsavahid olnud neil vahil — vahtipidamas salaküttide pääle.

Ma sõitsin teine päev Tartu. Siin tulid mulle linnavahid järele!

Asi joones!

Tulid järele ühte raamatupoodi, ukse pääle vaatama, kuhu ma sisse olin astunud.

Ma tean, et nad minu pärast vaatasid.

Midagi jäi vahele.

Selsamal päeval, kui ma kuulsin, et salakütte vahitud, sain nõnda öelda lennu päält „Olevikku“ silmata. Ühest härjast oli kõne, keda austatud. Ei ole ime, et kareda ümberkäigu järele järelpilkamist kardetakse. Ka mina mõtlesin, et Gr. mind pilkemärgilauaks valinud. Ei saanud aega lehte enda käes pidada. See oli veel ise mure.

Kui linnavahid mulle järele olid tulnud, ärritas see mind hirmsasti. Viha oli mõõtmata — au hirmsasti haavatud. Siis siin on „Kern des Pudels“, mõtlesin. Ma tormasin hra T. poole, siis linnavahtide ülema poole. Ei oska Vene keelt. Katsusin Saksa keeles. Kiusatakse taga, verfolgt man, kes? Aga nüüd ei tea. Ja kes oleks minu asemel teadnud?

Viimaks tuli meelde „Oleviku“ kiri. „Niisugune kiri.“ „Kas Gr. teid kiusab, seda ju ei ole.“ „Vist ta abi, hra S.“ „Ah, Geschwätz, — minge kreisiülema juurde.“ Sinna ma ei saanudki.

Haiguse viisin koju, et — S., et Gr. pääle kaebanud olin — südamevalu, äraandja tundmuse, ja ometi olin ma tõtt kõnelda tahtnud.

Linnavahid (metsavahid, kirjaääred, koerad, „niisugused“ ja siis veel „oh mu tütreke!“) olid mu südame puruks kiskunud. Löök tuli liig äkitselt, tuli oli liig valus — mu kõne oli linnavahtidest ära kistud, ära söödud, võõriti keeratud.

Sest mälestus Gr. karmusest ja S. karmusest — isiklik leivaneeluline asi — oli nüüd poliitika patta langenud!

See näris südant, aga abi ei teadnud leida kusagilt.

Ja pääle selle — Mustlane elas oma paruni elu, ega tulnud oma enese nahatäiede korjajale appi — ei vähemagagi — ülespidamiseks.

Ja hra S-il oli ju hää meel, et ta minust lahti saanud, et ise kõik olla.

Nüüd poliitika kellas!

Sest hra S-il oli ikkagi isiklikult minu õnnetuse juures süü, kuid mitte selles, mis uulitsatel rõkkas ja rõkkab.

Ma pidin haigeks jääma, aidata end enam ei mõistnud. Linnavahid olid mu ära muljunud.

Vahe päält jäi lugu välja.

Ma kirjutasin „Nõia tütart“. Enne kui räägitud Tartu sõidu ette võtsin, oli ta esimesel korral (seda juttu kirjutasin ma teinekord ümber) valmis ja mitmest kohast olin ma teda ette lugenud. Nõiatütre nimi oli Leena. Ka mu vennanaise nimi. Vennatütar oli vabadiku laps, tema ka.

Muud — ühendust ma siin ei tea.

Kui ühel ööl laps ülelapselise kisaga kisendas, kõik nagu kõrvatumad näitasid, läksin ma väikesele punnile appi minema. Arvasin, et ta hällis on, hällitan. Vennanaine oli alles esimest aastat meil, pulmas mind ei olnudki. Ta oli mulle ainult valla koolilapsena tuntud.

Laps oli poiss.

Kui ma hälli juure astusin, nägin, et see tühi oli. Laps oli sängis ja ta ema kui rasket und magaja mõnikord kunagi võib olla.

Ma näen, et laps sängis ja sellega minu abi asjata, või aga kas ma aru pidasin, ema äratada — ma ei tea kuidas, aga enne, kui ma ära tulin, keeras ema teise külje ja sonis: oh mu tütreke!

Minu novelli mitu korda tundeliselt korratud hüüe!

Ka siin on midagi — mõtlen ma. Ka siin on. On jälle nagu see kirja äär, nagu see „niisugune“, aga ma ei tea, mis on?

Sest novell ei tule mulle ettegi — mis oleks tal sellega — vigur on.

Vigur viguri pääle, siin, sääl.

Siis tulid veel, nagu ütlesin, metsavahid ja koerte öökontsert.

Taheti ju, et ma märku võtaksin. Vist säärast taheti ka linnavahtidest: võta märku!

Aga siin — milles märku võtta? Tänagi ei tea.

Hää.

Ma kõnelesin kord oma sõbrale ühest pildist „Gladderadatschis“ kui näitusest, mis mõnikord üle piiri lastakse tulla. Sõnad „ukas ja piits“ tulid siin ette. Ka mu vend tuli meie juurde.

Neid sõnu korrati nüüd ja näriti nende kallal. Aeg läks. Kui ma ükskord põueoda sarnase noa venna laua pääl nägin, seda tõesti põueodaks pidades ja piitsa kangasjalul, kui ma nuga nähes raskesti ehmatasin (mis mõtleb mõnikord raske mure alune enese kohta, enese eluväärtolemise kohta, et kas ta asjata ei ole!) siis piitsa nähes mul sõnad „ukas ja piits“ ette lõid, ühtlasi aga väike poisike, aastane kuue, kui ratta pääl kisendama hakkas: „Oi vaata, nuga ja piits, nuga ja piits!“ siis arvasin ma, ma olin ju liig palju väsinud… arvasin enese elu üle otsuse tehtud olevat ja ootasin lõpu toojaid.

Siis naerdi — naerdi nii kõlisevalt, et hing mul kärises…

Kas ma vahele olen jätnud? Oli akna tulenöör — silmapilkne, enne olnud, kui see nuga, või pärast?

Viirastus — võiks teid puupäid see ja teine võtta. Teil oleks vist viirastus, kui keegi rusikaga — virutaks.

Ma ei ole veel öelnud, et ma Tartust maale kolides ka vennale kõnelsin, et ma ehk kahtlustatud, vahitud võin olla.

Hää küll. Oli nuga varem või see „viirastus“. Kord luuletasin ma midagi. Tahtsin, õigem öelda. Võim või alatus, või mammon, kes tahab voorust ennast kummardama panna, et ta selle eest temale kõik annaks. Sina oled kerjaja, mina kuningas, kostab voorus.

Võib olla, sain ma sellel pilgul segatud, sest minule tuli ette, nagu oleksin ma halba asja kujutada tahtnud, ja ma viskasin lehe kõrvale. Tegin midagi teist mõtet tehtavaks.

Kord nüüd tuli keegi võõras meile. Istusid vennaga minu ligidal. Rusuv olek. Mina mõtlen oma kord hakatud laulu. „Vahetatud lapsed,“ sõnab vend. Mulle tuleb meelde, et ma teise laulu ära kapi otsa panin „Sa oled kerjaja, ma kuningas“, ja teist tegin. Siis tuleb meelde säng ja lapse kisa ja „oh mu tütreke!“ Ma ei tea, kumma pääle nüüd, laulu pääle või luuletuse pääle mõeldes — ma katsusin leida, kumma kohta venna sõna „vahetatud lapsed“ käis, kui akna taga kiir lühike tule narmas, kõverdatud paela taoline välkus ja kadus. Nägija K. K. läks näost ka teist karva.

Kui aga mina, juba tervele mõttele kadunud, kirvestega hirmutatud jne., enesele kinnivõtjaid ootasin (nuga ja piits) ja neid ikka ei tulnud, võõras mõju (ma ei tea ta nime — kui kõne — jne.) ikka oma hävitavamat mõju olid avaldanud, mina usun, et ma, hukka läinud, nüüd parandatud olen ja sedasama rohtu ka oma sõpradele, vennale, Krimmile, M. Michelsonile soovin, see on, neile nihilismi urbadele, nende nimed aknaklaasi niiskuse pääle sõrmega kirjutan, näen teise ruudu pääl Pabiloni salakirja mene, tekel:

liiv
egal
lage,

ja sängi lähen, pikutan ja siis kui parem arvan olevat, silmavett küsin, pesen ja külm vesi — tuba oli kui saun, süsa põletati — mind imelikult karastab — lõõmab korraga akna taga veripunane tuli loitma. Hirmus oli.

Siis päev läbi — punane, sinine. Ühe akna taga, teise.

Hallutsinatsioon — minge, minge, teie näljase suust ärasööjad! Kiskuge enestele! Võtke. Saage sellega täis!

Kui ma sellesama päeva õhtu magama heidan, või teine õhtu, olen ma kui murtud hein. Neli päeva ju söögita, joon palju vett. Viimaks on keegi veel sellegi sisse sülitanud!

Et ma joomise jätaks.

Nõnda talu arstid, aitajad.

Ma olen pikali, hoigan. Kui ma teine päev välja lähen, hoiatatakse metsast vastu.

Nõnda talumatsid! Pilkab, et eest ära saaksin. Vahest aga: paras, paras!

Kui ma siis õhtul enne Jüripäeva magama heidan — külmale, niiskele põrandale muidugi, olgugi, et kott all, olen ma kui murtud. Kella tiksumine on hirmus. Tuleb meelde Allan Poe kole inkvisiitori trikkel-kirves.

Kui ma siis öösel vennaga linna hakkan tulema ja vend tuld latri süütab — lööb veripunane leek vastu latrit.

Mul ei ole jõudu, arusaamist.

Ei ole märkamist…

Vist „ah!“ kõlab tema suust, mul ei ole märkamist…

Tiku toosi oli ta enese sängi eest võtnud, ahju äärelt, vist ei teadnud ta ka ise, mis ta võtnud, „ah!“ — mul ei ole märkamist…

Ja kui ta linnas mulle soovib tohtri juurde minna, mina aga mõtlen, kas see punase tule ja kas see kinnivõtjate vastu aitab, vaatab vend maha…

Mul ei ole märkamist… Ja kui ta nii enne kui pärast kõrvale püüab vaadata, ei ole mul märkamist…

O, vale kurat, küll teed sa väikestest kiudest kõva võrgu.

Üteldud mulle, kust tuled pärit, ja mulle ei oleks tohtrit vaja olnud.