Ivanhoe/XXI
←XX
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXII→
|
Kahekümne-esimene peatükk.
Ah, palju aastaid sellest mööda läind, |
Kuna need abinõud Cedricu ja tema kaaslase päästmiseks ette võeti, tõttasid relvastatud mehed, kes ta kinni võtnud, temaga kindla paiga poole, kus nad ta mõtlesid vangi panna. Nad olid sunnitud mitu korda peatuma ja teel tagasigi minema, et soovitud sihti leida. Enne ilmus juba suvihommik oma hämarikuga, kui nad kindlad olid, et nad õigel teel. Valgusega muutus kõik ja nüüd võis salkkond kiiremini edasi liikuda. Röövlipealikute vahel kuuldus vaheajal järgmine kõnelus.
„Oleks aeg, et sa meist juba lahkuksid, härra Maurice,“ ütles tempelrüütel de Bracyle, „sest sa pead oma müsteeriumi teist poolt ette valmistama. Sa pead ju nüüd rüütelliku vabastaja osa mängima.“
„Olen selle üle järele mõelnud,“ vastas de Bracy; „mina ei lahku sinust enne, kui kena autasu on ilusasti Front-de-Boeufi lossis. Seal tahan ma oma õigel kujul leedi Rowena ette ilmuda ja ma loodan, et ta mu vägivalla-teo minu kire suurusega vabandab.“
„Ja mis on ajanud sind oma plaani muutma, de Bracy?“ küsis tempelrüütel.
„See ei puutu sinusse,“ vastas de Bracy. „Tahaksin ometi loota, härra rüütel,“ ütles tempelhärra, „et sinu plaani muutus mitte kahtlusest minu aususe vastu ei olene, nagu seda Fitzurse sind püüdis uskuma panna.“
„Minu mõtted on minu omad,“ vastas de Bracy; „öeldakse, et kurat naerab, kui üks varas teiselt vargalt varastab, ja me teame ju, et kuigi ta tõesti tuld ja väävlit sülitaks, see ometi ühtegi tempelrüütlit ei takistaks oma kalduvuste järele talitamast.“
„Ei ühtegi vabarühma juhti,“ vastas tempelhärra, „oma seltsimehelt ja sõbralt ülekohut kartmast, mis ta ise kõigile teeb.“
„See on asjatu ja hädaohtlik süüdistus,“ vastas de Bracy; „aitab sellestki, et ma tempelrüütlite viise ja kombeid tunnen ning ma ei taha lasta seda kena saaki, mille pärast ma nii palju kaalule pannud, enda käest ära kiskuda.“
„Ahaa!“ vastas tempelhärra, „mida sa kardad? Sa tunned ju meie ordu tõotusi.“
„Väga hästi,“ ütles de Bracy, „ja ka seda, kuidas neid peetakse. Härra tempelrüütel, rüütellikke määrusi seletatakse Palestiinas väga vabalt ja praegusel korral ei taha ma teie südametunnistuse hooleks midagi usaldada.“
„Siis kuule tõtt,“ ütles tempelhärra: „minul pole sinu sinisilmse iludusega midagi tegemist. Meil on siin tüdruk, kes mulle rohkem meeldib.“
„Mis! Tahad sa ümmardajani alla laskuda?“ ütles de Bracy.
„Ei, härra rüütel,“ ütles tempelhärra kõrgilt. „Ümmardajani ei lasku ma mitte. Mul on vangide seas tasu, mis sama armas kui sinu oma.“
„Püha palve nimel, sa mõtled kena juuditüdrukut!“ ütles de Bracy.
„Ja kui ma seda teeksin, kes takistaks mind?“ ütles Bois-Guilbert.
„Ei keegi, niipalju kui mina tean,“ vastas de Bracy, „ainult sinu poissmehelik tõotus või sinu oma südametunnistus armumängu pärast juudiga.“
„Mis minu tõotusse puutub,“ ütles tempelrüütel, „siis vabastas meie suur meister minu sellest. Minu südametunnistusega on aga lugu nõnda, et mees, kes kolmsada saratseeni maha löönud, ei pane ometi iga väikest eksisammu tähele, nagu teeb seda külatüdruk esimesel pihtimisel suure reede õhtul.“
„Sina ise tunned oma eesõigusi kõige paremini,“ ütles de Bracy. „Kuid mina oleksin valmis vanduma, et sinu mõtted on enam vana liigkasu-võtja rahapunga kui tema tütre mustade silmade juures.
„Mina võin mõlemaid imestada,“ vastas tempelhärra; „pealegi on vana juut ainult pool tasu, sest teda pean ma Front-de-Boeufiga jagama, kes ometi jumalamuidu oma lossi meile tarvitada ei anna. Mina pean midagi saama, mis täiesti minu oleks, tasuks meie ettevõtte eest, ja selleks olen oma silma heitnud juudi ilusale tütrele. Kuid nüüd, kus sa minu kavatsusi tead, teostad sa muidugi oma esialgse plaani, eks? Minu vahelesegamisest, nagu näed, pole sul midagi karta.“
„Ei,“ vastas de Bracy, „mina jään oma saagi juurde. Sinu sõnad võivad tõde olla, kuid mina ei armasta tõotusist vabastamist suurmeistri poolt ega ka teenuseid, mis omandatud kolmesaja saratseeni tapmisega. Teil on liiga suured lootused pattude andeksandmiseks, kui et te väikeste eksituste pärast peaksite liiga palju kõhklema.“
Kuna see kõnelus kestis, püüdis Cedric oma vahtidelt teada saada, kes nad on ja mis nad mõtlevad teha. „Teie näite inglased olevat,“ ütles ta, „kuid ometi — püha taevas! — tungite oma suguvendade kallale, nagu oleksite normannid. Teie peaksite minu naabrid, seega minu sõbrad olema, sest kellel minu Inglise naabritest oleks põhjust teisiti olla? Ütlen teile, vabamehed, isegi need, kellele röövli märk otsa ette surutud, on minult kaitset leidnud, sest mul on nende viletsuse pärast kaastundmus ja ma nean nende rõhumist vägivaldsete parunite poolt. Mida võiksite siis minult tahta või mida võiks see vägivald teile anda? Teie olete oma tegudes halvemad kui kiskjad loomad, tahate siis ka nende viisil tummaks jääda?“
Cedric rääkis aga oma vahtidega asjata, sest neil olid vaikimiseks liiga mõõduandvad põhjused, kui et nad oma suud oleksid avanud tema vihale või sõnadele vastamiseks. Nemad jätkasid ruttu temaga oma teed, kuni nad jõudsid päratu suurte puude alleele, mille teises otsas kerkis silme ette Torquilstone, Reginald Front-de-Boeufi vana ja hall loss. See oli väike kindlus, mis koostus jämedast ja kõrgest neljakandilisest tornist ja teda piiravaist madalamaist hooneist ühes õuega nende keskel. Ümber välismüüri käis sügav kraav, mis naaberjõest vett täis lastud. Front-de-Boeuf, kes oma iseloomu tõttu vaenlastega sagedasti tülli sattus, oli oma lossi kindlustamist jätkanud, ehitades välismüürile tornid, nii et seda võimalik oleks igast küljest kaitsta. Sissekäik lossi sündis, nagu tol ajal harilikult viisiks, teatud ettepoole nihutatud ehitusosa kaudu, mida kaitsid igale nurgale ehitatud väikesed tornid.
Niipea kui Cedric Front-de-Boeufi lossitorne ühes hallide sammaldunud hoonetega nägi oma silme ette kerkivat — helkivana hommikuse päikese paistel ümbritsevate puude keskel —, aimas ta silmapilk oma õnnetuse tõsised põhjused.
„Tegin ülekohut,“ ütles ta, „selle metsa varastele ja röövlitele, kui ma niisugused masuurikud nende kilda arvasin; sama hästi oleksin võinud ma siinsete põõsastikkude rebased Prantsusmaa kiskjate huntidega segada. Ütelge mulle, koerad, on teie isanda eesmärgiks minu elu või mu varandus? On see veelgi liiga palju, et ainult kaks saksilast, mina ja suursugune Athelstane, sel maapinnal peremeheks on, mis peaks olema kogu meie tõu pärandus? Siis tapke meid ja tehke oma vägivald täielikuks, võttes meie elu nagu tegite seda meie vabadustega. Kui Saksi Cedric Inglismaad ei suuda vabastada, siis on ta valmis tema eest surema. Ütelge oma vägivaldsele isandale, ma ei palu temalt muud midagi, kui et ta ainult leedi Rowena laseks ausalt ja tervelt minna. Tema on naisterahvas ja teda pole neil vaja karta ja meiega surevad kõik need, kes julgevad tema heaks võidelda.“
Teendrid jäid nagu varemaltki tummaks, ja praegu seisid nad juba lossi väravate ees. De Bracy puhus kolm korda sarve ja vibumehed, kes vallil nende tulekut ootasid, tõttasid silda alla laskma ning neid vastu võtma. Vangid sunniti sadulast maha astuma ja nad viidi kuhugi ruumi, kus neile kehakinnitust pakuti, millest mitte keegi peale Athelstane heaks ei arvanud osa võtta. Aga see kuninga võsu leidis vähe aega tema ette pandud roogade maitsmiseks, sest peagi anti temale ja Cedricule teendrite poolt mõista, et nad Rowenast eraldi üksikusse ruumi vangi pannakse. Vastuhakkamine oli asjata ja nõnda sunniti neid suurde, kohmakaile Saksi sambaile tugenevasse tuppa minema, mis sarnanes meie vanemate kloostrite söögi- ja koosolekusaalidega.
Selle järel eraldati leedi Rowena teistest ja saadeti, kuigi viisakalt, siiski ilma tema tahtmist küsimata kuhugi kaugemasse ruumi. Sama rahutuks tegev samm astuti ka Rebekka suhtes, isa vaheleastumisest hoolimata, kes oma äärmises kurbuses isegi raha pakkus, et teda lubataks oma tütre juurde jääda. „Vilets uskmatu,“ vastas üks vaht temale, „kui sa kord oma kongi näed, siis pole sul enam tahtmist, et su tütar seda sinuga jagaks.“ Ja ilma sõnu kulutamata kisti vana juut vägivaldselt teistele vangidele vastupidisesse külge. Teendrid paigutati pärast hoolikat läbiotsimist lossi teise osasse. Leedi Rowena pidi isegi sellest mõnususest loobuma, mis oleks võinud temale pakkuda Elgitha ligiolek ja ümmardamine.
Ruum, kuhu Saksi pealikud paigutati — sest nende juures peatume kõige pealt — oli millalgi lossi suure saali aset täitnud, kuigi teda nüüd vahitoana tarvitati. Niisuguseks alamaks otstarbeks oli ta sellepärast määratud, et praegune isand, kes oma parunlikku asukohta mõnususte ja iludusega ning julgeoleku poolest täiendas, omale uue saali oli ehitanud, mille võlvitud katust peenemad ja elegantsemad sambad kandsid ja mis oli kohandatud suuremääralisemale ehtimisele, nagu seda normannid endaga juba ehituskunstis kaasa toonud.
Cedric sammus ruumis edasi-tagasi, mõeldes vihaselt oleviku ja mineviku peale, kuna aga tema kaaslane, kannatlikkuse ja filosoofia asemel oma ükskõiksuse tõttu igasuguse halbuse vastu oli kaitstud, välja arvatud ainult käesolev silmapilk, ja isegi selle viimase raskust tundis ta nii vähe, et ta ainult ajuti tarvilikuks pidas Cedricu elavale ja kirglikule kõnevoolule vastata.
„Jah,“ ütles Cedric, kes pooleldi endamisi, pooleldi Athelstanega rääkis, „siinsamas saalis see oligi, kus minu isa Torquil Wolfgangeriga pidutses, kui see vaprale ja õnnetule Haroldile peavarju andis, kes oli minemas mässaja Tostiga ühinenud norralaste vastu. Siinsamas saalis andis Harold oma mässava venna saadikule selle suurmeelse vastuse, millest minu isa nii sagedasti vaimustatult rääkis. Tosti saadik võeti siin vastu, kui saal suursuguseid Saksi pealikuid kubinal täis oli, kes oma valitseja ümber punast viina maitsid.“
„Ma loodan,“ ütles Athelstane, keda tema kaaslase praegused sõnad pisut liigutasid, „ega nad ometi ei peaks unustama meile lõunaks pisut viina ja kehakinnitust saatmast, sest esiteks anti meile söömiseks liiga üürike aeg ja pealegi ei maitse mul toit kunagi päris hästi kohe peale ratsutamist, kuigi arstid seda soovitavad.“
Cedric jätkas oma jutustust, ilma et oleks tähele pannud kaaslase vahelmist tähendust.
„Tosti saadik sammus läbi saali, hoolimata kortsus kulmudest tema ümber, kuni ta lähenes kuningas Haroldi troonile.
‚Mis oleks,‘ ütles ta, ‚sinu vennal, kuningas, loota, kui ta oma sõjariistad maha paneb ja sinult rahu palub?‘
‚Venna armastust,‘ hüüdis suurmeelne Harold, ‚ja Northumberlandi kena krahvkond.‘
‚Aga kui Tosti selle pakkumise vastu võtaks,‘ ütles saadik, ‚mis oleks siis määratud tema ustavale liitlasele, Norra kuningale Hardradale?‘
‚Seitse jalga Inglise pinda,‘ vastas Harold ägedalt, ‚aga et kõik ütlevad, Hardrada olevat hiiglane, siis lisame ehk kaksteistkümmend tolli juurde.‘
Saal kajas kiiduavaldusist ja karikad ning sarved tõsteti selle sooviks, et norralane võimalikult pea oma Inglise pinnaosa kätte saaks.“
„Kõigest hingest oleksin mina kaasa joonud,“ ütles Athelstane, „sest minu keel kuivab kurgulakke.“
„Hellitatud saadik,“ jätkas Cedric elavalt oma jutustust, kuigi see kuulajas huvi ei äratanud, „läks Tostile ja tema liitlasele haavatud kuninga saatuslikku vastust viima. Peale seda sündiski, et kauged Yorki tornid ja verised Derwenti vood[1] seda hirmsat võitlust nägid, milles Norra kuningas kui ka Tosti kangelaslikust vaprusest hoolimata langesid ning ühes nendega kümmetuhat vahvat pooldajat. Kes oleks võinud arvata, et samal uhkel päeval, mil see lahing võideti, sama tuul, mis lehvitas sakside võidurikkaid lippe, ka normannide purji paisutas ja nad õnnetule Sussexi rannale tõi? Kes oleks võinud arvata, et Haroldil endal mõne lühikese päeva järel oma kuningriigist rohkem osa polnud, kui ta oli vihatujus lubanud Norra sissetungijale! Kes oleks võinud arvata, et teie, suursugune Athelstane, kes põlvnete Haroldi verest, ja et mina, kelle isa polnud mitte kõige halvem Saksi krooni kaitsja, saame alatu normanni vangiks just selles saalis, kus pühitseti nii suurt pidu!“
„See on muidugi väga kurb,“ vastas Athelstane, „kuid mina arvan, et nad meid väikese lunastusraha eest vabastavad, Võimatu oleks ju arvata, et nad meid tahaksid surnuks näljutada, kuid siiski, olgugi juba lõuna ammugi käes, ei näe ma ometi mingeid ettevalmistusi lõunasöögiks. Vaadake ometi aknasse, auväärt Cedric, ja otsustage päikesekiirte järele, kas lõuna mitte juba käes ei ole.“
„Võib olla,“ vastas Cedric, „aga võimatu on mul sellesse värvitud võresse vaadata, ilma et minus ei ärkaks mõtted, mis ei puutu põrmugi praegust silmapilku ega selle puudusi. Suursugune sõber, kui see aken tehti, ei tunnud meie karedad esi-isad veel klaasi valmistamise või tema värvimise kunsti. Wolfgangeri isa uhkus tõi Normandiast kunstniku, kes ilustas selle saali nende uute ehetega, mis murrab Jumala päevavalguse nii fantastilistesse varjunditesse. Välismaalane tuli siia vaesena, kerjusena, roomavana ja alandlikuna, valmis ka kõige madalama ees majas oma pead paljastama. Kuid tagasi läks ta hellitatuna ja uhkena, et oma röövahneile suguvendadele Saksi ülimuste lihtsusest ja rikkusest jutustada. O! meie poolt oli see rumalus, Athelstane, ja Hengisti järeltulijaid ning tema kare suguvõsa mõistsid ning nägid seda ette, pidades kinni oma lihtsatest eluviisidest. Meie tegime need võõrad oma südamesõbruks, oma usaldusväärilisteks teendriteks; meie laenasime neilt kunstnikud ja kunsti ja põlgasime seda ausat lihtsust ning karedust, millega meie tublid esi-isad alal hoidusid, ning nõnda hellitas ja nõrgestas meid normannide kunst ammu enne, kui me nende sõjavõimu alla langesime. Palju maitsvam oli meie kodune toit, mida sõime rahus ja vabaduses, kui võõrad toredad road, mille armastus meid võitja pärisorjaks tegi.“
„Praegusel silmapilgul,“ ütles Athelstane, „peaksin ka kõige lihtsamat toitu toredaks roaks ja ma imestan, suursugune Cedric, et teie nii kindlasti suudate mineviku teod meeles kanda, kuna te olevikus söögiajagi unustate.“
„See on raisatud aeg,“ pomises Cedric endamisi kärsitult, „temaga millestki muust rääkida kui aga tema söögiisust. Hardicanute hing on tema vallanud ja tema ei tunne muud lõbu kui aga süüa, juua ning veel rohkem nõuda. Ah!“ ütles ta kaastundlikult Athelstanet silmitsedes, „et nii tönts vaim nii ilusasse vormi on paigutatud! Ah! et niisugune ettevõte, nagu seda on Inglismaa uuestisündimine, peab liikuma nii halbadel hingedel! Kui ta Rowenaga ühineks, ehk ärataks selle suursugusem ja suurmeelsem hing tema loomuse parema osa elule. Ent kuis võiks see sündida, kui Rowena, Athelstane ja mina ise oleme selle jõhkra marodööri vangid võib-olla just sellepärast, et ta meie vabadusest kardab hädaohtu oma rahva vägivaldsele võimule.“
Kuna Cedric niisuguseisse piinavaisse mõtteisse süvenes, avanes nende vangikoja uks ja sisse astus lauaülem oma valge ametikepiga. See tähtis isik sammus tõsiselt ja teda saatsid neli teendrit, kes kandsid nõudega kaetud lauda, mille välimus ja lõhn näisid Athelstanele rikkalikuks tasuks saavat kannatatud puuduste eest. Kõik need, kes laua ääres teenisid, olid pikkades mantlites ja näokatetega.
„Mis tähendab see pimesiku-mäng?“ ütles Cedric. „Arvate teie, et me ei tea, kelle vangid meie oleme, asudes teie isanda lossis? Öelge temale,“ jätkas ta, et võimalust kasutada läbirääkimiseks vabastamise üte, „öelge oma isandale, Reginald Front-de-Boeufile, et meie ei tea ainustki põhjust, miks ta meid ei peaks vabastama, ehk olgu siis, et ta seadusvastaselt meie kulul tahab rikastuda. Öelge temale, et meie heidame tema röövhimule alla, nagu me seda teeksime samal tingimusel ka pärisröövli suhtes. Öelgu ta summa, millega ta meie vabadust hindab, ja see makstakse temale, ehk olgu siis, et see meil üle jõu käib.“
Lauaülem ei vastanud, kummardus ainult peaga.
„Ja öelge herra Reginald Front-de-Boeufile,“ ütles Athelstane, „et ma temale saadan väljakutse võitluseks elu ja surma peale, jalgsi või ratsa, kuskil kindlas paigas, kaheksa päeva pärast minu vabanemist, ja seda väljakutset ei või ta mitte tagasi lükata või tema vastuvõtmisega viivitada, kui ta on tõsine rüütel.“
„Mina annan teie väljakutse rüütlile edasi,“ vastas lauaülem, „nüüd aga jätan teid teie eine hooleks.“
Athelstane väljakutse ei teostatud sugugi nõutava viisakusega, sest tema suu oli toitu täis, mis nõudis mõlema lõualuu tarvitamist jahvatamiseks; kui sellele lisaks võtta veel tema loomulik aeglus, siis ei avaldanud väljakutse sugugi loodetud mõju. Ometi tervitas Cedric seda oma seltsimehe sammu kui vääramata märki tema vaimu elustamises, kuna tema ennistine ükskõiksus, hoolimata Athelstane kõrgest soost, Cedricu kannatust kippus katkestama. Nüüd raputas ta sõbralikult tema kätt ja tundis teatud kurbust, kui Athelstane tähendas, et tema oleks valmis tosina Front-de-Boeufi taolise rüütliga võitlema, et vangitornist pääseda, kus liiga palju murulauku toidu sisse pannakse. Kuid hoolimata sellest ükskõiksusse tagasilangemisest asus Cedric Athelstane vastu teisele poole lauda ja näitas, et kuigi kodumaa viletsus temalt toidu mälestuse võis riisuda, tema ometi toitu nähes võis tõendada, et ühes teiste saksilaste omadustega tema esi-isadelt ka söögi-isu pärinud.
Aga vangid ei saanud kaua toitu maitsta, kui neid isegi selles tähtsas talituses segati: väravate ees puhuti sarve. Seda tehti kolm korda ja nii tugevasti, nagu oleks see sündinud mõne nõiutud lossi ees määratud rüütli poolt, kelle signaali mõjul kaovad hommikuse uduna saalid ja tornid, sillad ja kindlustused. Saksilased kargasid laua tagant ja ruttasid akna juurde. Kuid nende uudishimu ei leidnud rahuldust, sest aknad vaatasid hoovile, kuna hääl aga tuli väljastpoolt. Ent sarvehääl näis tähtis olevat, sest lossis tekkis kohe suur rahutus.
- ↑ Siinne Stamfordi lahing oli a. 1066 ja selles võitis kuningas Harold oma venna Tosti ning tema liitlased, kuid mõni päev peale seda sai ta ise Hastingsi lahingus surma.