XIX
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXI

Kahekümnes peatükk.

Kui pime, pikk on sügisöö
Ja õudne, kurblik metsatee,
Eks pagulase laul siis löö
Täis armsust käija kuulmele.
On laulul vagaduse toon
Ja vagadusel laulu tiib
Ning linnuna neid ühenkoon
Hoog jumaline taeva viib.
Püha Clementi allika pagulane.

Kulus kolm tundi tublit kõndi, enne kui Cedricu teendrid ühes oma saladusliku juhiga väikesele metsalagendikule jõudsid, mille keskel kasvas päratu vägev ja igasse külge oma rässakaid oksi laiali sirutav tamm. Selle tamme all lamas neli, viis vabameest, kuna üks, valvur, siinsamas puu varjus edasi-tagasi kõndis.

Lähenevaid samme kuuldes andis valvur märku ja magajad kargasid kohe jalule ning tõmbasid oma vibud vinna. Kuus noolt pöördi sinnapoole, kust tulid teekäijad, aga niipea kui juht ära tunti, võeti ta aupaklikult ja rõõmsa tervitusega vastu, kuna kõik vaenulised ettevalmistused kõrvaldati.

„Kus on Miller?“ oli juhi esimene küsimus.

„Rotherhami teel.“

„Mitme mehega?“ küsis juht, kellena ta näis esinevat.

„Kuue mehega ja hea saagi lootusega, kui püha Nikolaus nõnda tahab.“

„Vagalt öeldud,“ vastas Locksley. „Ja kus on Allan-a-Dale?“

„Läks Watling-streeti[1] poole Jorvaulx’i kloostriülemat valvama.“

„Hästi tehtud,“ vastas pealik, „ja kus on Munk?“

„Oma kambris.“

„Sinna tahan ma minna,“ ütles Locksley. „Minge ja otsige oma seltsimehed kokku. Koguge võimalikult kõik jõud, sest me oleme looma jälil, keda tublisti tuleb taga ajada, sest ta hakkab vastu. Valge hakul saame siinsamas kokku. Pidage!“ lisas ta juurde, „unustasin kõige tarvilikuma. Kaks meest mingu ruttu Torquilstone, Front-de-Boeufi lossi poole. Salk rüütleid, kes endid meie riidesse pannud, viivad sinna trobikonna vange. Pidage neid silmas, sest isegi siis, kui nad enne lossi jõuavad, kui meie oma jõud kokku saame, on meie aukohus neid karistada ja meie leiame tingimata abinõud selle teostamiseks. Nõnda siis, pidage neid hästi silmas ja kõige väledam teist toogu mulle sõnumeid.“

Mehed tõotasid sõnakuulmist ja tõttasid oma ülesandeid täitma. Vahepeal jätkas juht ühes oma kahe kaaslasega, kes nüüd juba aukartuses tema peale vaatasid, teekonda Copmanhursti kabeli poole.

Lagendikule jõudes, mis seisis auväärilise, kuigi varemestunud kabeli ja lihtsa, askeediliseks jumalateenistuseks nii kohase onni ees, sosistas Wamba Gurthile: „Kui see peaks mõne varga eluase olema, siis saab tõeks vanasõna: mida lähem kirikule, seda kaugemal jumalast. Ja minu kuljusmütsi nimel,“ lisas ta juurde, „arvan ma, see on tõesti nõnda. Kuula ainult seda põrgu Sanctus’t[2], mida pagulase onnis lauldakse.“

Tõepoolest laulsid pagulane ja tema külaline oma vägevate kopsudega üht vana joogilaulu, mille kordsalmiks oli:

Hei! Karik pruun mulle too,
Lõbus poiss, lõbus poiss!
Hei! Karik pruun mulle too!
Ha! Lõbus Juku, kelmi aiman juues.
Hei! Karik pruun mulle too!

„Noh, see pole sugugi halb laul,“ ütles Wamba, kes pisut katsus lauljaile kaasa aidata. „Kuid kes oleks võinud kõigi pühimuste nimel arvata, et vaga pagulase onnist süda-ööl niisugune lõbus laul võiks kõlada.“

„Mina küll,“ ütles Gurth, „sest Copmanhursti munk on hästi tuntud ja tema käe läbi langevad pooled loomad, mis siit metsast varastatakse. Räägitakse, et metsnik olevat tema peale kaebamas käinud ja et ta kaotavat oma mungamütsi ja -kuue, kui ta paremat korda ei pea.“

Kuna nemad nõnda rääkisid, segasid Locksley valjud ja korduvad hoobid vastu ust pagulase ja tema külalise laulu. „Minu roosikrantsi nimel,“ ütles pagulane oma laulu katkestades, „tuleb veel hiliseid külalisi. Ma ei tahaks, et nad meid sellel toimetusel tabaksid. Igal inimesel on oma vaenlased, härra Logard, ja leidub küllalt kurje keeli, mis valmis on teile kui väsinud rändajale pakutud võõrussõbralist kehakinnitust lihtsalt joomiseks ja prassimiseks nimetama, missugused pahed ei käi kokku minu elukutse ega mõtlemisviisigagi.“

„Alatud laimajad!“ vastas rüütel; „mina oleksin valmis neid selle eest karistama. Siiski, püha munk, see on tõsi, kõigil on oma vaenlased ja siin maal leidub nii mõnigi, kellega ma ennemini läbi oma näokatte kui paljastatud näoga räägiksin.“

„Pane siis oma raudpott pähe, sõber Logard, ja tee seda nii ruttu nagu su loomus seda lubab,“ ütles pagulane, „kuna mina need tinapudelid kõrvale toimetan, mille sisemus minu peas möllab; ning et müra kinni katta — ma tunnen oma jalad pisut lõdvad olevat — siis aita kaasa, kui sa mind laulmas kuuled; sõnad pole tähtsad, vaevalt tean neid isegi.“

Nõnda öeldes pani ta käima müriseva De profundis clamavi[3], mille varjul ta pidusöögi nõud laualt koristas, kuna aga rüütel südamest naerdes ja end sõjariistu pannes vahetevahel kaasa aitas, niipalju kui naer teda selleks lubas.

„Mis põrgumessi te praegusel tunnil siin peate?“ küsis hääl väljast.

„Taevas andku teile andeks, härra reisija,“ ütles pagulane, keda tema oma kisa ja võib-olla ka öösine peatäis takistasid tuttavat häält tundmast. „Mine oma teed, Jumala ja püha Dunstani nimel, ja ära sega minu ja mu püha venna palvetamist.“

„Hull munk,“ vastas hääl väljast, „ava Locksleyle!“

„Kõik on kindel, kõik on korras,“ ütles pagulane oma kaaslasele.

„Aga kes see on?“ küsis must rüütel. „Mul on tähtis seda teada.“

„Kes ta on,“ vastas pagulane, „ma ju ütlesin — sõber.“

„Kuid missugune sõber?“ küsis rüütel, „sest tema võib olla sinu sõber, mitte aga minu oma.“

„Missugune sõber,“ kordas pagulane, „see on küsimus, mida on kergem küsida kui vastata. Missugune sõber… noh tema on just see aus metsnik, kellest ma sulle esiti rääkisin.“

„Noh, sama aus metsnik, nagu sina oled vaga pagulane,“ vastas rüütel, „selles ma ei kahtle. Kuid tee uks enne lahti, kui ta tema hingedelt maha lööb.“

Koerad, kes koputamise algusel hirmsasti haukuma hakkasid, näisid nüüd selle hääle tundvat, kes väljas seisis, sest nad muutsid oma teguviisi täiesti, kraapisid ust ja vingusid, nagu paluksid nad sõbra sisselaskmist. Pagulane lükkas uksel riivi eest ning Locksley astus oma kahe kaaslasega sisse.

„Pagulane,“ oli Locksley esimene küsimus rüütlit nähes, „mis lõbus seltsiline sul siin on?“

„Keegi meie ordu vend,“ vastas munk pead raputades, „meie palvetasime kogu öö.“

“Tema on, ma arvan, sõjaliku kiriku munk,“ vastas Locksley; „neid on täna rohkem väljas jalul. Munk, sina pead roosikrantsi maha panema ja oma malaka kätte võtma, meie vajame kõiki oma mehi, olgu nad ilmalikud või vaimulikud. Kuid,“ lisas ta juurde munka pisut kõrvale tõmmates, „oled sa hull või? rüütlit vastu võtta, keda sa ei tunne? Oled sa meie lepingu juba unustanud?“

„Ei tunne!“ hüüdis munk julgesti vastu. „Mina tunnen teda sama hästi kui kerjus oma keppi.“

„Mis on ta nimi siis,“ küsis Locksley.

„Tema nimi,“ ütles pagulane, „tema nimi on sir Anthony von Scrablestone — nagu jooksin mina kellegagi, kui ma tema nime ei tea.“

„Sa oled enam kui vaja joonud, munk,“ ütles vabamees, „ja ma kardan, et oled ka enam kui vaja lobisenud.“

„Hea vabamees,“ ütles rüütel ette astudes, „ära pahanda minu lahke võõrusisandaga. Tema avaldas mulle ainult vastutulelikkust, mida mina temalt oleksin sunduslikult nõudnud, kui ta heaga poleks tahtnud anda.“

„Nõudnud!“ hüüdis munk; „oota ainult, kuni ma selle halli kuue rohelise vammusega vahetan, ja kui ma siis kepi sinu pea ümber ei pane virru lööma, pole ma ustav munk ega tubli metsavend.“

Seda rääkides tõmbas ta mungakuue seljast, mille alt nähtavale tuli linane rüüd ja aluspüksid; nende peale ajas ta ruttu rohelise vammuse ja samasugused püksid. „Palun, seo mu paelad kinni,“ ütles ta Wambale, „oma vaeva eest saad tasuks karika sekti.“

„Suur tänu sekti eest,“ ütles Wamba, „aga arvad sa, et on seaduslik, kui ma sinu aitan vagast pagulasest patuseks metsavennaks muuta?“

„Ära karda,“ ütles pagulane, „ma pihin oma rohelise vammuse patud hallile mungakuuele ning kõik on jällegi korras.“

„Aamen!“ vastas naljahammas, „peenerõivalisel patukahetsejal olgu kotiriideline pihti-isa, ja ehk võib teie kuub ka minu laigulise vammuse patud andeks anda.“

Nende sõnadega aitas ta mungal need paljud paelad kinni köita, mis ühendasid püksid vammusega.

Kuna nemad nõnda ametis olid, viis Locksley rüütli pisut kõrvale ja ütles temale: „Ärge salake, härra rüütel, teie olite see, kes otsustas inglaste võidu välismaalaste üle Ashby turniiri teisel päeval.“

„Ja mis sellest järgneb, kui teie õieti aimate, tubli vabamees?“ vastas rüütel.

„Niisugusel korral peaksin teid nõrgema partei sõbraks,“ vastas vabamees.

„See oleks vähemalt vapra rüütli kohus,“ vastas must rüütel, „ja hea meelega ei tahaks ma, et minust teisiti mõeldaks.“

„Minu otstarbel,“ ütles vabamees, „peaksite olema sama hea inglane kui rüütelgi, sest see, millest mina tahan rääkida, puutub tõepoolest iga ausat meest, kuid iseäranis ustavat sündinud inglast.“

„Te ei või kedagi leida,“ ütles rüütel, „kellele Inglismaa ja iga tõsise inglase elu oleks kallim kui minule.“

„Seda tahaksin heal meelel uskuda,“ ütles metsavend, sest mitte kunagi varemalt pole see maa praegusel määral nende abi vajanud, kes teda armastavad. Kuula mind, mina räägin sulle ettevõttest, milles sa võiksid auväärt osa etendada, kui sa tõepoolest see oled, kes sa näid olevat. Salk võrukaelu, kes end paremate meeste riidesse pannud, on suursuguse inglase, nimega Saksi Cedric, ühes tema saatkonna ja tema sõbra Athelstane von Coningsburghiga kinni võtnud ja on ta siia metsa Torquilstone lossi vangi viinud. Nüüd küsin ma teilt kui tublilt rüütlilt ja healt inglaselt, tahaksite teie nende päästmiseks abiks olla?“

„Minu tõotus kohustab mind seda tegema,“ vastas rüütel, „kuid hea meelega tahaksin teada, kes olete teie, kes te mind seda tegema palute?“

„Mina olen,“ vastas metsavend, „nimetu mees, kuid mina olen oma isamaa ja oma isamaa sõprade sõber. Sellega peaksite praegusel silmapilgul rahulduma, eriti veel, kus te ise tahate tundmatuks jääda. Uskuge aga, et minu panti pandud sõna sama püha on, nagu kannaksin ma kuldkannuseid.“

„Meelsasti tahan seda uskuda,“ ütles rüütel. „Olen harjunud inimeste nägudes lugema ja sinu oma räägib aususest ning kindlusest. Sellepärast ei küsi ma teilt enam midagi, vaid tahan teile abiks olla vangide vabastamises; peale seda, arvan ma, tunneme teineteist paremini ja lahkume teineteisest rahuldunult.“

„Soo,“ ütles Wamba Gurthile, sest peale munga riietamist läks ta onni teise serva ja kuulis seal kõneluse lõppu, “soo, nõnda saaksime uue seltsimehe? Loodan, et rüütli vaprus on ehtsam metall kui pagulase usk või vabamehe ausus, sest Locksley paistab sündinud salakütina ja preester lõbusa silmakirjateendrina.“

„Pea oma molu, Wamba,“ ütles Gurth, „võib ju kõik olla, nagu sina arvad, ent kui vanasarvik ise praegu tõuseks ja mulle oma abi pakuks Cedricu ja leedi Rowena vabastamiseks, siis leiaksin endas vaevalt küllalt usku, et saadana pakkumist tagasi lükata ja teda taganema sundida.“

Munk oli nüüd täielikus vabamehe ülikonnas — mõõk ja kilp, vibu ja nooled ning tugev rihm üle õla. Tema lahkus salga eesotsas kambrist ja kui ta ukse oli hoolega lukustanud, pistis ta võtme lävepaku alla.

„Oled sa niisuguses seisukorras, et meile võimsalt abi anda, munk,“ küsis Locksley, „või möllab pruuni kruusi sisemus alles peas?“

„Mitte rohkem kui püha Dunstani allikast joodud sõõm jõuab vaigistada,“ vastas preester. „Midagi kihiseb peaajus ja jalus tundub midagi ebakindlat, kuid silmapilk näete kõik kaduvat.“

Nõnda öeldes astus ta kivibasseini juurde, kus tantsisid kuuvalgel voolava vee sünnitatud vullid, ja võttis sealt niisuguse sõõmu, nagu mõtleks ta allika kuivaks juua.

„Millal jõid sa niisuguse jänuga vett, püha Copmanhursti munk?“ küsis must rüütel.

„Ainult siis, kui mu viinavaat jooksma hakkas ja kõik oma vedeliku seadusvastasest august välja laskis,“ vastas munk, „ja nõnda mul midagi muud joogiks üle ei jäänud, kui aga see minu kaitsepühimuse and.“

Nüüd pistis munk ka oma käed ja pea allikasse ja pesi öösise prassimise jäljed maha.

Nõnda värskendatult ja kainestatult keerutas lõbus munk oma rasket võitluskeppi kolme sõrmega pea kohal, nagu oleks tal pilliroog peos, ja hüüdis ise sealjuures: „Kus on need kelmid röövlid, kes tüdrukud nende tahtmise vastu ära viivad? Saadan ise lennelgu õhus, kui mina mitte mees pole, kes tosina vastu nende seast läheb.“

„Ka vannud sa, püha munk?“ ütles must rüütel.

„Ära nimeta mind mungaks,“ vastas ümberriietatud preester; „püha George ja tema tulimadu nimel, mina pole seda kauemini, kui ma oma mungakuube kannan. Ajan ma endale aga rohelise vammuse selga, siis tahan ma juua, vanduda ja tüdrukutega jännata, nagu lõbus jahimees siin maanurgas kunagi.“

„Tule, lõbus preester,“ ütles Locksley, „ja ole vait; sa teed müra, nagu kogu klooster mõnel pühal õhtul, kui kloostriülem juba puhkama läinud. Tulge ka teie teised, mu isandad, me peame oma jõud kokku koguma, sest siiski on meid Reginald Front-de-Boeufi lossi peale tormijooksmiseks küllalt vähe.“

„Mis! On see Front-de-Boeuf,“ ütles must rüütel, „kes kuninga teel kuninga alamaile kallale tungib? On ta vargaks ja rõhujaks muutunud?“

„Rõhuja on ta alati olnud,“ ütles Locksley.

„Ja mis vargusse puutub,“ ütles munk, „siis kahtlen ma, kas ta kunagi pooltki nii aus on olnud, kui paljudki minu tuttavad vargad.“

„Liigu edasi, preester, ja ole vait,“ ütles vabamees, „parem vii meid kohtamispaika, kui et sa räägid, mis rääkimata võiks jääda, sest see on arutu ja kohatu.“


  1. Kõige kuulsam sõjatee, mille roomlased Inglismaal ehitasid, algas Doverist ja läks üle Londoni Chesteri ja Põhja-Wales’isse. Tõlk.
  2. Katoliku usu jumalateenistuse neljas jagu: Püha, püha, püha on Issand jne. Tõlk.
  3. Põhjatuma häda seest… (Taaveti laul 130).