Ivanhoe/XIX
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XX→
|
Üheksateistkümnes peatükk.
Salk relvamehi saates daami |
Reisijad olid juba laane servale jõudnud ja tahtsid tema varjurikastesse paikadesse astuda, mis olid hädaohtlikud suure hulga röövlite pärast, keda rõhumine ja vaesus meeleheitele ajanud ja kes hoidsid teatud paigad niisuguse jõuga oma käes, et võisid kergesti tolleaegsele nõrgale politseile vastu panna. Hilise aja peale vaatamata arvasid Cedric ja Athelstane ometi, et see hädaoht neid ei ähvarda, sest neil oli kaasas kümme teendrit, peale Wamba ja Gurthi, kellest suuremat abi polnud loota, oli ju üks vang ja teine ainult naljahammas. Võiks juurde lisada, et nii hilisel tunnil läbi laane minnes lootsid Cedric ja Athelstane muu seas oma soo ja iseloomu, sama ka oma julguse peale. Röövlid, keda metsaseaduste karedus nende meeleheitlikule eluviisile ajanud, olid peaasjalikult saksi soost talupojad ja vabamehed ja nende kohta arvati üldiselt, et nad oma suguvendi ning nende varandust ei puutu.
Edasi sõites kuulsid reisijad kohkunult korduvat appihüüdmist ja kui nad sinna ratsutasid, kust appihüüe kostis, leidsid nad üllatatult kanderaami maast, mille kõrval istus noor toredasti riietatud Juudi naisterahvas, kuna keegi vanamees, kelle kollane müts ta sama rahvuse liikmeks tembeldas, kõige sügavama meeleheite liigutusel edasi-tagasi käis ja oma käsi ringutas, nagu oleks teda mõni suur õnnetus tabanud.
Athelstane ja Cedricu pärimiste peale ei suutnud vana juut hulk aega muud vastata, kui palus kordamööda kõigilt oma vana testamendi esi-isadelt abi Iismaeli poegade vastu, kes olevat tulemas, et teda mõõgateraga hukata. Viimaks oma hirmuagooniast meelemärkusele tulles suutis Yorki Isaak (sest see oli ju meie vana sõber) lõpuks seletada, et tema palganud endale Ashbyst kuus meest ihuväeks, ühes hobueeslitega, kes haige sõbra raami pidid kandma. See saatkond pidi tema kuni Doncasterini viima. Siiamaale tulnud nad ilusasti, aga siin kuulnud nad kelleltki puuraiujalt, et eespool metsas olla suur salkkond röövleid ootel, ja Isaaki palgatud mehed pole ainult plehku pistnud, vaid viinud ka hobused minema, kes haigeraami kannud, ning jätnud juudi ühes tütrega ilma mingisuguse abi või varjuta röövlite tappa, keda nad iga silmapilk ootasid omale kallale tungima. „Kui teie, vaprad härrad,“ lisas Isaak kõige alandlikumal toonil juurde, „tahaksite juudile luba anda oma kaitse all edasi reisida, siis vannuksin ma käsulaudade nimel, et meie vangipõlvest saadik pole veel kunagi ühelegi Iisraeli lapsele head tehtud, mis oleks leidnud tänulikumat tunnustust.“
„Juudi koer!“ ütles Athelstane, kelle mälestus oli seda väiklast laadi, mis kõik tühised asjakesed meeles peab, eriti aga pisitillukesed haavamised, „kas sa enam ei mäleta, kuidas sa turniiri galeriil meie vastu üles astusid? Võitle või põgene või katsu röövlitega toime saada nagu tahad, aga ära nõua meilt abi ega seltsi; ja kui nad ainult sinusugust röövivad, kes röövib kogu ilma, siis pean mina neid täiesti ausateks meesteks.“
Cedric polnud oma kaaslase karmi otsusega nõus. „Meie teeme paremini,“ ütles ta, „kui me neile kaks oma teendrit anname, kes nad lähemasse külasse tagasi saadavad. See vähendaks meie jõudu ainult pisut ja teie tubli mõõgaga, Athelstane, ning järelejäänute abiga on meil kerge ülesanne kas või kahekümnele röövlile vastu astuda.“
Rowenat hirmutasid kuuldused röövlite hulga lähedusest ja tema toetas oma hooldaja ettepanekut. Kuid Rebekka loobus äkki oma istuvast seisakust, tungis läbi teendrite hulga Saksi leedi hobuse juurde, langes seal põlvili ja suudles Rowena riidepalistust, nagu see hommikumaal viisiks suursuguste poole pöördumisel. Siis tõusis ta üles, lükkas loori näolt kõrvale ja palus teda härdalt suure Jumala nimel, keda nemad mõlemad teenivad, ja Siinai mäel antud käskude tõttu, mida nemad mõlemad usuvad, et tema nende peale halastaks ja luba annaks nende kaitsel edasi reisida. „Mitte iseenda pärast ei palu ma seda heategu,“ ütles Rebekka, „ka mitte selle vanamehe tõttu. Ma tean, meie rahvast röövida ja temale halba teha on kristlaste silmas väike kuritöö, kui mitte isegi teenus, ja sellepärast pole kuigi tähtis, sünnib see linnas, kõrves või väljal. Kuid mina palun teid selle nimel, kes nii mõnelegi kallis, isegi teile endale, et te laseksite meid selle haige oma kaitse all hoolikalt ja õrnalt edasi toimetada. Sest kui temaga midagi halba sünnib, siis kihvtitab teie viimased elupäevad kahetsus minu praeguse palve mittetäitmise pärast.“
Suursugune ja pühalik viis, millega Rebekka seda avaldas, andis tema sõnadele ilusa saksilase ees kahekordse mõju.
„Mees on vana ja nõrk,“ ütles ta oma hooldajale, „neiu noor ja ilus, nende sõber haige ja võib surra — olgugi nad juudid, aga meie kui kristlased ei või neid niisugusesse hädasse jätta. Kahelt hobueeslilt võetagu koorem, selle võivad orjad oma selga võtta. Hobueeslid kandku haigeraami ja vanamehe ning tema tütre tarvis on meil veel vabad hobused.“
Cedric oli heal meelel sellega nõus, mis Rowena soovitas, ainult Athelstane lisas tingimuse juurde. „Hoidugu nad seltskonna sappa, kus Wamba neid oma singist kilbiga võib kaitsta.“
„Minu kilp jäi turniiriplatsile,“ vastas naljahammas, „nagu see sündis mõne paremagi rüütliga kui olen seda mina.“
Athelstane punastas kõrvuni, sest niisugune oli ju ka tema saatus turniiri viimasel päeval, kuna aga Rowena, kellele narri vastus väga meeldis, oma ebatundliku austaja jämedat nalja heaks tehes Rebekkat palus oma kõrval ratsutada.
„See poleks mitte kõlvuline,“ vastas Rebekka uhke alandlikkusega, „kuna ju minu ligiolek mu kaitsjat võiks häbistada.“
Selle ajaga oli pakkide seadmine ruttu lõpetatud, sest juba ainult sõna „röövlid“ tegi kõik kärmaks ning lähenev videvik suurendas selle sõna mõju veel enam.
Toimetusmöllus võeti Gurth hobuse seljast ja sel ajal oli tal aega naljahammast paluda, et see tema käte köidikud pisut lõdvemale laseks. Need seotigi nii hooletult — võib-olla tegi Wamba seda meelega —, et Gurthil kuigi raske polnud oma käsi täiesti vabastada ja tihnikusse hiilides reisiseltskonna juurest plehku pista.
Segadus oli sedavõrt suur, et Gurthi kadu alles natukese aja pärast tähele pandi, sest kuna ta seltskonna viimasesse otsa ühe orja selja taha pidi asetatama, siis oletas igaüks teda kellegi teise hoiul, ja kui viimaks hakati sosistama, et Gurth on kadunud, siis oldi röövlite kallaletungimise ootel niisuguses põnevuses, et kohaseks ei arvatud vangi puudumisele tõsisemalt tähelepanu pöörda.
Teerada, mida mööda seltskond liikus, oli praegu nii kitsas, et üle kahe ratsaniku hästi ei mahtunud kõrvu sõitma, ja ta viis alla orgu, kus voolas aukliste, soiste ja vaevapajudega kaetud kallastega oja. Cedric ja Athelstane, kes oma saatkonna eesotsas ratsutasid, mõistsid, kui hädaohtlik oleks kallaletungimine siin paigas, aga nad olid sõjaasjus mõlemad nii vähe vilunud, et nad muud abinõu ei osanud tarvitusele võtta, kui aga võimalikult ruttu püüda siit läbi pääseda. Nõnda siis ilma erilise korralduseta edasi minnes oli osa seltskonda parajasti üle jõe jõudnud, kui neile korraga eest, küljelt ja selja tagant kallale tungiti, pealegi veel niisuguse ägedusega, et nende halvasti ettevalmistatud seisukorras võimatu oli vähegi mõjuvamalt vastu panna. Hüüe: „Valge lendmadu! valge lendmadu! — Püha Georg[1] lõbusa Inglismaa eest!“ kõlas kallaletungijate suust igast küljest, mis tembeldas nad saksi röövliteks, ja kallaletungimine ise sündis niisuguse kiiruse ning hooga, et kallaletungijate arv suurem paistis kui ta tõepoolest oli.
Mõlemad sakside pealikud langesid vangi ning igaüks neist oma iseloomu kohaselt. Cedric viskas esimesel silmapilgul, kus vaenlane ilmus, tema pihta oma viimase oda, mis parema tagajärjega lendas kui Fangsi pihta saadetu, sest ta naelutas sihitud mehe tema selja taga seisva tamme külge. Nõnda edurikkana kihutas Cedric nüüd teise vaenlase vastu, paljastas oma mõõga ja lõi sellega niisugusel vihal vastu pea kohal rippuvat jämedat oksa, et ise oma jõu tugevusest ilma sõjariistata jäi. Silmapilk võeti ta vangi ja tõmmati kahe, kolme röövli poolt hobuse seljast maha. Athelstane jagas tema saatust ja tema kisti enne sadulast, kui ta oma sõjariista jõudis paljastada või end vastuhakkamiseks valmiski panna.
Teendrid, kellel olid tüliks asjad ja keda üllatas hirm nende isandate saatuse pärast, langesid kergesti kallaletungijaile saagiks, kuna leedi Rowena seltskonna keskpaigas ja juut ning tema tütar tagatipus sama õnnetu saatuse osaks said.
Kogu seltskonnast ei pääsnud keegi peale Wamba, kes praegusel juhtumusel palju rohkem julgust avaldas kui need, kes end temast targemaks pidasid. Tema kahmas ühe teendri mõõga, mida paljastati aeglasel ja kõhkleval käel, raius lõvina oma ümber, sundis mitmed kallaletungijad taganema ja tegi julge, kuigi asjata katse oma isandale appi minna. Viimaks nähes, et ta ülevõimule peaks alla andma, kargas naljahammas sadulast, lipsas tihnikusse ja põgenes üldise segaduse tõttu võitlusväljalt.
Aga niipea kui vapper naljahammas enda leidis väljaspool hädaohtu, jäi ta kohe mõtlema, kas mitte tagasi minna ja vangipõlve jagada oma isandaga, keda ta tõsiselt taga hoidis.
„Sagedasti olen inimesi kuulnud rääkivat vabaduse õnnistusest,“ rääkis ta endamisi, „aga nüüd küsiksin hea meelega mõnelt targalt mehelt, kuidas ma teda praegu peaksin kasutama, mil ta mul käes.“
Kuna ta need sõnad valjusti oli rääkinud, hüüdis talle kellegi päris lähedane hääl vaikselt ja ettevaatlikult: „Wamba!“ ja samal ajal tuli koer, kelles ta Fangsi tundis, tema juurde ning jooksis saba liputades tema ümber. „Gurth!“ vastas Wamba samuti ettevaatlikult ja seakarjus seisis silmapilk tema ees.
„Mis on?“ küsis see kärsitult, „mis tähendab see karjumine ja mõõkade kõlin?“
„Ainult meie aja trikki,“ vastas Wamba, „nad on kõik vangid.“
„Kes on vangid?“ hüüdis Gurth kannatamatult.
„Minu isand ja mu leedi, Athelstane, Hundibert ja Oswald.“
„Jumala nimel!“ hüüdis Gurth, „kuidas sattusid nad vangi ja kelle kätte?“
„Meie isand oli võitluseks liiga valmis,“ ütles naljahammas, „ja Athelstane polnud küllalt valmis ja kõik teised polnud sugugi valmis. Ja vangis on nad roheliste vammuste ning mustade näokatete käes ning lamavad hunnikus murul, nagu metsõunad, mida sa oma sigadele puu otsast maha raputad. Mina naeraksin selle üle,“ ütles naljahammas, „kui suudaksin nuttu pidada.“ Ja tema silmist voolasid võltsimata kurbuse pisarad.
Gurthi nägu võttis tuld. „Wamba!“ ütles ta, „sinul on sõjariist ja sinu süda on alati tugevam olnud kui sinu peaaju — meid on ainult kaks — kuid äkiline kallaletungimine julgete meeste poolt võib palju teha — tule mulle järele!“
„Kuhu ja milleks?“ küsis naljahammas.
„Cedricut vabastama.“
„Aga sa loobusid ju alles hiljuti tema teenistusest,“ ütles Wamba.
„See oli ainult siis,“ ütles Gurth, „kui tema oli õnnelik. Tule!“
Kui naljahammas nõus oli tema sõna kuulma, ilmus äkki kolmas isik ja käskis neid seisma jääda. Tema riiete ja sõjariistade tõttu oli Wamba valmis teda üheks neist röövlitest pidama, kes tema isandale kallale tunginud, kuid tema ei kannud näokatet ja tema hiilgav rihm ühes kalli jahisarvega, sama ka tema hääle ja viisi rahulik ning käskiv ilme lasksid temas videviku peale vaatamata ära tunda vabamehe Locksley, kes nii halbades tingimustes vibulaskmises auhinna oli võitnud.
„Mis see kõik tähendab,“ ütles ta, „ja kes röövib siin metsas ning võtab inimesi vangi?“
„Te võite siin kaunis lähedal nende vammuseid näha,“ ütles Wamba, „ja järele vaadata, on need teie laste kuued või mitte, sest nemad on samuti teie moodi, nagu sarnanevad kaks rohelist kauna teineteisele.“
„Lähen vaatan kohe,“ vastas Locksley, „ja teile annan ma teie elu nimel käsu mitte enne paigast liikuda, kuni mina tagasi tulen. Sõnakuulmine on teile enestele kui ka teie isandaile kõige parem. Kuid pidage, ma pean enda võimalikult nende meeste sarnaseks tegema.“
Nõnda öeldes võttis ta sarve kaelast ning mütsilt sule ja andis nad Wamba kätte, võttis näokatte taskust ja oma käsku paigalseismise kohta korrates läks ta luuramiskäigule.
„Kas seisame paigal, Gurth,“ küsis Wamba, „või anname päkkadele tuld? Minu narri arust on tal varga riistapuud kõik liiga käepärast, kui et ta aus mees võiks olla.“
„Olgu ta või vanasarvik ise,“ ütles Gurth, „tema tagasitulekut oodates ei või meie midagi halvemaks teha. Kuulub ta selle salga hulka, siis on ta juba märku annud, ja asjata oleks niisugusel korral võitlemine või põgenemine. Pealegi tõendas minu hiljutine kogemus, et pärisvargad pole mitte kõige halvemad inimesed, kui nendega tegemist on.“
Vabamees oli mõne minuti pärast tagasi.
„Sõber Gurth,“ ütles ta, „mina käisin nende meeste seas ja sain teada, kelle käsutada nad seisavad ning kuhu nad mõtlevad minna. Minu arvates pole mingit kartust, et nad oma vangide kallal vägivalda tarvitaksid. Kolmekesi neile kallale tungida oleks vaevalt muud kui hullus, sest nemad on ju tublid sõdurid ja on vahid märguandmiseks välja pannud, kui keegi peaks lähenema. Aga mina loodan peagi niisuguse jõu kokku saada, mis kõigest nende ettevaatusest hoolimata neile võib vastu astuda. Teie olete mõlemad teendrid ja ma loodan truud Saksi Cedricu, inglaste õiguste sõbra teendrid. Temal ei pea Inglise kätest puudus olema aitamiseks praeguses hädas. Tulge siis minuga, kuni kogume omale abi.“
Nõnda öeldes sammus ta läbi metsa suurele lagendikule ja Gurth ning Wamba läksid talle järele. Kuid Wamba loomus ei lasknud teda kaua vaikida.
„Mina arvan,“ ütles ta rihma ja sarve vaadeldes, mida alles kandis, „et ma nägin noole lendu, mis selle auhinna võitis ja sellest pole niipalju aega ära kui jõulust.“
„Ja mina,“ ütles Gurth, „võiksin oma hinge õnnistuse nimel kinnitada, et mina olen niihästi päeval kui ka öösi selle tubli vabamehe häält kuulnud, kes selle auhinna võitis, ja et kuu pole sest ajast saadik mitte kolme päeva vanemaks saanud.“
„Aus sõber,“ vastas vabamees, „kes või mis ma olen, tähendab praegusel silmapilgul vähe, päästan ma aga teie isanda, siis võite mu paremaks sõbraks pidada, kes teil kunagi olnud. Ja kas mind ühe või teise nimega tuntakse ja kas ma vibu sama hästi või paremini lasen kui mõni lehmakarjus, või kas ma päikesepaistel või kuuvalgel armastan käia — need kõik on asjad, mis teisse ei puutu, ja sellepärast pole tarvis ka nende üle pead murda.“
„Meie pead on lõvi lõugades,“ sosistas Wamba Gurthile, „katsume nad sealt välja tõmmata kui võimalik.“
„St, tasa!“ ütles Gurth. „Ära vihasta teda oma lollusega, siis läheb kõik hästi, arvan ma.“
- ↑ Püha Georg (p. Jüri) oli Kappadookia rüütel ja suri Rooma keisri Diocletianuse ajal 23. apr. 303 märtrina. Aastal 1222 otsustati tema surma päeva kogu Inglismaal pühitsema hakata. Tõlk.