Ivanhoe/XXII
←XXI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kahekümneteine peatükk.
Mu tütar! — Oh mu tukatid! — Oh tütar! |
Lastes Saksi pealikud kohe, niipea kui nende rahuldamata uudishimu seda lubab, oma pooles isus peatuma jäänud söömingule tagasi pöörduda heidame pilgu Yorki Isaaki karedamasse vangikambrisse. Vaene juut visati ruttu kuhugi lossikeldrisse, mis asus sügaval maapinna all, veel sügavamal, kui lossi kraav, mispärast seal oli tume ja niiske. Valgus pääsis sinna ainult kahe õhuaugu kaudu, mis seisid nii kõrgel, et vangi käsi neid ei küüninud katsuma. Isegi keskpäeval oli keldris ainult tume hämarik, mis muutus ammu enne pilkaseks pimeduseks, kui päevavalgus lahkus mujalt lossist. Ahelad ja rauad rippusid veel endisest ajast tühjalt seina küljes ja ühe rõngas olid veel praegu kõdunevad kondid, mis sarnanesid inimese jalaluudega, nagu oleks keegi vang siin mitte ainult surnud, vaid ka luukereks muutunud.
Õudse vangikoja ühes otsas oli suur kolle ja tema kohal pooleldi roostetanud raudvarvad.
Vangikoja kogu välimus oli niisugune, et ta oleks võinud julgemagi südame kui Isaaki oma värisema panna, kes ometi hädaohus endas rohkem julgust avaldas, kui ta oli seda teinud paratamata hädaohu tuleku hirmul. Jahiarmastajad ütlevad, et jänese hirm hurtade tagaajamisel on suurem kui sel silmapilgul, kui ta juba kinni haaratakse. Peab arvama, et juudid igasuguse ja alalise kartuse ajel teatud määral kõiksuguse vägivalla vastu, mis nende kallal toimetati, olid ette valmistatud, nii et vägivald ise juba enam seda üllatust ei äratanud, mis on hirmu tekitamiseks nii tarvilik. Ka polnud see esimene kord, kus Isaak nii hädaohtlikus olukorras viibis. Sellepärast oli tal kogemusi lootuseks, et ta ka nüüd endise eeskujul pääseb, nagu pääseb küti käest metsalind. Kõige pealt aga oli temal ta tõuline kangekaelsus ja paindumata otsus, mille tõttu Iisraeli mehed valmis on olnud ka kõige suuremaid vaevu kannatama, mida võim ja vägivald neile peale panevad, enne kui oma rõhujate tahtmisele alistusid.
Niisuguses passiivse vastupaneku meeleolus riideid keha ümber mässides oma liikmete kaitseks vangikongi niiskuse vastu, istus ta keldrinurgas, käed ristis, juuksed ja habe sasis, ja oleks oma kõrge mütsi ning nahaga äärestatud mantliga selles hõredas ja õudses valguses Rembrandti[1] pintslit väärinud, kui see kuulus maalija juba tol ajal oleks elanud. Ligemalt kolm tundi viibis juut oma seisakut muutmata, kuni viimaks vangikoja trepilt sammud kostsid. Riivid kriiksusid, kui nad eest ära lükati, hinged vingusid ukse avamisel ja sisse astus Reginald Front-de-Boeuf tempelrüütli kahe teendri-saratseenlase saatel.
Front-de-Boeuf oli suur ning tugev mees ja kogu tema elu oli kulunud avalikus sõjas ja eratülides ning vaenudes, ja kunagi polnud ta kõhelnud abinõusid tarvitades oma võimu suurendamiseks. Temal olid loomukohased näojooned, mis väljendasid tema hinge ägedaid ja kuritahtlisi kirgi. Nägu katvad armid oleksid austusväärilise vapruse märkidena mõne teissuguse iseloomuga näojooned sümpaatiliseks ja lugupeetavaks muutnud, kuid Front-de-Boeufi näoilmele lisasid nad ainult metsikust ja hirmuäratavust, mida hõõgas kogu tema isik. See kohutav parun kandis kitsast nahkkuube, mille sõjariistad mitmest kohast purustanud ja määrinud. Sõjariistaks oli tal praegu ainult vööle pistetud pistoda, mis näis paremal küljel rippuvat roostetanud võtmekimpu tasakaalustavat.
Mustad orjad, kes Front-de-Boeufi saatsid, olid oma toredad riided seljast võtnud ja jämedast linasest riidest püksid jalga ning kuued selga tõmmanud, mille käised üle küünarnukkide kääritud, nagu teevad seda lihunikud, kui nad oma tööle asuvad. Kummalgi oli käes väike korv ja nad jäid ukse kõrvale seisma, kuni Front-de-Boeuf selle hoolikalt ja kahekordselt oli lukustanud. Peale seda ettevaatusabinõu astus ta pikkamisi juudi poole ja silmitses teda aineti, nagu tahaks ta teda oma pilguga paralüüsida: nõnda teevad mõned murdjad oma saagiga. Näis, nagu oleks Front-de-Boeufi tumedal ja kurjal pilgul tõepoolest teatud osa sellest oletatud võimust õnnetu vangi peale. Juut istus ammuli suul ja vahtis niisugusel hirmul metsikut parunit, et tema kuju sõna otsekoheses mõttes näis kössi langevat ning väiksemaks muutuvat normanni ainetise pilgu ja hävitava näoilme ees. Mitte ainult, et Isaak ei suutnud jalule tõusta oma hirmu kohase aupakkumise avaldamiseks, vaid isegi oma mütsi ei märganud ta peast võtta või ainustki palvesõna lausuda — nii väga ärev oli ta arvamisest, et teda ähvardab piinamine ning surm.
Sellevastu näis normanni mõjuv kuju aina paisuvat, nagu sünnib kotkaga, kui ta kaitseta saagi kallale tormates oma suled kohevile ajab. Ta peatus kolm sammu nurgast, kus õnnetu juut praegu asus ja kus ta võimalikult väikese ruumi peale püüdis enda kokku tõmmata, ning andis teisele orjale käsu ligi astuda. Teine neist tuli ja võttis oma korvist suure kaalu ning kaalunuiad, pani need Front-de-Boeufi jalge ette ning taganes uuesti aupaklikku kaugusse, kus tema kaaslanegi omale paiga oli võtnud.
Nende meeste liigutused olid aeglased ja pühalikud, nagu kannaksid nende hinged hirmu ja julmuse eeldust. Front-de-Boeuf ise avas kõneluse järgnevalt õnnetu vangi poole pöördumisega:
„Neetud tõu kõige neetum koer,“ ütles ta tumedal häälel tumeda võlvi all vastukaja äratades, „näed sa seda kaalu?“
Õnnetu juut vastas nõrgal jaatamisel.
„Just sellel kaalul mõõdad sa mulle,“ ütles julm parun, „tuhat naela hõbedat Londoni Toweri[2] kaalu järele.“
„Püha Aabram!“ hüüdis juut, kelle häälepaelad viimaks hirmust vabanesid, „kes on enne niisugust nõudmist kuulnud? Kes on varemalt kuulnud, kas või mõne minstreli muinasjutus, tuhandenaelalist hõbeda summat? Missugune inimsilm on kunagi nii õnnelik olnud, et seda summat näha? Kogu Yorkis, kui sa mu enda ja ka minu suguvendade majad puhtaks röövid, ei leia sa seda päratut summat, millest sa räägid.“
„Mina olen leplik,“ vastas Front-de-Boeuf, „ja mis hõbedas puudub, olen ma valmis kullas vastu võtma — marga kulla eest kuus naela hõbedat. Maksad sa seda, siis päästad oma uskmatud luud-kondid karistusest, mille taolist sa kunagi pole suutnud omale ette kujutada.“
„Halasta minu peale, suursugune rüütel!“ hüüdis Isaak. „Mina olen vana, vaene ja abitu. Minu üle võidupidutseda oleks vääritu. Ussikest puruks tallata oleks vilets tegu.“
„Sa võid ju vana olla,“ vastas rüütel, „vana nende häbiks, kes su liigkasu-võtmises ja kelmuses on lasknud halliks saada. Ka nõrk võid sa olla, sest millal on juudil süda või käed leidunud. Aga rikas oled sa, see on hästi teada.“
„Mina vannun teile, suursugune rüütel,“ ütles juut, „kõige nimel, mis mina usun ja ka selle nimel, mida usume ühiselt…“
„Mitte valet vanduda,“ ütles normann teda peatades, „ja ära lase kangekaelsust enda üle enne otsust teha, kui oled näinud saatust, mis sind ootab. Ära mõtle, et ma ainult sinu hirmutuseks räägin ja et ma tahaksin kasutada sinu suguvõsale omast argust. Mina vannun sulle kõige juures, mida sa mitte ei usu, vannun meie kirikliku evangeeliumi nimel, vannun kiriku õiguse nimel siduda ja vabastada, et minu kavatsus on kindel ja vääramata. See vangikelder pole mängupaik. Kümmetuhat korda enam väärt vangid kui sina on siin müüride vahel surnud ja nende saatust pole kunagi teada saadud. Kuid sinule on määratud pikk ja piinav surm, mille asemel nende oma oleks heategu.“
Jälle andis ta orjadele märku läheneda ja rääkis nendega eraldi nende emakeeles, sest ka tema oli Palestiinas käinud ja sealt võib-olla oma julmuse kaasa toonud. Saratseenid võtsid oma korvidest süsi, lõõtsa ja õliriista. Kuna üks rauaga kivist tuld lõi, pani teine söed roostetanud raudvõre alla, mille peale juba tähendatud, ja tõmbas lõõtsa, kuni tuli leegitsema lõi.
„Näed sa, Isaak,“ ütles Front-de-Boeuf, „seda raudvõret hõõguvate süte kohal? Seal palaval asemel lamad sa ihualasti, nagu oleksid sul sulist padjad all. Kuna üks ori sinu all tuld kohendab, kastab teine sinu liikmeid õliga, et küpsis ära ei kõrbeks. Vali nüüd niisuguse aseme ja tuhande naela hõbeda maksmise vahel, sest minu isa nimel, teist valikut sul ei ole.“
„See on võimatu,“ hüüdis vilets juut, „see on võimatu, et teie kavatsus tõsine oleks! Armuline Jumal pole kunagi inimese südant loonud, mis niisuguse julmusega toime saaks.“
„Ära looda selle peale, Isaak,“ ütles Front-de-Boeuf, „see oleks saatuslik eksitus. Arvad sa, et mina, kes ma olen näinud linna purustatavat, kus hukkusid tuhanded kristlikud suguvennad mõõga, vee ja tule läbi, põrkaksin oma kavatsusest tagasi ühe ainukese viletsa juudi karjumise ja kisendamise tõttu? Või arvad sa, et need mustad orjad, kel puudub seadus, isamaa ja südametunnistus ja kes tunnevad ainult oma isanda tahtmist ning kes tarvitavad esimesel märguandel kihvti, piiki, pistoda või nööri — arvad sina, et nemad tunnevad halastust, kuna nad ju seda keeltki ei mõista, milles neid palutakse? Vanamees, ole mõistlik, vabasta end oma liigsest rikkusosast, maksa kristlase kätte osagi sellest varandusest tagasi, mis sa tema usuvendadelt liigkasu-võtmisega kokku kuhjanud. Sinu kavalus võib su kortsus rahapunga uuesti punni ajada, aga ei arstid ega arstirohud suuda parandada sinu liha ja nahka, mis kord sellel võrel pikutanud. Loe oma lunastusraha välja ja rõõmutse, et sa niisuguse tasuga võid enda vangitornist päästa, mille saladusi vähed inimesed on võinud jutustada. Rohkem sõnu ma sinuga ei raiska, vali oma mammona ning liha ja vere vahel ja nagu sa valid, nõnda peab see olema.“
„Aidaku mind Aabram, Jakob ja kõik meie rahva esiisad,“ ütles Isaak, „mina ei või valida, sest mul ei ole niipalju, et teie päratut nõudmist täita.“
„Võtke tal riided seljast, orjad,“ ütles rüütel, „ja aidaku teda tema esi-isad, kui nad suudavad.“
Orjad, kes enam paruni silma ja käeliigutuse kui tema sõnade järele talitasid, astusid jällegi ette, haarasid õnnetust Isaakist kinni ja tõstsid ta maast üles eneste vahele, jäädes ootama armutu isanda lähemat märguannet. Õnnetu juut silmitses nende ja paruni näoilmet, nagu loodaks ta seal kaastundmuse varjundit leida, kuid Front-de-Boeufi näos valitses endine külm, pooltume, poolpilkav naeratus, mis ilmus tema julmuse eelmänguna, kuna aga saratseenide metsikud silmad, tuliselt nende mustade kulmude all keereldes ja silmateri piiravate valkjate rõngaste tõttu veel õudsemat ilmet omades, oodatavast toimetusest ennemini salajast rõõmu kui vastikust näisid ennustavat. Juut heitis pilgu hõõgavale koldele, mille kohta tema pidi paigutatama, ja nähes, et tal piinajailt vähematki kaastundmust pole loota, muutis ta oma otsuse.
„Ma maksan,“ ütles ta, „tuhat naela hõbedat — see tähendab,“ lisas ta natukese aja pärast juurde, „ma maksan seda oma suguvendade abil, sest ma pean kerjusena paluma meie sünagoogi uksel, enne kui ma selle kuulmata summa kokku saan. Millal ja kus pean ma seda maksma?“
„Siin,“ vastas Front-de Boeuf, „siin peab seda maksma — siin peab seda kaaluma — siinsamas vangikeldri põrandal. Arvad sa, et mina enne sinust lahkun, kui lunastusraha kindel pole?“
„Ja mis on mul tagatiseks,“ ütles juut, „et ma tõepoolest vabaks saan, kui ma oma lunastuse olen maksnud?“
„Suursuguse normanni sõna, sina liigkasu-võtja ori,“ vastas Front-de-Boeuf, „suursuguse normanni au, mis on puhtam kui kogu sinu suguvõsa hõbe ja kuld.“
„Palun andeks, suursugune isand,“ ütles Isaak kartlikult, „aga miks peaksin ma selle sõna usaldama, kes ei usalda minu oma.“
„Sellepärast et sa teisiti ei saa, juut,“ ütles rüütel karmilt. „Oleksid sa praegu Yorkis oma varakambris ja paluksin mina sinult seekleid laenuks, siis määraksid sina maksutähtaja ja tagatise. See siin on minu varakamber. Siin on minul eesõigus ja ma ei mõtle enam vaevaks võtta sinu vabastamise tingimusi korrata.“
Juut ohkas sügavasti. „Luba mulle vähemalt,“ ütles ta, „ühes minu vabadusega ka nende vabadus, kes minuga ühes reisisid. Nemad küll põlgasid mind kui juuti, kuid nemad olid minu meeleheite vastu kaastundlikud ja et nad teel mind aidates viibisid, siis langes osa minu õnnetusest ka nende peale; pealegi on nad ehk valmis minu lunastusrahale pisut juurde lisama.“
„Kui sa neid Saksi matse arvad,“ ütles Front-de-Boeuf, „siis oleneb nende lunastus teistest tingimusist kui sinu oma. Hoiatan sind, juut, räägi ainult sellest, mis sind ennast puutub, ja ära sega teiste asjasse.“
„Siis saan ma vabaks,“ ütles Isaak, „ainult ühes oma haavatud sõbraga?“
„Pean ma kaks korda Iisraeli pojale kinnitama,“ ütles Front-de-Boeuf, „et peab rääkima ainult iseendast ja mitte teiste asjasse segama? Kuna sa juba oma osa oled valinud, siis pole sul enam muud teha, kui aga oma lunastus maksta ja seda viibimata.“
„Kuule mind,“ ütles juut, „just selle varanduse pärast, mis sa oma…“ Ta peatus, kartes metsikut normanni vihastada. Kuid Front-de-Boeuf naeris ainult ja lõpetas ise juudi lause: „…mis sa oma südametunnistuse kulul saad — seda tahtsid sa öelda, Isaak. Ütle aga julgesti välja, mina olen leplik, nagu juba tähendasin. Mina suudan võidetu etteheiteid kannatada, kuigi see võidetu oleks juut. Sina aga polnud sugugi nii kannatlik, Isaak, kui sa kohtu sellepärast appi kutsusid, et Jacques Fitzdotterel sind liigkasu-võtlikuks vereimejaks nimetas, kus sinu raha protsendid ta päranduse neelasid.“
„Vannun talmudi nimel,“ ütles juut, „teie rüütellik kõrgus on asja kohta eksituses. Fitzdotterel tõstis oma pistoda minu vastu mu oma kambris, sest ma julgesin temalt oma hõbedat paluda. Maksu-tähtaeg oli paasapühil.“
„Mis ta tegi, see ei puutu minusse,“ ütles Front-de-Boeuf, „küsimus on ainult selles, millal mina oma raha kätte saan. Millal saan ma oma seeklid, Isaak?“
„Lase mu tütar Rebekka Yorki minna,“ vastas Isaak, „ja anna talle kindel saade kaasa, suursugune rüütel, ning niipea kui mees ja hobu jõuavad tagasi tulla, on varandus,“ siin ohkas ta sügavasti, kuid jätkas üürikese aja pärast, „on varandus ülelugemiseks siin põrandal.“
„Sinu tütar!“ vastas Front-de-Boeuf nagu üllatatult. „Taeva nimel, Isaak, seda oleksin ma ometi pidanud teadma. Mina pidasin seda mustasilmalist tüdrukut sinu liignaiseks ja mina andsin ta härra Brian de Bois-Guilbertile ümmardajaks, nagu see oli vanal ajal viisiks esi-isade juures, kes meile selles asjas kenaks eeskujuks.“
Karjatus, mis selle teate saamisel juudi suust kuuldavale tuli, pani võlvialuse kajama ja tekitas kahes saratseeniski sedavõrt imestust, et nad oma vangi vabaks lasksid. Seda silmapilku tarvitas ta kohe selleks, et põrandale põlvili heitida ja Front-de-Boeufi põlvede ümbert kinni haarata.
„Võtke kõik, mis te nõuate,“ ütles ta, „härra rüütel, võtke kümme korda rohkem, tehke mind vaeseks ja kerjuseks, kui tahate, ei, torkige mind pistodaga, küpsetage mind siin ääsil, kuid andke minu tütrele armu, vabastage ta tervelt ja ausalt! Kuna te ju ise naisest olete sündinud, siis hoidke abitu tütarlapse au. Ta on minu õndsa Raheli teisik, tema on selle lahkunu viimne armupant. Tahate teie siis vaeselt leselt vanamehelt tema viimset tröösti röövida? Tahate teie siis nõnda teha, et isa peaks oma ainukest elavat last tahtma surnuna näha ema kõrval meie isade hauas?“
„Oleksin ma seda ometi varemini teadnud,“ ütles normann pisut kaasatundvalt. „Mina arvasin, et teie tõug ei armasta peale rahapunga mitte midagi.“
„Ärge mõtelge meist nii alatult, kuigi oleme juudid,“ ütles Isaak, kes ahnelt arvatava kaastundmuse järele haaras, „rebane, kelle peale jahti peetakse, ja piinatud metskass armastavad oma poegi, niisama armastab oma lapsi ka tagakiusatud Aabrami suguvõsa.“
„Võib olla,“ ütles Front-de-Boeuf, „tulevikus tahan seda sinu enda pärast uskuda, Isaak, kuid see ei aita meid praegu, ma ei või midagi sinna parata, mis on juba sündinud või mis veel võib sündida. Mina olen oma sõna oma sõjakaaslasele juba annud ja seda ei murra ma enam kümnegi juudi mehe ja naise pärast. Pealegi, miks kardad sa oma tüdrukule halba, kuigi ta oleks Bois-Guilberti saagiosa?“
„See peab halb olema, sellest peab halba tulema!“ hüüdis Isaak meeletult käsi ringutades. „Millal on tempelrüütlid muud teinud kui meestele kurja ja naistele häbi!“
„Uskmatu koer!“ ütles Front-de-Boeuf välkuvail silmil, võib-olla rõõmustudes, et ta põhjuse leidnud vihastumiseks, „ära teota Siioni templi püha ordut, vaid mõtle parem, kuidas oma lubatud lunastusraha maksta, muidu häda sinu kaelale!“
„Röövel ja kelm!“ ütles juut oma rõhuja teotuste peale kirglikult vastates, ilma et oleks suutnud ennast veel taltsutada, „mitte midagi ei maksa ma sulle, mitte pennigi ei maksa, enne kui tütar pole mulle tervelt ja ausalt tagasi antud!“
„Oled sa arust ära, iisraelimees,“ ütles normann tumedalt, „on sul ehk nõiavõim kuuma raua ja keeva õli vastu?“
„Mul on ükskõik!“ ütles juut, kes tütre pärast meeleheitele aetud, „võid teha minuga kõige halvemat. Minu tütar on mu oma liha ja veri ning tuhat korda kallim, kui need liikmed siin, mida ähvardab piin. Mingit hõbedat ei anna ma sulle ehk olgu siis, et ma ta sulatatult sinu ahnesse kurku võiksin kallata, mitte ainustki hõbepenni ei anna ma sulle, natsareenlane, kuigi ma võiksin su hukkamõistmisest päästa, mida sa oled ära teeninud kogu oma eluga! Võta mu elu, kui tahad, ja sa võid näha, kuidas juut isegi surmavas piinas kristlast oskab põlata.“
„Küllap näeme,“ ütles Front-de-Boeuf, „sest õnnistatud risti nimel, mis sinu neetud suguvõsa meelest hirmus asi, pead sa rauda ja tuld lähemalt tundma õppima! Orjad, kiskuge tal riided seljast ja köitke ta raudvarbadele.“
Nõrgast vastupanekust hoolimata võtsid saratseenlased juudilt juba tema pealmised riided ja oleksid ta täiesti paljastanud, kui mitte korduv sarvehääl väljastpoolt lossi isegi siia vangikeldrisse poleks tunginud, mispeale mitu häält kohe härra Reginald Front-de-Boeufi hüüdsid. Vastu tahtmist oma põrgulikus talituses segatud, käskis ta teendrid Isaakile tema riided tagasi anda ja ühes nendega vangikambrist lahkudes jättis ta juudi Jumalat tänama oma päästmise eest või oma tütre vangipõlve ja arvatava saatuse pärast hädaldama, nagu seda tema isiklikud või isalikud tundmused lubasid.