Ivanhoe/XVI
←XV
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XVII→
|
Kuueteistkümnes peatükk.
Kord kõrves õudses kõigist tundmata |
Lugeja pole ehk veel unustanud, et võitluste tulemuse otsustas keegi tundmata rüütel, kellele tema passiivse ja ükskõikse teguviisi pärast võitluste esimesel poolel pealtvaatajate poolt nimeks anti Le Noir Fainéant. See rüütel lahkus jalamaid turniirilt, niipea kui võit oli otsustatud, sest kui teda välja hüüti oma vaprustasu vastu võtma, polnud teda enam kuskilt leida. Sel ajal, kui heeroldid ja pasunad seda rüütlit hüüdsid, sõitis ta põhja poole, hoidudes käidavamailt teilt ja valides kõige lühemad läbi metsade. Öö saatis ta ühes kõrvalises kõrtsis mööda, kus ta rändavalt minstrelilt[1] turniiri lõpu kohta teateid sai.
Järgmisel hommikul asus rüütel vara teele, mõeldes päeva jooksul pika maa ära käia. Turniirivõitlustes hoitud hobuse seisukord oli niisugune, et temaga võis ilma kauema puhkuseta edasi reisida. Kuid tema kavatsus läks valitud keeruliste jalgteede tõttu nurja, nii et ta õhtu kättejõudmisel ainult Yorkshire läänepiirile oli jõudnud. Seks ajaks vajasid mees kui ka hobu kehakinnitust ja nõnda siis pidi paiga leidma, kus võiks läheneva öö mööda saata.
Aga paik, kus reisija praegu viibis, ei tundunud kohasena, et siin võiks leida peavarju või kehakinnitust ja sellepärast oli ta valmis rändava rüütli viisil talitama, kes niisugusel korral hobuse rohule sööma paneb ja ise tamme varju maha heidab oma daamist-käskijannast unistama. Kuid kas puudus mustal rüütlil daam unistamiseks või oli ta armastuses sama ükskõikne, nagu näis olevat võitluseski, igatahes ei tunnud ta praegu endas küllalt kirge daami armastuse ja halastamatuse üle mõtete mõlgutamiseks, et nõnda võitu saada väsimusest ja näljast ning et voodi ja õhtusöögi asemel rahulduda armastusega. Sellepärast vaatas ta meelepahas ümbritsevaid metsi, kus leidus küll mõni lagendik ja jalgtee, kuid ainult niisugune, mille oli tallanud kas arvurikas kari või metsloomad, kelle peale inimene saagi nõutamiseks jahti peab.
Päike, mis rüütlit tema teel peaasjalikult juhtinud, oli nüüd Derbyshire kinkude taha pahemat kätt kadunud ja iga katse, oma teekonda jätkata, oleks võinud teda niihästi eksiteele kui ka edasi viia. Kuna ta asjata oli katsunud kõige rohkem tallatud jalgteed leida, mis võiks viia kas mõne üksiku põlluharija või metsavahi elumaja juurde ja kuna ta oli näinud, et ta mingit valikut ei suuda teostada, otsustas rüütel end oma hobuse tarkuse hoolde usaldada, sest varemaist katseist oli tal loomade imeline vaimuand tuttav iseend ja ka oma isandat raskustest päästa.
Tubli hobu, kes pikast päevareisist ja raudriides ratsutaja kandmisest hästi väsinud, näis kohe uut jõudu ja erksust võitvat, niipea kui ta lõdvale lastud ratsutimeist tundis, et tema omapead võib minna, ja ehk ta küll varemalt kannuste surumise peale ainult ohkega vastas, ajas ta nüüd nagu uhkusega, et teda usaldatud, oma kõrvad kikki ja hakkas iseoma sisemisel ajel elavamalt liikuma. Hobuse valitud jalgtee pöördus sellelt sihilt, mida rüütel päeval kinni pidanud, pisut kõrvale, aga et loom oma valikus näis kindel olevat, siis usaldas ratsutaja enda tema valiku hoolde.
Tagajärg õigustas valiku, sest jalgtee muutus peagi laiemaks ja suuremaks ja väikese kella helin andis rüütlile märku, et tema on mõne kabeli või pagulase asukoha läheduses.
Varssi jõudis ta lagedale rohuplatsile, mille teises servas hall ja tuulesöödud järsk kaljusein kallakul maapinnal reisija silme ette ilmus. Mõnda paika kattis efeu, mõnda tamm või okastamme põõsad, mille juurikad kaljupragudest toitu otsivad, lehvides üle kuristikkude, nagu suletutt sõjamehe kiivril, ja andes armsuse ilme sellele, mis peab väljendama ainult hirmu. Kalju külje vastu tugenes lihtne onn, mis ehitatud naabruses raiutud palkidest; seinapraod olid topitud savi ja sambla seguga, et halva ilma vastu paremini kaitset leida. Ukse kõrval seisis noor laasitud kuusk, mille latva põikpuu kinnitatud, nõnda esitades püha risti embleemi. Natuke maad eemal paremat kätt vulises kalju serva alt kristallselge veega allikas, mis peatus õõnsa kivi lihtsas basseinis, kust ta vuliseva ojana kallakul pinnal aastate jooksul söödud sängis allapoole jooksis ja üle väikese lagendiku jõudes lähedasse metsa kadus.
Allika kõrval olid väikese kabeli varemed, mille katus osalt juba maha langenud. Tervena polnud see ehitus küll kunagi üle kuueteistkümne jala pikk ja kaheteistkümne jala lai olnud, ja madal katus, mida kandsid neli kontsentrilist nurkadest tulevat võlvi, tugenes lühikestele ja tüsedatele sammastele. Kaks võlvi seisid paljalt, sest katus oli nende vahel maha langenud, kuna kaht teist alles katus varjas. Sissekäik sinna vanasse palvekotta juhtis üsna madala ümmariku võlvi alt läbi, mida ehtis mingisugune siiraviiraline haikala hambaid meelde tuletav ja nii sagedasti sakside vanemail ehitusil korduv ilustus. Portaali kohal seisis neljale väikesele sambale tugenev kellatorn, kus rippus roheliseks tõmbunud kell, mille helinat must rüütel mõni aeg tagasi oli kuulnud.
Kogu see rahulik ja vaikne pilt helkis videvikul rändaja silme ees ja andis talle lootust ööseks peavarju leida, sest niisuguste metsas asuvate pagulaste erikohus oli hiljaksjäänud või eksinud rändajaile võõrussõprust üles näidata.
Nõnda siis ei kulutanud rüütel aega, et meie kirjeldatud asju lähemalt silmitseda, vaid tänas rändajate kaitsjat püha Julianust, kes temale selle peavarju juhatanud, kargas sadulast ja koputas oma oda alumise otsaga vastu ust, et tähelepanu äratada ja sisselaskmist nõuda.
Kulus mõni silmapilk, enne kui ta vastuse sai, ja kui see viimaks tuli, polnud ta sugugi nii lahke.
„Mine edasi, kes sa ka oleksid,“ ütles madal kähisev hääl onnist, „ja ära sega Jumala ja püha Dunstani[2] sulast tema õhtupalves.“
„Auväärt isa,“ vastas rüütel, „mina olen metsa eksinud vaene rändaja ja annan sulle võimaluse võõrussõprust ja heldust teostada.“
„Armas vend,“ ütles pagulane seestpoolt, „neitsi Maria ja püha Dunstani tahtmisel olen ma määratud nende vooruste avaldamise esemeks, mitte aga nende teostamiseks minu enda poolt. Mul pole mingit toidumoona, mida ma võiksin koeragagi jagada ja iga vähegi hellitatud hobune põlgaks minu aset, sellepärast mine oma teed ja Jumal juhatagu sind.“
„Aga kuidas,“ vastas rüütel, „võiksin ma pimeda tulekul niisuguses metsas, nagu see siin, teed leida? Palun teid, auväärt isa, kui olete kristlane, oma uks avada ja vähemalt mulle teedki juhatada.“
„Ja mina palun teid, kristlik vend,“ vastas pagulane, „mind mitte enam segada. Teie segasite juba ühe pater’i, kaks ave’t ja ühe credo[3], mis ma kui vilets patune enne kuu tõusu oma tõotust mööda pean lugema.“
„Tee, tee!“ karjus rüütel, „juhata mulle teed, kui mul enam muud pole sinult loota.“
„Tee võib kergesti leida,“ vastas pagulane. „Jalgtee viib läbi metsa soo juurde ja sealt pääsed madalale paigale jões, kust praegu läbi saab, sest vihmad on üle jäänud. Oled sa jõest läbi, siis hoidu pahemat kätt kallast ja ole ettevaatlik, sest see on pisut järsk ja jalgtee olevat kuuldavasti (sest mina ise lahkun harva oma kohustusist siin kabelis) mitmes paigas sisse langenud. Nõnda mine otseteed edasi…“
„Sisselangenud jalgtee — järsk kallas — madal koht ja soo!“ ütles rüütel talle vahele. „Härra pagulane, kui te ka kõige püham oleksite nende seas, kes kunagi habet kannud ning palveid lugenud, ometi ei suudaks te mind võita pimedas niisuguse tee käimiseks. Mina ütlen sulle, et sinul, kes sa ümbruse heldusest elad, mida sa vaevalt ära teeninud, mingit õigust pole teekäijale peavarju keelata, kui ta hädas on. Sellepärast kas ava uks või püha risti nimel, ma löön ta sisse ning avan omale sissekäigu ise.“
„Sõber teekäija,“ vastas pagulane, „ära ole nii häbemata. Kui sa mind sunnid oma kaitseks maisi sõjariistu tarvitama, siis seda halvem sinule.“
Sel silmapilgul muutus tumedalt kostev urisemine ja haukumine, mida rüütel tänini kuulnud, valjuks ja vihaseks ja pani ta arvama, et pagulane vägivaldset sissemurdmist kartes kuskilt siseruumist koerad omale appi on kutsunud. Pagulase ebavõõrussõbralikust ettevalmistusest pahandatult lõi rüütel jalaga nii pööraselt vastu ust, et piidad ja hinged tudisesid.
Pagulane, kes oma ust teist korda enam niisuguse hoobi hooleks ei tahtnud anda, hüüdis valjusti: „Kannatust, kannatust, jäta oma ramm teiseks korraks, armas teekäija, ma avan ukse silmapilk, kuigi sa sellest vähe lõbu maitsed.“
Nõnda avatigi uks ja pagulane, suure, tugeva kasvuga mees, kes kandis kotiriidest peakatet ja kuube ning kõrkjast vööd ümber keha, seisis rüütli ees. Ühes käes oli tal põlev tõrvalont, teises mets-õunapuust jäme ja tugev tümika taoline kepp. Kaks karvast koera, pool hurta, pool buldoggi, olid valmis teekäija kallale kargama, niipea kui uks avaneks. Aga kui tõrvalondi helk langes väljasseisva rüütli toredale kiivritutile ning kuldkannustele, muutis pagulane nähtavasti oma esialgse kavatsuse ja vaigistas koerte viha ning muutes oma tooni mingisuguseks matsiliseks viisakuseks kutsus ta rüütlit onni sisse astuma, vabandades oma vastuseismist sisselaskmise suhtes pärast päevaloodet paljude röövlitega ümberkaudu, kes ei austa neitsi Mariat, püha Dunstani ega ka oma tõotuse kohaselt neid teenivaid vagu mehi.
„Teie asukoha vaesus, hea isa,“ ütles rüütel ümber vaadates ja mitte midagi muud nähes, kui aga lehist aset, lihtsat tammepuust risti, palveraamatut, lihtsat lauda ja kaht tooli ning paari kohmakat majariista, „teie mungakambri vaesus näib teid küllalt kindlustavat igasuguste varaste vastu, kuigi mitte arvesse võtta kaht ustavat koera, kes minu arvates küllalt tugevad, et põtra maha rabada ning mitme mehega toime saada.“
„Hea metsahoidja,“ ütles pagulane, „andis mulle luba neid loomi pidada oma paguluse kaitseks, kuni ajad muutuvad.“
Seda öeldes pani ta tulelondi keerdunud raua sisse, mis jala aset täitis, ja tammist kolmejalgset lauda hõõguva kolde ette seades, kuhu ta kuivi puid juurde lisas, pani ta omale tooli ühele poole lauda ning kutsus võõrast teisele poole laua äärde istuma.
Nad istusid ja vahtisid suure tõsisusega teineteist, kuna igaüks neist mõtles, et ta vaevalt kunagi suuremat ja jõumehelisemat kuju on näinud, kui on seda tema vastas istuv mees.
„Auväärt pagulane,“ ütles rüütel, kui ta kaua ja üksisilmi oma võõrusisandat oli silmitsenud, „kui ma mitte teie vagu vaatlusi ei segaks, paluksin ma kolme asja teie pühimuse kohta teada, esiteks: kuhu panen oma hobuse? teiseks: mis võiksin ma õhtusöögiks saada? kolmandaks: kuhu heidan ma ööseks magama?“
„Mina vastan teile sõrmedega,“ vastas pagulane, „kuna ju minu põhimõtete vastu käib sõnu tarvitada, kui märgid võivad nende aset täita.“ Nõnda öeldes näitas ta järgemööda kahte onninurka. „Teie tall,“ ütles ta, „on seal, teie ase seal, ja teie õhtusöök on siin,“ ütles ta lähemalt simsilt kamalutäit herneid taldrikuga maha võttes ja lauale pannes.
Rüütel kehitas õlgu ja lahkus onnist, et hobust sisse tuua (kelle ta väljas puu külge oli sidunud), võttis tal hoolikalt sadula seljast ja laotas sinna selle asemel iseoma mantli.
Pagulast liigutas nähtavasti see hool ja osavus, millega võõras oma looma talitas, sest ta pomises midagi tagavarast, mis metsahoidja oma hobu tarvis siia jätnud, ja tõmbas tuusti heinu välja, mis ta rüütli täku ette pani, ja laotas ka rüütlile endale määratud nurka kuivi sõnajalgu. Rüütel tänas teda selle lahkuse eest ja kui ta oma toimetuse lõpetanud, istus ta pagulase vastu teisele poole lauda, mille peal nende vahel seisis riist hernestega. Pärast pikka palvet, mis millalgi ladina keeli olnud (sellest keelest oli peale mõne veereva sõnalõpu väga vähe algupärast järele jäänud) andis pagulane oma külalisele söömises eeskuju, pistes väga suurde ja kuldikihvadena teravate ning valgete hammastega varustatud suhu kolm, neli herneiva, mis oli väga vilets jahvatis niisugusele veskile.
Et selle kiiduväärilise eeskuju järele teha, võttis rüütel endal kiivri peast ja rinnavarju ning suurema osa sõjariistu ümbert, näidates pagulasele tihedate, kollaste lokkidega pead, peeni näojooni, siniseid, haruldaselt selgeid ja säravaid silmi, hästivormitud suud, mille ülemist huult katsid juustest tumedamad vuntsid, ja kõigega kokku julget ning ettevõtlikku näoilmet, mis vastas tema tugevale kehakujule.
Külalise usaldust vastates paljastas pagulane ka oma ümmariku pea, mis kuulus mehele, kes alles oma elu paremais aastais. Tema puhtaks aetud lagipeal, mida piirasid kõvad, käharad, mustad juuksed, oli kuidagi sarnasust põõsastega äärestatud küla karjasmaaga. Tema näojooned ei rääkinud midagi mungalisest kainusest või askeedilisest kasinusest. Otse selle vastu oli see julge, laiade ja mustade kulmudega, hästi kummitud otsaesisega ja ümmarikkude paletega punane nägu, mida kattis pikk ja kähar must habe. Niisugune nägu ühes lihaselise kehaga näis ennemini rääkivat lambakintsudest ja vasikaselgadest kui ubadest ja hernestest. Seda pidi külaline tahes või tahtmata tähele panema. Kui ta vaevaga suutäie kuivi herneid oli ära muginud, pidi ta vagalt võõrusisandalt paratamata mingit vedelikku paluma, mispeale see suure kannutäie kõige puhtamat allikavett tema ette pani.
„See on püha Dunstani allikast,“ lausus pagulane, „kus see vaga mees kahe päikesetõusu vahel viissada taanlast ja britlast ristis — õnnistatud olgu tema nimi!“ Ja kannu suule tõstes võttis ta palju kasinama lonksu, kui tema kiidukõne järele oleks võinud arvata.
„Mulle näib, auväärt isa,“ ütles rüütel, „et see natuke toitu ühes püha, kuid pisut vedela joogiga teid imeliselt on kosutanud. Aga ennemini olete küll loodud auhinnana omandama maadluses oinast, kepivõitluses sõrmust või mõõgavehklemises kilpi[4], kui palveid lugedes, kuivi herneid süües ja külma vett juues oma elupäevi raiskama.“
„Härra rüütel,“ vastas pagulane, „teie kui pühendamata võhiku mõtted käivad minu maise olevuse kohta. Püha neitsi Maria ja minu kaitsja pühimus on mu kasinat ülespidamist õnnistanud, nagu olid õnnistatud kord Saadraki, Meessaki ja Abedneego kaunvili ning vesi, mida need sõid ja jõid saratseenide kuninga pakutud liha ja viina asemel.“
„Püha isa,“ ütles rüütel, „kelle isikus taevas on heaks arvanud niisugust imetähte anda, ehk tohiks patune ilmalik küsida, kuidas on teie nimi?“
„Sina võid mind,“ vastas pagulane, „Copmanhurst’i mungaks hüüda, sest nõnda nimetatakse mind ümberkaudu. Tõsi, nad lisavad sellele juurde veel sõna püha, kuid mina seda ei nõua, sest ma ei pea end selle vääriliseks. Ja nüüd, vapper rüütel, paluksin ma oma auväärilise külalise nime teada.“
„Tõepoolest, püha Copmanhursti munk, inimesed nimetavad mind ümberkaudu mustaks rüütliks, mõned, mu härra, lisavad sellele juurde sõna logard, mille omandamiseks mul aga küllalt auahnust ei ole.“
Pagulane suutis külalise vastust kuuldes vaevalt naeru tagasi suruda.
„Ma näen,“ ütles ta, „härra logard rüütel, sina oled tark ja kaval mees; pealegi näen ma, et minu mungaline kehakinnitus sulle ei meeldi, sest sina oled ehk paremaga harjunud kuningakodades, laagrites ja toredates linnades, ja nüüd tuleb mul meelde, härra Logard, et kuna metsahoidja lahkus mulle jättis need koerad ja hobuheinad, jättis ta samal ajal mulle ka pisut toitu, mis minu oma tarvitamiseks kõlbmata ja sellepärast tähtsamate mõtluste seas meelest unus.“
„Ma oleksin võinud selle peale vanduda,“ ütles rüütel, „et metsahoidja seda on teinud, ja ma olen selles kindel juba sest silmapilgust saadik, püha munk, kus te oma pea paljastasite, et sul peab suupärasemat kehakinnitust leiduma. Teie metsaülem on mõnus mees. Ja ükski, kes sinu hambaid näeb vaevlevat herneste puremisega ja kõri vaimuta vedeliku joomisega, ei või sind selle hobutoidu ja -joogi juurde jätta (ta näitas laualolevat vett ja herneid), ilma et ta seda ei püüaks parandada. Laskem siis viivituseta metsahoidja lahkusele pilku heita.“
Pagulane heitis rüütlile mõtliku pilgu, milles ilmnes viivitus ja kahtlus selle üle, kuivõrt ta küll targasti oli talitanud oma külalist usaldades. Kuid rüütli näos oli niipalju julget avalikkust, nagu seda näojooned üldse suudavad avaldada. Tema naeratuses oli midagi võitvat koomilist ja andis mehele usalduse ning loiaalsuse ilme, nii et munk temale kuidagi ei saanud oma sümpaatiat keelda.
Paari tumma pilku oma külalisega vahetades läks pagulane oma onni kaugemasse serva ja avas seal ukse, mis oli varjatud suure hoole ja leidlikkusega. Ukse taga olevast pimedast urkast võttis ta haruldaselt suure tinavaagna ühes suure pasteediga välja. Selle vägeva riista pani ta oma külalise ette, kes enam silmapilkugi aega ei kaotanud, vaid oma pistoda lõikeriistana tarvitades kohe hakkas toiduga tutvust tegema.
„Millal käis tubli metsaülem viimati siin?“ küsis rüütel oma võõrusisandalt, kui ta mõned tükid sellest pagulase maiuspalast oli alla kuugistanud.
„Umbes kaks kuud tagasi,“ vastas püha isa ruttu.
„Issanda Jumala nimel,“ ütles rüütel, „teie asukohas on kõik täis imet, püha munk! Sest mina oleksin valmis vanduma, et rasvane sikk, kellest see roog valmistatud, veel sel nädalal oma jalgel jooksis.“
See tähendus pani pagulase pisut kohmetuma; pealegi venis ta nägu pikaks, kui ta nägi, kuidas tema pasteet külalise meeleheitlikkude lõigete tagajärjel vähenes, missugusest tegevusest tema ise oma endiste sõnade tõttu hästi ei võinud osa võtta.
„Mina olin Palestiinas, härra munk,“ ütles rüütel söömises peatudes, „ja mul tuleb meelde, seal on viisiks, et võõrusisand ise oma toidu tervislikkust kaasasöömisega peab tõendama. Olen kaugel sellest, et niisugust püha meest mingis ebavõõrussõbralikkuses kahtlustada, ometi oleksin teile väga tänulik, kui te sellest hommikumaa kombest osa võtaksite.“
„Et teie asjatuid kartusi kõrvaldada, härra rüütel, tahan ma oma määrustest kord loobuda,“ vastas pagulane. Ja kuna tol ajal veel kahvleid tarvitusel ei olnud, siis haarasid tema kümme küünt kohe pasteedi järele. Nõnda oli siis viisakuse jää külalise ja peremehe vahel murtud ja nad võisid teineteisega söögi-isus võistelda, aga kuigi ehk rüütel kauemini oli paastunud, ometi lõi pagulane ta söömises üle.
„Püha munk,“ ütles rüütel, kui tema nälg kustutatud, „mina oleksin valmis oma hobuse ühe tsehiini[5] vastu kihlveole panema, et sama hea metsnik, kellele võlgneme tänu selle hea küpsise eest, teile ka kannu õlut, ankru sekti või midagi selletaolist on jätnud, mis selle suursuguse roaga kokku hakkab. Selle peale mõtlemiseks olete muidugi teie liiga vaga pagulane, aga mina arvan, et kui teie veel kord oma urka läbi otsiksite, siis leiaksite minu oletuse õige olevat.“
Vastuseks oli pagulase irvitus ja salaukse juurde minnes võttis ta selle tagant tinapudeli välja, mis endasse vähemalt neli liitrit mahutas. Ka tõi ta kaks suurt härjasarvest ja hõbedaga äärestatud joogikarikat lauale. Kui ta selle ettevalmistuse õhtusöögi allauhtmiseks oli teinud, näis ta kõiki kahtlevaid kombeid üleliigseks pidavat, täitis mõlemad karikad ja ütles saksi viisi järele: „Waes hael[6], härra logard rüütel!“ mispeale ta karika ühe sõõmuga tühjendas.
„Drink hael[7], püha Copmanhursti munk!“ vastas sõdur oma võõrusisanda eeskuju jälgides.
„Püha munk,“ ütles võõras, kui esimene karikatäis joodud, „mina ei jõua küllalt imestada, et mees, kel niisugused lihased ja sooned nagu teil, ja kes nii hästi einelauda oskab austada, mõtte peale võis tulla ennast siia kõrbe maha matta. Minu arvates kõlbate ennemini mõne lossi või kindlustuse hoidmiseks, süües rasvast ja juues tugevat, kui siia herneste puremiseks ja vee rüüpamiseks või metsahoidja armust elamiseks. Lõpuks, oleksin mina teie asemel, siis leiaksin ma meelelahutust ja toitu kuninga jahiloomade seast. Siin metsas on nii mõnigi hea kitsekari ja ühtki sikku ei leitaks vajaka olevat, mis läheb püha Dunstani kaplani tarvis.“
„Härra logard rüütel,“ vastas munk, „need on hädaohtlikud sõnad ja ma palun neist loobuda. Mina olen kuninga ja seaduse ees ustav pagulane, sest kui ma oma laenuisanda jahiloomi puutuksin, siis satuksin ma tingimata vangi ja minu kuub ei päästaks mind võllast.“
„Siiski, oleksin ma teie asemel,“ ütles rüütel, „läheksin ma kuuvalgel, kui metsnik ja metsavahid on soojal asemel, ning üks või teinekord oma palvete lugemise vahel ja laseksin noole metsalagendikul sööva loomakarja sekka. Tunnusta, püha munk, kas sa tõesti kunagi niisugust ajaviidet pole maitsnud?“
„Sõber Logard,“ vastas pagulane, „sa oled kõik näinud, mis minu majapidamises sind võiks huvitada ja peaaegu rohkem kui see on ära teeninud, kes peaaegu vägivallaga omale peavarju muretseb. Usu mind, parem on Jumala saadetud head maitsta, kui pealetungivalt ja uudishimulikult juurelda, kuidas see hea on tulnud. Täida oma karikas ja ole tervitatud ning ära sunni mind, ma palun, oma pealetungivate pärimistega seda näitama, mis tõendab, et sa vaevalt väevõimuga oleksid võinud korterit saada, kui mina sulle tõsiselt oleksin vastu pannud.“
„Tõepoolest,“ ütles rüütel, „sina teed mu aina uudishimulikumaks! Sina oled kõige saladuslikum pagulane, keda ma kunagi tabanud ja mina tahan sinust rohkem teada, enne kui me lahkume. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha mees, sina räägid mehega, kellel ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta aga neid võiks leida.“
„Härra logard rüütel, mina joon sinu terviseks,“ ütles pagulane, „austades sinu vaprust väga, kuid olles mitte kõige paremas arvamises sinu vaikida oskamisest. Tahaksid sa aga minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid sa minult kõiges sõpruses ja vennalikus armastuses sedavõrt põhjani ja täielikult patud andeks, et sa ühe aasta jooksul ühtegi pattu enam uudishimus ja liialdusis ei tee.“
Rüütel jõi temaga kokku ja soovis sõjariistu nimepidi teada.
„Pole midagi olemas, alates Delila kääride ja Joeli naelaga ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga,“ vastas pagulane, „millega mina teile mitte vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta?“
Nõnda öeldes avas ta teise salaukse ja võttis sealt paari laiu mõõku ühes kilpidega välja, nagu neid tol ajal vabameeste poolt tarvitati. Rüütel, kes tema liigutusi silmas pidas, nägi, et see teine salaurgas varjab kaht, kolme pikka vibu ja vibupüssi ning esimeste jaoks nooli ja viimase jaoks kuule. Niisama puutus silma ka kannel ning mõned muud ebavaimulikud riistapuud.
„Annan oma sõna, vend munk,“ ütles rüütel, „et ma enam mingisuguseid haavavaid küsimusi ei esita. Selle seinakapi sisemus on küllaldaseks vastuseks kõigile minu pärimistele ja mina näen seal ühe sõjariista“ (ta tõusis üles ja võttis kandle välja), „millel ma palju meelsamini oma osavust katsuksin kui mõõga ja kilbiga.“
„Loodan, härra rüütel,“ ütles pagulane, „et sa oma logardi nime põhjendatult ei vääri, aga mina oleksin peaaegu valmis seda uskuma. Siiski, sina oled minu külaline ja mina ei taha sinu mehisust vastu sinu vaba tahtmist proovile panna. Istu siis ja täida oma karikas, joome, laulame ja oleme rõõmsad. On sul mõni laul tagavaraks, siis oled sa alati Copmanhurstis seni metsalinnu pasteediga tervitatud kui mina püha Dunstani kabelis teenin, mis, kui Jumal annab, kestab, kuni halli kuue asemel roheline muru minu rinda katab. Kuid tule, täida karikas, sest kandle hääldeseadmine võtab pisut aega, ja ei miski terita nii hästi kõrva ega häält kui karikas viina. Mis minusse puutub, siis tunnen ma hea meelega viinamarja mahla enne sõrmeotstes, kui ma nendega kandlekeeli puutun.“
- ↑ Vanas prantsuse keeles ménestrel, v. saksa keeles spilman (Minnesänger) = keskajal elukutseline laulik, kes kuskil vürstikojas elades või paigast paika rännates omi või teiste laule mänguriista saatel ette kandis. Tõlk.
- ↑ Püha Dunstan oli Canterbury peapiiskopp X aastasaja teisel poolel. Tõlk.
- ↑ Pater noster — Meie isa palve; ave, ave Maria — ingli tervitus Maarjale (Luuk. ev. 1, 28); credo — usutunnistus.
- ↑ Oinas, sõrmus ja kilp olid auhindadeks vanadel rahvapidudel. Tõlk.
- ↑ Kuldraha, mida löödi Veneetsias XII aastasajast alates. Tõlk.
- ↑ Teie terviseks.
- ↑ Joon terviseks.