XIV
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
XVI

Viieteistkümnes peatükk.

Ta arvab — ha, ha, ha — nii arvab ta:
Ma olen tööriist, tahte ori tal.
Hea, olgu nii, kuid läbi viletsuse,
Mis loob ta kavalus ja vägivald,
Ma leian endal’ kõrgemale tee.
Kes ütleb, et on ülekohus see?
Basil — tragöödia.

Ükski ämblik pole kunagi hoolsamalt oma purustatud võrgu parandamisele asunud, kui algas Waldemar Fitzurse prints Johanni laialipillatud poolehoidjate uut kokkukogumist. Vähesed hoidsid tema poole kalduvuse tõttu, tema isiku pärast ei pooldanud teda aga keegi. Sellepärast oli tarvilik, et Fitzurse neile lootust andis uuteks tuludeks ning et ta praegusi neile meelde tuletas. Noortele ja metsikuile mõisnikele tõotas ta piiramata vabadust ja takistamata prassimist, auahneile — võimu ja kitsidele — rikkuse kasvamist ning suuri maid. Palgatud sõjaväe juhid said oma osa kullas, mis oli nende silmas väga mõjuv väide, kuna ilma selleta kõik asjata oleks olnud. Lubadusi jagas tegev asjaajaja veel rikkalikumalt kui kingitusi ja ta ei jätnud midagi tegemata, mis oleks võinud kinnitada kõhklejaid või julgustada argu. Kuningas Richardi tagasitulekust rääkis ta kui sündmusest, mis on sealpool võimaluse piire, ent kahtlevaist pilkudest ja ebamääraseist vastuseist nähes, et just see kartus tema kaassüüdlasi kõige rohkem kohutabki, rääkis ta sellest kui võimalusest, mis tema politilisi oletusi ei tarvitse muuta.

„Kui Richard tagasi tuleb,“ ütles Fitzurse, „siis ainult selleks, et oma vaeseksjäänud ristisõitjaid nende kulul rikastada, kes temaga pühale maale ei läinud. Tema tuleb kõiki neid kohutavale vastutusele võtma, kes tema äraolekul midagi on teinud, milles võiks näha kas seaduste rikkumist või kroonu eesõiguste vastu talitamist. Ta tuleb kätte maksma tempelhärrade ja johanniitlaste ordu liikmeile, kes sõja ajal pühal maal Prantsuse kuninga Filipi poole hoidsid. Lõpuks tuleb ta tagasi, et iga oma venna, prints Johanni, pooldajat kui mässajat karistada. Kardate teie tema võimu?“ lõpetas printsi kaval usaldusmees; „meie tunneme teda kui tugevat ja vaprat rüütlit, kuid nüüd pole enam kuningas Arthuri päevad, kus üksik võitleja võis tervele sõjaväele vastu astuda. Kui Richard tõesti peaks tagasi tulema, siis on ta üksi — ilma pooldajate ja sõpradeta. Tema vaprate rüütlite luud luituvad Palestiina liival. Vähesed tagasitulijad, nagu Wilfred von Ivanhoe, ilmuvad üksikult, vaeselt ja viletsalt. — Ja mis ütlete teie Richardi sünniõigusest?“ jätkas ta vastuseks neile, kes selle peale tähendasid. „On Richardi esisünd kindlam kui Wilhelm Võitja vanema poja Normandia hertsogi Roberti oma? Ja ometi anti rahva hääle kaudu Wilhelm Punasele ning Heinrichile, tema teisele ja kolmandale vennale eesõigus. Robertil olid kõik teenused, mis on Richardilgi. Ta oli julge rüütel, hea juht, suuremeelne oma sõprade ja kiriku vastu ning kõige krooniks veel ristisõitja ja püha haua võitja. Ja ometi suri ta pimeda ning viletsa vangina Cardiffi lossis, sest ta astus rahva tahtmisele vastu, kes ei soovinud, et see vürst tema üle valitseks. Meil on õigus,“ ütles ta, „kuninglikust verest printsi valida, kes kõlbaks kõige paremini kõrgema võimu hoidjaks, see tähendab,“ parandas ta oma sõnu, „me valime selle, kelle valik aadlisoole kõige kasulikum. Mis puutub isiklikesse omadustesse,“ lisas ta juurde, „siis on võimalik, et prints Johann seisab oma vennast Richardist madalamal, kuid seda silmas pidades, et viimane tuleb, kättemaksmise mõõk käes, kuna aga esimene oma peos hoiab tasu, eesõigusi, rikkust ja au, siis pole kahtlust, kumb on see kuningas, keda aadel täie teadmisega peab toetama.“

Need ja mõned teised väited, mis eriti igale üksikule kohandatud, avaldasid prints Johanni pooldajaile tarvilikku mõju. Suurem osa neist oli nõus Yorki koosolekule ilmuma, et üldisi korraldusi teha kuninga krooni panemiseks prints Johanni pähe.

Oli juba hilja öösi, kui Fitzurse viimaks oma mitmesugustest manitsustest väsinult, kuid rõõmsalt saavutatud tagajärgede tõttu Ashby lossi tagasi jõudis, kus ta de Bracyga kokku sai, kes oma piduriided oli vahetanud lühikese rohelise vammuse ja sama karva pükstega, pähe pannud nahkmütsi, vööle lühikese mõõga ja kimbu nooli ning sarve kaela riputanud. Oleks Fitzurse kuskil välimises ruumis niisugust kuju tabanud, siis oleks ta temast kui mõnest valvurist tähelepanuta mööda läinud, kuid leides ta sisesaalist, silmitses ta teda hoolikamalt ning nägi, et see on normanni rüütel inglise vabamehe ülikonnas.

„Mis näokatte-pidu see siis on, de Bracy?“ küsis Fitzurse pisut kurjalt. „On siis nüüd aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks, kus peab otsustama meie isanda, prints Johanni saatuse? Miks ei tulnud sa ühes minuga nende argpükste juurde, keda kohutab juba ainult kuningas Richardi nimi, nagu öeldakse lugu olevat Saratseeni lastegagi?“

„Mina hoolitsesin ise oma asja eest,“ vastas de Bracy külmalt, „nagu teiegi, Fitzurse, hoolitsete oma eest.“

„Oma asja eest?“ vastas Waldemar, „mina teotsesin prints Johanni, meie ühise isanda huvides.“

„Nagu oleks sul siin mingisuguseid teisi huvisid,“ vastas de Bracy, „kui aga ainuüksi iseomad. Mine ikka, Fitzurse, meie ju tunneme teineteist: auahnus on sinu püüe, lõbu minu oma ja need vastavad meie erinevaile eluaastaile. Prints Johannist mõtled sina niisama nagu minagi, sest tema on ju liiga nõrk, et olla kindel valitseja, liiga vägivaldne, et olla mõnus valitseja, liiga häbemata ja kõrk, et olla rahvalik valitseja ja liiga pelglik ning kõikuv, et üldse kauemat aega valitseja olla. Kuid tema on valitseja, kelle all Fitzurse ja de Bracy loodavad õnne ja edenemist leida ja nõnda aitate teie teda oma kavalusega ning mina oma vaba rühma odaga.“

„Lootusrikas abimees,“ ütles Fitzurse kärsitult, „kes äärmisel vajadusel narri mängib. Mis eesmärk sul ometi nende riietega on niisugusel põneval silmapilgul?“

„Omale naist muretseda,“ vastas de Bracy külmalt, „Benjamini suguvõsa eeskujul.“

„Benjamini suguvõsa eeskujul!“ ütles Fitzurse. „Ma ei mõista sind.“

„Kas sa eile õhtul ei kuulnud,“ ütles de Bracy, „kui prior Aymer minstreli laulule vastuseks ühe loo jutustas? Tema rääkis, kuidas vanal ajal Palestiinas tüli tõusnud Benjamini suguvõsa ja muu Iisraeli rahva vahel ja kuidas viimane peaaegu kogu selle suguvõsa meessoo tükkideks raius ja neitsi Maria nimel vandus, et ülejäänud mehed ei tohi teistest suguvõsadest omale naist võtta, ning kuidas rahvas viimaks oma vannet kahetses ja paavsti juurde saatis küsima, kuidas küll oma vandest vabaneda ja kuidas Benjamini suguvõsa mehed püha isa näpunäitel ühelt toredalt turniirilt kõik leedid omale röövisid, ilma et oleks küsinud nende eneste või nende perekondade nõusolekut.“

„Seda lugu ma kuulsin,“ ütles Fitzurse, „ehk küll kas sina või prior ise siin nii imelikult on aega ja olusid muutnud.“

„Mina mõtlen,“ ütles de Bracy, „omale Benjamini suguvõsa meeste eeskujul naist muretseda, mis peab tähendama, et ma just selles varustuses saksi härgade karja kallale tungin, mis täna öösi lossist lahkus, ja temalt armsa Rowena röövin.“

„Oled sa hull, de Bracy,“ ütles Fitzurse. „Mõtle ometi, et kuigi nad on saksilased, siis on nad ometi rikkad ja võimsad ja nende suguvennad austavad neid seda enam, et nii vähestele saksilastele varandus osaks on langenud.“

„Mis ühelegi neist osaks poleks pidanud langema,“ ütles de Bracy, „kui võitmine peaks täielik olema.“

„Vähemalt pole praegu selleks aeg,“ ütles Fitzurse; „lähenev kriis teeb hulga poolehoiu tingimata tarvilikuks ja sellepärast ei või prints Johann ühelegi õigust keelata, keda tema armualused haavavad.“

„Tehku seda, kui söandab,“ ütles de Bracy, „küllap ta siis peagi aru saab, missugune vahe on minu julgete odade ja saksi argade matside vahel. Kuid ma ei arva, et mind nii kergesti ära tuntaks. Kas ei ole ma selles ülikonnas kõige julgem metsavend, kes kunagi oma sarve puhunud? Vägivalla süü jääb Yorkshire metsade röövlite kanda. Mul on kindlad luurajad sakside kannul. Täna öösi magavad nad püha Wittoli ehk Witholdi kloostris või kuidas nad seda Burton-on-Trenti püha Saksi matsi nimetavad. Järgmise päeva teekond toob nad juba meie võimu piirkonda ja seal langeme kui kullid neile kallale. Kohe peale seda ilmun ma oma harilikus kujus, mängin viisakat rüütlit, päästan õnnetu ja kurvastatud iluduse tema röövlite karedaist käsist, viin ta Front-de-Boeufi lossi või tarvilikul korral ka Normandiasse ja ei näita teda enne tema sugulastele, kui ta on Maurice de Bracy mõrsja või abikaasa.“

„Imeline tark plaan,“ ütles Fitzurse, „ja nagu ma arvan, mitte täiesti sinu oma väljamõtelus. Kuule, ole avalik, de Bracy, kes oli sulle selles leiduses abiks? ja kes aitab seda kavatsust teostada? Sinu oma salk on ju Yorkis.“

„Hea küll, kui sa just teada tahad,“ ütles de Bracy, „see oli tempelhärra Brian de Bois-Guilbert, kes selle plaani välja haudus ja minus Benjamini suguvõsa ettevõtte elustas. Kallaletungimisel aitab tema mind ja tema ning ta kaaslased peavad röövleid mängima, kelle võimusest minu vapper käsi pärast riiete vahetamist ilusa daami peab vabastama.“

„Minu õndsuse nimel,“ ütles Fitzurse, „see plaan teeb teie ühisele tarkusele au, kuid sinu aru, de Bracy, ilmneb eriliselt selles, et sa daami oma auväärt kaaslase kätte jätad. Teda saksi sõprade käest ära võtta, see ehk õnnestub sul, aga kuidas sa tema pärast seda Bois-Guilberti küüsist päästad, see on juba palju kahtlasem. Kullina on ta harjunud oma saaki kinni napsama ja teda ka kinni hoidma.“

„Tema on ju tempelrüütel,“ ütles de Bracy, „ja sellepärast ei või ta minule selle daami kosimisel võistlejaks saada; ja minu, de Bracy mõrsja vastu midagi häbistavat ette võtta — taeva parast, seda ei söandaks ta isegi siis, kui tema isikus oleks ühendatud kogu ordu võim!“

„Et mitte miski, mis mina ütlen,“ rääkis Fitzurse, „sind ei suuda ajada seda hullust unustama (sest ma tunnen ju sinu kangekaelsust väga hästi), siis kuluta selleks võimalikult vähe aega, ära lase oma hullust sama segavaks kui kohatuks saada.“

„Mina kinnitan sulle,“ vastas de Bracy, „see on ainult mõne tunni töö ja peagi olen ma Yorkis oma julgete ning vaprate poiste eesotsas, et iga ettevõtet toetada, mis aga sinu tarkus heaks arvab. Kuid ma kuulen oma kaaslasi juba kokku kogunemas — täkud tambivad ja hirnuvad välishoovis. Ela hästi! Mina lähen, nagu truu rüütel, iluduse naeratust võitma.“

„Nagu truu rüütel!“ kordas Fitzurse talle järele vaadates. „Nagu hull, ütleksin mina, või nagu laps, kes jätab tõsise ja tarviliku tegevuse, et lendlevat karuohaka villatoppi taga ajada. Ja niisugustega pean mina töötama ning kelle kasuks? Printsi kasuks, kes on sama arutu kui liiderlik, sama tänamata isand kui mässuline poeg ning loomuvastane vend. Kuid tema, ka tema on ainult üks neist abinõudest, millega ma töötan, ja kui ta oma uhkuses enda tulu minu tulust mõtleks eraldada, siis peab ta mu saladust peagi tundma õppima.“

Riigimehe arutusi segas sisemisest ruumist kostev printsi hääl, mis hüüdis: „Suursugune Waldemar Fitzurse!“ ja paljastatud peal tõttas tulevane riigikantsler (sest sinnapoole tüüris kaval normann) oma loodetava valitseja käskusid vastu võtma.