Ivanhoe/XVII
←XVI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Seitsmeteistkümnes peatükk.
Ma õhtul nurgan vaikivan |
Lõbusa pagulase nõuandest hoolimata, mille järele külaline hea meelega talitas, oli kandle hääldeseadmine ometi kaunis raske ülesanne.
„Ma arvan, püha isa,“ ütles rüütel, „mänguriistal puudub üks keel ja teistele on pisut liiga tehtud.“
„Soo, või sina märkad seda?“ vastas pagulane, „see osutab sinus meistrit. Viin ja sööming,“ lisas ta tõsiselt silmi tõstes juurde, „kõik viina ja söömingu süü! Mina ütlesin küll põhja minstrelile Allan-a-Dale’le, et ta kandlele liiga teeb, kui ta pärast seitsmendat karikat tema peal mängima hakkab, kuid tema ei võtnud mind kuulda. Sõber, mina joon sinu kunsti terviseks.“
Nõnda öeldes võttis ta suure pidulikkusega oma karika ja raputas pead Šoti kandlemängija liialduse üle.
Rüütel oli vahepeal keeled teatud määral korda seadnud, ja pärast väikest eesmängu küsis ta majaisandalt, peab ta laulma mõne sirvente oc-keeles, mõne lai oui-keeles, mõne virelai või mõne ballaadi rahvalikus inglise keeles.
„Ballaad, ballaad,“ ütles pagulane, „olen kõigi Prantsusmaa oc’ide ja oui’de vastu. Mina olen läbi ja läbi inglane, härra rüütel, ja läbi ning läbi inglane oli ka minu kaitsja püha Dunstan, kes vihkas oc’i ja oui’d niisama, nagu saadana kapjade laaste. Läbi ja läbi inglise keeli peab siin kambrikeses laulma.
„Siis tahan ballaadiga õnne katsuda,“ ütles rüütel, „mille loonud keegi saksi laulumees, keda tundsin pühal maal.“
Selgus peagi, et kuigi rüütel polnud minstrelikunstis päris meister, siis oli ta vähemalt kõige paremal juhatusel õppinud. Kunst oli teda õpetanud oma loomult väheulatuva hääle karedust ja ebasulavust pehmendama ja oli lühidalt kõik teinud, mis on tema võimuses loomulikkude puuduste kõrvaldamiseks. Isegi paremad asjatundjad kui pagulane oleksid võinud tema ettekannet rahulolemisega kuulata, seda enam, et rüütel paiguti laulu sisendas tundmuse, paiguti vaimustuse, mis andis lauldavaile salmidele jõu ja energia.
Ristisõitja kojutulek. |
5. |
Ettekannet kuulates talitas pagulane peaaegu niisama, nagu teeb seda meie päevil esimese klassi arvustaja uue ooperi lavastamisel. Ta laskus toolil seljakile ja sules pooleldi silmad, siis pani ta käed risti ja keerutas oma pöidlaid, süvenes kuulamisse ning liigutas siis käsi viisi taktis. Mõnes meeldivas paigas, kus rüütli hääl kuulaja maitse kohaselt ei tahtnud hästi ulatuda, aitas ta tasakesi kaasa. Laulu lõpul rõhutas pagulane, et laul on hea ja ka hästi lauldud.
„Siiski,“ ütles ta, „mina arvan, mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende melanhoolseid laule õppida. Mis viis ausa rüütli kodukoldelt? Ja mis võis ta muud loota, kui et tema daam ta tagasitulekul võistleja kaenlas oli ja et tema serenaad, nagu nad seda nimetavad, sama vähe tähelepanu leidis, nagu kassi näugumine katuserennis? Sellest hoolimata, härra rüütel, joon selle karika sinu, kõigi truude armastajate terviseks — aga ma kardan, sina ei kuulu nende sekka,“ lisas ta rüütlit silmitsedes juurde, kes korduvaist sõõmudest saadud kuuma pea tõttu oma karika veekruusist täitis.
„Mis,“ ütles rüütel, „kas te ei öelnud mulle, et see vesi on püha Dunstani, teie õnnistatud kaitsepühimuse allikast?“
„Täiesti õige,“ vastas pagulane, „ja nii mõnegi hea saja paganaid on ta seal ristinud, kuid kunagi pole ma kuulnud, et ta sealt oleks joonud. Iga asja peab siin ilmas õieti tarvitama. Püha Dunstan tundis lõbusa munga eesõigusi nagu iga teinegi.“
Nende sõnadega võttis ta kandle ja lõbustas oma külalist järgmise iseloomuliku lauluga, mida lauldi omataolisel „derry-down-chorus’e“[1] viisil, mis omane vanale inglise laulule.
Paljasjalgne munk. |
6. |
„Tõepoolest,“ ütles rüütel, „sa laulsid hästi ja lustilikult ning oma ordu ülistamiseks. Ja et kuradist kord juba juttu tehtud, siis — püha munk, kas te ei karda mitte, et ta mõnikord teid niisugusel ebavaimulikul ajaviitel vaatama tuleb?“
„Ebavaimulikul!“ hüüdis pagulane vastu; „mina naeran selle süüdistuse üle, naeran oma välkuvate kandadega! Oma kohuseid kabeli vastu täidan ma tões ja vaimus. Iga päev kaks messi, hommiku- ja õhtupalve, lõunal ja hilisel ööl, ave’d, credo’d, pater’id…“
„Välja arvatud kuuvalged ööd,“ ütles rüütel, „kui nool on suurem hool.“
„Exceptis excipiendis![2]“ vastas pagulane, „nagu mind meie vana abt ütlema õpetas, kui häbemata võhikud minult peaksid järele pärima, kas ma kõiki meie ordumäärusi pean.“
„Õige, püha isa,“ ütles rüütel, „kuid kurat võib oma silma heita niisugustele kõrvalekaldumistele, tema käib ju, tead isegi, nagu möirgaja lõukoer ümber.“
„Las möirata, kui ta julgeb,“ ütles munk; „minu köie puutumine paneb ta samuti möirgama, nagu püha Dunstani tangidki. Kunagi pole ma inimesi kartnud ja sama vähe kardan ma kuradit või tema käsikuid. Püha Dunstan, püha Dubric, püha Winibald, püha Winifred, püha Swibert, püha Willick, mitte ka unustada Kenti püha Thomast ning minu vaeseid teenuseid — igale kuradile astun ma vastu, tulgu ta sabaga või sabata. Kuid, sõber, ma pean teile ühe saladuse usaldama: niisuguseist asjust räägin ma ainult pärast hommikupalvet.“
Ta muutis kõneaine; mõlema rõõm muutus suuremaks ja tulisemaks ja nii mõnegi laulu vahetasid nad eneste keskel, kuni neid segas vali koputamine onni uksele.
Seda segamist võime aga ainult nõnda seletada, et tagasi pöördume oma teiste jutukangelaste juurde, sest nagu vana Ariostki ei taha me alatasa sama isiku seltsis viibida oma draama arenemisel.
- ↑ Lugejale võiks meelde tuletada, et „derry-down-chorus“ ulatub mitte ainult heptarhia, vaid ka druiidide ajajärku tagasi; see oli nende hümnide kooriks, kui nad metsa läksid korjama teatud taime (mistletoe, Mistel, viscum), mis söödikuna kasvab õuna- ja pirnipuude, kaskede, paplite ja tammede otsas väikese, rohelise põõsana ja millel usti olevat nõidusvõim.
- ↑ Väljaarvatav välja arvatud, erandatav erandatud.