V
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
VII

Kuues peatükk.

Et osta tema lahkust, pakun sõprust:
Kui nõus ta seega — hea, kui ei — adjöö;
Mu arm, ma palun, andke andeks mull’.
Venedigu kaupmees.

Kui palverändaja tulelonti kandva teendri juhatusel läbi ebakorraliku maja keeruliste koridoride sammus, tuli sissekallaja talle järele ja sosistas tema selja taga, et kui tal midagi karika hea mõdu vastu ei ole, siis leidub siin nii mõnigi teenija, kes hea meelega tahaks pühalt maalt toodud uudiseid kuulda, iseäranis aga rüütel von Ivanhoe kohta käivaid sõnumeid. Silmapilk ilmus ka Wamba sama palvega, tähendades, et üks kann pärast keskööd on rohkem väärt kui kolm kannu pärast õhtukella. Ilma et palverändaja Wamba autoriteetlikule arvamisele vastu oleks vaielnud, tänas ta lahkuse eest, kuid tähendas, et tema on usulise tõotuse annud mitte kunagi köögis asjust rääkida, millest ta saalis peab vaikima. „See tõotus,“ ütles Wamba sissekallajale, „kõlbab vaevalt sulasele.“

Sissekallaja kehitas pahaselt õlgu. „Ma mõtlesin ta üksikusse vaiksesse kambrisse paigutada,“ ütles ta, „et ta aga heade kristlaste vastu nii seltsimata on, siis saagu ta juut Isaaki kõrval seisva toa. — Anwold,“ ütles ta tõrvikukandjale, „vii palverändaja lõunapoolsesse kongi. — Soovin teile hea ööd, härra palverändaja,“ lisas ta juurde, „ja ainult pisut tänu vähese viisakuse eest.“

„Head ööd ja meie armsa neitsi Maria õnnistus,“ ütles palverändaja rahulikult ning tema juht liikus edasi.

Väikeses eestoas, kuhu tuli mitu ust ja mida valgustas väike raudlamp, peatati neid uuesti, seekord leedi Rowena ümmardaja poolt, kes käskival toonil teatas, tema valitsejanna soovivat palverändajaga rääkida, ning kes peale seda Anwoldilt tulelondi võttis, teda oodata käskides, ja palverändajale märku andis temale järele tulla. Nähtavasti ei arvanud palverändaja kohaseks seda kutset samuti tagasi lükata, nagu ta tegi esimesega, sest ehk küll tema liigutused teatud üllatust avaldasid, ometi kuulas ta vastu rääkimata sõna.

Lühike koridor ja jämedaist tammepalkidest tehtud seitsmeastmeline trepp viisid Rowena eluruumi, mille lihtne suurepärasus vastas majahärra poolt temale avaldatud aule. Seinu katsid eesriided, kus kuld- ja hõbelõngadega kõige selleaegse kunsti ja oskusega olid kujutatud stseenid jahipidamisest ja kullijahist. Voodit ehtisid samasugused rikkalikud vaibad ja teda ümbritsesid purpursed kardinad. Ka toolid olid riidega üle tõmmatud ja üks, mis teistest kõrgem, oli varustatud kunstlikult nikerdatud elevandiluust jalapingiga.

Mitte vähem kui neli kroonlühtrit vahaküünaldega oli ruumi valgustamiseks. Ometi ei peaks meieaegsed iludused Saksi printsessi toreduse üle kadedust tundma. Seinad olid sedavõrt halvasti tehtud ja täis pragusid, et uhked eesriided öötuules lehvisid ja tulede kaitseks varutud varjudest hoolimata puhus tuul vahaküünalde tule ometi viltu, nagu mõne pealiku tõstetud lipu. Suurepärasust oli ju siin ja ka katset maitse teostamiseks, kuid mugavust leidus vähe ja et seda ei tuntud, siis ei märgatudki selle puudumist.

Leedi Rowena ühes oma selja taga seisva kolme ümmardajaga, kes tema juukseid korraldasid puhkuseleminemiseks, istus eespool tähendatud troonitaolisel toolil, nagu selleks sündinud, et üldist austamist pälvida. Palverändaja näis tahtvat seda põlvililangemisega tähendada.

„Tõuse üles, palverändaja,“ ütles leedi lahkesti. „Puudujate kaitsjal on õigus head vastuvõtmist loota kõigilt, kes hindavad tõtt ja austavad mehisust.“ Siis ütles ta oma kaaslastele: „Minge eemale, peale Elgitha, ma tahan püha palverändajaga rääkida.“

Ümmardajad ei lahkunud ruumist, vaid eemaldusid selle kaugemasse nurka, kus nad seina äärde väikesele pingile istusid ja raidkujuna liikumatuks jäid, kuigi nad seevõrra kaugel olid, et nende sosistamine käskijanna kõnelust poleks võinud segada.

„Palverändaja,“ ütles leedi silmapilkse viivituse järele, mil ta nähtavasti aru pidas, kuidas küll võõra poole pöörduda, „täna öösi tuletasite üht nime meelde — ma arvan,“ ütles ta teatud jõupingutusega, „von Ivanhoe nime, mis saalis loomulikult meelepärasena ja tervitatuna oleks pidanud kõlama, kuid ometi on saatuse teed nii imelikud, et paljudest neist, kelle südamed seda nime kuuldes peksma hakkasid, ainult mina julgen teilt küsida, kus ja missugustel tingimustel teie sellest lahkusite, kellest te rääkisite? — Oleme kuulnud, et ta peale Inglise sõjaväe äraminekut oma hädise tervise pärast Palestiinasse pidi jääma, kus ta prantsuse partei tagakiusamist kannatas, kelle poole hoidusid ka tempelrüütlid.“

„Mina tean rüütel von Ivanhoest vähe,“ vastas palverändaja surutud häälel. „Tahaksin, et ma teda paremini tunneksin, kuna ju teie, leedi, tema saatusest huvitatud olete. Ma arvan, oma vaenlaste tagakiusamiste eest pääsis ta Palestiinas õnnelikult ja on praegu teel Inglismaa poole, kus teie, leedi, paremini teate kui mina, missugune õnn teda siin ees ootab.“

Leedi Rowena ohkas sügavasti ja päris lähemalt järele, millal peaks võima rüütel von Ivanhoed kodumaal oodata ja kas teda vahest teekonnal suuremad hädaohud ei varitse. Küsimuse esimese poole kohta vastas palverändaja teadmatusega, kuna ta teise poole suhtes tähendas, et reisimine Veneetsia ja Genua kaudu sugugi hädaohtlik ei ole, kust läbi Prantsusmaa Inglismaale pääseb. „Ivanhoe,“ ütles ta, „on prantslaste keele ja eluviisidega sedavõrt hästi tuttav, et pole karta mingisugust hädaohtu tema teekonna selle osa kohta.“

„Annaks Jumal,“ ütles leedi Rowena, „et ta õnnelikult pärale jõuaks ja sõjariistus võiks esineda juba lähemal turniiril, kus tema kodumaa rüütelkond oma osavust ja võimist mõtleb esitada. Kui Athelstane von Coningsburgh võiduhinna peaks saama, siis võiks von Ivanhoe kodumaale jõudes halbu sõnumeid kuulda. — Võõras, missugune oli ta välimus, kui teie teda viimati nägite? On haigus karedal käel tema rammu ja kenadust puudutanud?“

„Ta oli näost tumedam ja kõhnem,“ ütles palverändaja, „kui Lõvisüda kaasas Küproselt tulles ja tema näoilmet rusus raske mure, kuid mina ei pääsnud talle mitte lähedale, sest mina pole temaga tuttav.“

„Kardan,“ ütles leedi, „oma kodumaal leiab ta vähe, mis murepilvi tema näolt võiks peletada. Tänan, hea palverändaja, teadete eest, mis sa mu lapsepõlise mänguseltsilise kohta tõid. — Tüdrukud,“ ütles ta, „tulge lähemale ja pakkuge pühale mehele unekarikat, sest mina ei taha enam teda takistada puhkusele minemast.“

Üks ümmardajaist tõi hõbekannu, mis täidetud oli tugevasti vürtsitud viinaga, mida Rowena ainult huultega puutus. Pärast seda pakuti karikas palverändajale, kes peale sügavat kummardust mõned tilgad maitsis.

„Võtke see and, sõber,“ jätkas leedi, pakkudes kuldtükki, „teie vaevarikka reisi tunnustamise ja teie poolt nähtud pühade paikade austamise täheks.“

Palverändaja võttis kuldtüki sügava kummardusega ja lahkus Edwina juhatusel ruumist.

Eesruumist leidis ta ootava Anwoldi, kes ümmardajalt tulelondi võttis ja palverändaja suurema kiiruse kui viisakusega äärmisse ja lihtsamasse hoonejakku viis, kus oli hulk väikesi ruume või konge, mis olid määratud alamaile teendritele ja külalistele magamiskohaks.

„Missuguses magab juut?“ küsis palverändaja.

„Uskmatu koera onn,“ vastas Anwold, „on teie pühaduse kongi kõrval. Püha Dunstan, küll peab seda onni vist kraapima ja kasima, enne kui teda mõni kristlane võiks tarvitada!“

„Ja kus magab seakarjus Gurth?“ küsis võõras.

„Gurth,“ vastas ori, „magab teist paremal, juut pahemal pool, nii et teie seda ümberlõigatut nende sugukonna peletisest eraldate. Te oleksite võinud auväärilisema paiga saada, kui te Oswaldi kutset poleks tagasi lükanud.“

„Nõnda on hea, nagu see praegu on,“ ütles palverändaja, „sest isegi juudist võib läbi tammise seina vaevalt midagi külge hakata.“

Nõnda öeldes astus ta temale määratud kambri, kuna ta enne teenijalt tänades tulelondi võttis ning head ööd soovis. Kui ta oma kongi ukse oli sulgenud, pistis ta tulelondi puust lühtrisse ja laskis pilgu oma magamisruumis ümber käia, mille sisseseade oli kõige lihtsam. Siin oli lihtne puutool, sama laadi säng puhtate õlgedega, mille peale vaibana laotatud paar lambanahka.

Tulelonti kustutades heitus palverändaja oma lihtsale asemele, ilma et ennast riietest oleks vabastanud, ja magas või vähemalt lamas pikali, kuni esimene päikesekiir tuppa lipsas läbi võrestatud väikese akna, mis pidi siia mõnususeta kambri niihästi valgust kui ka õhku muretsema. Siis tõusis ta üles ja kui ta oma hommikupalve oli lugenud ning oma riideid korraldanud, lahkus ta toast, et juut Isaaki kongi astuda, mille ukselingi ta võimalikult vaikselt kergitas.

Juut lamas rahutus uinakus samasugusel asemel, nagu oli palverändajagi toas. Eelmisel õhtul kõrvaldatud riidetükid oli juut hoolikalt omale keha ümber pannud, nagu kardaks ta muidu nende varastamist puhkuse vältusel. Tema näol oli sügav rahutus, mis piirdus piinleva valuga. Tema käed värisesid kramplikult, nagu heitleks ta luupainajaga. Mõnedele heebreakeelsetele sõnadele järgnesid selgesti hääldatud maa segukeelsed laused: „Aabrami Jumala nimel, andke armu vanale, õnnetule mehele! Olen vaene, mul pole pennigi, ja kuigi teie rauad mu liikmed välja venitaksid, ometi ei võiks ma teile midagi anda!“

Palverändaja ei jäänud juudi nägemuse lõppu ootama, vaid puudutas teda oma kepiga. Vististi langes see puutumine kokku mõne unes nähtud hirmupildiga, sest vanamees kargas üles ja tema hallid juuksed seisid peaaegu püsti peas, kuna ta osa riideid omale ümber keha lõi ja teise osa nagu kulli küüntega kokku kahmis, vahtides tungival pilgul palverändajale oma mustade silmadega otsa, milles avaldus metsik jahmatus ja kehalik hirm.

„Ära karda mind, Isaak,“ ütles palverändaja, „mina tulen kui sõber.“

„Tasugu teile seda Iisraeli Jumal,“ ütles juut suurel kergendusel; „mina nägin unes, kuid isa Aabram olgu kiidetud, et see ainult unenägu oli.“ Siis end kogudes lisas ta oma harilikul toonil juurde: „Ja mis soovite teie nii varasel tunnil vaeselt juudilt?“

„Tulin sulle ütlema,“ lausus palverändaja, „et kui sa silmapilk siit majast ei lahku ja ruttu oma teed ei lähe, siis võib sinu teekond hädaohtlikuks muutuda.“

„Püha isa!“ hüüdis juut, „kel peaks tähtis olema minusugust vaest loomakest hädaohtu viia?“

„Seda otstarvet pead sa küll ise kõige paremini teadma,“ vastas palverändaja, „kuid üks olgu sul teada: kui tempelrüütel eile öösi läbi saali läks, rääkis ta oma türgi orjadega saratseenlaste keeles, mida mina väga hästi mõistan, ja andis neile käsu täna hommikul juudi teeleminekut silmas pidada, teda majast eemal kinni võtta ja ta Filip von Malvoisini või Reginald Front-de-Boeufi lossi viia.“

Võimatu on seda äärmist hirmu kirjeldada, mis juuti valdas niisugust sõnumit kuuldes, halvates korraga kõik tema võimed. Käed langesid tal lõdvalt kõrvale, pea vajus rinnale, põlved läksid keharaskuse all kõveraks, iga lihas ja erk näis oma vastupidavuse kaotavat ning lõdvalt kokku langevat, nii et ta palverändaja ette maha langes mitte mehena, kes mõtleb alandliku põlvitamisega kaastundmust äratada, vaid nõnda, nagu rõhuks teda mõnesugune nägematu võim maha, ilma et jõudu jätkuks temale vastu panna.

„Püha Aabrami Jumal!“ oli tema esimene hüüe, lüües kokku ja laiutades oma kortsunud käsi, ilma et oma halli pead maast oleks kergitanud. „Oh püha Mooses! Oh õnnis Aaron! Mitte asjata ei näinud ma unes ja nägemus ei tulnud põhjuseta! Juba tunnen ma nende raudu oma sooni venitamas! Juba tunnen nende piinariistu üle oma keha liikuvat, nagu käisid kord saed, äkked ja kirved üle Rabba ja Ammoni laste!“

„Tõuse üles, Isaak, ja kuule mind,“ ütles palverändaja, kes tema äärmist häda kaastundvalt ja teatud halvakspanuga vaatles; „sul on igatahes põhjus hirmul olla, kui seda silmas pidada, mis vürstid ja aadel sinu suguvendadega teinud, et neilt varandust välja pressida, kuid tõuse üles, ütlen ma, ja mina juhatan sulle põgenemiseks abinõud. Lahku viibimata siit majast, kuna elanikud veel eilse öö väsimust puhkavad. Mina näitan sulle salajased metsateed, sest neid tunnen mina paremini kui metsavahid, ja ma ei jäta sind enne maha, kuni su kaitseks pole leitud mõni rüütel või parun, kes turniirile sõidab ja kelle heatahtluse kindlustamiseks sul ehk abinõud ei puudu.“

Neist sõnust kostvat pääsmislootust kuuldes hakkas Isaak pikkamisi, toll-tollilt põrandalt üles kerkima, kuni ta viimaks põlvili tõusis, oma pikka halli habet ja juukseid tagasi heites ja oma mustade silmadega palverändajasse kiindudes, kuna tema pilgus niihästi lootus kui kartus kahtlusega segatult ilmnesid. Kui ta aga palverändaja sõnade lõppu kuulis, näis tema esialgne hirm uut elu saavat ja ta langes jällegi kummuli, hüüdes: „Minul peaksid abinõud olema kellegi heatahtluse kindlustamiseks! Ah, on ainult üks tee kristlase heavõitmiseks, aga kuidas suudaks vaene juut seda teed käia, kui ta väljapressimistega juba Laatsaruse viletsasse seisukorda on surutud?“ Ja äkki, nagu oleks kahtlus temas kõik teised tundmused lämmatanud, hüüdis ta: „Jumala pärast, noormees, ära peta mind mitte — püha isa nimel, kes meid kõiki on loonud, olgu me juudid või paganad, Iisraeli lapsed või iismaelid, ära anna mind ära! Mul pole mingeid abinõusid kristlase heatahtluse võitmiseks, isegi kui see maksaks ainult ühe penni.“ Neid viimaseid sõnu rääkides kargas ta maast ja haaras kõige härdamalt palverändaja mantlist kinni, aga see vabastas enda juudi puutumisest, nagu võiks see teda rüvetada.

„Oleksid sina ka kogu oma sugukonna rikkusega koormatud,“ ütles palverändaja, „kuidas võiksin ma mõttele tulla sinule ülekohut teha? — Selles ülikonnas olen ma vaesuse tunnistuse annud ja selle võiksin ma ilmas ainult hobuse ning raudriide vastu vahetada. Ära mõtle, et mina sinu seltsi otsin või sellest omale tulu loodan, jää siia, kui tahad —kaitsku sind Saksi Cedric.“

„Ah!“ hüüdis Isaak, „tema ei luba mind enese seltsis reisida. Olgu saksilane või normann, mõlemad tunnevad end juudi lähedusest häbistatud. Ja üksipäinis Reginald Front-de-Boeufi ja Filip von Malvoisini maadest läbi minna — hea noormees, mina tulen teiega kaasa! Rutakem, pangem omale vöö vööle ja põgeneme! Siin on kepp, miks tahate veel viivitada?“

„Ma ei viivita,“ ütles palverändaja oma kaaslase kiirustamisele järele andes, „kuid mina pean abinõud muretsema siit paigast lahkumiseks. Tule mulle järele.“

Ta viis juudi naabertoakesse, kus magas, nagu juba mainitud, seakarjus Gurth. „Tõuse üles, Gurth,“ ütles palverändaja, „tõuse ruttu. Tee lahti taguvärav ja lase mind ühes juudiga välja.“

Gurth, kelle amet talle praeguse aja vaadetest hoolimata sama palju tähtsust andis, nagu Eumaioselegi Itakal, tundis enda palverändaja familiaarsest ja käskivast toonist haavatud. „Juut tahab Rotherwoodist lahkuda,“ ütles ta end küünarnukile ajades ja teda kõrgilt silmitsedes, ilma et oma asemelt oleks lahkunud, „ja reisib jalgsi ühes palverändajaga…“

„Ennemini oleksin võinud unes näha,“ ütles sel silmapilgul sisse astuv Wamba, „et ta mõne suitsutatud singiga minema hiilib.“

„Ometi,“ ütles Gurth ja pani pea uuesti puupakule, mida ta padjana tarvitas, „peavad niihästi juudid kui ka paganad sellega leppima, et nad suurest väravast lahkuvad — meie ei salli mingit vargsi minekut nii varasel tunnil.“

„Selle peale vaatamata,“ vastas palverändaja käskival toonil, „peate teie mulle seda lahkust üles näitama.“

Seda öeldes kummardus ta lamava seakarjuse poole ja sosistas talle midagi saksi keeles kõrva. Gurth kargas kui elektriseeritud üles. Palverändaja tõstis oma sõrme ettevaatuse märgiks ja lisas juurde: „Gurth, ettevaatust, muidu olid sa ikka arukas. Ava taguvärav, ütlen ma, ja varssi saad sa rohkem kuulda.“

Tõttava rutuga kuulas Gurth sõna, kuna Wamba ja juut temale järgnesid, imestades seakarjuse äkilise muutuse üle.

„Minu hobueesel, minu hobueesel!“ ütles juut, kui nad taguväravast välja jõudsid.

„Too talle tema hobueesel,“ ütles palverändaja, „ja, kuule, too mulle teine, et ma juudile võiksin seltsiks olla, kuni me siit ringkonnast välja pääseme. Mina saadan looma mõnega, kes ühes Cedricuga Ashbysse tuleb, kindlasti tagasi. Ja sina…“ teised sõnad sosistas ta Gurthile kõrva.

„Hea meelega, väga hea meelega peab see sündima,“ ütles Gurth ja läks silmapilk oma ülesannet täitma.

„Mina tahaksin teada,“ ütles Wamba, kui seakarjus selja oli pöörnud, „mida teie, palverändajad, pühal maal õpite.“

„Palvetama, narr,“ vastas palverändaja, „oma pattusid kahetsema ja paastumise, valvamise ning vältavate palumistega oma liha suretama.“

„Midagi vägevamat õpite teie seal,“ vastas naljahammas, „sest millal oleksid suutnud patukahetsus ja palvetamine Gurthi nii viisakaks muuta või paastumine ja valvamine sundida teile hobueeslit andma! Mina arvan, et sama hästi oleksite võinud oma palveist ja patukahetsusist tema armsamale mustale kuldile rääkida ja teie oleksite just samasuguse vastuse saanud.“

„Mine ikka,“ ütles palverändaja, „sina oled ainult saksi narr.“

„Hästi öeldud,“ vastas naljahammas, „oleksin ma normannina sündinud, nagu olete seda minu arvates teie, siis oleks õnn minu pool ja mind peetaks peagi targaks.“

Sel silmapilgul ilmus Gurth kahe hobueesliga teisel pool kraavi. Reisijad läksid üle kahe laua laiuse tõstesilla ja läbi sama kitsa taguvärava teisel pool kraavi olevas aias ning pääsid nõnda metsa. Vaevalt olid hobueeslid päral, kui juut ruttu värisevail käsil kuue alt sinisest riidest kotikese välja tõmbas ja selle sadula külge kinnitas, lausudes: „Pesuvahetus, ainult pesuvahetus.“ Siis käbedamini looma selga istudes, kui seda tema aastaist oleks võidud arvata, seadis ta oma mantlihõlmad nõnda, et looma selga asetatud paun vaatajate silmade eest täiesti varjatud oleks.

Palverändaja istus aeglasemalt sadulasse ja andis Gurthile lahkudes kätt, mida see kõige suurema aupakkumisega suudles. Seakarjus vahtis reisijaile järele, kuni nad metsateel puuokste varju kadusid, ja ärkas alles Wamba hääle segamise tõttu.

„Tead sa,“ ütles naljahammas, „minu hea sõber Gurth, täna hommikul oled sa imelikult viisakas ja ebaharilikult vaga. Tahaksin hea meelega must prior või paljasjalgne palverändaja olla, et sinu ebaharilikku viisakust ja hoolsust kasutada, ja kindel on, et ma temalt rohkem oleksin välja pigistanud kui käesuudluse.“

„Sa ei olegi päris narr, Wamba,“ vastas Gurth, „kuigi sa ainult välimuse järele otsustad, millest rohkem meist targemadki ei suuda teha. — Kuid mina pean minema oma kohuseid täitma.“

Nõnda öeldes läks ta ühes naljahambaga tagasi majja.

Vahepeal jätkasid reisijad oma teekonda ja niisuguse rutuga, mis selgesti juudi äärmist kartust ilmutas, kuna ju tema aastais inimesed harva kärmeid liigutusi armastavad. Palverändaja, kes iga teed ja jalgrada laanes näis tundvat, juhtis oma sammud kõige kõrvalisemaid paiku mööda ja äratas seega enam kui üks kord iisraelimehe kartuse ja kahtluse, kes mõtles, et teda tahetakse ehk vaenlaste lõksu viia.

Tema kahtlused olid vabandatavad, sest peale lendava kala polnud sel ajal vististi ainustki olevust maa peal, õhus või vees, keda oleks sedavõrt järelejätmata, üldiselt ja väsimata taga kiusatud kui juuti. Kõige arutumal ja tühisemal ettekäändel kui ka kõige mõttetumal ja põhjendamatul süüdistusel anti nad rahvahulga viha hooleks, sest niihästi normann kui saksilane, taanlane kui britlane — olgugi nad isekeskis ükskõik kui vaenulised — olid selles suhtes ühel meelel, et kõik kõige suurema põlgusega selle rahva peale vaatasid, keda juba usumääruste järele vihati, rõhuti, alandati, rööviti ja taga kiusati. Normannide tõugu kuningad ja iseseisvad mõisnikud, kes esimeste eeskujul kõiges vägivallas talitasid, jätkasid selle vaga rahva tagakiusamist enam järjekindlalt ja omakasu-püüdlikult. Kuningas Johannist jutustati, et ta kedagi rikast juuti oma lossis kinni hoidnud ja iga päev tal ühe hamba lasknud välja tõmmata, kuni vaese juudi lõualuu hammastest peaaegu tühjaks saanud ja ta viimaks nõus olnud suurt summat maksma, mis oligi võimuvalitseja eesmärk. Vähene sularaha, mis maal leidus, oli peaasjalikult selle tagakiusatud rahva käes, ja oma valitseja eeskujul talitades tarvitasid mõisnikud igasuguseid surveabinõusid, isegi kehalikku piinamist, et neilt seda raha välja pressida. Aga ahnusega tekitatud passiivne julgus ajas juute neile vaevadele vastu pidama, arvesse võttes seda määratusuurt kasu, mida Inglismaa taolisel rikkal maal teotsedes võis saada. Kuid igasugustest raskustest hoolimata, isegi juutide varanduse hindamiseks asutatud erikoja (juutide laekahoidja, kellest oli eespool juttu) peale vaatamata, mille eesmärgiks oli ainult selle rahva röövimine ja rõhumine, kasvas juutide hulk ometi ja nad kuhjasid päratu suured varandused kokku, mida nad vekslite abil käest kätte toimetasid, missuguse leiduse eest äri-ilm neile tänu võlgnevat ja mis võimaldas varandusi ühelt maalt teise viia, et niiviisi sealt eemalduda, kus hädaoht ähvardas, ja julgemas paigas varju otsida.

Nõnda oli siis juutide kangekaelsus ja ahnus tasakaaluks nende vägivallale ja fanatismile, kelle seas nad elasid, ja ta näis kasvavat samal määral, nagu neid tabavad tagakiusamisedki. Nende päratu rikkus, mille nad äriajamisega omandasid, viis nad küll sagedasti hädaohtu, kuid teisest küljest oli ta nende mõju suurendajaks ja lõi neile teatud eestkostmise. Nõnda elasid nad ja nende sellekohane iseloom oli valvas, kahtlev ning kartlik, ent kangekaelne, ebameeldiv ja osav kõrvalepõiklemiseks igasugustest hädaohtudest, mis neid võisid tabada.

Kui reisijad juba nii mõnegi varjulise teeraja oma selja taha olid jätnud, ütles palverändaja viimaks:

„See suur kuivanud tamm on piiriks sellele ringkonnale, mille üle valitseb Front-de-Boeuf. Malvoisini oma on juba kaugel meie selja taga, nii et meil enam vaja pole tagaajamist karta.“

„Purunegu tema vankrirattad,“ ütles juut, „nagu see sündis Vaarao saatkonna omadega, et ta meile võimalikult pikkamisi järele jõuaks! — Kuid ära jäta mind veel maha, hea palverändaja. Mõtle ainult selle metsiku ja ägeda tempelrüütli peale ühes tema saratseenlastega, nemad ei hooli maapinnast, maavalitsejast ega maaomanikust.“

„Meie teed,“ ütles palverändaja, „peavad siin lahku minema, sest minu seisusel ja sinul ei kõlba kauemaks ühes reisima jääda, kui nõuab seda tarvidus. Ja mis abi võikski minusugune rahulik palverändaja kahe sõjariistus pagana vastu anda?“

„Oh, hea noormees!“ vastas juut, „sina võiksid mind kaitsta ja sa teeksid seda, ma tean. Kuigi olen vaene, ometi tahan seda sulle tasuda, mitte rahaga, sest raha — aidaku mind isa Aabram — ei ole mul, aga…“

„Raha ja tasu,“ ütles palverändaja vahele. „Ma juba ütlesin sulle, et ma seda ei nõua. Sind juhatada, seda võin ma, teatud määral isegi kaitsta, sest juuti saratseenlaste käest päästa on vaevalt kristlase au vastu. Sellepärast, juut, tahan ma su kõige pealt varju alla viia. Praegu pole me Sheffieldist enam kaugel, kus sa kergesti mõne oma suguvenna võid leida, kes sulle peavarju annab.“

„Jakobi õnnistus tulgu sinu peale, hea noormees!“ ütles juut; „Sheffieldis võin ma oma suguvenna Zarethi juures ulualust saada ning mõnesugused abinõud leida hädaohuta edasireisimiseks.“

„Olgu siis nõnda,“ ütles palverändaja, „Sheffieldi juures lahkume siis ja pooletunnine sõit viib meid linna silmapiirile.“

Pool tundi kulutati täielikus vaikuses mõlemalt poolt. Palverändaja pidas ehk alandavaks juudiga muidu kõnelda kui aga tingimata tarvidusel ja juut ehk ei söandanud juttu alustada isikuga, kellele reis pühale hauale teatud pühaduse iseloomu oli annud. Nad peatusid väikesel kõrgustikul ja allpool paistva Sheffieldi poole näidates ütles palverändaja: „Siin siis lahkume.“

„Mitte enne, kui olete vastu võtnud vaese juudi tänu,“ ütles Isaak, „sest ma ei söanda teid mitte oma suguvenna Zarethi juurde kutsuda, kes mulle abiks võiks olla abinõude muretsemisel teie heategu tasuda.“

„Mina ütlesin juba,“ vastas palverändaja, „et mina mingit tasu ei soovi. Kui sa mõne oma võlgniku-kristlase võla nõudmisel tahaksid köidikuist ja vangitornist päästa, siis tunneksin ma oma tänase teenistuse rikkalikult tasutud.“

„Pea, pea,“ ütles juut tema riietest kinni haarates, „midagi rohkemat tahaksin ma teha, midagi sinule endale. — Jumal teab, et juut on vaene, õige, ja Isaak oma suguvendade seas kerjus, kuid andke mulle andeks, kui ma aiman, mis te praegu kõige enam soovite.“

„Kui sa õieti aimad,“ ütles palverändaja, „siis tead sa ka, et sa seda ei saa muretseda, oleksidki sa sama rikas, nagu sa end vaesena kinnitad.“

„Vaesena kinnitan?“ kajas juudilt vastu. „O, usu, ma räägin ainult tõtt; mina olen paljaksriisutud, võlgades, vilets mees. Julmad käed on minult mu varanduse, raha, laevad ja kõik minu omanduse kiskunud. — Ometi võin ma teile öelda, mis te soovite ja võib-olla teile seda ka muretseda. Sinu himu käib veel praegu hobuse ja varustuse järele.“

Palverändaja nõksatas ja pöördus äkki juudi poole: „Missugune saadan su nõnda laskis aimata?“

„Ükskõik missugune,“ ütles juut naeratades, „peaasi, kui see aga õige on — ja nagu ma teie soovi võisin aimata, niisama võin ma tema ka täita.“

„Kuid pea ometi silmas minu seisust, mu riiet ja mu tõotust,“ ütles palverändaja.

„Teid, kristlasi, tunnen ma,“ vastas juut, „ja tean, et kõige suursugusem teist valmis on ebausklikus patukahetsuses kepi ning sandalid võtma ning jalgsi surnud inimeste haudadele rändama.“

„Mitte teotada, juut,“ ütles palverändaja tõsiselt.

„Anna andeks,“ ütles juut, „mina rääkisin mõtlemata. Kuid öösi ja täna hommikul pillasite sõnad, mis tulekivi sädemena näitasid, mis metall teis peitub; ja see palverändaja-kuub varjab rüütliketti ning kannuseid: hommikul minu voodi üle kummardudes hiilgasid nad.“

Palverändaja ei suutnud naeratust tagasi suruda. „Kui mõni sama uudishimulik silm sinu riided läbi otsiks, Isaak, mis võiks tema küll sealt leida,“ ütles ta.

„Aitab,“ ütles juut jumet muutes; ja ruttu oma kirjutusmaterjali välja võttes, nagu tahaks ta kõnelust lõpetada, hakkas ta paberitükile oma kollase mütsi lael kirjutama, ilma et hobueeslilt maha oleks tulnud. Lõpetades andis ta selle heebrea keeles kirjutatud tähe palverändajale sõnadega: „Leicesteri linnas tunnevad kõik rikast lombardia juuti Kirjath Jairami; anna see täht temale: temal on kuus Milano sõjavarustust müüa, millest kõige halvemgi on kroonitud pea väärt, ja kümme toredat täkku, kellest halvem kõlbaks kuningale trooni tagasivõitmiseks. Neist annab ta sulle valida ja varustab su kõigega, mis sa turniiril vajad: saab see mööda, siis viid sa need temale tagasi, kui sa mitte ei taha nende väärtust omanikule rahas tasuda.“

„Aga, Isaak,“ ütles palverändaja naeratades, „sa pead teadma, et selles spordis langevad võidetud hobu ja sõjariistad võitjale saagiks? Mul võib õnn tulemata jääda ja nõnda kaotan ma, mida ma ei suuda tagasi anda ega ka tasuda.“

Juut tegi pisut üllatatud näo seda võimalust kuuldes, kuid oma julgust kogudes vastas ta ruttu: „Ei, ei, ei, see on võimatu, selle peale ei taha ma mõelda. Meie isade õnnistus tulgu sinu peale. Sinu oda saab vägev olema nagu Moosese kepp.“

Nõnda öeldes tahtis ta oma hobueesli minema pöörda, kuna palverändaja omakorda nüüd tema mantlist kinni haaras. „Ei, Isaak, sa ei tunne veel kõike hädaohtu. Täkk võib surma saada, sõjariistad vigastatud, sest mina ei mõtle hobusele ega mehele armu anda. Pealegi ei anna ju sinu suguvennad midagi muidu, peab ometi tarvitamise eest maksma.“

Juut viskles sadulas, nagu oleksid tal krambid peal, kuid paremad tundmused võtsid võimuse nende üle, mis temale omasemad.

„Sest pole midagi, mitte midagi, lase mind minna,“ ütles ta. „Peaks vigastusi juhtuma, siis ei maksa see teil midagi, mis aga puutub tarvitusrahasse, siis ei nõua seda Kirjath Jairam oma suguvenna Isaaki pärast. Ela hästi! Kuid kuule, hea noormees,“ ütles ta ümber pöördudes, „ära torma liiga uisapäisa võitlusmurdu. Ma ei räägi selleks, et täkku ja sõjariistu vigastamise eest kaitsta, vaid sinu enda ja liikmete pärast.“

„Palju tänu sinu hoiatuse eest,“ ütles palverändaja jällegi naeratades, „sinu pakkumist tahan ma hästi tarvitada ja mingu minuga kuis läheb, sinu lahkust tahan ma veel kord tasuda.“

Nad lahkusid ja läksid eriteil Sheffieldi poole.