VI
Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare
VIII

Seitsmes peatükk.

Ju kannupoisid rüütleid piiravad,
Kel relvad säravad, rüüd kirevad;
Üks kiivrit köidab, teisel käes on piik
Ja kolmandamal helgib läikiv kilp,
Jalg väsimatul täkul mulda lööb,
Suu vahul, hammas valjasrauda sööb,
Sepp sõjariista ratsul kihutab,
Ta küljel viil ja vasar tolgendab
Ning piigi nael ja kilbi rihmgi ruumi saab,
Read valvurite kaitsvad tänavaid,
Murd talupoegi tuleb kandes tümikaid.
Palamon ja Arcite.

Inglise rahva seisukord oli tol ajal küllalt vilets. Kuningas Richard oli kodumailt ära — vangis kurikavala ja halastamata Austria hertsogi käes. Isegi tema asupaik polnud kindlasti teada ja suurem osa tema alamaist, kes vahepeal igasuguste rõhumiste ohvriks saanud, tundis tema saatust ainult pealiskaudselt.

Prints Johann, kes lepingus seisis Lõvisüda verivaenlasega, Prantsuse Filipiga, püüdis igasuguste abinõudega Austria hertsogi peale mõjuda, et see tema venna Richardi vangipõlve pikendaks, kellele ta nii mõnegi heateo eest tänu võlgnes. Samal ajal püüdis ta oma parteid kuningriigis kõvendada, et sel juhtumusel, kui kuningas sureks, trooni pärast võitlusse astuda tema seadusliku pärijaga, oma vanema venna, Briti hertsogi Arthuriga, Geoffrey Plantageneti pojaga, missuguse vägivalla-teoga ta hiljemini teatavasti korda saigi. Iseloomult oli Johann kergemeelne, liiderlik ning ustavuseta ja enda ümber kogus ta mitte ainult need, kel kuninga äraolekul tehtud kuritegude pärast oli põhjust karta tema tagasitulekut, vaid ka suurearvulise „seadusevastaste julgete“ hulga, kes ristisõitudelt kodumaale tagasi tulles hulga hommikumaa pahesid ühes vaesuse ning julmenenud iseloomuga kaasa tõid ja kes oma lootuse panid ühiskondlikes segadustes omandatava varanduse peale.

Neile avalikkudele hädadele ja muredele lisaks tulid paljud röövlid, kes laenuaadli rõhumiste ja metsaseaduse käsitlemise tõttu meeleheitele aetult suurteks salkadeks kokku heitusid, metsad ning kõrved oma võimuses hoidsid ja maa seadustele kui ka ametivõimudele vastu panid. Mõisnikud ise, igaüks oma kindlustatud lossis, kus nad oma piirkonna üle väikest kuningat mängisid, olid mitte vähem seadusevastaste ja rõhuvate salkade ülemad, kui olid seda avalikud röövlid. Et neid salku ülal pidada ja oma toredust ning küllust elamises võimalikuks teha, laenas aadel juutidelt suured rahasummad kõrgete protsentidega, nii et need liiakasu-võtlikud protsendid vähjana nende omandust närisid ja neil muud abinõu oma seisukorrast pääsmiseks üle ei jäänud, kui aga mõni põhjendamatu vägivalla-tegu oma võlauskujate vastu.

Õnnetus olukorras kannatas inglise rahvas raskesti teda rõhuvate mitmesuguste hädade käes, kuid tal oli põhjust tuleviku pärast veel enam mures olla. Viletsuse suurenduseks lagunes mingisugune hädaohtlik taud maal laiali, mis iseäranis võimu võttis mustuse, valimata toidu ja halbade korterite tõttu alamais klassides ja viis nii mõnegi hauda, kelle saatust elamajäänud kadestasid, sest need olid ju tulevaist hädadest pääsnud.

Keset seda kuhjatud viletsust oli ometi niihästi vaene kui ka rikas, alam kui ka ülem turniirist (tolleaja suurest etendusest) huvitatud, nagu oli seda härjavõitlusest poolnälginud Madridi kodanik, kel polnud ainustki krossi oma perekonnale toidu ostmiseks. Ei kohused ega haigused suutnud vana ega noort sellest etendusest eemale hoida. Relvamäng, (nagu teda nimetati), mis toime pandi Leicesteri krahvkonnas Ashby lagendikul ja millest suursugused võitlejad prints Johanni enda juuresolekul pidid osa võtma, oli köitnud üldise tähelepanu ja määratud hommikul voolas igast seisusest rahvahulk tähendatud võitlusväljale.

Paik oli väga romantiline. Metsaserval, mis penikoorma kaugusele Ashby linnale lähenes, oli suur toreda rohuga kaetud heinamaa, mida piiras ühelt poolt mets, teiselt poolt üksikute tammede harvendik, millest mõned päratu suured. Maapind oli kavatsetud sõjamängude otstarbeks otse nagu loodud, sest ta kerkis igast küljest kõrgemale ja sünnitas keskel tasandiku, mis oli tugeva teivasaiaga piiratud pikuti umbes veerandpenikoormaliseks ja laiuti pool vähemaks väljaks. Vormilt oli see kinnine ruum pikergune nelinurk, kuid nurgad tublisti ümmarikuks lõigatud, et nõnda teda vaatlemiseks kohandada. Sissepääsu-avaused olid põhja- ja lõunapoolses otsas ja neid varjasid tugevad puuväravad, mis selleks küllalt laiad, et kaks ratsanikku kõrvu sealt läbi mahtusid. Igas väravas seisis kaks heeroldit ühes kuue pasunamehega ja sama palju teendritega tubli sõduritesalga saatel korra alalhoidmiseks ning nende rüütlite omaduste hindamiseks, kes mõtlesid sõjamängudest osa võtta.

Väljaspool lõuna-sissekäiku loomulikult kõrgendatud maapinna tasandikul oli ehitatud viis suurepärast paviljongi, mida ehtisid viie väljakutsuja rüütli valitud värvide kohaselt punased ja mustad lipud. Telkide nöörid olid sama karva. Iga telgi ees rippus seal asuva rüütli kilp ja selle kõrval seisis tema kannupoiss barbarina või metsamehena riietatud või mingis muus fantastilises ülikonnas, vastavalt oma isanda maitsele ja iseloomule, mida see sõjamängudel mõtles esitada. Auplatsil keskpaigas seisis Brian de Bois-Guilberti telk, keda tema kuulsuse tõttu kõigis rüütellikkudes mängudes ja tema suguluse tagajärjel praegust turniiri korraldavate rüütlitega vaimustatult väljakutsujate sekka võeti ja isegi nende juhatajaks valiti, kuigi ta alles hiljuti nendega oli liitunud. Ühel pool keskmist telki seisid Reginald Front-de-Boeufi ja Richard von Malvoisini omad, teisel pool ühe suursuguse, naabrusest pärit oleva paruni Hugh von Grantmesnili telk, kelle esiisa Wilhelm Võitja ja tema poja Wilhelm Rufuse ajal Inglismaa lord ülem-hoovimeistriks oli olnud. Viiendas telgis asus Ralf von Vipont, keegi püha Johannese ordu rüütel Jeruusalemmast, kellel Ashby-de-la-Zouche ümbruses Heatheri nimelises paigas maa-omandus oli. Väljale viivaist väravaist läks pisut kallak, kümne jardi laiune tee telkide tasandikule. Teed kaitsis mõlemalt poolt tugev teivasaed, niisama ka telkide esist välja, kuna siin kui ka seal vahiks seisid sõjariistus mehed. Turniiriplatsi põhjapoolsel sissekäigul oli samasugune kolmekümne jala laiune tee, mille lõpul oli suur kaitstud väli neile rüütlitele, kes mõtlesid väljakutsujatega võitlusse astuda. Selle välja taga seisid telgid igasuguse kehakinnitusega ja relvameistrite, seppade ning muude teendritega, kes valmis olid tarvilikul korral oma abi pakkuma.

Osa võitlusvälja piirasid ajutised rõdud patjade ja vaipadega nende leedide ja härrade tarvis, kes mõtlesid mängusid pealt vaadata. Kitsas ruum rõdu ja võitlusvälja vahel oli määratud vabameestele[1] ja pisut paremale publikumile, mitte päris lihtsale, ja seda paika oleks võinud ehk teatripõrandaga võrrelda. Segahulk asenes rohuplatsile pandud pinkidel, mis kallaku maapinna tõttu üksteisest kõrgemal seisid ja istujail võimaldasid üle vaadata niihästi rõdu kui ka võitlusvälja. Peale nõnda pakutud mõnususe oli mõnisada inimest veel heinamaal kasvavate puude okstele roninud ja isegi lähedal seisev külakiriku torn oli vaatajatega koormatud.

Üldise korralduse suhtes peaks veel tähendama, et üks rõdu, mis seisis võitlusvälja hommikupoolse külje keskpaigas, seega just seal kohal, kus võitlejate kokkupõrked pidid sündima, oli teistest kõrgem ja rikkalikumalt ehitud ning seal seisis midagi trooni taolist baldahiini ja ilutseva kuningliku vapiga. Toredais livreedes kannupoisid, paažid ja teendrid surusid selle asupaiga ümber, mis oli määratud prints Johannile ja tema kaaslastele. Selle kuningliku rõdu vastas, teisel pool võitlusvälja, õhtupoolsel küljel, seisis teine sama kõrge rõdu, mis oli ehk vähem toredalt, kuid veel kirevamalt dekoreeritud kui kuningliku printsi oma. Salk paaže ja hulk noori ilusaid neitsisid, kes kandsid rohelisi ja roosasid riideid, ümbritses samade värvidega ehitud troonitaolist istet. Lehvivate lippude keskel, mis kandsid nooltega haavatud, põlevaid ja veriseid südameid ning vibu ja noolt, neid harilikke Cupido embleeme, seisis kirev pealkiri vaatajaile teatamiseks, et see aukoht on määratud La Royne de la Beaulté et des Amours’ile (ilu- ja armukuningannale). Kuid kes pidi praegusel korral ilu- ja armukuningannat esitama, seda ei võinud keegi aimata.

Vahepeal tungisid igasugused pealtvaatajad neile määratud kohtadele, mis mitte just ilma tülita ja hõõrumisteta ei sündinud. Mõned neist lahkarvamistest lahendati relvakandjate poolt lühidalt ja lihtsalt sõjakirveste varte ja mõõgapäradega, mida kui valmis tõestusi tarvitati. Teised tülid, mis juhtusid kõrgemate isikute vahel, lahendati heeroldite või kahe marssali, William von Wyvili ja Stephen von Martivali poolt, kes pealaest jalatallani relvastatult võitlusväljal edasi-tagasi ratsutasid ja rahva seas korda pidasid.

Pikkamisi täitusid rõdud rüütlite ja aadliga, kes kandsid rahuriideid ja kelle pikad tumedavärvilised mantlid kena vastolu sünnitasid leedide kirevamate ülikondadega; viimaseid oli rõdudele rohkem kogunenud kui mehi, kuigi ehk arvata oleks võinud, et niisugune hädaohtlik ja verine mäng neile palju lõbu ei võiks pakkuda. Madal vaheruum täitus peagi igasuguste teenijate ning kodanikkudega ning selle alamaadliga, kes tagasihoidlikkuse, vaesuse või kahtlase aunime tõttu kohaseks ei pidanud kõrgemat paika nõutada; kuid just siin leidusid kõige sagedamad tülid paiga pärast.

„Uskmata koer,“ ütles keegi vanamees, kelle kulunud kuub tema vaesusest, mõõk, pistoda ja kuldkett aga tema nõudmisest kõrgema seisuse järele rääkisid, „emahundi kutsikas, kuidas julged sa kristlast suruda, kes on normann ja von Montdidier verest pärit?“

Need karedad sõnad polnud kellelegi muule määratud, kui meie tuttavale Isaakile, kes täna toredat, isegi suurepärast pitsidega ning nahkadega ehitud kuube kandis ja vaheruumi esiridades püüdis kohta leida oma tütrele, ilusale Rebekkale, kes Ashbys temaga oli liitunud ja isa uhkusega esile kutsutud üldise meelepaha tõttu hirmunult tema käe alt kinni hoides kõndis. Isaak aga, kes mõnel muul juhusel oli küllalt pelglik, teadis, et tal täna siin midagi pole karta. Niisugustes avalikkudes paikades ei tohtinud ükski ahne ega pahatahtlik aadlivõsu juute puudutada, sest siin seisid nad üldise seaduse kaitse all ja kuigi see vähe kindlustust andis, siis juhtus ometi harilikult ikka mõni parun paigal olema, kes iseenese kasu pärast juudi kaitsjana oleks esinenud. Praegusel juhtumusel oli Isaak iseäranis mureta, sest ta teadis, et prints Johann Yorki juutidega läbirääkimisi peab suure laenu pärast, tagatiseks pakkudes kalliskive ja teatud maid. Isaakil endal oli selles äris õige suur osa ja ta teadis väga hästi, et prints, kes juutidega tahtis kokku leppida, temale praegusel silmapilgul oma kaitset ei keelaks.

Sellest seisukorrast julgust ammutades tungis juut oma eesmärgi poole edasi ja surus kristlast-normanni, ilma et ta oleks arvestanud tema sugu, seisust või usku. Kuid vanamehe kaebused tekitasid naabrites meelepaha. Üks neist, keegi tüse vabamees, kes lincolnrohelisi riideid kandis, tosin nooli vööl, hõbedane relvakanne kaelas ja kuue jala pikkune vibu käes, pöördus ümber ja kuna tema päikesest ja tuulest pähklapruun nägu viha tõttu veel tumedamaks muutus, soovitas ta juudil meeles pidada, et varandus, mille ta oma ohvrite vere imemisega kokku ajanud, teda ämblikuna täis puhunud, keda ei tarvitse ainult seni tähele panna, kuni ta pimedasse nurka hoidub, kuna ta aga valgusele ilmumisel puruks tallatakse. See normannide inglise keeles kindla hääle ning tõsise näoga räägitud märkus pani juudi tagasi põrkama ja vististi oleks ta nii hädaohtlikust naabrusest eemaldunud, mitte prints Johanni ilmumine üldist tähelepanu oma peale poleks tõmmanud, kes sel silmapilgul võitlusväljale ratsutas ühes oma suure ja lõbusa saatkonnaga, mille liikmeks olid osalt ilmalikud, osalt vaimulikud, kes oma riiete heledusega ja teguviisi lõbususega kaaslastest kuidagi maha ei jäänud. Viimaste seas oli ka Jorvaulx’i kloostriülem, kes nii toredaid riideid kandis, nagu seda tema auamet vähegi lubas. Nahka ega kulda poldud riiete ilustustes kokku hoitud ja tema saabaste ninad tõusid valitsevat moodi ületades põlvedest kõrgemale kuni vööni, mispärast neid võimalik polnud jalaraudadesse pista. Aga see väike halbus ei seganud vaprat abti kuigi palju, isegi andis talle võimaluse oma ratsutuskunsti niipaljude pealtvaatajate, iseäranis õrnema soo ees demonstreerida. Prints Johanni ülejäänud saatjate hulka kuulusid tema palgatud sõjaväe armastatud juhid, mõned marodeerivad parunid ja liiderlikud hooviringkonna liikmed, ühes mitme tempelrüütli ja püha Johannese ordu liikmega.

Siinkohal olgu tähendatud, et nende kahe ordu rüütlid olid kuningas Richardi vastu vaenulised, kuna nad ju Palestiinas olid Prantsusmaa Filipi poole lööbunud neis kestvais tülides, mis valitsesid selle riigivalitseja ja Lõvisüda vahel. Selle lahkheli tuntud tagajärjed olid, et Richard Lõvisüda korduvad võidud muutusid viljatuks, tema romantilised kutsed Jeruusalemma võita jäid tagajärjetuks ja kogu tema kuulsuse saavutus lõppes sõjariistade-rahus sultan Saladiniga. Sama kavalusega, mis nende orduvendade teguviisi määras pühal maal, talitasid tempelrüütlid ja johanniitlased ka Inglismaal ja Normandias, ühinedes prints Johanni parteiga, kuna neil ju vähe põhjust oli soovida kuninga tagasitulekut või tema seadusliku pärija, prints Arthuri troonileastumist. Otse vastupidistel põhjustel vihkas prints Johann väheseid Saksi tähtsamaid perekondi, mis veel järele jäänud, ja ta ei jätnud ühtki võimalust nende alandamiseks ja haavamiseks kasutamata, sest ta teadis, et need tema isikut ja püüdeid ei pooldanud, nagu ei võinud seda teha ka suurem hulk Inglise kogukondi, sest Johanni taoliselt liiderlikult ja meelevaldsed kuningalt kartsid nad uut vägivalda oma õiguste ja vabaduste vastu.

Lõbusa saatkonna eesotsas, kandes tumepunaseid kullaga ehitud hiilgavaid riideid ja hoides jahikulli käes, peakatteks tore kalliskivide ringiga ilustatud nahkmüts, mille alt langesid käharad lokid õlgadele, sõitis prints Johann tulist halli täkku tantsitades võitlusväljale, naerdes valjult oma saatjatega ja silmitsedes kogu kuningliku arvustavusega rõdusid ehtivaid iludusi.

Need, kes printsi näos lugesid liiderlikku häbematust, mis segatud äärmise kõrkuse ja ükskõiksusega teiste tundmuste suhtes, ei võinud ometi temas eitada teatud armsust, mis on omane avalikkudele ja loomulikult ilusatele, maksvate viisakusmääruste kohaselt vormitud näojoontele, kuigi nad tunduvad sedavõrt otsekoheste ja ausatena, et nad ei suuda sisemist hingetegevust varjata. Eksides peetakse niisugust näoilmet sagedasti mehiseks otsekohesuseks, kuid ometi oleneb ta liiderliku meele piirita ükskõiksusest ja oma sünni, rikkuse ning mõne muu juhusliku eesõiguse teadvusest, mis ei seisa isikliku väärtusega mingisuguses ühenduses.

Neile, kes sügavamalt ei mõtle (ja neid on sada ühe kohta), olid prints Johanni hiilgav rheno (nahkkrae), kallis soobliga vooderdatud mantel ning tema peenest värvitud kitsenahast saapad ja kuldkannused ühes täku taltsutamise osavusega küllaldaseks teenuseks, et temale võida mürisevalt käsi laksutada.

Lõbusal sõidul ümber võitlusvälja köitis printsi tähelepanu Isaaki auahne püüdega tekitatud ärevus, mis polnud veel vaibunud. Printsi terav silm tundis kohe juudi teiste seast, kuid palju enam kiindus tema pilk ilusasse Siioni tütresse, kes hirmunult oma vana isa käsivarrest kinni hoidis.

Rebekka välimust oleks võinud tõepoolest Inglismaa kõige suuremate iludustega võrrelda, kuigi hindajaks oleks olnud prints Johanni taoline peen asjatundja. Tema kuju oli haruldaselt sümmeetriline ja seda täiendas veel mingisugune hommikumaa ülikond, mida ta oma sugurahva naisliikmena kandis. Kollasest siidist turban hakkas hästi tema tumedavärvilist näonahale. Tema silmade säravus, tema kulmude tore kumerus, tema hästi vormitud kongnina, tema pärlitena valge hambad ja tema rikkalikud mustad juuksed, mis üksikute käharate lokkidena korraldatult ilusale kuklale ja rinnale langesid, niipalju kui purpurilisel aluspõhjal loomulikkudes värvides lilletatud tore pärsia siidi kleit sellest viimasest katmata jättis — see kõik lõi armsuse ja kenaduse, mis ei annud järele ka kõige suuremaile teda ümbritsevaile iludustele. Kulla ja pärlitega ehitud haakidest, mis tema riideid eest kinni hoidsid, oli kolm palavuse tõttu lahti jäetud ja need võimaldasid siia kalduva pilgu laienemist. Ka teemantidest kaelakee, mille ripatsite väärtus arvamata suur, tuli nõnda rohkem nähtavale. Jaanalinnu-sulg, mis briljandilise lõksuga turbani külge kinnitatud, oli ehe, mille üle Juudi neiust kõrgemal seisvad uhked daamid irvitasid ja naersid, kuna nad aga salajas teda sellepärast ainult kadestasid.

„Aabrami palja lagipea nimel,“ ütles prints Johann, „see Juudi neiu seal on täiuse eeskuju, mis võib isegi kõige targema kuninga arutuks teha. Mis sina ütled, prior Aymer? — Selle templi kuninga nimel, mida meie vend Richard mitte ei suutnud ära võtta, on ta küll just Ülemlaulu mõrsja!“

„Saaroni lill ja oru liilia,“ vastas kloostriülem, „kuid teie kõrgus peab meeles pidama, et ta on ikkagi ainult juut.“

„Ah!“ hüüdis prints ilma teda tähele panemata, „ja seal on ka minu uskmatu Mammon, minu kuldmarkii, Byzanzi parun võitlemas koha pärast penniahtrate koertega, kelle kulunud riided oma taskuis ainustki krossi ei varja, mis saadanat takistaks seal pidutsemast. Püha Markuse nimel, minu laenuprints peab ühes oma armsa tütrega rõdul ruumi leidma! — Mis ta on, Isaak, sinu naine või tütar — see hommikumaa paradiisineitsi, keda sa varanduspaunana oma kaenla all kannad?“

„Minu tütar, Rebekka, teie kõrgus,“ vastas Isaak sügava kummardusega, ilma et printsi tervitus teda sugugi oleks heidutanud, ehk küll selles oli sama palju pilget kui viisakust.

„Sina tark mees,“ ütles Johann naerdes, millega tema kaaslased sõnakuulelikult ühinesid, „kuid olgu tütar või naine, tema peab oma ilu ja sinu teenuste kohase hindamise leidma. — Kes istub seal tema kohal üleval?“ jätkas ta oma silmi rõdu poole pöördes. „Saksi matsid, end venitades ja laiutades! Võtku neid see või teine! Nihkuge koomale ja andke minu liiakasu-võtjate printsile ning tema armsale tütrele ruumi. Ma tahan neile orjadele selgeks teha, et nad sünagoogi kõrgeid platse nendega jagaksid, kellel on nende peale päris õigus.“

Seal kohal rõdul, kuhu need haavavad ja ebaviisakad sõnad saadeti, istus Saksi Cedric oma perekonnaga ja temaga ühes tema poolehoidja ning suguvend Athelstane von Coningsburgh, kes oli kogu põhjapoolse Inglismaa saksilaste keskel suures lugupidamises, põlvnes ta ju Inglismaa saksi soost valitsejate perekonnast. Kuid ühes vana sugukonna verega olid ka mõned pahed temasse edasi kandunud. Tema nägu oli meeldiv, tema keha tugev ja tüse ning ta seisis oma õitsvamas eas, kuid tema nägu oli ilmetu, silmad unised, otsaesine tume, liigutused aeglased ja kohmakad ning otsustamises avaldas ta niisugust pikaldust, et teda üldiselt Athelstane Viivitajaks hüüti. Tema sõbrad, keda palju oli, muu seas ka Cedric, hoidusid kirglikult tema poole, kinnitasid, et tema viivitamise põhjuseks pole mitte argus, vaid puudulik otsustusvõime; teised arvasid, et päritud nõrkus alkoholi vastu on tema vaimujõule liiga teinud, mis juba nii kui nii kunagi ülearu tugev pole olnud, ja passiivne julgus ning pehme heasüdamlus, mis talle omane, olevat ainult jäänused iseloomust, mida võiks kiita, kui tema suursugusemad omadused vältava liiderlikkuse tagajärjel haledalt poleks hukkunud.

Selle nõnda kirjeldatud isiku poole pöördus prints oma käskivate sõnadega, nõudes ruumi Isaakile ja Rebekkale. Athelstane, keda seesugune tolle aja viiside ja vaadete tõttu nii haavav nõudmine jahmatama pani, ei tahtnud sõna kuulata, aga ta ei teadnud, kuidas vastu panna, ja seisis Johanni tahtmise takistuseks ainult vis inertiae tõttu. Athelstane ajas oma sinised silmad pärani ja vahtis printsile sõnakuulmatult ning imestanult otsa, milles oli midagi äärmiselt naeruväärset. Kuid kärsitu Johann nägi seda hoopis teises valguses.

„See Saksi siga,“ ütles ta, „on kas magama uinunud või ei saa ta minust aru. Kõdita teda oma piigiga, de Bracy,“ rääkis ta oma kõrval ratsutavale rüütlile, kes oli vabarühma ehk kondottieri ülemaks (palgatud sõjamehed, kes ei kuulunud ühelegi rahvale, vaid ainult vürstile, kes neile palka maksis). Nüüd tõusis nurin isegi printsi kaaslaste seas, kuid de Bracy, kelle elukutse teda igasugusest tagasihoidlikkusest vabastas, ulatas oma pika piigi üle ruumi, mis eraldas võitlusvälja rõdust, ja oleks tingimata printsi käsku täitnud, enne kui Athelstane Viivitaja oleks sedavõrt end kogunud, et sõjariista eest end tagasi tõmmata, kui mitte Cedric, kes sel määral, nagu Athelstane pikaldane, just kärmas oli, oma mõõka poleks paljastanud ja ainsa hoobiga piigil otsa poleks maha raiunud. Veri kargas prints Johannil näkku. Ta lausus oma põhjalikumad vandesõnad ja oli valmis oma viha kohast vägivalda teostada käskima, kui ta äkki oma ettevõttest kõrvale kallutati, osalt ümbritsevate kaaslaste poolt, kes teda palusid rahustuda, osalt üldise kiidukisa tõttu, mis Cedricu teole osaks sai. Põlgavalt laskis prints oma silmad ringi käia, nagu otsiks ta pääsmist ning mõnd uut ohvrit, ja juhuslikult sama vibumehe nägu tabades, kellest eespool juttu oli ja kes ikka veel, printsi pilkudest hoolimata, viibis rõõmuhüüde seisakus, küsis ta temalt kiiduavalduse põhjuse üle järele.

„Mina karjun alati bravo,“ ütles vabamees, „kui ma näen head laskmist või tublit lööki.“

„Või nõnda,“ vastas prints; „siis tabad sina küll ka ise alati märki, olen kindel.“

„Jah,“ ütles vabamees, „metsamehe märki metsamehe maa peale taban ma igatahes.“

„Wat Tyrreli märki saja jardi peale,“ ütles hääl mehe selja tagant, kuid kes ütles, polnud võimalik näha.

See tähendus prints Johanni sugulase William Rufuse saatuse kohta ajas ta vihale ja tegi rahutuks, kuid ta rahuldus peagi seega, et ta võitlusvälja ümber seisvaile relvakandjaile käsu andis seda hooplejat silmas pidada, näidates vibukandva vabamehe poole.

„Püha Grizzeli nimel,“ lisas ta juurde, „meie tahame selle enda osavust proovida, kes nii väga valmis on teiste tegusid ülistama.“

„Mina ei põgene proovi eest,“ ütles vabamees rahulikkusega, mis kogu tema iseloomu väljendas.

„Vahepeal aga tõuske üles, te Saksi matsid,“ ütles metsik prints, „sest taeva valguse nimel — olen ma juba kord seda öelnud, siis istub juut teie sekka.“

„Ei milgi tingimusel, kui teie kõrgus lubavad! Ei ole kõlvuline, et meiesugused maa ülimusega istuksid,“ ütles juut, kelle auahnus teda küll võis ajada vaeseks jäänud Montdidier võsuga võistlema, kuid mitte rikaste sakside eesõigustesse tungima.

„Üles, uskmatu koer, kui mina käsin,“ ütles prints Johann, „muidu lasen su pruuni naha seljast maha tõmmata ja hobuseriistadeks parkida.“

Nõnda sunnitult hakkas juut üles minema mööda kitsast ja järsku treppi, mis rõdule viis.

„Ma tahaksin näha, kes julgeb teda peatada,“ ütles prints tungival pilgul Cedricut vahtides, kelle seisakust võis aimata, et ta valmis on juuti üle pea-kaela alla viskama.

Katastroofi kõrvaldas narr Wamba, kes oma isanda ja Isaaki vahele karates printsi sõnadele vastusena hüüdis: „Mina teen seda!“ ja kes peale seda oma mantli hõlma alt suure tüki sealiha, millega ta end nähtavasti turniiri ajaks oli varustanud, välja tõmbas ja juudile nina alla pistis. Leides oma sugurahva jälkuse äkki enda nina alt ja nähes peale selle narri puumõõka oma pea kohal lehvimas, lööbus juut taganema, komistas ning veeres mööda treppi alla — suurepärane nali pealtvaatajaile, kes valjusti naerma hakkasid, millega kõigest südamest ühines ka prints Johann oma kaaslastega.

„Anna mulle võiduhind, onupoeg prints,“ ütles Wamba; „mina võitsin oma vastase ausas lahingus mõõga ja kilbiga,“ lisas ta juurde, lehvitades ühes käes sealiha-tükki, teises oma puumõõka.

„Kes ja mis sa oled, suursugune võitja?“ küsis prints Johann ikka veel naerdes.

„Põlvnemise poolest narr,“ vastas naljahammas. „Mina olen Wamba, Witlessi poeg, kes oli Weatherbraini poeg, kes oli ühe vanema poeg.“

„Tehke juudile all ruumi,“ ütles prints Johann, võib olla heal meelel juhust tarvitades, et lahkuda oma esialgsest püüdest, „võidetut võitja kõrvale asetada pole kõlvuline.“

„Kelmi narri kõrvale veel halvem,“ vastas naljahammas, „ja juuti peki kõrvale kõige halvem.“

„Suur tänu, tubli poiss,“ hüüdis prints Johann, „sina meeldid mulle. Isaak, laena mulle ometi peotäis kuldtükke.“

Kuna juut, sellest palvest heidutatult, kuid mitte julgedes seda tagasi lükata, oma vööl rippuvas paunas kobas ja vististi järele katsus, kui palju rahatükke peotäide läheb, kummardus prints oma täku seljast tema juurde ja lõpetas Isaaki kahtlused sellega, et ta kogu tema pauna ära napsas ja seal leiduvad mõned kuldtükid Wambale viskas, mispeale ta võitlusvälja ringil edasi ratsutas ja juudi ümbritseva naeru saagiks jättis, endale aga pealtvaatajate kiiduavaldused lõikas, nagu oleks ta teostanud midagi ausat ja auväärset.


  1. Tekstis „yeomanry“, mis tähendab väikesi maaomanikke, jõukamaid kodanikke, aga ka kuninga kaitseväge ja miilitsat. Yeomeniks nimetab Scott hiljemini ka Locksleyd ja tema mehi — metsavendi. Tõlk.