Ivanhoe/V
←IV
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VI→
|
Viies peatükk.
Eks ole juudil silmad? eks ole juudil käed, elundid, meeled, kalduvused, kired? Eks ta söö sama toitu ja eks teda haava samad sõjariistad? Eks ta põe samu haigusi ja eks teda ravitseta samade rohtudega? Eks soenda teda sama suvi ja eks too talle külma sama talv nagu kristlaselegi?
Tagasi tulles sosistas Oswald oma isandale kõrva: „See on keegi juut, kes end Yorki Isaakiks nimetab, kas kõlbab teda saali tuua?“
„Lase Gurthi oma kohust täita, Oswald,“ ütles Wamba oma hariliku julgusega; „seakarjus on paras juudi juht.“
„Püha Maria,“ ütles abt risti ette lüües, „uskmatu juut ja meie seltskonda!“
„Juudi-koer,“ kostis tempelhärra suust, „peaks püha haua kaitsjale lähenema!“
„Tõepoolest,“ ütles Wamba, „mulle näib, nagu armastaksid tempelrüütlid juutide pärandust rohkem kui juute endid.“
„Rahu, auväärt võõrad,“ lausus Cedric, „teie vastuseismine ei peaks minu võõrussõprust piirama. Kui taevas kogu kangekaelset uskmatut rahvast rohkem aastaid on võinud kannatada kui võhik lugeda oskab, siis suudame ka meie ühe juudiga ometi mõne tunni läbi saada. Kuid mina ei sunni kedagi ühes temaga sööma või temaga kõnelema. Andke talle eraldi laud ja suupiste, kui mitte,“ tahendas ta naeratades, „turbanitega varustatud võõrad valmis pole teda oma seltsi võtma.“
„Härra franklin,“ ütles tempelrüütel, „minu saratseenlikud teendrid on ustavad muhameedlased ja need põlgavad juute nagu kristlasedki.“
„Noh, tõepoolest,“ ütles Wamba, „mina ei mõista kuidagi, mispoolest küll Muhamedi ja Termagaunti[1] kummardajad millalgi Jumalast valitud rahvast paremad peaksid olema.“
„Tema peab sinu juurde istuma, Wamba,“ ütles Cedric, „narr ja kelm hakkavad hästi kokku.“
„Narr ehitab omale kelmi vastu kaitsevalli,“ vastas Wamba suitsutatud singi jätist üles tõstes.
„Tasa,“ ütles Cedric, „ta tuleb juba.“
Puuduliku viisipärasusega sissetoodult lähenes pikk ja kõhn vanamees, kes alaliste kummardustega hulga oma loomulikust pikkusest kaotanud, kartlikult ja viivitades alumisele lauaotsale. Tema näojooned olid teravad ja korralikud, nina kongus ja silmad läbitungivalt mustad; tema kõrget kortsus otsaesist ja pikki, halle juukseid ning habet oleks võidud ilusaks pidada, kui nad mitte poleks olnud tunnuseks teatud rahvatõule, keda nende tumedate aastasadade vältusel uskliku ja eelarvamiste paelus vaevleva hulga poolt niisama põlati kui varandusahnete ja vägivaldsete mõisnikkude poolt taga kiusati ja kes võib-olla just sellele põlgusele ja tagakiusamisele tänu võlgnevad oma rahvuse iseloomu eest, milles oli — pehmelt öeldud — väga palju madalat ja ebameeldivat.
Juudi tormis tublisti kannatanud ülikond koostus voldirikkast pruunist mantlist, mis varjas tumepunast aluskuube. Jalas olid tal suured nahaga äärestatud saapad, vööl väike nuga ja kirjutusmaterjali-karp, kuid mitte mingit sõjariista. Peas kandis ta omapärast neljanurgelist kollast mütsi, mis oli määratud erinevaks tunnuseks võrreldes kristlastega ja mille ta suures alanduses saali uksel peast võttis.
Selle isiku vastuvõtmine Saksi Cedricu saalis oli niisugune, et ta ka kõige suuremat Iisraeli rahva vastast oleks rahuldanud. Cedric ise nokutas külmalt pead juudi korduvaile tervitustele vastuseks ja andis talle märku alamas lauaotsas aset võtta, kus aga ükski temale ruumi andmise peale ei mõelnud. Otse selle vastu, kui juut rida mööda liikus, heites arglikke ja paluvaid pilke ja pöördudes nende poole, kes alamas lauas istusid, tegid Saksi teendrid end laiaks ja jätkasid suure rahuga oma õhtueine söömist, ilma et vähematki tähelepanu oleksid pööranud uue külalise tarvidustele. Kloosterkonna teendrid lõid pühas hirmus risti ette ja isegi paganlikud saratseenid, kui Isaak nende poole pöördus, keerutasid põlgusega oma vuntse ja panid käed pistodadele, nagu oleksid nad valmis äärmiste abinõudega end kaitsma tema kardetud lähemast kohtamisest.
Võimalik, et põhjused, mis Cedricut ajasid põlatud rahva liiget oma saalis vastu võtma, oleksid teda ka lasknud oma teendritelt nõuda rohkem viisakust Isaakiga ümber käies, kuid sel silmapilgul meelitas abt ta huvitavasse kõnelusse tema armastatud koerte kasvatuse ja iseloomu üle, missugust kõnelust ta isegi palju tähtsamail põhjustel poleks katkestanud kui oli juudi õhtusöök. Kuna Isaak nõnda väljaheidetuna praeguses seltskonnas seisis, nagu seisab tema rahvas teiste rahvaste seas, otsides asjata pilkudega vastuvõtmist ja puhkepaika, halastas ahju ees istuv palverändaja tema peale, pakkudes talle oma istet sõnadega: „Vanamees, minu riided on juba kuivad, minu nälg kustutatud, sina aga oled märg kui ka näljane.“ Nõnda lausudes korjas ta suures lees laialipillatud tuletukid kokku ja puhus nad põlema, võttis suurelt laualt kausitäie suppi ja keedetud kitseliha, pani selle väikesele lauale, kust ta isegi oli söönud, ning ilma juudi tänu ootamata läks ta saali teise serva, kas sellepärast, et mitte lähemasse ühendusse jääda oma heategevuse esemega või et ülemale lauaotsale nõnda lähemale pääseda, jäi kindlaks tegemata.
Kui tol ajal oleks maalijaid leidunud, kes oleksid oma ülesande kõrgusel seisnud, siis oleks võidud seda juuti, nagu ta oma närtsinud keha ja kuivanud värisevaid käsi tule ääres soendas, väga hästi talve kehastusena tarvitada. Pärast külma eemalepeletamist pöördus ta ahnelt tema ette lauale pandud aurava supi kallale ja sõi seda niisuguse hoole ja mõnususega, et pidi oletama tema kestvat paastumist.
Vahepeal jätkasid abt ja Cedric oma kõnelust jahipidamisest; leedi Rowena näis ühe oma ümmardajaga mõtteid vahetavat, kuna kõrk tempelrüütel, kelle silmad juudilt Saksi iludusele rändasid, oma peas mõtteid veeretas, mis teda näisid sügavasti huvitavat.
„Imestan, auväärt Cedric,“ ütles abt kõneluse vältusel, „teie armastust oma mehise emakeele vastu ja seda, et te vähemalt jahipidamise müsteeriumisse puutuvais küsimusiski normannide prantsuse keelt tarvitusele ei võta. Kindlasti pole ükski keel jahispordis nii rikas ja ei anna metsastajale nii ulatuvaid abinõusid oma joviaalse kunsti üle kõnelemiseks.“
„Hea isa Aymer,“ ütles saksilane, „teie peaksite teadma, et mina neist meretagustest peenustest suurt ei hooli, sest ilma nendeta võin ma väga hästi jahilõbu maitsta. Ma võin sarve puhuda, kuigi ma seda ei nimeta recheate’iks või morte’iks, võin oma koerad saagi kallale ajada, võin tapetud looma nülgida ja lõhki lõigata, ilma et seejuures tarvitaksin tuliuusi ütlusi, nagu curée, arbor, nombles, või muid muinasjutulise sir Tristremi sõnakõlkse.“
„Prantsuse keel,“ ütles tempelrüütel oma harilikul uhkel ja käskival toonil, „pole mitte ainult loomulik jahikeel, vaid teda tarvitame ka armastuses ja sõjas, võites naisterahvaste südameid ja peletades vaenlasi.“
„Tõstke karikas minu terviseks, härra tempelrüütel,“ ütles Cedric, „ja täitke teine abti poole tõstmiseks, kuna mina aastat kolmkümmend tagasi lähen, et teile teissugust lugu jutustada. Nagu Saksi Cedric siis oli, ei vajanud tema lihtne inglise keel mingeid prantsuskeelseid ehteid, et iluduste kõrvus kuulmist leida. Ja Northallertoni lahinguväli võib jutustada, et Püha Lipu päeval saksilaste sõjakisa sama kaugele Šoti vaenlaste ridadesse kostis, nagu ka kõige julgema Normandia paruni cri de guerre[2]. Vaprate mälestuseks, kes seal võitlesid, jooge minuga kokku, mu külalised.“ Ta võttis tubli sõõmu ja jätkas kasvava soojusega: „Ah, see oli vast päev, mil kilbid lõhkesid. Sada lippu lehvis vaprate pea kohal ja veri voolas veena, kuna surma paremaks peeti põgenemisest. Keegi saksi rahvalaulik on nimetanud selle päeva mõõkade pühaks — kotkaste kogunemine saagi ümber — kilpide ja kiivrite kõlina ning sõjahüüded rõõmsamaks kui pulmakisa. Kuid meie rahvalaulikuid ei ole enam,“ ütles ta, „meie teod hävivad teise rahvatõugu — meie keel — isegi meie nimi ähvardub kaduda ja ükski ei leina sellepärast, välja arvatud ainult keegi üksik vana mees. — Sissekallaja! Võrukael, täida karikad — vägevate terviseks, härra tempelrüütel, olgu nende tõug või keel mis tahes, nende terviseks, kes püha risti rüütlite seas Palestiinas silma paistavad!“
„Sel ühel, kes seda risti kannab, pole kohane vastata,“ ütles Brian de Bois-Guilbert, „kuid keda peate teie ristisõitjate seas püha haua vannutatud kaitsjate kõrval kõige paremaiks sõdureiks?“
„Hospidali rüütleid, seal ordus on mul üks vend,“ vastas kloostriülem.
„Mina ei taha nende kuulsuse külge kätt pista,“ ütles tempelrüütel, „ometi…“
„Mina arvan, sõber Cedric,“ ütles Wamba vahele, „et oleks Richard Lõvisüda nii tark olnud ja narri nõuannet tähele pannud, siis oleks ta oma lõbusate inglastega koju jäänud ja Jeruusalemma tagasivõitmise nende rüütlite hoolde usaldanud, kel on püha linna kaotamisega kõige rohkem tegu.“
„Kas siis Inglise sõjaväes seal kedagi ei ole, kes väärt oleks tempelrüütlite ja Püha Johannese ordu kõrval nimetamiseks?“
„Andke andeks, leedi,“ vastas Brian de Bois-Guilbert, „Inglise kuningas tõi tõepoolest salga vahvaid sõdureid pühale maale, kuid nad seisavad neist taga, kes juba ammust ajast oma rinnaga selle pinna kaitsevalliks on olnud.“
„Ei seisa kellestki taga,“ ütles palverändaja, kes kuulmiseks küllalt lähedal asus ja nähtava kärsitusega kõnelust tähele oli pannud. Kõik pöördusid sinnapoole, kust tuli see kinnitus. „Mina ütlen,“ kordas palverändaja kindlal ja valjul häälel, „et Inglise rüütlid ei seisa kellestki madalamal, kes kaitseb püha maad. Peale selle kinnitan ma, sest ma nägin seda oma silmaga, et kuningas Richard ja viis tema rüütlit korraldasid pärast St. John-de-Acre’i võitmist turniiri ja võtsid seal kõigi soovijate väljakutsed vastu. Sel päeval astus iga rüütel kolm korda välja ja paiskas kolm vastast maha. Lisan juurde, et seitse neist vapraist olid tempelrüütlid — ja sir Brian de Bois-Guilbert teab väga hästi, et ma tõtt räägin.“
Võimatu on sõnu leida viha kirjeldamiseks tempelrüütli pruunil näol, mis veel tumedamaks muutus. Äärmise viha ja segaduse tõttu libisesid tema värisevad sõrmed mõõgapeale ja tõmbusid vististi ainult teadmisel tagasi, et siin pole paras paik vägivalla-tegudeks. Cedric, kelle tundmused alati lihtsad ja õiglased olid ja keda harva enam kui üks asi korraga valdas, ei pannud suguvendade kohta rõõmusõnumit kuuldes oma võõra meelepaha ja segadust tähele. „Mina annaksin sulle selle kuldse käevõru, palverändaja,“ ütles ta, „kui sa võiksid mulle nende rüütlite nimed öelda, kes nii vapralt kena Inglismaa au kõrgel hoidsid.“
„Seda teen ma hea meelega,“ vastas palverändaja, „ja ilma tasuta, sest minu tõotus takistab mind mõni aeg kulda puutumast.“
„Mina kannan seda käevõru teie asemel, sõber palverändaja,“ ütles Wamba.
„Esimesena au kui ka sõjariistade, kuulsuse kui ka koha poolest ilmus vapper Inglise kuningas Richard,“ ütles palverändaja.
„Mina annan talle andeks,“ ütles Cedric, „mina annan talle andeks tema põlvnemise vägivaldsest hertsogist Wihelmist.“
„Krahv von Leicester oli teine,“ jätkas palverändaja, „sir Thomas Multon von Gilsland oli kolmas.“
„See vähemalt on saksi verd,“ hüüdis Cedric rõõmsalt.
„Sir Foulk Doilly neljas,“ jätkas palverändaja.
„Samuti saksilane, vähemalt ema poolt,“ tähendas Cedric, kes kõige suurema põnevusega kuulas, vähemalt osaltki oma põlgust normannide vastu unustades kuningas Richardi ja tema saarlaste triumfi jälgimisega. „Ja kes oli viies?“ küsis ta.
„Viies oli sir Edwin Turneham.“
„Puhastverd saksilane, Hengisti hinge nimel!“ hüüdis Cedric. „Ja kuues?“ jätkas ta põnevalt, „kuidas oli kuuenda nimi?“
„Kuues,“ ütles palverändaja viivitades, nagu meelde tuletades, „kuues oli vähema kuulsusega ja madalamast soost noor rüütel, keda vähem abiks kui arvu täienduseks teiste sekka oli võetud — aga tema nimi on mul mälestusest kadunud.“
„Härra palverändaja,“ ütles Brian de Bois-Guilbert põlglikult, „see tehtud unustamine tuleb liiga hilja, kui et ta pärast nii hea mälestuse näitamist oma eesmärgile võiks jõuda. Mina ise tahan selle rüütli nime nimetada, kelle oda ja õnn ühes minu hobuse eksitusega mu maha rabasid: see oli rüütel von Ivanhoe; ka polnud seal sakside seas ühtegi, kes võrdlemisi oma aastatega sõjamehena temast oleks kuulsam olnud. — Kuid ühte tahaksin ma öelda ja valjusti: oleks ta Inglismaal ja tahaks ta eelseisval turniiril St. John-de-Acre väljakutsumist korrata, siis oleksin ma valmis praegusel ratsul ja varustuses temale igasugust paremust sõjariistades lubama ning tagajärge ära ootama.“
„Oma väljakutsele saaksite peagi vastuse,“ ütles palverändaja, „kui teie vastane lähedal oleks. Praegusel asjade seisukorral aga ärge segage vaikse saali rahu selle võitluse oletatavate tagajärgedega kiideldes, mida olla ei saa, nagu te isegi teate. Kui Ivanhoe kunagi peaks Palestiinast tagasi tulema, siis olen mina teile tagatiseks, et ta teie vastu välja astub.“
„Heakene tagatis!“ ütles tempelrüütel; „ja mida panete pandiks?“
„Selle relikvia,“ ütles palverändaja ja võttis väikese elevandiluust karbikese oma rinnalt ning lõi risti ette, „selles on tükk püha ristipuud Karmeli mäelt.“
Jorvaulx’i kloostriülem lõi omale risti ette ja luges Meie-isa palvet, millega kõik ühinesid, välja arvatud ainult juut, muhameedlased ja tempelrüütel; viimane võttis, ilma et oma pead oleks paljastanud või kuidagi muul viisil oma autundmust relikvia pühaduse ees avaldanud, kaelast kuldketi ja viskas selle lauale, lausudes: „Prior Aymer hoidku minu nimetu rändaja panti selle tagatiseks, et kui rüütel von Ivanhoe peaks Briti nelja mere piirkonda tulema, siis peab ta Brian de Bois-Guilberti väljakutse vastu võtma, ja kui ta seda mitte ei tee, kuulutan mina ta igas tempelhoovis kogu Euroopas argpüksiks.“
„Seda pole vaja,“ ütles leedi Rowena suud avades. „Minu häält peab kuuldama, kui keegi teine siin saalis puuduva Ivanhoe kaitseks sõna ei võta. Mina kinnitan, tema võtab iga ausa väljakutse rüütellikult vastu. Kui minu nõrk tagatis peaks võima püha palverändaja võrratut panti pisutki kindlustada, siis oleksin valmis oma au ja nime selleks andma, et Ivanhoe sellele uhkele rüütlile vastu astub, nagu ta seda nõuab.“
Vastupidiste tundmuste torm näis Cedricu valdavat, sundides teda selle kõneluse vältusel vaikima. Rahuldatud uhkus, viha ja nõutus vaheldusid tema laial ja avalikul näol, nagu kihutaksid pilvevarjud üle viljapõldude, kuna aga tema teendrid, kellesse kuuenda rüütli nimi näis otse elektriliselt mõjuvat, pilkudega oma isanda küljes rippusid. Kuid Rowena hääle kõla näis majaisanda tema vaikimisest äratavat.
„Leedi,“ ütles Cedric, „see ei kõlba mitte; oleks suuremat tagatist vaja, siis annaksin mina ise oma au Ivanhoe au eest pandiks, kuigi olen haavatud, õigusega haavatud. Aga võitlus-kihlvedu on ju täielik, isegi normannide rüütelkonna fantastiliste määruste järele — eks ole, isa Aymer?“
„On,“ vastas prior, „ja selle püha relikvia ning kalli keti hoian ma meie kloostri varakambris seni alal, kui võitlus on otsustatud.“
Peale neid sõnu lõi ta omale korduvalt risti ette ja andis pärast põlvitusi ja salajasi palveid selle relikvia teeniva munga, vend Ambrose kätte, kuna ta kuldketi vähemate ettevalmistustega, kuid vististi mitte vähema sisemise rahuldustundega ise võttis ja lõhnava nahaga vooderdatud tasku pistis, mis tema käe all avanes. „Ja nüüd, Cedric,“ ütles ta, „teie heade viinade kangus paneb mu kõrvad õhtukellade helinat kuulma — lubage veel üks karikas leedi Rowena terviseks ning laske meid siis puhkama minna.“
„Bromholme risti nimel,“ vastas Cedric, „teie teete oma kuulsusele vähe au, sir prior! Kuulujutt räägib teist kui lõbusast mungast, kes karika juures hommikukella ära ootab ja mina, vanana, nagu olen, kartsin, et te mu võistlusel häbisse jätate. Aga ausõna, minu ajal poleks saksi kaheteistkümne-aastane poisikegi nii vara karikast lahkunud.“
Kuid prioril olid oma eripõhjused, miks ta sellest meelevaldsest parajusest kinni pidas. Loomu poolest polnud ta mitte ainult rahusobitaja, vaid temale oli igasugune tüli ja riid vastik. Kuid see ei olenenud koguni mitte armastusest oma ligimese või iseenda vastu. Praegusel silmapilgul oli tal loomusunniline hirm saksilase ägeda karakteri ees ja ta nägi hädaohtu oma kaaslase hoolimatust ja uhkest iseloomust, millest ta juba nii mõnegi tõenduse saanud; pikema aja jooksul oleks pidanud siin paratamata mõni plahvatus sündima. Sellepärast oli ta lahkesti nõus, et ükski teine rahvus ei suuda tugevate ja kangete saksilastega karikat tõstes võistlust välja kannatada, puudutas paari sõnaga möödaminnes oma püha elukutset ja kordas oma palvet võida lahkuda.
Lahkumiskarikas lasti ringi käia ja sügavalt kummardudes Cedricu ning leedi Rowena ees kadusid võõrad alla saali, kuna majahärrased eriuksest ühes oma teendritega eemaldusid.
„Uskmatu koer,“ ütles tempelrüütel juut Isaakile, kui ta temast rahvamurrus mööda läks, „juhid ka sina oma sammud turniiri poole?“
„Ma arvan nõnda teha,“ vastas Isaak alandlikult kummardudes, „kui teie kõrgeaususel midagi selle vastu pole.“
„Vististi selleks,“ ütles rüütel, „et meie suursuguste sisemust liiakasu-võtmisega pureda ja naisi ning lapsi oma hiilgava kribukrabu ning rämpsuga avatleda — vean kihla, sinu paun on juudi seeklitest pungil.“
„Mitte ainustki seeklit, mitte ainustki hõbepenni, mitte midagi pole mul — aidaku mind Aabrami Jumal!“ ütles juut käsi kokku lüües; „lähen ainult mõne suguvenna abi otsima, et meie laekahoidja[3] poolt mulle peale pandud trahvi võiksin ära maksta — aidaku mind isa Jakob. Mina olen vaene vanamees, isegi minu ülikuub on Tadcasteri Reubenilt laenatud.“
Irvitava naeratusega vastas tempelrüütel: „Kaval ja petlik valevorst!“ ning läks edasi, nagu ei tahaks ta enam kõnelust jätkata, rääkides oma türgi orjadega juuresseisjaile arusaamatul keelel. Vaene iisraelimees näis sõjaliku munga sõnade tõttu sedavõrt jahmatanud, et alles siis oma kummardunud pead julges tõsta, kui tempelrüütel juba saali tagaotsa oli jõudnud. Ringi vaadates tegi ta imestanud näo nagu inimene, kelle jalge ette just praegu pikne on löönud ja kes ikka veel kõuemürinat oma kõrvus kuuleb.
Varssi peale seda juhatati tempelrüütel ja kloostriülem majaülema ning sissekallaja poolt magadisruumidesse, kummagi ees kaks tulelondi-kandjat ja kaks teendrit kehakinnitusega, kuna alamad teendrid nende saatjaile ja teistele külalistele juhiks olid puhkuspaiga leidmises.