Ivanhoe/IV
←III
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
V→
|
Neljas peatükk.
Kits karune, utt, siga veristud, |
Kloostriülem Aymer oli pakutud võimalust tarvitanud ja oma ratsakuue ühe teise vastu vahetanud, mis veel kallimast materjalist, kuna ta selle peale eriliselt tikitud kirikukuue oli tõmmanud. Ühes massiivse pitsersõrmusega, mis tema kiriklikku auametit märkis, olid tema sõrmed kalliskividega koormatud, kuigi see käis kirikuseaduse vastu. Tema sandalid olid Hispaaniast toodud kõige peenemast nahast ja tema habe oli ordu määruste mõttes viimase võimaluseni pöetud, kuna tema paljaksaetud lagipead kattis rikkalikult tikitud helepunane müts.
Ka tempelrüütli välimus oli muutunud; ja ehk ta küll oma kaaslasest oli vähem ehitud, siiski tundus tema välimus enam mõjuv. Oma raudsärgi asemele oli ta pannud tumeda siidkuue, mis nahaga äärestatud, ja selle peal lehvis laiades voltides tema laitmatult puhas valge mantel. Kaheksanurgeline rist tema mantli õlal oli lõigatud mustast sametist. Kõrge müts ei varjanud enam tema kulme, vaid neid katsid ainult lühikesed ja paksud süsimustad käharad sakud, sünnitades tema haruldaselt musta näoga kooskõla. Ei oleks võinud midagi kenamat ja majesteetlikumat olla kui tema liigutused ja teguviis, poleks nad mitte toonitatud olnud valitseva kõrkusjoonega, mida kergesti omandatakse piiramata autoriteediga.
Neid kaht auväärt isikut saatsid nende teendrid ja aupaklikumas kauguses järgnes neile nende teejuht, kelle välimuses muud tähelepanu-väärilist ei olnud, kui et tema riided harilikkude palverändajate omadest erinesid. Tema keha kattis mustast, karedast kalevist ülikuub või mantel. Lõikelt sarnanes see mantel pisut meieaegse husari omaga ja tal olid samasugused riidetükid käsivarte katteks; teda nimetati sclaveyn ehk sclavonian. Jalas lihtsad rihmadega seotud sandalid; lai varjurikas kübar, mille ääred konnakarpidega[1] tipitud, ja rautatud pikk kepp, mille ülemasse otsa kinnitatud palmioks, täiendasid palverändaja varustuse. Alandlikult sammus ta sisseastujate sabas ja nähes, et madalikul seisev laud vaevalt suutis ruumi anda Cedricu teendritele ning külalisile-saatjaile, tõmbus ta tagasi ja laskus istmele, mis seisis suure kamina kõrval või peaaegu selle serva all, ning näis seal teotsevat oma riiete kuivatamisega, kuni mõne lauasistuja eemaldumine temale ruumi annaks või kuni majaülema lahkus talle valitud paigas laseb kehakinnitust osaks saada.
Cedric tõusis oma külalisi vastu võtma auväärilise võõrussõprusega ja saali kõrgendilt alla astudes tegi ta kolm sammu neile vastu ning ootas siis nende lähenemist.
„Kahetsen, auväärt prior,“ ütles ta, „et mu tõotus mind keelab kaugemale vastu minemast isegi niisugustele külalistele, nagu olete teie ja vapper püha templi rüütel, kuid minu majaülem on teile juba minu ebaviisakuse põhjuse avaldanud. Vabandage mind ka, et ma teiega oma emakeeles kõnelen ja et ma teid palun mulle samas keeles vastata, kui teie teadmised seda lubavad; kui mitte, siis saan ma ka normannide keelest seevõrra aru, et teie arvamisi jälgida.“
„Tõotusi,“ ütles abt, „peab pidama, auväärt franklin, või ennemini lubage mul öelda — auväärt than, kuigi see aunimi on vananenud. Tõotused on sidemed, mis meid taevaga köidavad, nemad on sidemed, mis seovad ohvri altarisarvede külge, ja on sellepärast, nagu ma juba tähendasin, vääramata ning kõrvaldamata, seni kui meie ema kirik vastupidist pole lausunud. Ja mis keelesse puutub, siis tahan ma hea meelega selles kõnelda, mida rääkis minu auväärt vanaema Hilda von Middleham, kes peaaegu sama suures vagaduse kuulsuses suri, nagu tema õnnistatud nimekaim Hilda von Whitby[2], Issand olgu talle armuline!“
Kui kloostriülem selle arvatava lepituskõne oli lõpetanud, ütles tema kaaslane lühidalt ja tähendusrikkalt: „Mina räägin ikka prantsuse keelt, mis on kuningas Richardi ja tema aadli keel, kuid ma oskan küllalt inglise keelt, et maa pärisrahvaga mõtteid vahetada.“
Cedric heitis rääkijale ühe neist rutulistest ja vihastest pilkudest, mida iga võrdlus kahe võistleva rahva vahel esile kutsus, kuid mäletades võõrussõpruse kohuseid surus ta suurema viha-avalduse tagasi ja näitas oma külalistele enese tooli kõrval kaks madalamat istet ning andis märku õhtusööki lauale kanda.
Kuna teendrid ruttasid isanda käsku täitma, tabas selle silm seakarjust Gurthi, kes just praegu ühes oma kaaslase Wambaga sisse astus. „Saatke need logardid siiapoole,“ ütles Cedric kärsitult. Ja kui süüalused kõrgendi ette seisma jäid, ütles ta: „Kust see tuleb, te võrukaelad, et te nii kaua väljas ümber vedelesite? Kas tõid oma karja koju, Gurth, või jätsid ta röövlitele ja marodööridele?“
„Kari on terve, teie meeleheaks,“ vastas Gurth.
„Aga mulle ei meeldi see, võrukael,“ ütles Cedric, „et ma kaks tundi teisiti pidin oletama ning oma naabrite vastu kättemaksmist hauduma, kes mulle midagi kurja pole teinud. Kui see veel kordub, siis ootavad sind rauad ja vangitorn.“
Gurth, kes oma isanda ägedat loomu tundis, ei katsunud end vabandada, aga narr, kes oma ameti tõttu Cedricu poolt kannatlikkust võis loota, vastas mõlema eest: „Tõepoolest, onu Cedric, täna öösi pole te tark ega arukas.“
„Kuidas nii?“ küsis isand, „sina lähed uksehoidja korterisse ja õpid seal distsipliini tundma, kui sa oma narrusele nii suure vabaduse annad.“
„Enne lubage mind oma tarkuse kaudu teada,“ ütles Wamba, „on see õiglane ja mõistlik, kui kedagi teiste süü pärast karistatakse?“
„Muidugi mitte, narr,“ vastas Cedric.
„Aga miks sa siis vaese Gurthi tahad raudu panna, onu, kui süüdi on tema koer Fangs? Sest mina julgen vandega kinnitada, me ei kaotanud ainustki silmapilku asjata, niipea kui karja kokku saime, mida aga Fangs enne õhtukella helinat ei teinud.“
„Siis poo Fangs üles,“ ütles Cedric ja pöördus ruttu seakarjuse poole, „kui tema süüdi on, ja muretse omale teine koer.“
„Lubage, onu,“ ütles narr, „ka see oleks õigusest vasakut kätt, sest Fangs polnud mitte oma süü pärast jalutu ega võinud karja kokku saade, vaid süüdi kandsid need, kes tema esimesed käpad vigastasid, missuguse teoga see vaeseke vaevalt oleks nõus olnud, kui tema arvamist oleks küsitud.“
„Ja kes tohtis minu orja koera vigastada?“ küsis Cedric põlevas vihas.
„Seda tegi vana Hubert,“ ütles Wamba, „sir Filip de Malvoisini jahivaht. Ta tabas Fangsi laanes hulkumas ja ütles, koer ajanud loomi taga ning rikkunud nõnda tema isanda õigusi.“
„Kurat võtku Malvoisini,“ vastas Cedric, „ja ka tema jahivahti! Mina tahan talle suure metsaseaduse põhjal selgeks teha, et see mets seal laane sekka ei kuulugi. Kuid küllalt! Mine — mine oma paigale ja sina, Gurth, muretse endale teine koer, ning kui metsaülem ka seda peaks julgema puutuda, siis olgu ma äraneetud argpüks, kui ma tema parema käe esimese sõrme maha ei raiu, nii et ta enam kunagi vibu vinna ei tõmba. — Palun vabandust, auväärt külalised! Mind ümbritsevad siin naabrid, kes talitavad nagu uskmatud pühal maal, härra rüütel. Aga lihtne eine on Juba lauale kantud, laske see hea maitsta ja olgu hea tahtmine puuduliku roa vabanduseks.“
Kuid lauale laotud road ei vajanud majaisanda vabandust. Mitmeti valmistatud sealiha ilmus laua allaotsa, niisama ka kana-, hirve-, kitse- ja jäneseküpsis ning mitut tõugu kala — ühes suurte leivapätside ning meega sissekeedetud puuviljaga. Rikkalikult esitatud vähemad metslinnud kanti lauale mitte vaagnail, vaid varda otsas ja ulatati korda mööda külalistele, kes sealt lõikasid, mis kellelegi meeldis. Iga suursuguse isiku kõrval seisis hõbekarikas; madalam laud oli varustatud suurte joogisarvedega.
Kui õhtusöögiga pidi algust tehtama, tõstis maja ülem äkki oma kepi ja ütles valjusti: „Pidage! Ruumi leedi Rowenale!“ Saali ülemises otsas laua taga avanes külg-uks ja nelja naisteenija saatel ilmus Rowena saali. Cedric, keda tema hoolealuse ilmumine praegusel silmapilgul küll meelepäraselt ei üllatanud, tõttas ometi talle vastu ja viis ta aupaklikult oma paremal käel seisvale kõrgemale toolile, mis oli määratud majaleedile. Kõik tõusid tema vastuvõtmiseks püsti ja nende viisakust tumma liigutusega vastates liikus ta gratsiöösilt laua äärde oma paigale. Enne kui ta seda jõudis teostada, sosistas tempelrüütel kloostriülemale: „Turniiril ei kanna ma mitte teie kuld-kaelaketti. Hiiose viin on teie oma.“
„Eks ma öelnud?“ vastas prior, „kuid taltsutage oma vaimustust, franklin peab teid silmas.“
Hoolimata sellest hoiatusest andus Brian de Bois-Guilbert oma silmapilksele tundmusele ja kiindus silmadega Saksi iludusse, mis ehk just oma välimise erinemisega hommikumaa sultanite tütardest tema kujutlusvõime valdas.
Rowena, kes oma soo paremais proportsioones vormitud, oli pika kasvuga, kuid mitte sedavõrt, et see iseäralikult silma oleks torganud. Tema nägu oli haruldaselt õrna jumega, kuid suursugune peaseis ja näojooned päästsid ta sellest hingetust ilmest, mis on mõnikord omane imeilusaile. Tema selged sinised silmad, varjatud kenade kulmudega, mis küllalt tumedad, et otsaesist ilmestada, näisid võivat sütitada kui ka igatseda, käskida kui ka paluda. Kui õrnus oli niisuguste näojoonte loomulik ilme, siis oli praegusel silmapilgul üldine austamine ja valitsev seisukord selle Saksi leedi iseloomu uhkusega seganud, mis loodusandeid rikastas. Tema rikkalik juus, värvi poolest pruuni ja valge vahelmine, oli kenasti ja meeldivalt lugematuisse lokkidesse korraldatud, mille loomiseks nähtavasti ka loodus kaasa oli aidanud. Neid lokke ehtisid kalliskivid ja juukseid kanti täies pikkuses, nõnda märkides neitsi suursugust ja vaba sündi. Kaelas oli tal kuldkett, mille otsas rippus samast metallist relikvia. Võrudega ehitud käsivarred olid paljad. Riideks oli tal valkjast mererohelisest siidist aluskleit ja pihik, mille peale tõmmatud pikk ja lai kuub, ulatudes maani; viimasel olid väga laiad käised, mis ainult pisut allapoole küünarnukke rippusid. See kuub oli tumepunane ja kõige peenemast villast valmistatud. Kullaga läbikujutud siidloor oli kuue ülemisele jaole kinnitatud, nii et teda võis hispaania kombe järele kas näo ja rinna katteks tarvitada või drapeerimiseks õlgade ümber heita.
Kui Rowena märkas tempelrüütli temasse kiindunud silmi, mida oleks võinud hõõguvate kivisütega võrrelda, varjas ta lugupidavalt oma näo looriga, nõnda mõista andes, et see julge pilk temale meelt mööda pole. Cedric nägi seda liigutust ja tema põhjust. „Härra tempelrüütel,“ ütles ta, „Saksi neitsite palged on liiga vähe päikest saanud, kui et nad ristisõitjate tungivaid pilke suudaksid välja kannatada.“
„Palun vabandust,“ vastas Brian, „kui olen haavanud, see tähendab, ma palun leedi Rowenalt vabandust, sest kaugemale ei vii mind mu alandlikkus mitte.“
„Leedi Rowena,“ ütles prior, „on minu sõbra karistamisega meid kõiki karistanud. Loodan, et ta hiilgavas turniiriseltskonnas mitte nii halastamatu ei ole.“
„Meie sinnaminek on alles kahtlane,“ ütles Cedric. „Mina ei armasta neid edevusi, mida minu esi-isad siis veel ei tunnud, kui Inglismaa oli alles vaba[3].“
„Sellest hoolimata,“ ütles prior, „lubage loota, et meie seltskond teid sinnaminemisele suudab kallutada; kuna teed praegu nii hädaohtlikud, ei peaks sir Brian de Bois-Guilberti saatmist mitte tarvitamata jätma.“
„Sir prior,“ vastas saksilane, „kuhu ma ka siin maal pole reisinud, peale oma hea mõõga ja oma ustavate saatjate pole ma tänini kunagi võõrast abi vajanud. Praegu aga, kui me tõepoolest Ashby-de-la-Zouche'i peaksime reisima, teen ma seda oma suursuguse naabri ja suguvenna Athelstane von Coningsburghi seltsis ning niisuguses saatkonnas, mis röövlites ja ka vaenulistes laenuhärrades aukartust äratab. — Tõstan selle karika teie terviseks, härra kloostriülem, lootes, et see teile maitseb, ja tänan teid teie lahkuse eest. Peaksite teie aga oma mungamäärustest nii kindlasti kinni pidama,“ lisas ta juurde, „et te oma piimajoogile eesõiguse annate, siis ei peaks teie sellest mulle teatades liiga oma viisakust pingutama.“
„Ei,“ vastas prior naerdes, „ainult oma kloosterkonnas piirdume meie lac dulce'ga või lac acidum'iga[4]. Ilmalikkudega läbi käies tarvitame ilmalikke kombeid ja sellepärast vastan teie karikale selle viina maitsmisega, kuna ma nõrgemad vedelikud oma ilmalikkudele vendadele jätan.“
„Ja mina,“ ütles tempelrüütel oma karikat tõstes, „joon ilusa Rowena terviseks[5]. Sest ajast saadik, mil see sõna teie nimekaimu kaudu Inglismaale tuli, pole keegi rohkem kui teie selle au vääriline olnud. Ausõna, ma võiksin õnnetute Vortigernile andeks anda, kui tal poolgi meie silmadele esinevast põhjusest oli oma au ja kuningriigi minetamiseks.“
„Ehk oleksite oma viisakustega kokkuhoidlikum, härra rüütel,“ vastas Rowena lugupidavalt, ilma et oma loori oleks kõrvaldanud, „ja jutustaksite ennemini viimseid uudiseid Palestiinast, mis inglise kõrvale meeldivamad, kui teie prantsuse viiside pärased meelitused.“
„Mul on vähe tähtsat jutustada, leedi,“ vastas Brian de Bois-Guilbert, „ainult teade sõjariistade-rahust Saladiniga[6] on kinnitust leidnud.“
Teda segas Wamba, kes oma harilikule paigale, eesli-kõrvadega ehitud tugitoolile oli asunud, mis seisis paari sammu kaugusel majaisanda selja taga, kes iseoma taldrikult narrile aeg-ajalt palasid pani, missugust lahkust ta aga ühes armualuste koertega pidi jagama, kellest, nagu juba tähendatud, nii mõnigi kohal oli. Siin istus Wamba, väike laud ees, jalad tooli alla ja paled sisse tõmmatud, nii et lõualuud paistsid pähklatangidena, silmad piluli, kuid ometi suure elavusega kõike tähele pannes, mis võiks põhjust anda narri naljadeks.
„Need sõjariistade-rahud uskmatutega teevad mu vanaks,“ hüüdis ta, ilma et sellest oleks hoolinud, kui äkki ta tempelrüütli kõne katkestas.
„Mine ikka, võrukael, kuidas nii?“ küsis Cedric näoilmel, mis hea meelega valmis on oodatud nalja vastu võtma.
„Sest mina mäletan neid oma elu ajal juba kolm,“ vastas Wamba, „ja igaüks neist pidi viiskümmend aastat kestma, nõnda et mina kokku arvates juba sada ja viiskümmend aastat peaksin vana olema.“
„Ometi oleksin mina valmis tagatist andma, et te vanadussurma ei sure,“ ütles tempelrüütel, kes nüüd oma metsas kohatud sõbra tundis; „mina kinnitan, et te ainult vägivaldsesse surma lähete, kui te reisijaile nõnda teed juhatate, nagu te seda täna tegite minule ja kloostriülemale.“
„Mis?“ hüüdis Cedric, „reisijaid eksiteele juhatada? Sind tuleb läbi piitsutada, sest sina oled sama suur võrukael kui narrgi.“
„Palun, onu,“ vastas narr, „luba, et mu narrus mu võrukaelsust kaitseks. Mina vahetasin ainult parema käe pahemaga ja inimene, kes narri omale nõuandjaks valib, peaks veel rohkem võima vabandada.“
Siin katkestas kõneluse uksehoidja poiss teatega, et keegi võõras olevat väraval, paludes peavarju ja võõrussõprust.
„Laske ta sisse,“ ütles Cedric, „ükskõik kes või mis ta on. Niisugune tormine öö nagu tänane sunnib isegi metsloomi ennemini taltsutatutega seltsima ja oma verivaenlase, inimese, juurest ulualust otsima, kui et nad tahaksid loodusjõudude käes hukka minna. Täitke kõik tema tarvidused, sina, Oswald, vaata järele.“
Ja majaülem lahkus söögisaalist, et majaisanda käsku täita.
- ↑ Alguses kanti neid joomiseks, pärast peeti neid tõsiseks palverändamise tunnuseks. Tõlk.
- ↑ Whitby klooster (asut. a. 657) oli Yorkshires kõrge mäe otsas, kuhu viis 200-astmeline trepp. Tema varemed on veelgi olemas. Tõlk.
- ↑ Turniirid tekkisid alles XI aastasajal ja kõige pealt Prantsusmaal.
- ↑ Rõõsk ja hapu piim.
- ↑ Tekstis „wassail“ = waes hâel vana inglise keeli = teie tervis. Seda sõna tarvitanud praeguse Rowena nimekaim, ajalooline Rowena, Hengisti tütar, kelle isa juhatusel tulnud esimesed sakslased Briti kuningale Vortigernile appi võitlema piktide ja skottide vastu. Pidul täitnud Rowena karika ja ulatanud ta eeltähendatud sõnul kuningas Vortigernile, keda Rowena ilu sedavõrt võlunud, et ta tema omale naiseks võtnud, mille tõttu ta oma trooni kaotanud. Tõlk.
- ↑ Egiptuse ja Süüria sultan 1171—93. Tõlk.