Ivanhoe/III
← II
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
Kolmas peatükk.
Kord (kurblik trööst!) sealt, kus on Saksa rand |
Saalis, mille kõrgus tema päratu pikkuse ja laiusega kuidagi tasakaalus ei seisnud, asus pikk raiutud plankidest valmistatud tammine laud, mis vaevalt silutud ja mis Saksi Cedricu õhtueineks kaetud. Palkidest ja sarikatest, plankidest ja õlgedest koostuv katus oli ainuke, mis ruumi sisemust välisilmast lahutas; igas saalinurgas oli suur leelõugas, kuid ahju suitsutorud olid nii halvasti seatud, et suitsu sama palju saali tuli kui korstna kaudu väljagi läks. Sellest tekkiv alaline suits oli madala saali palgid ja sarikad paksu nõekihiga katnud. Saali seintel rippusid sõja- ning jahiriistad ja igas nurgas leidusid tiiv-uksed, mis saali ühendasid hoone teiste osadega.
Ka teised ruumid majas olid saksi ajajärgu kohaselt lihtsad, missuguse seisukorra alalhoidmist Cedric oma ülesandeks pidas. Põrand oli kõvakstambitud mulla ja savi segust, nagu meieaegsetes kuurides. Ligemalt veerand saali põrandat oli astme võrra kõrgem, nõndanimetatud kõrgend ehk dais, ja seal asusid ainult suursugusemad perekonnaliikmed ning tähtsamad külalised. Nende tarvis seisis põiki kõrgendil punase kaleviga rikkalikult kaetud laud, mille keskpaigast teine, pikem ja madalam, teenijaile ning alamaile isikuile määratud laud oma alguse sai, ulatudes tahapoole saaliotsa. Kogu korraldus omandas T-tähe kuju ja sarnanes samul põhimõtteil korraldatud söögilaudadega, mida võib veel tänapäev näha Oxfordi ja Cambridge'i ülikooli kolleegiumides[1]. Kõrgendil seisid rasked, nikerdustega ehitud tammetoolid ja nende kui ka siin seisva laua üle oli tõmmatud riie, mis suursuguseid pidi tuule, iseäranis aga vihma eest varjama, sest see leidis läbi halvasti tehtud katuse tee saali.
Saali kõrgendi seinad olid kaetud eesriietega ja põrandat kattis vaip, millest üht kui teist oli katsutud säravate või ennemini karjuvate koekirjadega ja tikandustega ehtida. Madalikul seisva laua kohal ei olnud varju; lihtsalt krohvitud seinad olid paljad ja savipõrandal puudus vaip; laud oli katteta ja toolide aset täitsid rasked pingid.
Kõrgendi laua keskele oli kaks kõrgemat tooli paigutatud perekonna isanda ja emanda tarvis, kes olid sööminguil eesistujaiks, kandes nõnda õigusega oma aunime: leivajagajad. Kummagi kõrgema tooli juurde kuulus nikerdatud ja elevandiluuga ehitud jalapink, mis oli nende erandlikuks märgiks. Ühel neist kahest toolist istus praegu Saksi Cedric, kes sellest hoolimata, et ta seisuselt oli ainult than[2] või, nagu normannid teda nimetasid, franklin, õhtusöögi viibimise tõttu ärritatud kannatamatust avaldas, mis oleks kohane olnud igale meie- kui ka vanaaegsele aldermannile[3].
Näo järele oli see maahärra otsekohene, kuid äge ja kuri. Tema kasv polnud üle keskmise, aga õlad laiad ja käed pikad ning tugevad, nagu see tarvilik sõja- ja jahiraskustele vastupidamiseks; tema nägu oli lai, silmad suured ja sinised, näojooned avalikud ja otsekohesed, hambad ilusad, pea hästi vormitud ja kogu ilme heasüdamlik, mis on sagedasti ühendatud ägeda ja äkilise iseloomuga. Tema silmis helkis uhkus ja kadedus, sest kogu oma elu oli ta kulutanud ähvardatud õiguste eest võideldes ja tema äge, tuline ja julge loomus peeti tema seisukorra tõttu alati ärkvel. Otsekohe üle lagipea käiv lauk jagas tema pikad kollased juuksed pooleks ja nad rippusid mõlemal pool kuni õlgadeni alla: ainult pisut tundus hallinemist, kuigi Cedric juba kuuekümnele lähenes.
Kehakatteks oli tal metsaroheline kuub, millel krae ja käised nahaga äärestatud; nahk oli midagi nirginaha taolist, kuid sellest halvem, arvatavasti halli orava oma. Selle kuue avatud hõlmade vahelt paistis kitsalt keha ümber seisev helepunane ihukuub; püksid olid sama karva, kuid ulatusid vaevalt põlvini, jättes need paljaks. Jalas olid tal sandalid, nagu neid kandsid taiupojadki, kuid peenemast materjalist ja kuldpannaldega kinnitatud. Kuldvõrud olid tal käes ja samast metallist võru kaela ümber. Keha ümber oli tal rikkalikult nööpidega kaetud vöö, millesse oli peaaegu püstloodis pistetud lühike, sirge, terava otsaga kaheteraline mõõk. Tema tooli taga rippus helepunane, nahaga vooderdatud kalevmantel ja rikkalikult tikandustega ehitud samast materjalist müts, mis välja minnes rikka maahärra ülikonda täiendas. Laia ja terava terasotsaga lühike kuldioda toetus vastu tooli seljatagust ja täitis liikudes kepi või sõjariista aset, nagu olud seda nõudsid.
Hulk teendreid, kelle riided erinevail astmeil oma isanda toredate kehakatete ja seakarjuse Gurthi jämeda ning lihtsa ülikonna vahel seisid, oli Saksi aukandja pilkude ja käskude tarvis valvel. Kaks, kolm kõrgemat teendrit seisid oma isanda tooli taga kõrgendil, teised asusid saali madalikul. Veel oli saalis kaks, kolm suurt ja karvast hurta, nagu neid tarvitati põdra- ja hundijahil; sama palju jämeda kaela, suure pea ja pikkade kõrvadega teisi jahikoeri ning paar väiksemat koera, keda meie päevil terrieriks hüütakse, kes kõik kannatamatult õhtueinet ootasid, kuid neile omase targa instinktiga hoidusid oma isanda tõredat vaikimist segamast, kartes nähtavasti Cedricu lõikenoa kõrval seisvat väikest valget keppi, mis oli määratud neljajalgsete alamate vaoshoidmiseks. Ainult üks vana hall hundikoer oli isanda armualusena peremehe tooli juurde pikali sirutunud ja katsus ajuti ta tähelepanu enese peale tõmmata, pannes pea isanda põlvele või pistes koonu tema pihku. Aga temagi sunniti rahule käsuga: „Pikali, Balder, pikali! Ma pole hullamistujus.“
Nagu juba eespool nägime, polnud Cedric kuigi heas meeleolus. Lady Rowena, kes kuskil kaugel kirikus jumalateenistusel käinud, jõudis alles praegu tagasi ja vahetas oma riideid, mis vihm märjaks teinud. Ka ei olnud Gurthist ja tema hoolealustest mingeid teateid, ehk nad küll juba ammugi oleksid pidanud koju jõudma. Tol ajal oli kõik omandus sedavõrt ähvardatud, et kui ta pisut kauemaks ära jäi, siis põhjust kohe pidi otsima röövlite kallaletungimises, kellest ümberkaudsed metsad kihasid, või mõne naaberparuni vägivallas, kes oma tugevust tundes omandusõigust mikski ei pannud. Asjal oli ju oma tähtsus, sest Saksi maaomanikkude suurem osa rikkust peitus suurtes seakarjades, eriti metsamail, kus need loomad kergesti toitu leidsid.
Peale nende mure põhjuste oli Saksi than veel oma armualuse, narr Wamba pärast rahutu, kelle naljad tema õhtusööki ja harilikult selle kaasas käivaid õlle- ning viinalonksusid vürtsisid. Sellele tuli veel lisaks, et Cedric oli lõunast saadik paastunud ning et harilik õhtusöögi-aeg oli ammugi juba möödas, põhjus, mis meie päevil kui ka vanal ajal maa-aadli pahaseks võib teha. Oma rahulolematust avaldas ta üksikuis sõnus, neid osalt endamisi, osalt ümberseisvaile teendritele öeldes, iseäranis aga oma sissekallajale, kes talle aeg-ajalt vaigistusainena täidetud viinakarika ulatas. „Miks viibib leedi Rowena?“ küsis ta.
„Ta vahetab oma peaehet,“ vastas üks naisteenija niisuguse julgusega, nagu seda mõni meieaegne majaproua armualune teeb majahärraga rääkides; „teie ei taha ometi, et ta mütsi ja korsetiga söögilauda istuks? Pealegi ei riietu kogu krahvkonnas keegi nii ruttu kui minu käskijanna.“
See ümberlükkamata väide sai rahuldunud vastuseks hm! millele juurde lisati: „Sooviksin, et tema vagadus järgmisel püha Johannese kirikusse sõitmisel parema ilma valiks. — Aga tuhat ja tuline,“ jätkas ta sissekallaja poole pöördudes ja oma häält tõstes, nagu rõõmus sellepärast, et kanali on leidnud, kuhu ta oma viha ilma kontrollita võib lasta voolata, „tuhat ja tuline, miks jääb Gurth nii kauaks välja? Kardan, et me ta karja kohta halvad sõnumed saame. Tema on ustav ja ettevaatlik sulane ja mina olen ta millekski paremaks valinud. Võimalik, et ma ta üheks oma ihuvahiks oleksin teinud.“
Sissekallaja Oswald vastas tagasihoidlikult, õhtusest kellahelinast olevat vaevalt tund aega möödas. See oli halb vabandus, sest ta puudutas ainet, mis nii vastikult saksilase kõrvus kõlas.
„Saadan võtku seda õhtukella[4],“ hüüdis Cedric, „ja seda vägivaldset värdjat, kes ta sisse seadis, ühes südameta orjaga, kes seda saksi keeles saksi kõrvu kannab! Õhtukell!“ jätkas ta peatudes, „ah, see õhtukell, mis sunnib ausaid inimesi oma tulesid kustutama, et vargad ja röövlid võiksid pimedas oma asju ajada!.. Õhtukell! Reginald Front-de-Boeuf ja Filip de Malvoisin tunnevad õhtukella tarvitamist sama hästi kui Wilhelm Värdjas isegi või ükskõik missugune Normandia õnnekütt, kes võitles Hastingsi juures. Vististi kuulen ma varssi, et mu omandus on läinud — nälgivate röövlite elu päästmiseks, mida nad ilma varguse ja röövimise abita ei suuda alal hoida. Minu ustav ori on tapetud ja minu kari on saagiks kuulutatud. Ja Wamba — kus on Wamba? Kas mitte keegi ei öelnud, et ta on ühes Gurthiga läinud?“
Oswald vastas jaatavalt.
„Ha, taga paremaks asi ikka läheb! Ka tema, see Saksi narr, on ära viidud, normannide lordisid teenima. Tõepoolest oleme kõik narrid, et me neid teenime, parajad esemed nende põlguseks ja pilkeks, nagu poleks meil täit aru. Kuid mina tahan kätte maksta,“ lisas ta juurde ja kargas arvatava ülekohtu ajel oma toolilt ning haaras oda pihku; „mina tahan oma kaebusega kõrge nõukogu ette minna; mul on sõpru ja poolehoidjaid. Mees mehe vastu tahan ma selle normanni välja kutsuda; las ta tulla oma terases ja raudriides ning kõiges selles, mis arguse võib julguseks muuta — selle oda siin olen ma läbi tugevama takistuse visanud kui on nende kolm sõjakilpi! Võib-olla peavad nad mind vanaks! Aga küllap nad leiavad, et Cedricu soontes, kes on üksi ja lasteta, voolab Herewardi[5] veri. — Ah, Wilfred, Wilfred!“ hüüdis ta madalamal toonil, „oleksid sina suutnud oma arutut kirge valitseda, siis poleks sinu isa tarvitsenud üksiku tammena seista, sirutades oma kaitseta oksad tormihoogudele vastu!“ Need mõtted näisid tema viha mureks muutvat. Ta pani oda jällegi endisele paigale ja võttis uuesti toolil istet, vahtis põrandale ja näis langevat tumedasse mõtlusse.
Teda äratas äkki sarvehääl, millele vastasid koerad ulumise ja haukumisega saalis ning hoone teistes jagudes, kus neid asus kaks- kuni kolmkümmend. Valgel kepil kui ka teendritel oli pisut tegu, enne kui koerte kisast jagu saadi.
„Väravasse, poisid!“ hüüdis Cedric ruttu, niipea kui kisa sedavõrt oli vaikinud, et võidi tema häält kuulda. nVaadake, milliseid sõnumeid see sarv meile toob — teatab, ma arvan, et minu pinnal on sündinud vägivald ja röövimine.”
Enne kolme minutit teatas üks valvur: „Jorvaulx'i kloostri ülem Aymer ja vaprate ning auväärt tempelrüütlite[6] juhataja, suursugune rüütel Brian de Bois-Guilbert ühes väikese saatkonnaga paluvad üheks ööks võõrussõprust ja peavarju, olles teel turniirile, mida tunahomme peetakse Ashby-de-la Zouche lähedal.“
„Aymer, prior Aymer? Brian de Bois-Guilbert?“ pomises Cedric, „mõlemad normannid — kuid normandlane või saksilane, Rotherwoodis ei tohi võõrussõprus kunagi puududa; olgu nad tervitatud, kui nad heaks arvasid siin peatuda, aga nad oleksid veel enam tervitatud möödasõitnuina. Kuid autu oleks öömaja ja öö-eine andmise pärast nuriseda; külalisena peab isegi normann oma häbematust taltsutama. — Mine, Hundebert,“ lisas ta juurde, pöördudes oma nõndanimetatud majaülema poole, kes seisis tema selja taga, valge kepp peos, „võta omale kuus teendrit ja vii külalised võõrusruumi. Muretse nende hobuste ja hobueeslite eest ning vaata, et nende saatjail midagi ei puuduks. Kui nad nõuavad, siis lase nad riideid vahetada ja vaata, et oleks käepärast tuli, pesuvesi, viin ja õlu. Käsi kokke veel midagi õhtusöögiks valmistada, mis palju aega ei võta, ja lase seda lauale kanda, kui külalised valmis on seda maitsma. Teata neile, Hundebert, et Cedric ütleks neile ise tere tulemast, kuid tema on tõotuse annud, mitte üle kolme sammu neile kõrgendist eemale vastu minna, kes ei põlvne Saksi kuningate verest. Mine! hoolitse nende eest hästi, et nad oma uhkuses ei võiks öelda: Saksi maamats on ühe hoobiga oma vaesuse kui ka kitsiduse paljastanud."
Majaülem lahkus mitme teendriga oma isanda käskusid täitma, „Prior Aymer!“ kordas Cedric Oswaldile otsa vaadates, „kui ma ei eksi, Giles de Maulevereri, praeguse lord von Middlehami vend?“
Oswald tegi aupakliku jaatava liigutuse. „Tema vend istub mõisas ja usurpeerib parema tõu, Ulfgar von Middlehami tõu pärandusõigusi, aga missugune normannide lord ei tee sedasama? Räägitakse, see kloostriülem olevat vabameelne ja lõbus preester, kes viinakarikat ja jahisarve rohkem armastab kui kirikukella ja raamatut. Hea, las ta tulla, olgu ta tervitatud. Aga kuidas oli selle tempelrüütli nimi?“
„Brian de Bois-Guilbert.“
„Bois-Guilbert?“ ütles Cedric ikka veel pool-endamisi, nagu ta enamasti teenijatega elades harjunud tegema, rääkides enam iseendaga kui teistega. „Bois-Guilbert? See nimi on laialt kuulus headuse kui ka halbuse poolest. Öeldakse, oma ordus olevat ta tubliduse ja vapruse poolest esimene, kuid tal olevat ordu harilikud pahed: uhke, kõrk, halastamata ja himur; kalgi südamega inimene, kes ei tunne maist hirmu ega lugupidamist taeva ees. Nõnda räägivad need vähesed sõdurid, kes Palestiinast tagasi tulnud. — Hea küll, see on ainult üheks ööks, ka tema olgu tervitatud. — Oswald, ava kõige vanem viinavaat, too lauale kõige paremat mõdu, kõige kangemat õlut, kõige rikkalikumat moratit, kõige vahutavamat õunaviina, kõige lõhnavamat pigmenti ja täida kõige suuremad joogisarved[7]. — Tempelhärrad ja abtid armastavad head viina ja head mõõtu. — Elgitha, teata leedi Rowenale, et meie teda täna öösi saali ei oota, ehk olgu siis, et ta ise soovib ilmuda.“
„Seda ta just teebki,“ vastas Elgitha ruttu, „sest tema armastab Palestiinast toodud uuemaid sõnumeid.“
Cedric heitis sõnakale tüdrukule pahase pilgu, kuid Rowena ja kõik, mis temasse puutus, oli tema viha eest kaitstud. Ta vastas ainult: „Tasa, tüdruk; sinu keel käib üle sinu aru. Vii minu sõna oma käskijannale ja lase ta teha, nagu ta heaks arvab. Siin vähemalt valitseb Alfredi võsu veel printsessina.“ Elgitha lahkus ruumist.
„Palestiina!" kordas saksilane; „Palestiina! Kui palju kõrvu kuulab sellest saatuslikust maast kõnelevaid jutustusi liiderlikkude ristisõitjate ja silmakirjalikkude usurändajate suust! Ka mina tahaksin küsida, ka mina tahaksin pärida, ka mina tahaksin peksval südamel neid muinasjutte kuulata, millega kavalad rändajad meilt meie võõrussõpruse välja petavad, kuid ei — sõnakuulmata poeg pole enam minu poeg ja mina ei taha tema saatusest rohkem teada kui ma tean nende kõige halvemate miljonite saatusest, kes risti oma õlal kannavad, tormates liiderlikkusse ja veresüüsse, mida nad nimetavad Jumala tahtmise täitmiseks.“
Ta kortsutas kulmu ja pööras pilgu üürikeseks maha. Kui ta tema uuesti tõstis, avanesid saali otsas olevad kahepoolega uksed pärani ja valget keppi kandva majaülema juhatusel ning nelja teendri tõrvalontide valgusel astusid sisse tänaõhtused külalised.
- ↑ Ülikooli juures olevad asutused, mis teatud arvule üliõpilastele ülespidamise, korteri ja õpivõimaluse muretsevad ja nii mõnelegi professorile suure sissetuleku võimaldavad. Tõlk.
- ↑ Than = alguses vürsti kaaslane, siis kõrge ametnik ilma astme määramata. Peale seda, kui normannid Inglismaa võitsid, arvati „kuninga thanid“ paruni auastme vääriliseks. Tõlk.
- ↑ Sakside valitsemise ajal krahvkonna vanem, kõrgem ametnik, hiljemini linnanõunik, linnaisa. Tõlk.
- ↑ Tekstis „curfew-bell“ (couvre-feu) — tulekustutus-kell. Wilhelm Võitja (kes oli sohilaps, värdjas), seadis selle kella kaheksase õhtukella sisse, mille helisemisel kõik tuled pidi kustutatama — tulikahjude kartuse ettekäändel, tõepoolest aga selleks, et saksid ei saaks salakoosolekuid korraldada.“ Tõlk.
- ↑ Cedricu isa, keda hüüti „viimseks inglaseks“, sest peale normannide võitu Hastingsi juuret 1066 pani tema neile veel viis aastat vastu. Tõlk.
- ↑ Tempelrüütlite ordu asutati aastal 1118 Jeruusalemma palverändajate kaitseks. Selle ordu esimene maja seisnud Saalomoni templi asemel, siit tema nimetus. Paavst Clemens V lõpetas ordu 1312. a.
- ↑ Need joogid olid sakside juures tarvitusel, nagu hr. Turner teatab: morat oli valmistatud meest ja muulukate mahlast; pigment oli tugevasti vürtsitud ja ka meega magustatud kange liköör.