Eesti vana usk/X. Kivid ja metallid
X.
Kivid ja metallid.
Muiste ei tuntud kõvu kive, nagu meie ajal, vaid pehmeid; kivisse puutunud kirves ei saanud vähematki viga. Kivid kõlvanud söömiseks. Ühe legendi järele tekkinud kivid Moosese käsulaudadest, mille tolmu nende purustamise järele tuul maailma mööda laiali viinud, kus igast tolmukibemest kivi tekkinud (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 457). Kivide tekkimise ajal puudunud veel leib. Kivid täitnud leiva aset. Et kive palju, ei peetud neist lugu. Kui kord keegi naisterahvas kiviga puhastanud last, vihastunud Vanataat selle üle, puutunud kivi külge ja moondanud kivid kõvaks nagu nad on praegu. Kivide asemele annud ta vilja, millest leiba hakatud tegema (Miks, 35).
Pehmed kivid ujunud vee peal; ei selgu küllalt, kas ka kõvad kivid veel ujunud. Kivide ujumist vee peal tunnevad muudki rahvad, aga tavalisesti maailma hukkumise eel. Nii näiteks kõnelevad skandinaavlased, et kivid ujuvad vee peal kergelt nagu vili (Olrik, Ragnarök, lk. 46).
Teise legendi järele külvanud mees herneid. Vali tuul viinud herned kaugele. Mööda minnes küsinud Õnnistegija, mida mees teeb. Mees vastanud, et kive külvab. Õnnistegija käskinud meest edasi külvata. Külvatud herned muutunud kõik kivideks. Sest saadik paistavad kivid põldudelt ja rohumaalt silma, kuna nad enne puudunud (Miks, 36).
Ennemuiste kõnelnud kõik kivid. Sel ajal tahtnud mees maja ehitada ja ehituseks kive maja aluse juurde viia. Kivid vastu paluma, et mees neisse ei puutuks. Ühel üks viga, teisel teine, üks liiga pehme, teine liiga kõva, üks liiga ümmargune, teine liiga lopergune. Mees pidanud tühjalt tagasi minema ja maja mulla peale ehitama. Mulla peale ehitatud majad on kõik kivide kõnelemisajast pärit (Pilistvere, 22568).
Rahva arvamise järele on Moosese käsulaudade kirju veel kividele peale jäänud, kuid need kirjad on laiali pillatud. Kivitargad katsuvad neid kirju mõista ja võivad nende järele inimese saatust määrata. Iseäranis palju kirju leidub lubjakividel; viimasel puhul hüütakse neid Maarja kivideks (Wiedemann, nagu eesp.). Nagu loomise kirjelduses nimetatud, tekib kive linnumunadestki.
Ühe teate järele puudunud vanasti meie maal kivid. Kalevipoeg toonud neid Soomest põllega süles Eestisse, et hõlpsam oleks sõda pidada vanapagana ja muude vaenlaste vastu: sõjariistu-kive kohe käepärast, pole vaja neid minna kaugelt otsima.
Taevaliku algupära pärast omavad kivid maa peal enam-vähem taevalikku väge. Mitmed neist võivad haigusi parandada ja vigasid arstida. Lohkudega kive, milles vesi kauemini püsib, peetakse eriti sagedasti haiguste parandajaiks. Niisugusel puhul viiakse kivile tavalisesti ohvrit. Lohkudega kivide kõrval arvatakse päevakivid silmahaigusi parandavat. Otsitakse valget karva päevakivi, pannakse mingisugusesse anumasse ja valatakse pangest vett kõva vooluga peale. Voolab vesi pahemale poole, ei kõlba kivi; voolab vesi aga paremale poole, kõlbab kivi arstimiseks.
Kõrvakiviga arstitakse kõrvahaigusi.
Kirju keelikukiviga arstitakse looma, kui loom ei või neelda.
Enam tarvitatakse arstimiseks piksekive ehk piksenooli. Rahva arvamise järele leidub teravate otstega kivi, mis üheksa või seitse sülda maa sisse tungib. Igal aastal kerkib kivi sülla võrra sügavusest ülespoole, kuni ta viimaks 9 või 7 aasta pärast maapinnale jõuab ja inimeste poolt piksekivina suurt lugupidamist leiab. Piksekivi tarvitatakse eriti paisete, muhkude, kasvajate arstimiseks. Sel puhul vajutatakse haigeid kohti piksekiviga. Niisama kiidetakse piksekivi heaks abinõuks rabanduse ja hambavalu vastu; ka kõhu, käte, jalgade soonte tasumiseks.
Piksekiviga lüüakse kevadel kolm korda vastu pead, — siis ei tule sel aastal lööjale peavalu. Niisama ei puutu välk iialgi seda isikut, kelle pea piksekiviga põrutatud (Boecler-Kreutzwald, Der Esten, lk. 115). Majassegi, kus piksekivi, ei löö välk sisse.
Soomes ustakse niisama välguga taevast mahatulnud piksekive (ukonnuoli) ja nende samasugust maagilist väge. Nendega arstiti paiseid ja mõnesuguseid haigusi (Kotiseutu 1911, lk. 107), pöördi tuult ja kustutati tulekahju (Kotiseutu 1914, lk. 156). Külvama minnes pandi piksenool külimittu lootuses, et siis seeme pea kosutavat sadu saab. Metsastama minnes pandi piksenool püssi juurde, siis saadi rohket saaki (Kotiseutu 1914, lk. 191).
Sakslased väidavad piksekivist (Donnerkeil) niisama kui eestlased, et see 9 või 7 sülda (Klafter) maa sisse tungib ja siis igal aastal ühe sülla võrra üles kerkib. Sellega arstitakse niisama mõnesuguseid haigusi ja arvatakse, et see majas leidudes välgu eest kaitseb (Wuttke, der d. Volksab., 111).
Slaavlasedki usuvad, et piksenool (громовая стрѣлка) 7 sülda sügavasse maa sisse tungib ja sealt siis jälle igal aastal ühe sülla võrra üles. Afanasjev seletab, et need 7 sülda 7 talvist kuud tähendavad, mil müristamist ei kuuldu. (Поэтическія воззрѣнія II, lk. 367).
Leitakse veel pikse purustatud kive, kuid ei nimetata piksekivideks ega arvata neid tavalisesti taevalikku väge omavat. Neid lõhkunud välk sellepärast, et vanapagan enesele nende alt peidupaika otsinud. Vanapaganat tabada tahes purustanud välk niisuguse kivi (Boecler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebr., 114).
Rahvasuu tunneb kivide kasvamistki, ei tea aga kasvamise kohta mingisugust lähemat seletust anda.
Iseäraliku au sees peetakse ohvrikive (Esivanemate ohverdamised, lk. 77 jj.). Näib ometi, nagu oleks rahvas iga kivi enam-vähem pühaks pidanud. Sinnapoole viitab keeld kivi peale sülitada, sest kivi peale sülitaja sülitab rahva arvamise järele nagu oma ema rinna peale.
Tuntakse mõnd kivi, mis asukohta vahetanud. Selleks on kaasa mõjunud vanapagan, Kalevipoeg või mõni muu hiid, kes kivi ühest kohast teise visanud.
Liivlased seletavad, mag. O. Looritsa teate järele, endised pehmed kivid saanud kõvaks Noa sõimust. Enne kasvanud kivi, aga nüüd ei kasva enam, sest kurat annud Jeesusele leiva asemel kive. Nagu eestlastel tekib osa kive hernestest.
Legendi teatel on inglid kivist tekkinud. Taevataat võtnud kaks kivi ja hõõrunud teineteise vastu. Igast hõõrumise tagajärjel tekkinud ja mahasadanud kivipõrmust saanud ingel; neid sündinud sel puhul miljonite kaupa.
Jälgedega kivid.
Et kivid muiste pehmed olnud, sellest annavad veel meie ajal neisse jäänud jäljed tunnistust. Jäljed tunnistatakse vahel vanapagana, vahel Õnnistegija, vahel Kalevipoja, vahel kellegi tundmata isiku, õigem ingli jälgedeks.
Helmes tuntakse istekivi ehk orjalapse kivi, mille peal vaeslaps muiste puhanud. Pärast leitud, et vaeslapse istekoht oli kivisse mälestuseks jäänud. Seda istekohta võib praegu alles näha (Eesti kohal. muistejutud, 27).
Laius-Tähtveres Ookatku küla ligidal leidub kivi, millel viie sõrme jäljed peal.
Pilistvere Koksvere küla vainul endine ohvrikivi inimese pahema jala jäljega.
Karulas Kärna-Jüri heinamaal lapse jäljega kivi.
P.-Jaagupi Kaelaste Araste põllul jälgedega kivi.
Tõstamaa Seli Kilumaal kivi inimese ja hobuse jäljega.
Muhu Viira külas Oti talu heinamaal inimese jäljega kivi. Selle kiviga tahtnud vanapagan kord kiriku ust sulgeda.
Rohkesti jälgedega kive leidub Läänemaal. Ridala Matsu-Purko küla vahel karjamaal inimese jäljega kivi.
Martna Oonga küla Tisleri talu maal inimese jälgedega kivi.
Niisama Oonga küla Kõvera talu maal inimese kahe jäljega kivi.
Martna Raana küla Kurevere karjamaal Maatsalu lahe ligidal raudkivi inimese jäljega, ka Kurevere heinamaal „Uika“ kivi jäljega.
Hageri Rootsimäel söönud kord rootsi kuningas kivi otsas. Kivisse jäänud taldriku ase.
Haljalas Metsiku alal söönud muiste niisama kuningas. Taldriku, kausi ja lusika jäljed leiduvad praegu alles kivis. Hobuse selga kargamise kohal leidub jala-ase (Teised kodused jutud, 37).
Meriküla ja Udriku vahel kaldal ohvrikivi inimese ja looma jäljega.
Teisi kivide jälgi kutsutakse vanapagana jälgedeks, harukorral tondi jälgedeks. Säärane tondikivi on Puka-Ruuna vahelisel teel. Sellel kivil istunud vanatont. Pärast istumist jäänud lohk kivisse.
Sangaste Sarapuu karjamõisa alal näidatakse kontsakivi. Selle kivi otsas seisnud kord vanapagan. Ühe teate järele seismisest, teise järele jalga kivi vastu löömisest tekkinud kontsa jälg kivisse.
Rõuge Kõrgepalus kahe jäljega vanapagana mahapillatud kivi.
Rapla kiriku ja Härmeti jaama vahel tee ligidal käemärkidega suur kivi; selle on vanapagan sinna visanud.
Simuna Salla Toona talu maal vanapagana jäljega kivi.
Ridala kiriku juures kivi vanapagana 5 jäljega ja teine Mäemõisas ka vanapagana jälgedega.
Pühalepas Palade küla ligidal istunud vanapagan kivi otsas; käpa jäljed ja istumisase jäänud kivisse.
Pühalepa kirikut tahtnud vanapagan kiviga puruks visata, kuid kivi lõhkenud ja 5 sõrme asemed jäänud kivisse.
Muhu Suuremõisa küla karjamaal kivi vanapagana jäljega.
Pöide Keskvere Käskeri küla juures istunud vanapagana naine kord kivi otsas. Pärast naise äraminekut jäänud istekoht jäädavalt nähtavaks.
Lihula Elvatis seisnud vanapagan kord kivil töllakil. Vanapagana käe ja jala asemed seal praegu alles näha.
Kord nimetatakse niisugust jälge kivis koguni Jeesuse jäljeks. Anna kihelkonna Põhjatu karjamaa kivist kõneldakse, et Jeesus sellel seisnud ja sinna jälje jätnud.
Martna Kulluse küla Tiigi-Jüri talu maal on kaks raudkivi, mis ühest kivist tekkinud. Ühe jälge nimetatakse Kristuse jäljeks, teise jälge lapse jäljeks (J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 218), Teisendi järele seisnud Kalevipoeg sellel kivil ja jätnud jäljed kivisse.
Simuna Sallas ohvrikivi, 5 jalakanna moodi auguga. Räägitakse, kord käinud Jumal ise seal, jätnud jäljed kivisse. Teised jälle kõnelevad, Jeesus seisnud sellel kivil ja sellest seismisest tekkinud need jäljed kivisse.
Ülepea tuntakse mõndki Kalevipoja jälge. Martna kihelkonnas Oonga küla Karja talu põllul näidatakse halli raudkivi Kalevipoja jäljega.
Ridala Aamse küla Miku talu karjamaal niisama kivi Kalevipoja jäljega.
Nigula kihelkonnas puutume nelja Kalevipoja jälgede kiviga kokku. Vedra Pataka mäelt kivi otsast tahtnud Kalevipoeg Haapsalu lossi torni puruks visata. Viskamisest jäänud jälg kivisse. Edasi minnes jätnud ta veel kolmele kivile jälgi (Teised Kodused jutud, 5; J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 228).
Kihelkonna kirikuõpetaja põllul ja Undoval on niisama kivis Kalevipoja jäljed.
Karja kihelkonnas 9 sülla pikkune kivi, kõrval koera moodi kivi. Selles lohk, mille Tõll Hiiust tulles kepiga kivisse löönud.
Kuusalu Juminda küla juures kivi, millel Tõllu jälg öeldakse olevat. Kuidas Tõll Kuusalusse saanud, selle kohta puuduvad teated.
Kalevi jälgedega kive peetakse mitmes kohas, eriti Saaremaal, arstimiskivideks, õigemini jälgedes leiduvat vett. Silmahaiguse ja vistrikkude puhul minnakse Kalevi või Kalevipoja jälgedega kivile, kaabitakse jälje vette hõbevalget, pestakse jälje veega silmi ja sülitatakse viimaks kolm korda vette (Holzmayer, Osiliana, lk. 34).
Muud jäljed ütleb rahvas inglite jäljed olevat, parem oleks ütelda kurivaimude jäljed. Kui kord inglid taevas saadana lipu all hakanud mässama, visatud nad taevast maha. Kivide otsa kukkujatest jäänud jäljed kividesse.
Lätimaal Sessvegenis teab rahvasuu vanapagana kivisse jälgi jätnud olevat (Bienemann, Livländisches Sagenbuch, 91). Samuti Kokenhuusis, Bersoonis, Löösernis, Lippaikenis, Wallgaalenis, Setsenis (Mittheilungen aus der livländischen Geschichte XXII, 2).
Muiski riikides tuntakse jälgedega kive. Soomes on Perniös tasases kaljus kahes kohas inimese palja jala jälg, sealsamas teisal varsakabja ja hobusekabja jälg (Kotiseutu 1915, nr. 10). Suursaare altarikaljus on kaks suurt jälge ja vastupoolel Tütarsaarel üks jälg; need jätnud hiid järele, kes kolme sammuga üle Soome lahe astunud (Kotiseutu 1914, nr. 11).
Venelased ja sakslased tunnevad niisama jälgedega kive. Berliini ümbruses on väga suur kivi, millele keegi hiid kord kõige 5 sõrme jäljed sisse vajutanud. Stendalis tulnud kord vanapagan ratsu seljas naist ära viima; ratsust jäänud jälg kivisse (Temme, Die Volkssagen der Altmark, 13; lk. 99, ka lk. 110). Baadenis näidatakse Peetruse jälgi, Würzburgi juures Jeesuse ja Maarja jälgi (Baader, Volkssagen aus Baden, 28; 462) ja veel mujal palju vanapagana või pühaliste jälgi. Venemaal Ljebedjänis näiteks on kivi vägimehe ja ta hobuse jäljega, Verhoturjes kive vägimehe jala ja käe jälgedega (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 668). Ülepea on jälgedega kivid igal pool kivirikastel maadel tuttavad.
Vihmakivi.
Vihmakivid ei erine küll tavalistest kividest, kuid siiski tuleb neid muudest kividest eraldada. Need kivid seisavad vihmaga enam-vähem ühenduses. Sääraseid kive on mulle Saaremaalt silma puutunud. Kärla kihelkonna Karmise külas leidub näiteks seesugune vihmakivi. Kui see kivi püsti tõstetakse, hakkab rahva arvates vihma sadama, kui aga endisesse asendisse tagasi lastakse, jääb ilm kuivale.
Ka Paadla Kogula väljal leidub vihmakivi, mille ülestõstmise kohta teated puuduvad. Põuaajal tulid ümberkaudsed elanikud selle kivi juurde kokku vihma paluma. Tulles tõid nad ühtlasi ohvreid kaasa. Kui rahuldavaid ohvreid ohverdati, saadi alati vihma. Missuguseid ohvreid rahuldavateks tuli arvata, jääb hämaraks (vrdl. Saaremaa muinasjäänused, lk. 88).
Kaarnakivi.
Kaarnakivi, mõnes kohas rongakiviks nimetatud, võidab teemandi ja muud kallid kivid kaugelt ära, esineb oma väe poolest tarkade kivina. Kaarnakivi omaniku ees seisab kogu maailm lahti, ta talisman avab talle kõik uksed, hoiab temast kõik hädad ja viletsused eemale, toob talle õnne majasse, teeb teda ennast nägematuks.
Kreutzwaldi teadmise järele (Inland 1856, nr. 39) arstib kaarnakivi ainult haigusi. Nimelt võib temaga parandada roosi, soonte paistetust, silmapõletikku, hambavalu ja palju muid haigusi.
Rahva teated kaarnakivi kohta erinevad üksteisest natuke. Üldiselt teatakse, et kaarnakivi kaarnapesast saadakse, kuhu kaaren selle poegade jaoks kuskilt toob. Pärnumaal Voltvedis arvatakse, et poegade väljahaudumise järele kivi alati kaarna pesas olevat. Pesast kivi äratooja leiab õnne, kivi kaotaja aga õnnetust.
Säärane arvamine nähakse mõnes kohas Saaremaalgi valitsevat, kui ka Saaremaal teatakse, et korp — nagu lindu seal nimetatakse — tarbekorral kivi Palestiinast tuua (Holzmayer, Osiliana, lk. 34). Uskudes, et kivi korbi pesas olemas, läks R. Kallas lapsepõlves suurel neljapäeval metsast korbikivi otsima ja kulutas peaaegu kogu päeva otsimiseks, et aga leidmise puhul suurt tarkust, jah, isegi linnukeeli omandada. Muidu aga kõneldakse Saares, et korp ainult iseäralikul juhtumusel selle kivi pesasse muretseb ja inimene korpi selleks võib sundida. Selleks tarvis esiti munad pesast ära tuua, keeta ja jälle tagasi pesasse viia. Kui munadest poegi välja ei tule, „vannub korp kolm korda täie suuga“, lendab Jordani jõele, toob sealt kivi ja „ristib“ selle kiviga mune, et „võõras vägi neist kaoks“. Pärast viib korp kivi jälle Jordani tagasi. Kui keegi tahab õnneandvat kivi kätte saada, peab ta pesa juures valvama, kui munad „ristitud“, siis korbi maha kõmmutama ja kivi pesast ära tooma. See kivi kaotab haigusi, võtab ussiviha jne.
Kaarna täie suuga vandumine tähendab muidugi kaarna iseäralikku hüüdmist. Kuid kaaren ei vannu ainult pesast keedetud mune leides, vaid rahvas arvab teda muidugi „korat! korat!“ hüüdvat. Imelikul viisil nimetavad saarlased munade arstimist kiviga „ristimiseks“, kuna seda õieti arstimiseks tuleb arvata.
Avinurmest saadud teadete järele tuleb kaarnapoja jalaluu katki murda, siis muretseb vana kaaren poja arstimiseks kaarnakivi.
Harjumaal seletatakse Tuhalast lugu järgmisi: Võta kaarna äraoleku ajal munad pesast, keeda ja vii enne kaarna pesale tulekut tagasi! Nähes, et munadest poegi välja ei tule, lendab kaaren soojale maale ja toob sealt kivi. See kivi moondab munad tooreks. Kui kaaren seepeale pesalt ära lendab, too kivi pesast! See kivi annab omanikule võime linnukeeli mõista.
Umbes samasuguseid arvamisi kuuleme Järvastki. Kivi kättesaamiseks keedetakse sealpool niisama kaarnamunad ära. Seda märgates toob kaaren kohe võõralt maalt iseäraliku kivi mune värskendama. Seepeale haub ta pojad välja, kallist kivi kogu aja tiiva all pidades. Kes selle kivi kätte saab, arstib kõik haigused.
„Ristimisest“ kõneldakse Viljandimaalgi. V.-Suislepas „ristivat“ kaaren alati kiviga oma poegi suurel neljapäeval või suurel reedel. Ei ole siis tarvis enne mune keeta. Imettegeva kivi toob kaaren kuskilt mere äärest. Selle kiviga arstitakse nimelt paistetusi, haiget kohta vaotades. Viljandimaal on seega võim ainult paistetuse arstimisega piiratud.
Tartumaal, Võnnus, seletatakse, et kaarnakivi kättesaamiseks tarvis mune pesast enne suurt reedet ära tuua, keeta ja jälle tagasi viia. Nähes, et munadest poegi ei ilmu, lendab kaaren mere äärde, toob kivi, lõhub kiviga munad, sedaviisi mitte-ilmumise põhjust uurides. Kui kaaren niisugusel puhul püssiga maha kõmmutatakse, langeb kivi kaarnalt maha. See kivi annab omanikule võimaluse linnukeeli mõista.
Kaarnakivi on väike, must, ümmargune munataoline kivi, ei ainult luules olemas, vaid Eesti Muuseumis tõepoolest näha, ilma et ometi tarvis on uskuda, nagu oleks kaaren ta Jordanist või mujalt soojalt maalt toonud. Puudub isegi tõsine tunnistaja kivi leidmise kohta kaarna pesast. Muuseumi hoidjad ootavad ikka alles asjata, millal kivi neile linnukeelte mõistmise kätte õpetaks, neid haigustest parandaks ja õnne tooks.
Kaarnakivi tuntakse isegi kaugel Kesk-Euroopas. Tirolis kõneldakse kaarnakivi kohta samasugust lugu kui meil. Kui kaarna pesast mune võetakse, keedetakse ja pesasse tagasi pannakse, toob kaarnaisa merest kivi. See kivi teeb ta kandja nägematuks (Lingerle, Sitten des Tiroler Volkes, 38). Sedasama mõju avaldab tirollaste jutu järele ka pasknääri pesast leitud kivi, „blendstein“ (Wuttke, der deutsche Volksaberglaube, 331). Peale kivi tunnevad sakslased kaarna pesast saadud õnneandvat juurt. Kui kaarna mune keedetakse ja jälle pesasse tagasi pannakse, toob vana kaaren pessa munade arstimiseks juure. Kantakse seda juurt rahakotis, toob see õnne kõigis raha-asjus (Meier, Schwäbische Sagen, 220)
Hõbe.
Muiste olnud Eestis rohkesti hõbedat. Endisest hõbeda-rohkusest annavad praegu veel tunnistust Hõbeda vald Kadrina kihelkonnas ja Hõbeda küla Mihkli kihelkonnas. Esimene omandanud nime sealsete elanikkude hõbeda-rikkusest, viimane aga sellest, et seal lähedal Salumäel (!) hõbedalaev hukka läinud; selle laeva hõbe leiduda seal praegu alles maapõues. Kündes puutuda sahk vahel laevakere tükkidega kokku. Teisendi järele on Hõbeda küla ikka hõbeda-rohkusest nime pärinud, kuid natuke teist viisi. Kõimasse tahetud kirikut ehitada, pandud vakk hõbedat vankri, härjad vankri ette, lastud minna. Härgade seismajäägi kohale kavatsetud vankrisse pandud hõbeda varal kirik ehitada. Härjad seisatanud praeguse Hõbeda küla kohal. Hakatud kirikut ehitama, kuid ehitus langenud öösi, nii et sellest loobutud. Kohaleviidud vakast hõbedast pärinud küla enesele Hõbeda küla nime.
Hõbe sisaldab maagilist väge; hõbekuul peletab vanapagana põgenema või surmab koguni, tapab näki, kodukäija, tondi, tulihänna, ülepea kõiksuguseid vaimusid. On mingisugune haldjas aga inimesele saatnud haiguse või vea, lepitatakse teda sellega, et talle hõbevalget ohverdatakse, kas raha või mõni hõbeasi antakse või hõbevalget kaabitakse.
Hõbevalget on vaja igal inimesel, kõige enam naisterahval; lapski ei tohi millalgi ilma olla, — muidu hakkab kuri silm peale (Haljala).
Kui silmad maast ohatanud, tuleb ohatanud kohta kolm korda hõbeasjaga vajutada, seda hõbeasja 3 korda vastupäeva ümber pea keerutada ja ütelda: „Maaisandad, maaemandad, maa noored neitsikesed, andke mu tervis tagasi!“ (Ambla.) Niisama kaabitakse hõbevalget sinna, kust mingisugust haigust saadud; kohe selle järel kaob haigus (Pärnu).
Sarvloomadele pannakse kevadel kaela köidik, millele elavhõbedat sisse õmmeldud, — siis ei sünni loomadele kahju.
Sulahõbedat pannakse talli- ja lauda-ukse postidesse, — siis ei puutu nõidus ega haigus loomadesse (P.-Jaagupi).
Kuld.
Kullast kõneleb rahvasuu võrdlemisi vähe. Olen mõnelt üksikult arvamist kuulnud, nagu oleks muiste mõnest kohast Eestist kulda leitud, sest „kuidas oleksid muidu Kullamaa ja Kullamäe niisugused nimed saanud“; teised seletavad Kullamaa ja Kullamäe nime tekkimist sinna maha maetud kullaga. Nii näiteks peitnud Rootsi kuningas Kullamaal kord 30 koormat kulda maapõue (Rahaaugu jutud, 69); sellest nimi Kullamaa.
Mõne rahvasuust saadud teate najal võib oletada, nagu oleks muiste Eestis kulda rohkesti leidunud. Muidugi ei vasta see oletus tõsioludele. Vanad jutud kõnelevad Kungla suurest kullarikkusest. Mõned isikud on tahtnud Eestit Kunglaga identifitseerida, kuna teised seda ometi võimalikuks ei pea.
Kreutzwald laseb Kalevipojagi rohkesti kulda omandada. Suure sõja lahtipuhkemise puhul otsib vägimees oma varandusele samasuguse peidupaiga kui muud muistsed varanduse omanikud: „Viigem vara varju-urka põrmu põue peitu; — — — õitseb jälle õnneaega, võtame vara vangista, kullakoormad künka alta“ (XX, 52—64). Alevi- ja Sulevipojaga üheskoos kaevab Kalevipoeg haua, kuhu kullakoormad maha matab, neile salasõnu peale lugedes ja kulla kättesaamise tingimusi nimetades: ohverdatagu must kukk, must kass või must kutsikas ja mutt jaaniöösi. Kulla kättesaaja peab veel sugulikult puhtana esinema: kui ta emagi ehk eksinud, ei kerki kuld mullapõuest päevavalgele (XX, 86—106). Kõigiti ei näi Kalevipoeg ise kulda enam mullapõuest välja tuua tahtvat, vaid määrab kulla muile.
Lugulaul kõneleb ilmaneitsi kuldsõrmusestki. Ilmaneitsi läheb kaevust vett vinnama, kaotab aga sel puhul kuldsõrmuse sõrmest. Ilmaneitsi nuttu nähes küsib Kalevipoeg nutu põhjust. Põhjuse kuulnud, kargab Kalevipoeg kohe kaevu sõrmust otsima, leiab kaevust veskikivi ja pakub seda sõrmuse pähe ilmaneitsile (X, 889—974). Kuldsõrmusest näikse ilmaneitsi ilma jäänud olevat. Kust ilmaneitsi ülepea kuldsõrmuse saanud, selle kohta meile seletust ei anta.