Eesti vana usk/IX. Puud ja taimed
IX.
Puud ja taimed.
Loomise nimelises kirjutises teatab Fählmann, et sinna, kus Vanemuine kivi otsas istudes laulnud, puud maast kasvanud (Eesti muistsed vägimehed, lk. 7). Et eesti rahvasuu Vanemuist ei tunne, langeb sel Fählmanni väitel alus alt. Rahvasuu ei tea üldiselt puude tekkimise kohta enam midagi, ainult mõne üksiku puu kohta kõneleb ta, need olla inimestest tekkinud, näiteks Lehmja tammed, Kurna männid, Järva-Jaani Einmanni pärnad (Eesti mütoloogia III, lk. 45).
Kreutzwald laseb Kalevipoja taimeriigi asutajaks hakata (Kal. VIII, 661—681). Vägimees külvab võsastikud võrsuma, metsad kasvama, külvab marju kandvaid taimi ja õitsvaid lilli. Rahvasuu sellesarnast Kalevipoja tegevust ei tunne; Kreutzwald on siin püüdnud „Kalevalat“ jälgida. Kalevalas teeb Väinämöinen maa ehtimise taimeriigiga Sampsa Pellervoise ülesandeks, kes kõik puud ja taimed kasvama saab peale tamme (Kalevala II, 13—50).
Ühe Võnnu teate järele loonud Vanataat esmalt linnud, siis taimed. Kõige viimaks võtnud puude istutamise käsile, kutsudes kõik linnud ja loomad appi istutama. Ühed kaevanud istutatava puu jaoks augu, teised kannud puu juurtele mulda peale. Hämaraks jääb, kust Vanataat istutatavad puud võtnud, kus nad enne kasvanud; selle küsimuse kohta ei ole ma teateid leidnud.
Teises kohas laseb Kreutzwald Kalevipoja vanema venna kuusikus istudes lehtpuudele lehed, okaspuudele okkad, kuuskedele käbid, tammedele tõrud külge laulda (III, 456—468). Keskmine vend laulab lilledele õisi, laulab puudele vilja, laulab mõnesuguseid marju kasvama (III, 479—501). Kalevipoja vendade laulmise tagajärjel puudub rahvasuus igasugune alus.
Vana jutt laseb puud kannatuse puhul putukate ja tõukude poolt Taevataadilt minna abi otsima ja Taevataat saadabki neile abi (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125).
Et mõned puud inimestest tekkinud, selgitab omalt poolt seegi asjaolu, miks mõned puud inimeste nimesid kannavad, nagu näiteks rändama läinud puud. Aga muudki puud esinevad mõnikord inimeste nime all. Kuulsin lapsepõlves Vigalas rohtaias vanemaid õunapuid inimeste nimedega nimetatavat. Grimm väidab, et Saksamaal keskajal pühi puid Frau'ks nimetatud, eriti tamme „Frau Eiche“ (Grimm, D. Mythologie II, lk. 542). Eestis kuuluksid asukohta muutnud puud sääraste nimedega puude hulka. Vigala õunapuudest ei ole ma ometi kuulnud, et neid muist puist pühimaks peetud.
Hiiepuist ei ole siin koht pikemalt kõnelda; seda olen teinud Eesti mütoloogia I Hiite ja III Pühade puude all lk. 43 jj. Nimetan siin ainult, et piksest tabatud puul ustakse taevalik vägi olevat, mis nimelt haiguste paranduses avaldub. Hambahaiguse puhul võetakse piksest tabatud puu kild ja torgitakse sellega igemeid. Säärase taevatulest riivatud puukilluga torkimise peale arvatakse valu tingimata kaduvat.
Muhke ja paiseid vajutatakse niisuguse puukilluga niisama kui piksekiviga.
Sagedamini kui puukildudest otsib vanarahvas abi kogu puust, nimelt läbi puu pugemisest. Selleks vajati puud, mis pealtpoolt kokku kasvanud, kuna tüve õieti kaks puud moodustasid. Leidub niisuguseidki puid, mis alt üks, siis kaheks harunenud ja need harud jälle kokku kasvanud. Seesuguse puu harude vahelt poeti vanemal ajal haiguse puhul läbi, enamasti palaviku puhul. Usti, et puu haiguse haigest maha pühib; teise arvamise järele anti haigus puule edasi. Puudus säärane haraline puu, lõigati mingisugune kasvav puu keskelt pikuti kaheks, kisti puu mõlemad pooled teineteisest eemale ja lasti siis haige vahelt läbi pugeda. Kõige sagedamini võeti niisugune läbi puu pugemine ehk enam läbi puu tõmbamine haigete lastega ette. Dr. J. Mannise teadmise järele on Soomes vanasti palju rohkem läbi puude poetud või pugeda lastud kui Eestis. Ülepea on usk, et läbi puu pugemine haigustest vabastab, germaanlastel väga tuttav abinõu. Sakslased panevad iseäralikku rõhku tamme peale (Grimm, D. Mythologie II, lk. 976). Eestist ei ole ma kuulnud tamme eelistamist muile puile. Saksamaal arvati puust kõige paremini abi saada, kui säärane läbi puu pugemine suurte pühade öösi ette võeti. Puu lõigati läbipugemiseks pikuti lõhki, siis seoti puu mõlemad pooled pärast läbipugemist ehk alasti lapse läbi puu tõmbamist lapse särgiga jälle kinni (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 503).
Eestist ei ole ma jälgi leidnud, küll aga Saksast, et ka läbi kivide poeti eelnimetatud otstarbega. Seda nimetati „nõelasilma läbi pugemiseks“; see viimne ütlus tuletab piibli nõelasilma ja kaamelit meelde (Grimm, D. Mythologie II, lk. 976). Saksamaal ehitati isegi kivialtareid selleks, et haiged võiksid läbi pugeda ja pugemise tagajärjel tervist omandada (Panzer, Beiträge zur deutschen Mythologie II, lk. 431). Isegi läbi redelipulkade pugemisest loodeti Saksamaal haiguste vastu omajagu abi. Ülepea on läbi puude, kivide või mingisuguse asja pugemine väga vana; sellest leitakse näpunäiteid juba indlaste Vedades (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 503).
Muiste olnud puud varustatud kõnelemisanniga, rääkinud niisama kui inimesed; viimased mõistnud nende juttu ja nad ise vahetanud eneste vahel mõtteid. Loomadega ja lindudega võinud nad rääkida ja need mõistnud vastastikku üksteist.
Ei rääkinud ainult puud, rääkinud isegi vili. Rukis ütelnud külvajale: „Viska mind kas tuhka, küll ma kasvan, aga viska õigel ajal!“ Oder arvanud: „Mulle ükskõik, viska kas ojasse!“ Kaer ei ütelnud midagi, sellepärast külvatud teda kõige lahjemale maale.
Muidugi mõista olid rääkijad puuhaldjad, kes tihti puuraiujaid palusid puud mitte raiuda või lihtsalt keelasid. Kord läinud mees metsa tarbepuid raiuma. Astunud kuuse juurde. Kuusk vastu: „Ära raiu! Vaata, kuidas mu tüvi juba nutab!“ Mees männi juurde. Mänd vastu: „Ära raiu! Minust ei saa tarbepuud!" Mees lepa juurde. Lepp vastu: „Ära raiu! Iga löögiga voolab mu südamest verd! Veri teeb puu ja su kirve punaseks!“
Mees ei tea, mida teha. Ükski puu ei salli raiumist. Mees kurvalt kodu poole. Eks teel tule jumal mehele vastu. Jumal küsima, miks mees kurb. Mees kõneleb, et ei saa tarbepuud. Jumal vastu: „Mine metsa tagasi! Raiu, mis ette juhtub. Puud ei saa enam vastu vaielda.“
Mees läinud. Raiunud kuuse maha. Kuusk ega ükski muu puu ei vaielnud enam raiumise vastu. Sest saadik ei tohi puude haldjad enam inimesekeeli rääkida. Ainult sahinal, kohinal, mühinal kõnelevad nad veel üksteisega, kuid inimene ei mõista nende keelt (Miks, 90; vrdl. ka Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 281).
Inimesed korjanud muiste kuuskedelt käbid ära tuletegemiseks, nii et enam käbisid üle ei jäänud uute kuuskede kasvatamiseks. Et kuusikud hoopis ära ei kaoks, muudetud muist käbisid lutikateks inimesi piinama ja vaevama. Teisendi järele võiks oletada, et moondaja Jeesus olnud, kellele kuusk varju annud ja keda Jeesus sellepärast oma hoole alla võtnud.
Muiste kannud puud kogu aasta lehti; samad lehed püsinud alati puudel, nagu nüüd veel kuuskedel ja mändidel nende okkad. Lehtpuude lehtedest ilmajäämist seletab legend järgmist viisi: Kord otsinud Jeesus puude alt vihmavarju. Puud keeldunud andmast; üks vabandanud ennast harvade lehtedega, teine nõrkade okstega. Karistuseks määranud Jeesus lehtede mahalangemist sügisel ja kogu talve paljaksolemist. Sest ajast peale jäävadki lehtpuud sügisel paljaks, kuusk aga vaatab puude kuningana muude metsa puude peale (Miks, 91).
Legendi teisendi järele tulnud Jeesusele Jeruusalemma ratsutades põletava päikese pärast nõrkus peale, mispärast ta kaselt läinud varju otsima. Kask aga seletanud, et lehtpuud talle varju ei anna, sest Jeesuse ratsu sööks ja katkuks kõik lehtpuude lehed. Karistuseks määranud Jeesus lehtpuudele sügisel paljaksjäämist, okaspuudele alalist haljakspüsimist (Miks, 91, 11).
Puud ei rääkinud muiste ainult, vaid nad vahetasid ka asukohta. Puude rändamisest ei ole vaja siin pikemalt kõnelda, seda küsimust on juba mu Eesti mütoloogias III, lk. 44 jj. harutatud. Sellevastu ei saa mööda minna teistest ajaloolised olla tahtvaist, kuid tõepoolest ometi enam-vähem muinasaja iseloomuga puudest. Need on n. n. rootsi kuninga puud.
Rahvajutu järele löönud Peeter I ja Karl XII Nõos kepid maa sisse selle ütlusega, et kelle juba kaua kantud kepp hakkab kasvama, see saab Eestimaa peremeheks. Peetri kepp hakanud aja jooksul mädanema, Karl XII kepist aga kasvanud päratu pärn. Teisal kõneldakse, samasugune keppide maa sisse pistmine olevat Paldiskis sündinud.
Sagedamini astub kepi asemele vankri-ais, kuid siin esineb Rootsi kuningas üksi, kes aisa maa sisse pistes ütleb, et kui ais hakkab kasvama, saab Eesti Rootsi omaks. Sama motiiv kordub Narvas, aga veel Sangaste Villemi mõisas, Keeni Prüüsi talu alal, Helme Patkülas ja Viljandi Võidus. Ais vaheldub mõnikord loogaga.
Sagedasti istutab kuningas tammesid, enamasti latv mulla sisse, juured ülespidi. Needki hakkavad kasvama niisama kui mulla sisse pistetud kepp, ais või look.
See ajalooline näiv kuiva puu kasvamahakkamine on paljudel rahvastel tuntud mütoloogiline või legendaarne aine, mille algkujuks võime pidada Aaroni keppi. Heraklese nuiastki teab mütoloogia, et nui hakkas juuri ajama ja kasvama. Joosepi kepist räägib legend, et kepp hakanud õitsma (Boldt, Eupharion, 4, 323). Sakslased tunnevad sarnase loo Tannhäuseri lehti kandvast ja õisi ajavast kepist, Rootsis preestrikepist (Afzelius, Svenska Folkets sags-häfder II, 156). Premõslis kõneldakse ka õitsvast kepist, sakslaste Barbarossa-muistendis ühendatakse kuiva puu haljendamine ja õitsmine puule pandud kilbiga. Võõraste rahvaste enam-vähem müütiliste isikute puud on eesti rahvaluule katsunud rootsi kuninga puudeks muuta („Eesti Kirjandus“ 1925, lk. 426 jj.).
Mõni puutõug tekitab tulekahju; niisuguse puutõu tarvitamise eest tuleb hoida; isegi kütteks ei tohi seda võtta. Niisugune puutõug on keskelt läbi lõigates sinakas ja mustad jooned käivad tast läbi (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 447).
Ainult mõne üksiku puuga teeb rahva usund nimepidi tegemist; suuremal osal puudel puudub kokkupuutumine mütoloogiaga ja legendidega. Legendid on mõista muidugi enam-vähem rahvusvahelised.
Tamm.
Tähtsat osa puude hulgas mängib Eesti mütoloogias tamm. Juba rahvalaulud teevad tammega, eriti suure tammega tegemist, mis ka „Kalevipojas“ vähe muudetud kujul aset leidnud. Mis germaanlastel yggdrasil, seda eestlastel, soomlastel suur tamm. On isegi tahetud suurt tamme germaanlastelt omandatuks arvata, kuid seda võime tõepoolest vaevalt väita. Eesti rahvalauludes istutatakse tamm ühe ja teise perekonnaliikme iluks, kuid tamm ei hakka kasvama. Alles siis, kui tamm peiu iluks istutatakse, hakkab tamm sirguma, jah, sirgub koguni võimsalt, nii et tamm taevasse tõuseb ja oksad pilvedesse poevad: tamm tahtis taevast lõhkuda, oksad pilvi pillutada, ei võinud enam päike paista, kuu kumada, tähed särada. Niisugune loodusekäigu takistus nõuab kõrvaldust. Otsitakse tamme raiujat, aga ei leita; ühegi inimese jõud ei ulata tamme raiumiseks. Väike mees meresta raiub viimaks tamme (Kalevipoeg VI, 800—908). Tammest tehakse mitmesuguseid majariistu, meeleldi veimevakk, vahel aga kirik või muu maja. Igatahes ei vasta rahvalauludes tammest tehtud asjad tamme suurusele. Kreutzwald oskab suurele tammele asjakohase ülesande anda: ta laseb tammest kuulsa Soome silla ehitada Eesti ühendamiseks Kaljuvallaga.
„Kalevala“ teises laulus esineb niisama suur tamm, mille seemne Sampsa Pellervoinen külvab. See kasvab niisama jõudsasti kui eesti rahvalaulude tamm ja takistab niisama pilvede jooksu ja taevakehade tegevust. Tamme raiub niisama väike mees maha, kuid tammest ei oska soomegi rahvalaulud midagi tammekohast lasta valmistada. Mõned teisendid lasevad tammest nõianooli ja isegi sauna valmistada, kuhu jumal oma perekonnaga tuleb vihtlema. Suure tamme laul on Eestis väga tuttav, aga niisama tunnevad teda karjalased laialt.
Teine eesti rahvalaul paljude teisenditega jutustab nutvast tammest. Tamm kaebab, et muid puid maha raiutud, teda aga üksi maru kätte jäetakse. Laulik trööstib tamme, et tamm raiutakse ja tammest tarbeasju tehakse. Teises laulus otsitakse laevapuud. Küsitakse ühelt ja teiselt puult, aga igaüks vastab, et nad laevapuuks ei kõlba. Tamm alles vastab: Jah, minust saab laeva laudu, laeva laudu, purjepuida, ankurile aluspakku (Eesti rahvalaulud I, 6).
Vanasti oli Eesti rikas tammemetsade poolest, kuna need nüüd ammu kadunud; mitmest soost leitakse veel meie ajal tammepalke. Ainult üksikuid tammesalku on järele jäänud; üks suurematest Mihkli kiriku juures. Tamm igatahes oli muiste Taarale pühendatud puu, just niisama kui germaanlastel Donarile, Thorile. Tamme alla tuldi kokku paluma ja ohverdama ja tamme ehiti lintidega. Küll anti tamme puudusel muudelegi hiiepuudele austust, aga esimeses reas hiiepuude hulgas seisis ikka tamm või tammik. Viimane elab rahvamälestuses Tartu Toomemäel leidunud Taara tammiku nimel eriti veel edasi. Kui ka muid tammikuid austati, ei ole muude tammikute mälestused Tartu Taara tammiku mälestuse viisi säilinud.
Kuna sügis puud lehe-ehetest paljastab, ei suuda ta tammele viga teha. Põhjuse seletab rahvajutt järgmisi: Kord tulnud vanapagan Taara ette sooviga, et Taara lubaks kord ka tema palveid täita. Taara vastanud: Kui kõigilt puudelt lehed langenud, võid oma palvega tulla, küll ma siis selle täidan (Hurt III, 14, lk. 183). Et vanapagana palvet mitte täita, määranud Taara tamme kevadeni vanu lehti kandma. Vihas lõhkunud vanapagan tamme lehti. Sest ajast peale on tammel katkenud lehed (Vanapagana jutud II, 47).
Soost leitud tammepakkudest tehtud tee Võlla mõisa juurest Vanakülasse, ka Avaste soost. Uue-Karistest tammepakkudest sild (O. W. Masingi kirjad I, lk. 24 jj.).
Välk lööb sagedamini tamme pihta kui muude puude pihta. Euroopas on tamme üldiselt peetud müristamisjumala puuks. Prof. K. Krohn väidab, et alguses tamme pühaks peetud ta tõrude pärast, mida inimesedki sõid (Kalevalan run. historia, lk. 133).
Kõik tammed ei ole inimestest tekkinud, küll aga Lehmja tammed. Jüri kih. Lehmjas hakanud pulmalised murul tantsima ja kiskunud Taevataadi poolt sinna istutatud tamme kõigi juurtega maast üles. Taevataat vihastunud selle teo üle nõnda, et kõik tantsijad tammedeks moondanud (Eesti kohalikud muistejutud, 25). Neid Lehmja inimestest tekkinud tammesid austatud hiljemini ohvritega.
Slaavlastel esineb tamm maailma-puuna. Karpaati venelased räägivad, enne maailma loomist kasvanud juba meres kaks tamme ja nende otsas istunud kaks tuvi. Nõiasõnades kõneldakse Bujani saarel kasvavast tammest. Vene muinasjutud teavad, tamm kasvanud taevasse, just kui Eestiski; seda tamme mööda roninud keegi taat taevasse (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 295). Germaanlastel ei tõuse tamm küll nagu Venes, Soomes ja Eestis taevasse, sinna tõuseb saar, aga kõigiti on tamm germaanlastel kõuejumal Thorile, Thunarile pühendatud puu, mille all antud tõotusi kõige kindlamaks peetakse (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 13).
Lätlastel lõhub Perkun tamme, selle verega päikesetütre riideid täis pritsides; teises läti laulus astub tamme asemele roos või uba, mille oksad niisama kui eesti tamme omad pilvedesse ulatuvad. Uudisena esineb Lätis see asjaolu, et seda roosi või uba mööda vaeslaps üles taevasse ronib (Lautenbach, Очерки, lk. 19; 123).
Pihelgas.
Eestlased, aga ka muud põhjamaa rahvad peavad pihelgat pühaks puuks. Üks eesti mõistatuski ütleb: Püha jõgi, püha mägi, püha pihelgas mäella, pühad marjad pihelgalla. Soome rahvalaul nimetab niisama pihelgat pühaks:
Pyhät on pihlajat pihalla —
pyhät oksat pihlajissa,
marjaset sitä pyhemmät.
Eestis antakse pihelga pühaduse kohta järgmine seletus: Jeesuse rist olnud kolmest puust kokku pandud: pihelgast, kadakast ja lodjapuust. Et pihelgas Jeesust ristil kannud, on Jeesuse pühadus pihelgasse hakanud ja pihelgas pühaks puuks saanud. Seega põlvneks pihelga pühadus ristiusu ajast. Tõepoolest ulatub see paganusse tagasi, nagu meile Skandinaavia mütoloogia selles suhtes näpunäiteid annab, aga ka muude, germaanlaste ja laplastegi oma. Agricola nimetab Uku naiseks „Raunit“, milline nimi soome nõialauludes ka Rauna ja Raana kujul esineb. Laplastel asub Rauni asemele Ravda, kellest öeldakse, et pihelgad talle pühendatud ja neid ta koobaste juures rohkesti kasvanud (J. Fellman, Anteckningar II. 147).
Snorra Edda ütleb, et „pihlakas on Thori abi“. Prof. E. N. Setälä seletab, et Thori abi sedasama tähendab kui abikaasa (Finnisch-ugrische Forschungen, XII, lk. 203). Peale selle tõendab ta, et Rauni, Ravda rootsi rönn = pihelgas sõnaga kokku sulab. Pihelga iseäralikust suhtest Thoriga, müristamisjumalaga, kõneleb see asjaolu, et Inglismaal ustakse, välk ei löövat iialgi pihelgasse (Kuhn, Die Herkunft des Feuers, lk. 201). Kõigiti siis pihelgas muistne paganuse-aegne püha puu. Juba Plinius nimetab teda pühaks: Esculus Jovi sacra (Grimm, D. Mythologie, I, 543).
Räpinas oli vanasti kuulus hiiepihelgas. Selle juures käidi neljapäeva-õhtuti karjaloomade õnne pärast palumas, ühtlasi viidi sinna ohvreid, nagu punaseksvärvitud villaseid lõngu, linakolkmeid ja hõbesõlgi. Need ohvriannid pandi pihelga okstele, kuhu nad seni jäid kuni mädanesid või neid sealt keegi koristas.
Rahvasuu laseb pihelga üheskoos kasega ja lepaga minna Taevataadi juurde abi otsima neid hävitavate söödikute vastu ja nad leiavadki abi (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 127).
Aga mitte ainult püha puu ei ole pihelgas, vaid ta omab peale selle veel maagilist väge, ta lõikab niisama kui Kalevipoja mõõk. Hobuseks moondunud vanapaganale neiu röövimise puhul lööb Tõll pihelgase vitsaga kaela pihta hoobi, mis sedamaid hobuse pea kaelast lahutab ja hobuse keha kiviks, hookiviks moondab (Eesti muistsed vägimehed, lk. 120). Ühe teate järele raiub Kalevipoeg mõõgaga, teise teate järele pihelgase vitsaga Kaberla järve tühjaks joonud sortsi härja pea otsast ja härg moondub niisama kiviks kui hobune Saaremaal.
Ülepea esineb pihelgas ehk pihelgane vits mõõgana nõidadele ja kõigile kurivaimudele; seda kardavad nad nagu tuld, ütlen parem — välku. Kipub kurivaim kallale, kõige parem abinõu pihelgase vitsaga vastu astuda, siis põgeneb ta varssi. Vaevab luupainaja, hall või kodukäija, lüüakse auk, kust ta sisse pääsnud, pihelgase punniga kinni, — vaevaja ei pääse enam hoonest välja, vaid peab oma tõsist nägu näitama. Möllab tuulispask ja lüüakse teda pihelgase vitsaga, selgub varssi, missugune nõid tuulispasana kahju teeb. Muidu tarvitavad aga ka nõiad kurjategemiseks palju pihelgat. Tahavad nad kellelegi saata lendvat kahju tegema, võtavad nad selleks sagedasti pihelgased pulgad ja saadavad neid lendu.
Kaugematel soome sugu rahvastelgi, aga niisama venelastel esineb pihelgas kaitsjana kurivaimude vastu. Tšeremissid peksavad maja pihelgaokstega, et kurivaime eemale peletada (Finnisch-ugrische Forschungen, XII, lk. 207).
Pihelgat on uuema ajani palju tarvitatud pahede kõrvaldamiseks: kui vistrikke näol, hõõrutakse neid riidega, nii et nägu verine, minnakse siis metsa, puuritakse pihelgale auk sisse, pannakse hõõrumisriie auku, lüüakse augule pulk ette, — siis kaovad vistrikud (Vaivaru).
Täide puhul võetakse kaks pihelgast vitsa, tehakse teise latva auk, pannakse 9 täid sisse, teine vits latvapidi prundiks ja pistetakse nii kerisele, — siis kaovad täid (Vändra). Haiget hammast torgitakse pihelgase horgiga (Ambla).
Umbes niisama tehakse, kui piimal ussid sees: puuritakse pihelgasse auk, topitakse 9 ussi auku, suletakse augu suu ja visatakse põlevasse ahju (Tõstamaa).
Ussidegi kaotamiseks tarvitatakse pihelgast vitsa. Kuskil kippunud ussid tuppa. Mindud targa juurde abi otsima. Tark õpetanud: Peksa tuppa tulevat ussi nii valusasti kui last pekstakse ja ütle: Uss, vii teistele ussidele käsku, et nad ei tohi majasse tulla, — muidu saavad samasuguse nahatäie! Targa õpetuse järele tehes kadunud ussid.
Pihelgat peetakse heaks abinõuks ka pahede ärahoidmiseks. Pikk pihelgas raiutakse maha, tuuakse tüvi ots ees koju, vinnutatakse kerisel, aetakse lõhki, ladvapoolsed oksad seotakse kokku, sidumiskohale tehakse 9 sõlme peale, aetakse karjalaskepäeval sealt vahelt loomad läbi, — siis ei hakka nõidus loomade peale (Pärnumaa). Ehk aetakse kari läbi värava vahele pandud pihelgase võru.
Jõulu-öösi lüüakse pihelgase seitsmeharulise vitsaga 3 korda laudavärava pihta, — siis ei tule tõbesid loomade kallale (Aliste).
Püssile tehakse pihelgane laad, — siis ei hakka paha sõna püssi peale.
Pihelgas võib mõnd ettevõtet edendada. Ahetakse pihelgane vits keskelt lõhki, nii et otsad kinni jäävad, ja pistetakse võrgud enne merre viimist sellest avausest läbi, saavad võrgud palju kalu (Tõstamaa).
Tapetakse enne jüripäeva madu pihelgase vitsaga ja lüüakse selle vitsaga sigimata naisterahvast, siis läheb see naisterahvas kohe sigima (Sõrve). Ehk aga viheldakse naisterahvast pihelgase vihaga labaluude vahele, ilma et viheldav pihelgast vihta näeks (K.-Jaani).
Looma ometi ei tohi pihelgase vitsaga lüüa, sest siis tekib loomale paiseid või haigusi (Risti).
Pihelgas kuulutab rahva arvamise järele tulevikkugi ette. Kevadel võetakse pihelgaoks, lõigatakse kolmeks ühepikkuseks tükiks, visatakse vette ja vaadatakse, missugune tükk kõige enne alla vajub; kui kõige peenem, on sel kevadel kõige parem varane külv, kui keskmine — keskmise-aegne külv, kui kõige jämedam, — hiline külv (Läänemaa).
Kadakas.
Kadakas on sitkuse sümbol. Soomlasi venelaste vastu võitlemises sitkeks pidades nimetas Juhani Aho neid kadakaseks rahvaks. Eestis sellevastu antakse kadakad nimeks eestlusest loobunud, saksa leeri üleläinud isikutele, kes sitkust avaldavad ainult saksa püüete taganõudmises.
Kadakas olnud muiste ilus, pikk puu. Jeesuse surmamõistmise puhul tehtud ta rist kadakast. Jeesus vandunud sel puhul selle puu ära, millest ta rist tehtud. Rasket kadakast risti kandes õhanud Õnnistegija. Kohe alanenud teiste kadakate kasvamine. Teiskordse õhkamise peale kahanenud kadakad jälle väiksemaks. Kolmanda õhkamise peale jäänud nad nii suureks kui nad on praegu. Sitkus ei hävinud ometi neist (Miks, 93).
Teisend kõneleb asja hoopis teisiti. Jeesuse rist olnud kolmest puust kokku pandud: kadakast, pihelgast ja lodjapuust. Märgiks, et need puud ta püha ihu kannud, kinkinud Õnnistegija neile puile imeliku väe ja varustanud nende marju ristiga (J. Hurt, Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen, lk. 15).
Maarja-Magdaleenas kõneldakse, kadakad kasvanud juutide habemetest (Tartumaa muinasjutud, 98).
Enne Õnnistegija surma kaotanud kadakas juba oma magusad marjad. Kadaka all puhkamise puhul katsunud prohvet Elias kadakamarjadega nälga kustutada. Et need alles toored olnud, ei maitsnud need prohvetile, kes sellepärast marjad ära vandunud. Sest ajast peale ei kõlba kadakamarjad enam süüa (Miks, 99).
Enne taevasse minekut puutunud Õnnistegija jälle kadakaga kokku, alustades taevasseminekut just kadaka juurest. Mälestuseks ristilöömisest jätnud ta mõrudaile kadakamarjadele märgiks risti (Dähnhardt, Natursagen II, lk. 234).
Osa Eestit on rikas kängus kadakate poolest. Lümandu kloostri juurde istutanud mungad vanasti kadaka-puiestee, mis rahva arvates sest ajast peale meie päevini säilinud (Eesti Kirjandus 1925). Kõige iseäralikum kadakas Eestis on Nissi kihelkonna Haiba kadakas.
Kord tulnud sinna 7 kuningat kokku, kes mitu kadakat kokku keerutanud; need kasvanud üheks kadakaks kokku, nagu see nüüd veel seal hiidkadakana kasvab. Kui see kadakas hakkab õitsma, kaob vene valitsus ja rootsi valitsus tuleb tagasi. J. Jungi teate järele pistnud 7 ülemat sinna oma kepid maha ja need kasvanud kokku hiidkadakaks (Muinasajateadus III, lk. 97).
Aliste Vana-Kariste Padriku pühast kadakast kõneldakse, et kes sellest oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega; võtja peab oksa tingimata tagasi viima.
Pärnu-Jaagupi Kaelaste kadakale viidud veel mineva aastasaja teise poole alguses kindaid, sukki, sukapaelu ja toiduaineid ohvriks.
Setumaal Lukovka külas on Peko katai = kadakas, kuhu vanasti ohvreid viidud.
Põlva Vanakülas kasvas veel kümmekonna aasta eest mitmesaja aasta vanune kadakas, millele tõnisepäeval „tennusteri“ = uhmris tõugatud tangu ohverdati.
Kose kih. Oru Kata veski põllul kasvab vana kadakas, 3,5 m kõrge, 75 sm ümber mõõta. Selle kadaka ees võeti veel aasta 30 eest kübar peast.
Kadakas on kurivaimudele mürk. Suitsutatakse tuba kadakatega, kaovad sealt kurivaimud või ei julge sisse tulla. Nõiadki kardavad kadakatega suitsutatud ruumi. Aga ka paljas kadakas käes tõrjub kurivaimud eemale. Pannakse kurivaimud mingisugusesse ruumi kinni ja uksele kadakane pulk või riiv ette, ei pääse kurivaimud välja. Niisama sünnib, kui luupainaja või hall kellegi kallale kipub. Ülepea arvatakse kadakas 99 haiguse vastu abi saatvat (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 446).
Harjumaal suitsutatakse jüripäeval kadakatega kapsa-aedu, — siis ei tule kapsastele ussid kallale (Boecler-Kreutzwald, Der Esten ab. Gebräuche, lk. 84).
Kask.
Kreeklased tunnevad palju puid, mis inimestest tekkinud. Eestis kuulub meie armas kask niisuguste puude hulka. Nagu praegu lõunas kask puudub, nii puudunud ta ka põhjas. Vana jutu järele elanud üks kuningaproua oma mehega väga õnnelikku elu. Mees läinud sõtta, langenud sõjas. Suures kurvastuses palunud lesk, et Taevataat ta puuks moondaks ja ta kolm last kooreks peale. Selle palve peale moondanudki Taevataat kuningaproua kaseks ja ta kolm valgerõivalist tütart saanud kasele ilusaks valgeks kooreks peale. Sest saadik on kask maailmas.
Vanataat määranud kase rahvale rõõmu valmistama. Kui kevadised või suvised pühad kätte jõuavad, tuuakse kased majasid ja õuesid ehtima. Kevadel peab kask peale selle noortele ja vanadele magusat mahla andma. Kasevihad peavad inimese keha ja maja puhastuse eest hoolitsema.
Haab.
Nagu tuttav, värisevad haava lehed alati. Seda nähtust seletatakse mitut viisi: Kolgatale mineku ajal sadanud kangesti vihma. Õnnistegija läinud haava alla vihmavarju, kuid ei haab annud. Sellepärast värisevad haava lehed alati.
Teisendi järele läinud Maarja Jeesusega läbi metsa. Kõik puud kummardanud neid, ainult haab mitte. Sellepärast määratud, et haab peab kõige vähemagi tuule käes värisema.
Teise legendi järele on Jeesuse rist haavast tehtud. Jeesuse surmahirmu mälestades värisevad haava lehed alati (Miks, 94).
Veel teatakse, et Juudas enese haava otsa üles poonud. Seegi juhtumus annab põhjust haava lehtede värisemiseks. Maie laulus otsib Mai haava alt varju, kuid haab teatab mittevarjamise võimalusest, sest et mehed ta homme maha raiuvad. Haava vabandus sarnaneb kuuse omaga (M. Veske, Eesti rahvalaulud II, 80).
Kibuvits.
Ennemuiste olnud kibuvits väga tore ja tammesarnane suur puu, aga omanud juba okkaid. Et Jeesusele valu teha, lõiganud juudid kibuvitsa hästi okkalisi oksi ja teinud neist Õnnistegija pähe pärja. Okaste käes kanget valu tundes neednud Jeesus kibuvitsa ära. Sest ajast peale on kibuvitsa kasv kängu jäänud (Võnnu, 22479).
Uba.
Taevataat loonud oa ilusaks, siledaks, ilma mingisuguse plekita. Kord hakanud uba üheskoos söega lepalehe peal üle Kasari jõe sõudma. Tuul tõuganud nende paadi keset jõge ümber, süsi uppunud jõe põhja, uba aga ujunud kaldale. Kaldal naernud uba söe rumaluse üle, et süsi ei osanud ujuda, nii kangesti, et mokk lõhki kärisenud. Uba läinud rätsepa juurde, et rätsepp viga parandaks. Rätsepp õmmelnud katkise koha musta niidiga kinni. Sellest õmblusest jäänud oale must märk külge.
Lätlastel kasvab uba nii suureks, et mees seda mööda taevasse ronib.
Tubakas.
Tubaka ühendab rahvasuu niisama kui viinagi vanapaganaga. Küll ei väideta otsekohe, et tubakas vanapaganalt pärit, aga teatakse, et vanapagan tubakale nime pannud. Kütil püssi nähes ja küsides, mis riistapuu see, saab vanapagan vastuseks, et piip. Maitsta sooviv vanapagan saab püssilaengu suhu. Sülitades hüüab vanapagan: „Küll on kange tubakas!“ Sest ajast peale hüütakse piibus põletatavaid lehti tubakaks.
Maarjahein.
Maarjahein, ehk kuidas teda veel nimetatakse, nõiahein, nõiarohi, imerohi, imehein, heinaema (Anthoxanthum), kuulub eesti väheste maagiliste taimede hulka. Maarjahein esineb seesamina, mis kõik lukustatud uksed avab ja isegi maa-alustesse salakäikudesse ja mägedesse peidetud linnadesse laseb pääseda. Maarjaheinaga varustatud vangil või vargal on igale poole vaba sissekäik ja väljapääs, aga kohtuski alati õigus; mõistaksidki kohtunikud süüdlasele ihunuhtlust, tunneksid nad peksu ajal ise valu, nii et nad tahes või tahtmata peaksid süüdlase nuhtlemata jätma. Harukorral kuuldakse Eestis, et maarjahein nägematuks teeb. Nägematukssaamine kuulub enam germaanlaste arvamiste hulka. Muidu väidetakse Eestis veel, et heinaema omanik linnukeeltki mõistab.
Maarjahein ei erine kuigi palju muudest rohtudest, nii et teda ütlemata raske on ära tunda. Ainult magusat lõhna levitab ta enesest, kuid see avaldab küll ta ligiolu, aga ei veel äratundmist. Maarjaheina äratundmiseks ja kättesaamiseks tarvitatakse järgmist abinõu: võetakse koorem heinu, viiakse jõe sillale, lükatakse vette. Vaadatakse siis, kas mõni kõrs vastuvett üles ujub. Nähakse niisugune kõrs, püütakse see jõest välja, sest see ongi otsitav imerohi.
Tarvastus arvatakse, et asjata koormat heinu jõkke heita, vaid et niisama sihile jõutakse, kui jaani-öösi niidule minnakse, 7 peotäit rohtu katkutakse ja jõkke heidetakse: imerohi hakata vastuvett üles ujuma.
Tuntakse aga muidki abinõusid maarjaheina kättesaamiseks. Pulkaia tegemise järele siili pesa ümber toob siil suus maarjaheina pesa juurde, kust selle võib kätte saada. Vaja aga kärmelt teotseda, sest siil sööb sihile jõudes imerohu ära.
Ühe Pärnumaalt saadud teate järele tuleb siili poegi pudelisse ajada ja pudelitele kork peale panna. Poegade päästmiseks pudelist toob siil maarjaheina.
Näib, et siili poegade panemine pudelisse on piima pudelisse panemisega ära vahetatud. Ussirikkale kohale viiakse rõõsapiima-pudel, laotatakse palakas maha ja pannakse pudel palakale. Uss toob piima juua saada soovides korgi avamiseks maarjaheina, mille palakalt võib kätte saada. Tarvastus pannakse rõhku inimese piima peale pudelis. Ka musträstas toob imerohu välja, kui musträsta pesa-auk pulgaga suletakse.
Maarjaheina sagedamad kasutajad kuuluvad varaste ja vangide kilda. Et imerohu kaasaskandmine tülikas, varustanud nad endid selle maagilise jõuga järgmist viisi: lõiganud kas peopesa või sõrmeotsa katki, pannud haava sisse tükikese imerohtu ja lasknud siis haaval kinni kasvada. Säärane käsi avanud kõik uksed. Varast võidud kas 100 korda vangi panna, ikka pääsnud ta kerge vaevaga vanglast välja (Eesti Kirjandus 1921, lk. 71 jj.).
Maarjahein kuulub paljude muude rahvamälestuste ainete viisi rahvusvaheliste ainete hulka. Germaanlastel kannab see imerohi tavalisesti Springwurzel'i nime, kuid seda ei too neile siil ega madu kätte, vaid rähn. Nende imerohu varal saadakse peaasjalikult peidetud varandusi kätte. Viimaste kättesaamiseks tarvitatakse sagedamini ometi nõiakeppi, Wünschelruthe. Suuremat mõju avaldab sakslaste Alraunwurzel ehk Mandragora, millega Lea dudaim (1. Moos. 30, 14) näikse sugulane olevat.
Imerohu tundmine ulatub klassika-aega tagasi. Juba Plinius kõneleb imerohuga ilmuvast rähnist. Romaani soo rahvad teavad selle imerohu imedest praegugi veel mõnda jutustada (Meyer, Der Aberglaube, lk. 64).
Venelastel kannab imerohi спрыг-трава, прыгун ehk скакун-трава, ka разрыв-трава nime. Venelased oskavad selle rohu välimust kirjeldada: lehed ristikeste sarnased ja õied tulipunased, õitseb nagu meie sõnajala-õis jaani-öösi lühikese aja. Imerohu mõju venelastel samasugune kui eestlastelgi. Iseärasus venelastel ometi see, et kui isik, kelle sõrme imerohtu pandud, teise isiku külge puutub, puudutatud isik kohe sureb. Seda imerohtu otsitakse jaani-öösi ja saadakse niitmise varal kätte. Niitmisel murdub vikat; vikati murdumine tähendab imerohuga kokkupuutumist. Aga ka jõkke visatakse heinu ja vaadatakse nagu Eestis, missugune kõrs ülespoole ujub (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 397).
Maarjaheinast tuleb armastusheina ehk armastusrohtu eraldada, mis armastajatele kõik uksed avab. See rohi kasvab rohtaedades ja lihaval metsamaal ega avalda ta otsekohe säärast maagilist mõju kui maarjahein. Armastushein juuritakse üles ja keedetakse kõigi juurtega. Sellest keetmisest saadud vedelikku antakse kas söögiga või joogiga sisse isikule, keda armastatakse. Varssi tuleb armastusrohu mõju ilmsiks: rohu saaja hakkab vastu armastama ega või enam muud kui peab rohu sisseandja enesele kosima (Eesti Kirjandus 1921, lk. 72).
Sõnajala-õis.
Vanade eestlaste arvamise järele õitseb sõnajalg jaani-öösi ja kõigest ühe silmapilgu. Kõrgemat iha võis muistsel isikul vaevalt olla kui omandada sõnajala-õit, sest kes sõnajala-õie omandas, sai kõik, mida meel mõtles ja süda soovis. Omanik võis kirstud ja kastid kulda täis täita, hädad ja õnnetused kõrvaldada; ta ettevõtted õnnestusid, ta mõistis lindude, puude ja loomade keelt, inimeste keeltest rääkimata, oskas ennast nägematuks teha; teadis kõik, mis maailmas sünnib. Õnn astus ta uksest ja aknast sisse ja jäi ta juurde asuma: sõnajala-õie omanik võitis õnne ja hea käekäigu poolest isegi kuninga. Ainult surma ees pidi sõnajala-õis ennast võidetuks tunnustama, sest surma suust ei suutnud õis omandajat päästa.
Ei ime, et igaüks enesele ihaldas seesugust talismani, mis omanikule hankis isegi kõikteadmise ja kõiknägemise. Kuid tükk Kalevipoja tööd oli teda kätte saada. Esiteks, et ta nii lühikest aega õitsis, teiseks aga, mis peaasi, et vanapagan tavalisesti sõnajala-õie juures valvates õit enesele soovis. Vanapagan oskas õie püüdja õiest ikka kas eemale saata või kui keegi ometi õie juhtunud kätte saama, katsus ta kas sadat moodi õiesaajalt õit ära röövida. Vanapagan teadis tavalisesti õieotsija kavatsusi ja võttis sellepärast kõik jõu kokku nende tühistamiseks. Seevastu sai mõni mitteotsija sõnajalgade seas jaaniöösi kõndides kogemata õie omanikuks; õis langes käijale iseenesest kas saapasäärde, kinga või viisu vahele ega tulnud vanapagan mõnikord niisugusel puhul õit omanikult röövima.
Kõigiti valmistab vanapagan sõnajala-õie otsijale kas või tuhat takistust. Peale muu moondab ta õie-otsija silmi; otsija näeb enese ees jõgesid ja järvi, mägesid ja orge, hunte ja karusid, ehk need tõepoolest küll puuduvad. Sedaviisi peab mõnigi otsija sihile pääsmata tagasi koju pöörduma. Kuid juba muiste tunti abinõusid vanapagana silmamoonutuste vastu. Surnuaialt toodi kirstu oksa-aukudega lauatükke ja valmistati neist prillid. Niisugused prillid näitasid maailma ta õiges olekus.
Jõuab õie-otsija õnnelikult sõnajalgade juurde, ei lõpe veel vanapagana tembutamised. Vanapagan püüab otsijat mõnesuguste abinõudega õiest eemale peletada, mõnikord võtab ta selleks koguni hulga sulaseid appi. Enne sõnajala õitsmist kuuleb otsija kõrv hirmsat mürinat, ulumist ja hammaste kiristamist. Lööb õie-otsija kartma, jääb ta saagist tingimata ilma.
Vana-rahvas tundis niisuguste tembutuste vastu abinõusid. Viljandimaal tehtud sõnajalgade sekka õitsituli üles ja pandud palakas ümber sõnajala, loetud piiblit, ühe käega pühast kirjast kinni hoides, teisega aga mõõgast. Nii oodatud, kuni sõnajalg õitsma hakanud ja õis palakale langenud. Läänes tarvitatud teissuguseid abinõusid vanapagana vastu. Nigulas võetud pikk ritv, pandud pastlanõel ridva otsa ja tehtud sellega sõnajala ümber ringisid. Mida pikem ritv, seda parem. Tavalisesti tõmmatud ridvaga kolm ringi, üks ikka suurem kui teine. Esimesest ringist karanud vanapagan või ta sulane mõnikord üle, teine ja kolmas ring aga hirmutanud hirmutajaid endid tagasi. Vähemate ringide tegemise puhul pääsnud vanapagan üsna õie lähedale, suuremate ringide tegemise puhul pidanud ta aga kaugele eemale jääma.
Amblas tehtud niisama kui Nigulas, kuid lisatakse tingimus juurde: kepp olgu kadakane ja kepiga tehku õie-otsija ka enese ümber kolm kriipsu. Teisal (Amblas) nõutud, ringid või kriipsud tehtagu kirikuõpetaja poolt õnnistatud mõõgaga.
Tartumaal mindud lauluraamatuga sõnajala juurde ja oodatud, et õis lauluraamatule langeks. Lauluraamat tõrjunud vanapagana õie-otsijast eemale. Mõnikord võetud piibelgi appi.
Kui sõnajalg kord õie välja ajab, võidab see õis ilu poolest Victoria regia taimekasvatus-majades kaugelt ära. Pea esineb õis punasena, pea sinisena, pea kollasena, pea heledana. Kõik vikerkaare-värvid esinevad selles õies. Ta särab heledamalt kui koidutäht, jah, vahel keerab ta nagu ratas ümberringi, enesest välja sähvatades vikerkaare-värvilisi sädemeid. Õie tuli valgustab ümbrust niisama kui päike keskpäeval (Jaaniraamat, 49—63).
Kui õis ennast silmapilgu täies ilus avaldab, avaneb õie-otsijal võimalus õit peosse kahmata, kuid seega ei tohi ta ennast veel õie omanikuks pidada. Vanapagan valvab ikka veel saaki. Kui inimene talle ette tulles saagi omandas, ei taha ta seda ometi inimese omanduseks jätta. Küll hirmuga, küll armuga püüab ta õit omanikult enesele saada. Jällegi võtab ta silmamoonutused appi. Pea moondab ta enese õie-saaja isaks, emaks, vennaks, õeks, naiseks, lapseks või muuks sugulaseks ja palub õie omaniku juurde astudes õit näha. Õie omanik ei karda oma lähemat sugulast, seda enam et vanapagan selle õiget häältki oskab järele teha; ta näitab kättesaadud õit, kuid samal silmapilgul rebib vanapagan õie ta käest ja kaob õiega; ehk isa, ema, vend, õde moondab enese jäneseks ja jookseb metsa. Teinekord saadab vanapagan õiesaaja eksiteele; see võib kaua mööda metsi hulkuda, ilma et välja pääseks. Kord läinud mees toa takka sõnajala-õit tooma. Teades vanapagana eksitamist, võtnud mees niidikera kaasa, mille otsa ukselingi külge sidunud. Niidikera ei päästnud meest ometi eksimast. Vanapagan võtnud niidikera ukselingi küljest lahti ja viinud seitse versta eemale ühe mäe peale kuuse otsa (Neljas rahvaraamat, 35).
Koju jõudes pääseb õie omandaja tavalisesti vanapagana tagakiusamiste eest. Siiski tuntakse juhtumusi, mil vanapagan kojugi õie järele tuleb ja õie ära viib. Kui aga õie omandaja õit hoolsalt oskab hoida, saab ta kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal.
Wiedemann tunneb koguni sõnajala kunstlikku õitsma-panemist; kas see jaaniöösi sünnib või muul ajal, jätab ta nimetamata. Wiedemanni teate järele vaja kesköösi raba peale minna niikaugele, et enam kukelaulu ei kuule, ja seal pihelgase kepiga kriips ümber sõnajala teha (Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 447). Jääb hämaraks, kuidas sõnajalg raba peale saab; tavalisesti ta seal ei kasva.
Täiesti samasugune usk sõnajala-õie suhtes valitseb germaanlaste seas. Need rõhutavad ometi enam sõnajala seemet kui õit, kui ka õis neile pole tundmata. Seeme näitab ennast jaaniöösi tulise kulla hiilguses; mõnes kohas väidetakse aga, et seeme ka jõulu ja uueaasta-öösi valmib. Mida Eestis õie imejõust väidetakse, väidetakse germaanlaste seas seemnest (Grimm, D. Mythologie II, 1012). Kuna meil vanapagan ei taha õit inimestele anda, arvatakse seal just vanapagana abiga võidavat õit omandada, kuna enne seda tontidega tuleb võidelda. Seemne omanik saavutab peale soovide täideminekut 20—30 inimese jõu. Ka tuntakse Saksamaal sõnajala seemnetera kogemata langemist saapasse (Wuttke, Der deutsche Aberglaube, 123). Sakslastelgi eksitab sõnajala-õis otsijaid, aga teeb ka nägematuks (Redeker, Westfälische Sagen, 46). Rootslased arvavad, et sõnajala-õit maod valvavad ega taha seda otsijale anda. Nad nimetavad sõnajalga tihti maovitsaks ehk maorohuks (ormris).
Täiesti samasuguseid arvamisi sõnajala-õie kohta kuuleme slaavlasteltki: õitsmine sama moodi kui Eestis ja samal ajal, ka õie võim umbes samasugune. Sõnajalg, mida venelased paporotnikuks kutsuvad, kannab horvaatlaste suus Peruni lille ehk õie nime. Venelaste väite järele moondab ta õitsmise ajal jaani-öö heledamaks kui päev; õis avab ennast paukudes, välja saates kuldseid kiiri või punast leeki, nii et silmad ei või seda vaadata. Slaavlastelgi valvavad kurivaimud sõnajala-õit, selle kallale kippujat igamoodi püüdes hirmutada. Kui inimene õie ära murrab, väriseb maa ta jalgade all, müristab kõu ja lööb välku, maru möllab, kuuldakse karjumist ja põrguvägede irvitamist; põrguleek ja väävlihais ümbritsevad inimest; ilmub elajasarnane tuliste keeltega koll. Kõik need hirmutised püüavad korda saata, et õie omandaja kas õie käest annaks või käest viskaks. Õit kätte saades vaja kohe koju joosta, ilma tagasi või ümber vaatamata. Teisal väidetakse, et enne õie kättesaamist vaja sõnajala ümber ringisid teha ja neis ringides õitsmist oodata nagu Eestiski (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 375 jj.). Ülepea esinevad sõnajala õitsmise ja õie kättesaamise kohta üsna ühised arvamised, ainult vähe eredamaid värvisid on venelased oma kirjeldustele annud.
Nõiavits.
„Kalevipojas“ XIII, 764—770, kõneldakse põrgus leiduvast mõõgast, pajuvitsast ja kaapkübarast; XV, 221 nimetatakse seda pajuvitsa nõiavitsaks. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ „Ärjapõlvlaste riiu“ nimelises jutus esineb sama nõiavits, kuid siin juba kepi ja vembla nime all. Sellest vemblast kõneldakse, et selle löögi peale kõik ees veeks muutub. Sama jutu teisendiga puutume kokku „Endistes jõumeestes“ 8, kus sellest kepist öeldakse, et ta kõik soovid täidab. Umbes sama mõte kordub jutu muudeski teisendites.
Kreutzwald nimetab seda nõiavitsa kord pajuvitsaks. Tavalisesti rahvaluule pajule seesugust maagilist väge ei anna, küll aga pihelgale. Pihelgane kepp või vits teeb imet; kuhu ta kord hoobi annab, seal on puru taga. Oletaksin meeleldi, et pihelgane vits nõiavitsa moodustanud, kui mitte rahvasuust saadud andmed pajuvitsa ja Kreutzwaldi kasuks ei kõneleks.
Niisugust nõiavitsa nimetavad vanemad teated pildaks. Piida nime tunneb Hupel juba oma sõnaraamatus (lk. 191); Wiedemann ütleb nime Hupelilt pärit olevat. O. W. Masing kirjutab pildast pikemalt (Masingi kirjad III, lk. 51), seda järgmisi karakteriseerides: „Pilda on üks küünrapikkune pajukepikene, kelle ülemas otsas kaks, sellesama paju oksa kasvudest punutud poolteise vaksa pikkused arud on; Saksamaal teevad seda ka vasktraadist. Oksa, kust seda teha, lõikavad kõigi tarkade ehk kõigi nõidade päeval, mis Walburi ja esimese mai ehk lehekuu päev on. Teevad seda öösi, kohe kui kukk esimest korda laulnud, ja peab ta valmis saama, enne kui kukk kolmat korda laulnud. Mis muud teha valmistes ehk kui ta valmis saanud, veel seal juures peaksid pomisema, ei ole meie mitte teada saanud.“
Pildat tarvitati varemal ajal Eestis peaasjalikult rahaaugu ja veesoonte, aga ka mõne muu asja otsimiseks. Kuidas niisugust otsimist ette võeti, selle kohta annab Masing nimetatud raamatus teateid (lk. 59): „Kui pilda veesoont ehk rahapada otsijale peab näitama, siis läheb inimene temaga sinna kohta, kus soont ehk raha arvab maa sees olevat, võtab kahe aru otsast kumbagi pöidla ja keskmise sõrmega kinni, laseb ennast kummargile ja pilda vaksa kõrguselt üle maa näppude vahel voliliselt rippuda. Ses kohas, kus pilda hakkab liikuma, näitab ta veesoont ehk raha olevat; ja ütlevad siis: lööb peale!“
Viimasel ajal on pilda Eestis kaunis unustusse vaibunud; vähemalt esineb ta arvurikastes rahvaluule üleskirjutistes peaaegu nagu valge varblane. O. W. Masingi ajal näikse pildat Eestis veel rohkesti tarvitatud olevat. Tunneme ülepea tänu vana kirjamehe vastu, kes oma aja kohta sääraseid rahva mälestusi kirja pannud.
Oma lapsepõlves, aasta 60 eest, tean kaevukaevajaid pildat olevat tarvitanud. Mu vanemate kodu oli kõrgemal kohal, kus vesi kaevust tihti otsa sai. Taheti uut kaevu kaevata, selleks kutsuti kaevumeister. Pilda varal otsis see veesooni, et nende peale kaevu kaevata. Kuid meistri leitud sooned ei annud sugugi rohkem vett kui endine vähese veega kaev. Pilda meistrile veesooni ikka kätte ei juhatanud. Raha-augu otsimist pilda varal ei ole ma oma lapsepõlves kuulnud ega seda, et keegi hilisemal ajal otsinud.
Selle nõiavitsa pilda algkuju leidub juba kreeka mütoloogias, kus Hermesel teatakse vits „kerüükeion“ olevat, mis ometi positiivseid tulemusi annab. Kuna eesti nõiavits selle hävitab, keda ta lööb, moondab Hermese nõiavits kõik kullaks (Preller, Griechische Mythologie I, lk. 319). Sakslased tunnevad nõiavitsa Wünschelrute nime all. Nende arvates juhatab see vits veesooni kätte kaevu kaevamiseks, niisama raha-auke, aga isegi vargaid ja mõrtsukaid (Grimm, D. Mythologie II, lk. 815). Saksamaal tuntakse ajalooliste allikate järele niisugust vitsa juba VIII aastasajal, natuke hiljemini Prantsusmaal. Saksamaal tehakse niisugune nõiavits enamasti sarapuust ja ta lõikaja peab aus inimene olema (Feudivir, Gebrauch der Berg- und Wünschelruthe, lk. 54).
Üks proua Ollivet, kes XVII aastasaja teisel poolel elas, omandas nõiavitsa, mis selleaegsete väidete järele vahet osanud teha õigete ja väärendatud relikviate vahel. Kui vits eksis, tunnistati vanapagan vitsa eksitajaks ehk et Jumal ei taha saladust lasta ilmsiks tulla (Meyer, Der Aberglaube des Mittelalters, lk. 67). Keskajal oli usk nõiavitsa maagilisse väkke üldine, kuid alles pikapeale saadi aru, et niisugune usk täiesti tuule peale oli rajatud. Afanasjev näeb nõiavitsas vaimu, kes muinasjuttude nägematu teenijaga sarnaneb; see müütiline olevus võidab oma peremehe vaenlasi, annab talle rikkust ja mõnesugust õnne (Поэтическія воззрѣнія II, lk. 395).
Sakslased teavad oma Wünschelrute'st veel, et see enamasti jaani-öösi lõigatakse ja talle katsutakse inimese kuju anda; kaks haru peavad jalgu tähendama. Iseäralikku väge saab see vits, kui ta ristitava lapse rõivaste vahele pannakse ja nii lapsega ühes lastakse ristida, ehk et seda vitsa ülepea kolme kuninga nimel ristitakse, ehk aga Kaspari nime peale, kui vits kulda, Balthasari nime peale, kui hõbedat ja Melchiori nime peale, kui vett peab leidma (Wuttke, D. deutsche Volksaberglaube, 143).
Vili.
Pärast loomist kasvanud vili põllul täiesti ilma harimata, kandes selgeid teri kõrre otsas. Ohakad ja umbrohi puudunud. Vili annud tuhatkordse saagi. Kui aga Aadam ja Eeva paradiisist välja aetud, langenud Jumala viha ka põllu peale. Sellest ajast peale tuleb põldu väetada, vili annab vähe saaki, ohakad ja umbrohi kipuvad alati võimust võtma.
Alguses kasvanud kogu rukkikõrs teri täis. Üks naine tahtnud kord lapse seljatagust pühkida. Ei ole vett ega nartsu käepärast olnud; kiskunud peoga rukkikõrsi ja pühkinud nendega last. Taevataat vihastunud selle üle. Laseb sellest ajast peale rukkile teri ainult latva kasvada (4746).
Ungarlasedki kõnelevad, et paradiisi päevil kogu rukkikõrs teri täis olnud (Dähnhardt, Natursagen I, lk. 214). Venelaste teate järele olnud rukkiterad oasuurused (sealsamas, lk. 264).