Esivanemate ohverdamised/Pühad puud

Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Pühad puud.



Hiied.

Esivanemad ei tunnud mingisugust kividest müüritud, silmapiiri takistavat templit, kuhu oleksid kokku tulnud ohverdama ja jumalat teenima; nende templina esineb looduse hiis, kus jumalus asub, kelle lähedust okste sahin kuulutab. Hiiemetsade ja salude puudusel täidavad nende aset mitmel kohal üksikud hiiepuud.

Hiiemetsast annab ju Läti-Hindrek tunnistust. 1220. aasta sündmusi kirjeldades jutustab ta Virumaa kohta: „Seal oli üks mägi ja sel mäel ilus mets, kus rahva arvamise järele saarlaste suur jumal, Tharapita nimi, sündinud ja sealt Saaremaale lennanud. Üks preester läks sinna ja raius seal tehtud jumalate kujud ja pildid puruks ja inimesed imestlesid, et verd välja ei voolanud“ (XXIV, 5). Hindrek küll kohta ei nimeta, aga see hiis arvatakse Ebavere mäel olnud olevat. Teise korra kõneleb L.-Hindrek hiiest: „sakslased ajasid neid taga külast põlluni, lõid neid mööda põldu kuni nende hiieni (lucum) maha ja on seda nende püha metsa paljude tapetute verega roojastanud (XXIII, 9). Ka Liber Census Daniae kõneleb hiiest, tähendades, et Verklas niisugune olla. Russov oma ajaraamatus (2) ütleb: „Ka on nad mõned salud pühaks pidanud, kust nad ühtegi puud ega põõsast ei julenud raiuda, arvates, et raiuja kohe sureb.“ Hjärn kirjutab oma ajaloos (lhk. 40): „Eestlased on niisama kui soomlased pühaks pidanud metsi ja metsasalkasid, ka üksikuid puid, nõnda et keegi ei tohtinud lehtegi neist võtta.“

Hupel ütleb hiite kohta: „Keegi ei lähe hea meelega nende juurde ega julge oksagi niisugusest pühast puust raiuda ega nii kaugelt, kui puu vari ulatab, maasikaid noppida. Kui mõni sakslane pühas vihas ehk vallatuse pärast pühi puid lõikab ehk raiub, siis värisevad nad (eestlased, lätlased), peaaegu kindla ootusega, et kättemaksmine tuleb. Mõnes pühas kohas on üks, mõnes mitu puud — enamasti kuused; neid on küngastel, lagedal, allikate ääres ja mujal. Talupojad, keda asja väljatulemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnud hea meelega salaja niisugusesse paika. — Niisugustes pühaks peetud hiites käimine ja nende austamine on kangesti ära keeldud. Mõned mõisnikud on nõudnud, et talupojad niisugused puud maha raiuksid, aga kõigi ähvardustega ja manitsustega ei võinud nad midagi korda saata; pidid viimaks ise kirve kätte võtma, et kartlikkudele julgust anda. Villa, vaha, lõnga, leiva ja muude asjade ohvrid on veel tänapäev nende juures viisiks; nad panevad need annid püha paika ehk pistavad puude õõnsustesse. Ka allikad ja jõed saavad ohvrianda. Kui ihu peale kärnad, paised ehk muud sarnased tekivad, ütlevad nad, see tulla kuskilt kohast ehk maast; nad lähevad siis sinna, kus nad viimati istunud, maganud ehk joonud ja kust nad arvamise järele haiguse saanud; sinna kaabivad nad natukese hõbedat rublatükist või naiste kaelarahast või rinnaehtest.“ (Topographische Nachrichten II.)

Muudki ajaraamatud toovad samasuguseid teateid. Vana aja kirikukatsumise protokollid kaebavad tihti hiite austamise üle. Reigi kirikukatsumisel kirjutatakse 19. veebruaril 1641, et seal palju hiisi, sambaid, posta, rista ja kabelid olla, kus ebajumalaid teenitakse. Jõhvist pannakse 21. aprillil 1699 kirja, et seal palju hiisi olla. Iseäranis ilmuda suur ebajumala-teenistus Kuremäel 15. augustil nähtavale, kuhu mitmest kihelkonnast kokku tullakse, isegi Venemaalt (Inland 1857, № 17).

Kõiki hiisi ja hiiepuid üles lugeda viiks liig kaugele. J. Jung nimetab neid oma Muinasaja-teaduses II ja III hulgakaupa. Ülepea võib ütelda, et neid igas vallas mitu oli olemas. Tähendan siia ainult mõne üksiku, tähtsama.

Hiiemetsade poolest oli vanasti Hiiumaa kuulus. Ka lähedal Kassaarel kasvanud rahvateadete järele suur hiiemets, põlised tammed. Hiiemetsa all seisnud pool saart. Esiotsa ei julenud inimesed jalgagi püha metsa pista, aga kui korra siga metsa jooksnud ja siga otsima hakatud, sattunud otsijad hiiemetsa; sest saadik kui metsaskäimise halbu tagajärgi ei nähtud, hakatud sagedamini metsas käima.

Teine tähtis hiiemets Hiius oli Kärdla Hiiesaare küla juures, niisama tammemets. Seal käidi 19. aastasaja keskpaigal veel ohverdamas; isegi suurelt maalt ilmus sinna ohverdajaid. Vanasti kasvis ka Kullamaa kihelkonnas Luistes praeguse Viira talu alal hiiemets, langes aga hilisemal ajal kirveste ohvriks, niisama Leevri mõisa juures, viimse hiiemetsa asemel on nüüd hoostekoppel „hiiekoppel“.

Saaremaal Kärla Pühajõe kaldal kasvis mineval aastasajal veel püha lepp, mille juures ohverdati ja kus abi paluti. Rahvajutu järele viidi see, kes usukommete vastu eksinud ja surmale mõistetud, selle lepa juure palvele. Kui ta seal puu juures süüd kahetsenud ja lepalt andeks palunud, siis antud talle armu, aga kes ei kahetsenud ega palunud, see poodud üles. Nõnda on mitu inimest üles poodud. Et seda puud pühaks hakatud pidama, tulnud sellest, et seal puu otsas korra üht valget lindu nähtud, keda rahvas ei tunnud. Lindu peetud pühaks linnuks, sellepärast pühaks ka puud, kus lind aset võtnud. Pühalepa kirik päris nime pühast hiielepast.

Kus hiis metsana ehk saluna esines, seal oli see tavalisesti tammik, üksikuks hiiepuuks võis aga muidki puid saada. Mõned hiietammed omandasid iseäraliku kuulsuse. Niisugused olid Pühajärve Kloostrisaare, Saaremaa Hirmuste küla, Kodavere ja Kuusalu Tülivere tamm. Pühajärve tamm arvatakse munkade, Hirmuste tamm Tõllu ajast pärit ehk koguni selle istutatud olevat. Tülivere tamm on seest õõnes; 7 meest mahub sellesse õõnsusesse. Tuhala Kataveski hiiekadaka ees võetud vanasti kübar peast, niisama kumardatud Ilumäe niinepuud. Uduvere pärna kuulsuski ulatas vanemal ajal mitmesse kihelkonda. Peale tammede austati hiiepuudena veel saari, pihelgaid, jalakaid, vahtraid, pärni, leppi, haabu, remmelgaid, kadakaid, mändi, kuuski jne., harukorral, nagu Kose Vilamaa külas ja Helme Ummulis toomepõõsast. Jalakatest oli tähtjas puu Kose kihelkonnas Kurena küla ligidal koplis, sellesse hiiepuu õõnsusesse mahtus 4 inimest. Kadakatest on kõige tähtsam Hageri kihelkonna Haiba oma postmaantee ääres, umbes paar jalga läbi mõõta, keeruline. Kadaka keerdusid seletatakse sellega, et sinna 7 kadakast keppi maha pistetud, mis kõik kasvama hakanud ja üheks puuks ühinenud. — Teine sarnane kadakas on Aliste Vana-Karistes Padrikul. Sellest kadakast arvatakse, et kes sellest oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega ja võtja peab oksa tahtmata tagasi viima. Kuulus oli ka Kaelaste ohvri kadakas. — Õunapuude, pirnipuude j.n.e. kohta ei ole ma teateid nende austamise poolest leidnud. Pajusid ei austatud muidugi nende väikse kasvu pärast, aga miks viljapuid hiiepuude hulgas ei nimetata, seda ei teadnud mulle keegi seletada. Vist ei tuntud neid muistsel ajal.

Hiiemetsas ja hiiepuude all käisid inimesed neljapäeva õhtuti palumas ja ohverdamas, ainult ohverdamas aga muulgi ajal. Nagu enne tähendatud, peeti hiiepuid nii pühaks, et keegi neist ei julenud oksagi murda. Mõnes kohas öeldakse, et keeldud nende külge puutuda, kuid teisalt teatatakse, et hiiepuude okstele ometi mõnesuguseid anda pandi, kusjuures tingimata pidi puu külge puudutama. Kreutzwaldi teadmise järele pidi hiiepuid vähemalt korra aastas loomaverega kastetama, peale selle veel tapetud looma värske liha leent puu juurele valatama, et loomad paremini sigineksid (Der Esten, lhk. 2). Kose kihelkonnast teatatakse, et seal õlut mitte ainult hiiepuu juurele ei valatud, nagu mujal tavalisesti tehti, vaid puu otsa visati, kuna õlle raba selsamal päeval loomadele söödeti. Peale selle toodi hiiepuu alla veel mõnesuguseid söögiaineid, isegi kanamune ja raha. Ka viljateri ja meekärgi ei unustatud viia. Raha maeti enamasti maha hiiepuu juure mulla alla. Vändras viidi hiide püha lohku ohvriks tihti ülikondi, just nagu Tõnnilegi.

Mitte ainult puud ennast ei tohtinud puutuda, vaid ka puu alt midagi enesele võtta. Niikaugele kui puu vari ulatas, oli kõvasti keeldud sealt kasvavaid marju võtta (Petri, Estland II, l. 120). Muidu oli kohe nuhtlust oodata. Kreutzwaldi teadmise järele lasksid kütid, kes hiiepuu lehtedega püssi suitsetasid, küll alati märki, kuid neid ähvardas hädaoht, et nende oma püss nende elu võtab (Der Esten, l. 9—10). Ainult haiguste arstimiseks võis hiiepuu lehti ja oksi tarvitada. Niisama oli lubatud hiiepuu alt mulda arstimiseks võtta. Mullaga hõõruti paiseid, nahahaigusi, palet hambavalu puhul j.n.e. Ära minnes pistis annetaja kas hõbetüki, hõbepreesi ehk sõle mulla sisse; vaene kaapis preesi ehk raha pealt ainult hõbevalget mulla peale. Ohverdati aga vaskrahagi.

Hiiumaal suitsetati hiiepuu samblaga haiget. Puu alt võetud mullaga hõõruti paiseid.

Mõnes kohas kadus aja jooksul hiiepuu, aga kohta austati edasi. Nii Virumaal Vihula hiieniidul, kust hiiepuud ammu kadusid, aga edasi ometi ohverdati. Möödaläinud aastasaja 7. aastakümne algusel leidis T. Lepp-Viikmann vanalt hiiekohalt 9 kanamuna, 9 sealiha-tükki, 9 leivatükki, terve looma südame ja looma kopsu, rist peale lõigatud; kõik alles värskelt sinna viidud. Seda tunnistasid ka leiu järele ärakeedetud munad.

Ei või nimetamata jätta iseäralikku ohvrit hiites, kui ka ohver otsekohe hiiele ehk ei olnud määratud, nimelt niisugusel puhul, kui põua ajal vihma paluti. Põlvas mindi põua ajal hiide vihma jäljendama, et siis pärast tõe poolest vihma sadama hakkaks. Üks mees võttis paja ehk püti vasaraga üheskoos, teine kaks tungalt, kolmas pange vett vihaga. Igaüks ronis suure hiiepedaja otsa; pajamees hakkas kõige esmalt vasaraga paja (püti) pihta põrutama. Tungalde kandja lõi tunglaid teine teise vasta ja pange kandja riputas vihaga vett igasse külge. Esimene jäljendas põrutamisega, tagumisega müristamist, teine tungaldega välku ja kolmas vee riputamisega vihma. (I. Hurt, Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen). Müristamise ilma jäljendamise järele tulid kõik pedaja otsast maha. Rahva usu järele järgnes niisugusele teole alati vihm. Maaema oli hiies oma osa ohvrit saanud, taevas võis nüüd vihma asemele anda.

Iseäraldusena tuleks nimetada, et Karula kihelkonnas koguni taimedele ohverdati, selgemini öeldud ohakale. Nimelt hoolitsenud õitselised ja karjased vanasti niisuguse ohverdamise eest, ohakale leiba ja mingisugust jooki, isegi viina juurtele valades. Ohaka ohver mõjus rahva arvamise järele kudagi viisi hunti. Sai ohakas ohvri, uskusid õitselised ja karjased kindlasti, et metsahall nende loomi ei tule tülitama, kuna vastasel puhul susi varsti saaki nõudis.

Uuema aja õpetajad algasid püha sõda hiite vasta. Õpetajate pealekäimisel langes palju hiiepuid kirveterale ohvriks. Võnnus käis 1787 õpetaja B. Sass köster Reudolphiga seltsis Tammekülas püha hiietamme maha raiumas, õpetaja Sass ei pannud ometi Bonifaciusele järele tehes ise kätt hiietamme külge, vaid laskis köstri tamme maha raiuda. Karula kirikumõisa põllul oleva päratu männi — „nõiapedaja“ — mille all palju ohverdati, laskis õpetaja Paslack maha raiuda. Niisama on kirve ohvriks Karula mõisa metsas hiljuti langenud „Rootsi petäi,“ mille all Rootsi sõjavägi lõunat pidanud. Igal pool ei avaldanud õpetajad ometi hiite hävitamises liig suurt agarust; hiiepuud kestsid edasi, kuni ajahammas nad maha murdis (vd. Eesti mütoloogia, l. 239—244).

Nagu eestlased, pidasid soomlasedki vanasti hiisi suure au sees. Soomes ei kehitunud hiite austamine nii üleüldiseks kui meil. Mitmes kohas viidi jüripäeval piimapotid ohvriks pühade puude alla. Püha puu maharaiumise kannul käis õnnetus (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 130).

Soomes hakati kiriku poolt ju vara hiisi taga kiusama. Ingerisse saatis Novgorodi ja Pihkva peapiiskopp Makari 1535 munga Ilja paganuse jälgi hävitama. Ilja tegevusest kirjutatakse, et ta „rahva vanu pruuka kaotanud, pühad hiied maha raiunud ja ära põletanud ja ohvrikivid vette veeretanud. Vanematest ja keskealistest meestest ja naistest ei julenud keegi hiite hävitamisel abiks olla, sest et paha vaim neid varjas. Sest kui keegi neisse (hiitesse) puutus, arvasid nad paha vaimu seda tegevat ja hukka saatvat. Nii suurel mõõdul mõjus neisse paha vaimu kartus. Kui aga preester tuli ja kohti püha veega pritsis ja palve pidas, hävitasid nad pühad paigad, ilma et need oleksid kahju saanud.“ (Suomi, 1848, l. 174—175.) Ingeri rahvas arvas siis hiites paha vaimu asuvat, keda muidugi ohvritega püüti lepitada. Tähendab ju „hiisi“ praegugi veel Soome keeles paha, kurja vaimu. Meil ei ole kindlaid teateid alal hoidunud, missuguseks vanad eestlased hiies asuvat vaimu pidasid; võimalik, et ka kurjaks. Head vaimu ei olnud ju tarvis karta, küll aga paha, ja paha tuli ohvritega lepitada. Paha vaim võis ju selle tappa, kes hiiepuu oksi murdis. Hea vaim ei oleks hiiepuu külge mitteohverdamise nõul puutujat muidugi mitte tapnud.

Ingeri rahva kommetest kirjutatakse veel 18. aastasajal: Seal on küll evangeeliumi õpetajad, aga talupojad lähevad vasta nende tahtmist ühel iseäralisel päeval metsa, määravad hulga puid ära, raiuvad maha, pruulivad õlut ega lahku enne metsast, kui õlu otsa joodud; teevad neist puist tule, panevad nende peale elusa kuke ja põletavad selle. (Das veränderte Russland, l. 51.)

Georgi oma reisikirjelduses ütleb Ingeri rahvast: Kirikud ja pühad pildid esitavad neil tihti ebajumalate pilta; need kantakse ja kingitakse metsa (Beschreibung aller Nationen des russischen Reiches, l. 27). Tingimata tähendab see mets, kuhu pühad pildid viidi, hiiemetsa.

Liivlased austasid, nagu paavst Innocentius III ühes kirjas 1199 ütleb, arbores frondosas = lehtpuid (Origines Livoniae, 205).

Kaugemadki Soome-Ugri sugurahvad tunnevad hiisi. Votjaklastel kannab see nime lud. Nende lud on kas üksik puu, tihti tamm või kuusk, või metsatukk. Sagedasti ümbritseb aed ludi. Kohati seisab ludi all laud; sellele lauale pandi ohvrid. Lud kuulub kas ühele perele, kogu sugule, külale ehk mitmele külale ühiselt. Leidub aga ka ilma ludita külasid. Enamasti hakkasid votjaklased ludi sellepärast austama, et mingisugusest tõbest lahti pääseksid. Kes ludi austas, pidi surmani ludile ohvrid viima ja seda järeltulijatelegi kohuseks tegema. Tsheremisslased ja mordvalased teenivad oma jumalaid niisama hiiesalkades, mida nad keremetiks hüüavad. Mitmed nende keremetid on ühised kogu kihelkonnale, teised aga ainult ühe küla jaoks. Kus mitu keremeti teine teise ligidal, ohverdati ühes ühele, teises teisele jumalale. Mõne korra on keremet külast koguni kaugel kõrvalises kohas, teise korra küla ligidal. Tihti ümbritseb aed keremeti. Aial on mõnes kohas kolm väravat; igast väravast viiakse isetõugu loomi keremeti ohverdamiseks. Keremetil ei puudu laud, kus ohvriliha jaetakse ja süüakse.

Tshuvasslaste keremet tuletab veel enam mingisugust püha koda meelde; seal leidub laud, pingid ja isegi ohvrivakk ehk ohvrikast. Tapetud hooste nahad riputatakse, lakk, saba ja jalad küljes, keremeti puude otsa.

Hiiepuude austamine ja nende all ohverdamine ei ole mingisugune eestlaste ega soomlaste leidus. Ei, hiiekultus valitses laialt paganuse maailmas. Slaavlastest teatakse, et neil hiiemets Romoves oli, kuue küünra jämeduse tammega. Selle püha tamme ümber oli värvilistest rätikutest nagu aed tehtud, tamme juures rippus Perkunosi kuju, mille ees alati püha tuli põles (Kurtz, Mythologie, l. 625). Germaanlaste puudeaustamisest jutustab juba Tacitus. Altarid seisavad hiiemetsas, ohvriloomade pead ripuvad okste otsas (Grimm, D. Mythologie I, l. 57—58). Hiljemini teatatakse, kudas sakslased püha hiietamme austavad, ristiusu kuulutaja Bonifacius aga Geismaris selle tamme maha raiub. Rahvas ootab, et välgud raiuja maha löövad, aga asjata. Karl Suur laskis kuulsa Irmini samba Eresbergis ära hävitada. Puu juurest leidis ta hõbedat ja isegi kulda. Upsala ehitati püha hiiepuu kõrvale hiljemini tore tempel (Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 69—70). Rootslased pidasid Upsala hiie iga puud jumalikuks (Breemeni Aadam, IV, 27). Preestrid ja kuningad pidasid ägedat võitlust hiiemetsade vasta. Padeborni maapäev määras 785 kange nuhtluse neile, kes allikate ääres ja puude all ohverdasid. Kanut Suur (1014—1035) andis Inglismaal kõva keelu hiiepuude austamise kohta. Breemeni piiskopp Unvan laskis hiisi maha raiuda ja neist kirikuid ehitada (Hermann, D. Mythologie, l. 502). Grimm teab, et uuema ajani Saksamaal pühi tammesid tuntakse, mille ümber noorsugu mõne korra tantsib (D. Mythologie I, l. 59).

Ka vanad greeklased ja roomlased tundsid hiiesalusid. Ovidius kõneleb Cerese hiiest Tessaalias ja Egeria hiiest Itaalias, teised jälle hiiest Ateena juures ja veel muist. Ateenlased mõistsid surma selle, kes hiiesalust püha tamme maha raius. Igatahes pidasid vanad kultuurrahvad hiisi pühiks ja austasid neis tihti oma jumalaid (Inland, 1857 № 17).

Palestiinaski austati hiisi ja ohverdati neis. Ju Mooses nõuab nende hävitamist: „Nende altarid peate te maha kiskuma ja nende ebausu sambad katki murdma ja nende hiied ära raiuma ja nende nikerdatud kujud tulega põletama“ (5. Moos. 7, 5). Kohtumõistjate raamat (3, 7) kaebab, et Iisrael Baali ja hiisi teenib. Rehabeami ajal nimetatakse: „Nad ehitasid enestele üles kõrgeid paiku ja ebausu sambaid ja hiisi iga kõrge mäekünka peale ja iga halja puu alla“ (I. Kun. 14, 23). Lühidalt, hiieteenistus on ühine vanale paganuse maailmale.



Rännanud puud.

Greeka ja Rooma mütoloogia on kuulsad moondamiselugude poolest, mille kohta Ovid tähtsa teose kirjutanud. Jumalad moondavad hingelisi, annavad neile endisest kujust hoopis erineva kuju; kes saab loomaks, kes linnuks, kes puuks, kes kellekski muuks. Noormees Hyakinthos moondatakse lilleks, jõejumala Peneuse tütar Daphne loorberipuuks, neiu Myrrha mirripuuks, Phaetoni õed heliaadid paplipuudeks jne. Nii imelikud kui need moondamised ka näidaku, nad leiad vastakõla ometi Eesti rahvausus. Meie ennemuistsed jutud teavad niisama moondamistest kõnelda. Tuttav ju Linda moondamine kiviks. Meeletumate soovidega eit ja taat moondatakse karudeks, mõni inimene libahundiks, mõni koeraks jne. Isegi puudeks moondamist tunneb Eesti rahvausk, aga mitte ainult puudeks moondamist, vaid koguni puude rändamist ühest kohast teise. Niisama kui järved asukohta mõne korra vahetavad, teevad seda puudki. Järvede asukoha muutmise põhjust antakse tavalisesti teada: veesolkimine. Sellevasta tunneb rahvasuu vaevalt puude rändamise põhjust. Enamasti ei teata puude rändamisele minemiseks muud põhjust kui et „puudele ei meeldinud enam vanas kohas“. Veel sagedamini läheb rahvasuu põhjusest hoopis vaikides mööda ehk tähendab, et tahetud hiiekohta ära määrata. Sest kuhu rändav puu seisatanud, sinna tekkinud hiiekoht, seal hakatud varsti ohverdama.

Kuna Greeka mütoloogias moondatud isikud tavalisesti tähtsat osa esitavad ehk vähemalt suuremasse sukku kuuluvad, ei tea Eesti ennemuistsed jutud midagi sarnast oma moondatud isikutest kõneleda. Need langevad täiesti igapäevaste isikute kilda.

Jaagupi kihelkonnas kasvis M. Aija teadete järele veel aasta 20 eest kolm pärna, mis praegusele asukohale rännanud. Õieti tunti Jaagupi kihelkonnas 4 rännanud pärna, kuid üks — Naartse pärn — oli ju ajahambale ohvriks langenud. Rahvasuu jutustab, vanasti elanud 4 õde, kes „hommikumaale läinud paremat põlve otsima.“ Teel jõudnud nad Pärnu Jaagupi kihelkonda. Kõige vanem õde Ann käinud teistest tüki maad ees, Kai ja Mai rännanud kõrvu järel ja kõige enam jäänud teistest maha Riinu. Vee valda Naartse küla juurde jõudes Riinu hüüdma: „Anne, Kaie, Maie oodake, Riinu rüppepaelad rebenesid!“ Kõik jäänud korraga seisma ja moondunud pärnadeks, Riinu Naartse küla juurde, Kaie, Maie umbes 5 versta hommiku poole Vahenurme mõisa põllule ja Ann Uduveresse. Teisend tunneb ainult kolm õde ja kolm pärna. Teisend laseb pärnu ülepea ju pärnadena, mitte inimestena Jaagupi kihelkonda ilmuda. Siiski kannavad need pärnad inimeste nimesid, Riinu, Kai, Mai. Riinu jääb paelte katkemise pärast õdedest maha, õed rändavad edasi. Kai valib enesele Vahenurme asupaigaks, Mai sammub kurvalt lauldes edasi, et õdedest peab lahkuma. Uduvere meeldib talle; sinna jääb ta elama. Igale pärnale hakatakse kohe ohverdama, (vd. Eesti kohalikud muistejutud, 29).

Teist sarnast juhtumist tuntakse I. Biberi teadete järele Järvamaal. Järva-Jaani kihelkonnas, Einmanni vallas, Savalduma küla lähedal kasvis veel aasta 40 eest tee ääres rida vanu pärnasid. Rahvajutu järele juhtunud muiste sel kohal kaks pulmasaja vastamisi. Endised vihamehed peigmehed sattunud tülli, teine tapnud teise ära. Taevataat moondanud tapjad-peigmehed ühes pulmalistega pärnadeks. Puid peeti suures aus, keegi ei puutunud neid. Tingimata tuleb neid endisteks hiiepuudeks pidada.

Mitmes kohas meie kodumaal näidatakse kiva, millest räägitakse, need olla niisugusteks moondatud pulmalised. Jüri kihelkonna Lehmja hiie tammedest kõneleb rahvasuu, need hiietammed tekkinud pulmalistest niisama kui mujal kivid. Laulatuselt tulles hakanud pulmalised praeguses hiiekohas mängima ja tantsima. Tantsu ajal moondatud neid korraga tammedeks. Teisendi järele eksinud pulmalised praegusesse hiiekohta kange tuisu ajal ära. Seal sajatanud nad iseendid tammedeks. Silmapilgul moondatudki neid tammedeks. Kaht kõige suuremat tamme nimetatakse pruudiks ja peigmeheks. Rahva arvamise järele ei kasva tammesid juurde ega vähene kuivamise teel.

Umbes samasugu lugu jutustatakse ka Jüri kihelkonna Kurna Nõmme mändadest. Männiku ligidal leidub 20 väga jämedat mända. Rahvajutu järele moondatud seal Rootsi soldatid mändadeks. Moondamise põhjust ei tunta ometi. Rahva arvamise järele esineda need männad metsahoidjatena; nende mändade maharaiumise puhul hävida mets. (J. Jung, Muinasaja teadus eestlaste maalt, III l. 54—55). Viimne arvamine näitab, et meil siin puuhaldjatega tegemist. Teame ju, et esivanemate usu järele kui just mitte igas puus, siis ometi igas metsasalgas oma haldjas asus, kelle elu puuga ligidas ühenduses seisis. Kurna jämedates mändades uskus rahvas siis läheda männiku haldjad asuvat. Nii kaua kui haldjad oma asupaigas said rahulikult viibida, võis ka männik kasvada, kuna talle vastasel korral hävimine kätte tuli. Meie puuhaldjad tuletavad elavalt greeklaste puude nümpfisid, drüaadisid meelde; neid viimseid hüütakse tihti ka hamadrüaadideks. Greeklased arvasid, et nümpf, drüaad omast kohast nagu puu hingena esineb; nümpfi sündimisel tekib puu ja puu otsasaamisel saab ka nümpf otsa. Nii palju kui mina aru saanud, ei astu haldja ühendus puuga Eestis nii selgelt päevavalgele. Ei selgu küllalt, mil haldjas puus aset võtab, kas taime idanemisel seemnest või alles hiljem. Niisama jääb hämaraks, nagu ju tähendatud, kas just igal puul oma haldjas olemas. Kui õp. N. Aunverdti teadete järele rändavad puud ka selge häälega kõnelenud, tuleb ütlust muidugi nii mõista, et puu haldjas kõneles. Haldjas otsib paremat asupaika ja läheb sellepärast puuga rändama. Rahvas tunneb igapidi enam rändavate puude kui puudeks moondatud inimeste lugusid. Pealegi jääb vahekord nende mõlemate vahel natuke hämaraks.

Rändavatest puudest teab, nagu näha, kõige rohkem Pärnumaa rahvas rääkida, kui ka sarnased lood mujal hoopis ei puudu. Audru kihelkonnas Jõõpre Lavasoo järve kaldal kingu otsas kasvas endisel ajal väike tammik. Rahva arvamise järele olla need tammed taevast tulnud ja sinna kasvama jäänud. Aja jooksul hävis tammik, ainult üks tamm sai meie päivi näha. Tammiku taevase algupära pärast ei või imestleda, et rahvas tammikut pühaks pidas ja seal ohverdas (J. Jung, Muinasaja teadus II, 96—97). Mujal ei ole ma taevast tulnud puudest mingisuguseid jälgi leidnud. Tavalisesti jääb nende esialgne kodukoht tundmataks. Seda võime ka Tõstamaa Seli püha jalaka kohta ütelda. A. J. Ansoni teadete järele kasvanud ta nooruse päevil Seli Veakstekülas Tammealuse põllu ääres jäme, seest õõnes jalakas, mille õõnsusesse 2—3 inimest mahtunud. Rahvajutu järele rännanud see jalakas vanal ajal kusagilt mujalt pragusesse asupaika. Kohe hakatud jalakat kangesti pühaks pidama. Keegi ei tohtinud jalakast oksa murda ega lehte noppida, muidu kardetud kanget karistust. Oksa ehk lehe murdja jäänud kas ise haigeks ehk ta loom saanud otsa. Jalaka juurte all seista suur varandus peidus, kuid võimata olla seda varandust kätte saada. Nagu näha, valvab jalaka haldjas ise seda varandust. Võimalik, et seda varandust jalaka haldja oma varanduseks tuleb lugeda.

Seli rahvas tunneb A. J. Ansoni teadete järele veel teise kohale rännanud puu. See kasvab Killumaa pere põllul. Kuna Veakste küla puud ainult tammeks hüütakse, et ta tamme moodi välja näeb, on Killumaa rännanud puu tõesti tamm. Sedagi puud peeti vanasti väga pühaks. Praegugi usub vanem rahvas veel, et kui keegi selle tamme küljest oksa murrab, murdja loom sureb ehk murdjale mõni muu õnnetus juhtub.

H. Bachsoni teadete järele tuntakse Tõstamaal suurt mända, mis kusagilt mujalt sinna rännanud. Lähemad teated selle männa kohta puuduvad ometi. Pööraveres Jaagupi kihelkonnas tuntakse 13 mända, mis praegusele kasvamisekohale ühel öösel äkisti tekkinud. Männad tahtnud kusagile rännata, väsinud ära, jäänud ööseks Pööraveresse puhkama. Öö jooksul tunginud juured liig sügavasse maa sisse, männad ei pääsnud enam edasi. Rahvas hakkas neid mändi hiiemändadeks pidama ja neile ohverdama. Üht nimetati Liisuks, teist Leenuks. Päikese tõusu pärast ei pääsend nad enam edasi; paelte sidumine viitnud paraja aja. Ajahammas on nende mändade üle ammu kohut mõistnud. Niihästi Pööravere mändade kui mõne muu rändava puu loos esineb paradoks rahvaarvamine: puhkamisel kaotab puu sügavasse mulda sattunud juurte pärast edasiliikumise võimaluse. Kudas võis aga juurdunud puu endisest asupaigast lahkuda ja rändama hakata? Selle küsimuse vastuse jätab rahvas võlgu. Õige vastus selle küsimuse peale oleks: inimene moondati rändamisel puuks, ta ei olnud varem veel juuri maa sisse ajanud. Kuid suuremast jaost rändavatest puudest ei teata, et nad varem inimesed olnud. Seega jääb mõistatus seisma, kudas puud võisid rändama hakates juuri maast välja saada ja puhkama jäädes enam mitte.

Hanila Mõisaküla ja Kukemõisa vahel kasvis möödaläinud aastasajal saar, millest rahvasuu kõneles, see tulnud mujalt sinna. Nagu Pärnu Jaagupi rändavast neljast õest, nii räägitakse sellestki saarest, ta pastlapael rebenenud ja ta hakanud seda kinni siduma. Selle aja sees kadunud teised rändavad puud ta silmist ja ta jäänud sinna kasvama (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 195). Paelte rebenemine annab seega siingi otsuse. Ülepea nõuab paelte rebenemine Eesti mütoloogias enesele rohket tähelepanemist. Kalevi naisel ja neitsil rebenevad põllepaelad, ka Tõllu naisel Piretil. Rändavatel puudel rebenevad niisama mingisugused paelad. Niipea kui rändajad hakkavad paelu siduma, on liisk langenud: puu ei pääse enam edasi. Imelik: ega puul paelu ei ole? Paelte nimetamine sunnib meid oletama, et meil niisugusel puhul puuhaldjaga tegemist, kui ka rahvasuu sellest vaikides mööda läheb. Haldja rebenenud paeltest saaksime puu rebenenud paeltele seletuse.

Lääne-Nigula Palivere „vanadest jumalatest“, jalakatest käib ka jutt, need olla muiste sinna tulnud. Lähemaid teateid tuleku kohta ei ole ma ometi saanud. Igapidi peeti neid puid väga pühadeks ja neile ohverdati tihti.

Vigala Oese koolimaja põllul kasvis mineval aastasajal kõrge kuusk, millest ka räägiti, et seda alati seal pole kasvanud, vaid see korraga sinna tekkinud. Lähemad teated kuuse rändamise kohta puuduvad. Seda kuuske ei peetud pühaks nagu Hanila saarepuud.

Suures-Jaanis Olustveres Õnniste küla juures jalakamäel uskus rahvas vanasti jumalate poolt sinna saadetud hiiepuu olevat. Rahvajutu järele tulnud vanasti korra mitu jalakat ja otsinud kohta, kus jäädavalt aset võtta. Üks neist väsinud ära, jäänud puhkama. Puhates kordub vana lugu: juured tungivad sügavasse maa sisse, jalakas ei pääse enam edasi, jalakas jääb sinna hiiena edasi elutsema. Teised jalakad rännanud jalakamäelt versta maad edasi Õnniste küla juurde hiiekaldani. Sellest kaldast ei pääsnud nad üle, vaid pidid sinna jääma kasvama. Need puud on 6—7 jalga läbi mõõta. Varemalt pidas rahvas neid pühadeks ja viis neile ohvrid. Ükski inimene ei tohtinud neisse hiiejalakatesse puutuda ega lastud ühtki looma nende ligi minna. Hilisemal ajal nähakse sinna hiide isegi Tõnni vakk paigutatud olevat (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 222).

Kodaveres Rannamõisa ligidal kasvab ligi 5 sülda ümber mõõta mitmesaja-aastane tamm, millest rahvasuu kõneleb, et see muiste sinna tulnud. Teiste puudega üheskoos rännates katkenud noorel tammel viisupaelad. Tamm hakanud paelu kinni siduma. Seni läinud teised puud edasi ja tamm pidanud sinna jääma kasvama. Siingi kordub kohalejäämiseks mahajäämise motiiv. — Rahvas jutustab veel, vanasti mingisuguse sõja ajal varjanud kuus meest endid selle tamme õõnsuses. Vanasti käinud õõnsusele koguni hingedega uks ette. Tamme õõnsus oli vaatamaskäijate nimesid täis kirjutatud, teatab M. Sild Avinurmest.

Viimaks tuleks veel paar juhtumist nimetada, kus selgesti hiie rändamisest ei räägita, aga märkide järele seda ometi tuleb oletada. Rakvere kihelkonnas Tõrma küla ligidal seisnud vanasti hiiemäe ligidal järv, mille vett solgitud. Hiis vihastub, puhub korra pasunat, hall sikk ilmub pilve ees hüüdes: „Põgenege, hiis tuleb!“ Rahvajutt kõneleb selgelt järve ärarändamisest, hiie rändamist jääb meil siku hüüu peale toetades oletada. Teisendi järele lahkub Tõrma küla ligidalt jõgi. Selgi puhul hüüab hiis: „Hiis ees, jõgi taga!“ Nii tuleb sellegi teisendi järele oletada, et jõega ühes hiis ära läinud (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 169—170).

Selgemini ilmub hiie rändamine järvega ühenduses Suure-Jaani Annemäele. Solkimise pärast rändab järv hiiega — õigem laseb härgi endid vedada — endisest asukohast praeguse Annemäe kõrvale. Tulekul hüüab hääl hoiatades: „Hoia alt! Hiis tuleb!“ Annemäel kasvavaid hiiepuid hakati kohe pühadeks pidama (Kodused jutud, 10).

Niihästi Rakvere Tõrma kui Suure-Jaani Annemäe hiis ei lahku üksi endisest asupaigast, vaid järvega üheskoos. Iseäraline vaimline side nähakse siin järve ja hiit ühendavat. Üks ei taha ilma teiseta vanas paigas viibida, üheskoos lähevad mõlemad uut kodu otsima.

Hiie vedamisest härgadega teab Torigi rahvas rääkida. Muiste olnud Tori Ore küla all jões saar, kuid sealt veetud see vasta vett härgadega praegusele paigale Pästale küla Irvi talu kohale. Hiietammesid sel saarel peetud väga pühadeks ja käidud neile tihti ohverdamas (J. Jung, Muinasaja teadus, II, l. 70).

Eelmine rahvajutt ei anna selgust, kudas hiiesaare vedamist jõge mööda üles tuleb mõista, õigemini, kudas rahvas sellest aru sai; kas laskis rahvas härgi seda saart jõge mööda ühes hiiepuudega üles vedada, või ilmusid härjad iseäralikkudena kõrgematena olevustena, nagu järvede rändamise loos. Igapidi puudub siin hiiepuudel iseseisev liikumisevõimalus; kas neil liikumise tahtmisegi võimalust olemas, jääb küsitavaks. Need hiiepuud esinevad niisamasugustena kui need puud, mida meie ajal kusagilt välja kaevatakse ja mujale istutatakse.

Puude rändamine tuletab meile puude haldjaid meelde. Kui nimetatakse, et puule endine koht enam ei meeldinud, käib see ütlus muidugi haldja kohta. Haldjat hüütakse vahel ka „metsaisaks“ ja „puukuningaks“ (Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebräuche, l. 146). Puis asuvaid haldjaid meelde tuletades mõistame, miks vana rahvas puid arvas kõnelevat, aga mitte ainult puid, vaid taimigi. Puuraiujat paluvad puud tihti neid mitte puutuda; muidugi mõista tuleb palujaid haldjateks pidada, kes armsast asukohast ei ihka lahkuda. Ainult müristamise ajal otsivad haldjad mitu jalga sügavast puu juurte alt varju (Inland, 1857, № 17, C. Russwurm, Heilige Bäume). A. Liiv teatab V.-Maarjast, et metsajumalad ja head vaimud mõne korra tagakiusatud inimesi puudeks moondanud ja pärast hädaohtu jälle inimesteks tagasi. Sarnaseid moondamise-lugusid pole ma muidu Eesti mütoloogiast leidnud. Tuleb oletada, et keegi Greeka ja Rooma mütoloogiast sarnaseid lugusid kuulnud ja moondamisi pärast Eesti omadena edasi kõnelenud.

Enamasti igal pool teatakse rännanud puudest kõneleda, et neile ohverdatud. Igatahes katsus rahvas puude rändamisega hiitele suuremat tähtsust anda ja neile kuuluva ohverdamise peale iseäranis rõhku panna.



Ehitud puud.

Mitte ainult hiiepuude alla ei pandud ohvrid, vaid ka puude otsa. Alati ei selgu, kas puud, mille otsa ohvrianda pandud, hiiepuud on, kuid vististi tuleb neid niisugusiks arvata. Hiiepuude otsa pannakse paelu, linta, lõnga, riidetükka, linapeosid, preesa, sõlgi ja muud sellesarnast. Ju Olearius kirjutab 1663: „Nad valivad enestele mitmes kohas, iseäranis mäeküngastel mõned puud, laasivad ladvani okstest, mähivad punased paelad ümber; nende puude all paluvad nad oma ebausu palveid ja soovivad soovisid.“

Lääne-Nigula kirikukatsumise protokollis 23. dets. 1645 öeldakse: Ohverdatakse ebajumala ohvrid kivide juures ja puude all, nagu iseäranis herra Buxhövdeni mõisas. (Paliveres), kus kaks puud olla, mille külge inimesed paelu seovad ja riputavad, arvates sedaviisi haigusi parandada ehk muidu õnne saada (Konsistooriumi arhiiv, Inland 1857, nr. 17). Lääne-Nigula Paliveres nimetas rahvas kaht jalakat „vanadeks jumalateks“. Nende austamise pärast kaebasid õpetajad kaua aega. Jäi keegi haigeks, pandi jalakate okste külge paelu; sedaviisi loodeti tervist tagasi saavat (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 199). Edasi teab Russwurm, et Reigis veel 1850 paigu püha haava otsa haiguse puhul ehk muul korral paelu ehk ristikesi riputati (Inland, 1857, nr. 17). Kõpu kabeli juures on vana pärn. „Sagedasti on see puu täis kirjuid linta ja hilpa, mis nad oma riietest võtavad ja naeltega puu külge löövad“ (Osiliana, I. 22).

Hiidlased käisid vanasti teele minnes enne tammele ohvrid viimas. Nad riputasid tamme okste külge siniseid ja punaseid linta, nii et tamm eemalt vaadates üsna hilpudes lehvendas. Võrumaa kohta teatab J. Tamm, et hiiepuu otsa inimese haiguse puhul riideidki pandi ja nimelt selle kehaosa riideid, kus haigus inimesel olemas. Oli pea haige, riputati rätik, tanu ehk müts puu otsa; keha haiguse puhul rätik, vööd; jalgade haiguse puhul sukad, käte haiguse puhul kindad, silmade haiguse puhul käterätik. Tehti niisama kui vahakujude ohverdamise ajal, mil sellekohaseid vahakujusid ohverdati. Isegi palmikuid riputati mõne korra puu otsa, puu alla aga raha. Raha maeti tihti puu juurte alla, et kuri käsi teda ära ei võtaks.

19. aastasaja algusel ehiti Kumara saarel püha jalakat lintidega. Metsas sedaviisi kokkukasvanud puudele, et alt läbi võidi ronida, pandi niisama paelu külge läbipugemise puhul ja loodeti nii tervist tagasi saada. Mitmes kohas lasksid isad niisuguse puu vahelt vananema kippuvaid tütreid tagaspidi läbi pugeda, kes ise seni puud paeltega ja lintidega ehtesse panid. Niisugune puu vahelt läbi pugemine pidi tütrele kosjaõnne tooma. — Vaivara Laagnal Sõmerkaldal kasvas vanasti kolm kuuske, mille okstele tihti paelu ja linta seoti. — Mihkli kihelk. Veltsa mõisa aias kasvab elupuu; sel oli hiljuti veel palju linta ja paelu küljes; niisama leidub Laasma metsas samas kihelkonnas palju pihelgaid lintidega. Naised ja tüdrukud ohverdavad seal tervise kättesaamise pärast.

Räpinas seisis mõnekümne aasta eest veel küla karjamaal suur pihelgas. Selle pihelga juures käis külarahvas iga neljapäeva õhtul palumas oma karjaloomade pärast. Paluma minnes viidi pihelga okstele punaseks värvitud villaseid lõngu, linu ja ka hõbesõlgi, selle järele, kudas kellegi jõud kandis. Need annid seisid seni pihelga okstel, kui nad ära mädanesid ehk mõni nad ööse sealt ära koristas. Niisugusel korral arvas külarahvas, et jumal nende palveid kuulnud ja nende annid vasta võtnud. See arvamine sundis neid pihelgale uusi anda viima.

Jaaniõhtul heideti Virumaal õnnelillede pärg hiiepuu otsa. Õnnelillede seas oli alati sõnajalgugi. Õnnelilled võeti teisel hommikul ära, sõnajala-pärg jäi aga seni puu otsa, kui närtsis (Kreutzwald, Der Esten, l. 2—3).

Hiiumaal Vaemla vallas Mõnnaste külas Nuudi talu maal kasvab suur hiiemänd, millele puust rist otsa pandud. Selle hiiepuu all käis 19. aastasaja lõpupoolel mõnigi vana inimene ohverdamas ja palumas. Mida see puurist tähendab, ei tea teadete andja ütelda. Vist taheti hiiepuule ristiusu kuju anda ja seati ses mõttes puu otsa puurist püsti. Viru-Nigulas oli Ristipaju mäekünkal vanasti püha paju, mille all ohverdati. Hilisemal ajal püüti hiiepajule ristiusu iseloom anda; paju otsa pandi rist üles. Ühest Emaste hiietammest teab Russwurm, et haiguse puhul selle tamme koore sisse rista lõigatud ja puu alla ohvrid pandud. Hanila Koeraküla viherpuule viidi linta, paelu ja soolatopsa; nendega vajutati enne haigeid kohti, nagu maa-aluseid, vistrikka ja paiseid. — Kuusalus seisnud veel 19. aastasaja kolmanda veerandi algusel punaste paeltega, lintidega ehitud ritv (Amelung, Sitzungsberichte d. Gel. Est. Gesell. 1884, l. 187).

Isegi liivlased austasid hiiepuid ja ehtisid neid tihti lintidega. Näituseks leidus neil Autsimoisa maal veel enne sõda püha lõhmus, umbes 60 jalga kõrge. Selle lõhmuse juures käisid niihästi liivlased kui lätlased ohverdamas. Ohverdati tihti kirjuid sukapaelu, mis tikuga puu külge pisteti ja tuule kätte jäeti lehvima. Keegi ei julenud lehtigi lõhmusest ära murda, veel vähem oksa, sest muidu kardeti kanget karistust. Vanasti käidud raskel ajal alati lõhmuselt abi palumas ja tulevikku teada saamas. Aastasajad on seda lõhmust austatud.



Ristiga puud.

Teine jagu puid on ainult ristidega. Ma ei ole jälgi leidnud, et meie rahvas ristidega puid oleks hiiepuudeks pidanud, kuid vististi tuleb neid viimaste kilda lugeda. Palju enam esinevad ristidega puud surnute mälestuse­märkidena. Surnuga puust mööda minnes tehakse rist puu koore sisse, praeguse rahva seletuse järele sellepärast, et surnu sama teed mööda tagasi ei tuleks, kodu käima ei hakkaks.

Kihelkonna kihelkonnas Atla ja Karala tee ääres on männipuude koored rista täis, mõni suur, mõni väike. Mõnel puul nii palju rista, et uute jaoks enam ruumi ei leidu. Surnuaialt tagasi tulijad teevad neid rista, tihti õuemärka juurde lisades. Õuemärkide järele võib talu surnute arvu ära määrata. Tagamõisas ei tehta rista, vaid murtakse noorte puude ladvad ära. Jälle teisal laasitakse puude oksi.

Väike-Maarjas lõigatakse ristteel puu koore sisse matuselt tulles rist. Jõhvis peetakse hobune teel kinni ja lõigatakse rist puu koore sisse. Helme Patkülas on ristikuusk tee ääres mitmekujulisi rista täis. Mõned puu koore sisse lõigatud märgid tuletavad liig vähe rista meelde (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 101—102). Laatres kasvab kirikutee ääres suur pedajas, koor rista täis lõigatud. Surnut pedajast mööda viies lõigati vanasti ikka rist pedaja koore sisse, kodukäija kojutulemise takistamiseks.

Võrumaal, kirjutab Kreutzwald (Der Esten, l. 69), valitseb iseäraline viis, et surnuviijad surnuga ühe puu all peatavad, … mille nad ristiga ära märgivad. Niisugust puud hüütakse virvepuuks. Mujal ei ole seda nime kuulda, vaid puud nimetatakse kas „ristimänniks“ ehk „ristikuuseks“, selle järele, missuguse puu sisse ristid lõigatud. Tavalisesti lõigatakse ristid nende kahe nimetatud puutõu sisse. Risti lõigates rüübatakse viina; see tuletab endist joomaohvrit meelde. Vanasti oli ristide tegemine ühtlasi lõngade, paelte sidumisega puu külge ühendatud. Viimsed esinesid muidugi ohvritena surnutele (Eesti Kultura IV, H. Reiman, l. 152—153). Paistus tee ääres 2 suurt kuuske, ristid koore sees. Need surnute möödaviimise ajal sinna lõigatud. Pärnumaal lõigati mõnes kohas ainult ausa inimese surnuaeda viimisel tee kõrvale puu koore sisse ristisid. Karksis raiuti mõnikord isegi kivi sisse niisugusel puhul rist.

Ühest Setumaa tammest teab Kreutzwald, et selle koore sisse vanasti jumalakuju lõigatud, pärast tehtud ometi kolm risti asemele (Kreutzwald-Boecler, Der Esten, l. 5).

Samasuguseid puid on Lätimaal, Võnnu maakonnas. Ekholis näituseks kasvab tee ääres vana mänd, mille koor kahe sülla kõrguseni ümberringi ristidega kaetud. Lätiski lõikavad surnuaialt tagasi tulevad matuselised risti puu koore sisse, et surnu ei hakkaks kodu käima.

Ristiga puid tunnevad soomlasedki. Tavalisesti on niisugused puud alt tüve poolt okstest puhtaks laasitud, kärsitud, mispärast niisuguseid puid „karsikoteks“ nimetatakse. Karsikodki tuletavad tavalisesti surnuid meelde ja neid valmistatakse matuse puhul. Mõne korra laasitakse puu altpoolt okstest tühjaks ja jäetakse ainult üks ehk kaks oksa kasvama. Karsikoid tehakse Soomes aga ka kellegi esimest korda majas käinud võõra austamiseks. (J. R. Aspelin, Elias Lönnroti Album l. 308, K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto lk. 127 j. e.)

Aasta 35 eest nägin Ingeris Lembala kiriku ligidal niisuguseid mända, mis esmalt laasitud ja pärast maast umbes kolme sülla kõrguseni lauaotsakesi täis naelutatud. Neile lauaotsakestele oli kas risti- ehk mõni muu märk peale tehtud. Kui surnu männist mööda viidi, löödi surnu mälestuseks männi külge laudmärk üles. Ristiga lauatükk arvati surnul kodukäimise tee kinni panevat.

Vanemal ajal oli Soomes igal talul oma püha hiis, karsikko, kus niisama nagu meie hiies mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Nende ohvritega tuletati tavalisesti surnuid meelde. Loomi ja kalu ei ohverdatud iialgi toorelt, vaid ikka toiduna. Niisamasuguseid roaohvrid kui meil Uku vakale ja Tõnni vakale ohverdati, ohverdati Soomes karsikotes surnutele. Muidu lõigatakse karsikko-puusse veel mõnesuguseid märka (Virittäjä II, l. 93—97). Tihti hüütakse niisuguseid ristiga karsikoid ristimänniks, ristikaseks jne.



Sambad.

Iseäralikust hiiest teab Kelchi ajaraamat jutustada. 1698. a. Viru-Jaagupi kirikukatsumise protokollis esineb küsimus: Kas talupojad mõnes kohas ebajumala-teenistust peavad? Vastus kuulub: Peipsi rannas on nad kuskil tammesamba püsti pannud, mille juures nad ohverdavad (Continuation, l. 584). Sambast kõneldakse ka Reigi kirikukatsumise protokollis, kus 19. veebruaril 1641 tähendatakse, et hiites, sammaste, postide, ristide ja kabelite juures hirmust ebajumala-teenistust peetakse (Inland, 1857, nr. 17). Pärnu-Jaagupi kihelkonna kohta tähendatakse 1680. a. kirikukatsumise protokollis, et seal mõned sambad olemas, kus ebausku peetakse (Sirvilauad 1903, J. Kõpp, lk. 15). Martna Riudes on 1642 post, mida keegi ei julge maha raiuda. Mustjalas oli Pangal vanasti puusammas, kuhu kalaõnne pärast ohvrid viidi. Kärla kirikukatsumise protokollis öeldakse: Kiriku ligidal on sammas, müür ümber, kus ka talupojad ohverdavad. Jamajas Türgo külas olnud veel hiljuti Tõnni sambad, mis kohtute poolt ära põletatud (Lipp, Kodumaa kiriku ja hariduse lugu I, l. 255). Lähemad teated nende Tõnni sammaste kohta puuduvad.

Tõenäolisena ilmub, et meil puid sammasteks ei hüütud, vaid tõesti sambaid sammasteks ja neid sambaid austati. Viimast oletamist toetab omalt poolt Kelchi väide, et Peipsi ääres sammas püsti pandud. Kasvavast puust ei oleks Kelch sarnast ütlust tarvitanud.

Keila Murastest teatakse, seal olnud muiste kivist jumal, kelle asemele hiljemini lihtne kivisammas pandud mõisniku poolt; kivisambagi juures ohverdatud edasi.

Ostjaklased ja vogullasedki tunnevad puusammast, mida nad mingisuguseks haldjaks peavad ja millele nad loomi ohverdavad.

Laplased seadsid oma ohvrisamba juurde iseäraliku haralise puu püsti, mida nad „maailma-sambaks“ nimetasid ja arvasid, et Jumal selle samba abil maailma üleval peab. Niisugust maailma-sammast võiti vahel veregagi (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 56). Ohverdamine pidi mõjuma, et jumal ei laseks taevast maha sadada ehk aga ka, et ta võiks maailma toetada ja seda korras pidada, et see ei vananeks ega endiselt kohalt ei nihkuks. Venelasedki kõnelevad Ilja Murometsa loos maailmasambast.

Samba austamine tuletab sakslaste kuulust Irmensäule meelde. Mõned vanad kirjad nimetavad seda sambaks, teised puuks. Rudolf von Fulda seletuse järele oli see taeva alla püsti pandud kõrge sammas, mis kõiki pidi üleval pidama.

Viimaks nimetatud maailma-sammas tuletab omalt poolt jälle vana maailma Heraklese sambaid meelde.

Samba austamine ulatab kaugele Vana Testamendi aega tagasi. Iisraelis austati sambaid. Moosese ajal pidi neid Iisraelis esinema, sest ega Mooses muidu mõnda korda ei oleks keelnud nende austamist. Keelust hoolimata kestis sammaste austamine edasi. Jooramist ja Hiskiast kuuleme hilisemal ajal, et nad ebausu sambad ja hiied ära hävitanud (2. Kun. 3, 2; 18, 4). Teated puuduvad, kas neil mingisugust ühist maailma-sammastega.

Vististi on eestlaste puusammastel mingisugust sugulust maailma-sambaga, kui ka selle väite kinnitamiseks otsekohesed andmed puuduvad. Kaudselt tähistab sinna poole üks kõnekäänd väga vana inimese kohta: „Ega ta ikka või maailma-sambaks jääda!“ Samasugune kõnekäänd esineb Soomeski: „Eihän tuo toki eläne maasammaksi!“ teab Lönnroti sõnaraamat. Aga muidugi kuulub vahel: „Se elää maailman-patsaaksi!“ U. Holmberg oletab (Maailmanpatsas, U. Suomi 1920, keskiviikkokirj. 50), et meie esivanemadki vist niisugust maailma-sammast varemal ajal tunnud, nagu laplased seda meie ajani ja sakslased oma Irmensäules seda tunnevad. Omalt poolt oletan, et enne mainitud sambad niisuguse samba poole tähistavad. Muidugi ilmub vahe niisuguste ja päris maailma-samba vahele; esimesi mitu, viimast üks igal rahval. Maailmasammas pidi rahvausu järele vist meilgi rahvusvahelisena vahendina aitama maailma üleval pidada.

Taeva kohta tuntakse sarnast arvamist meil ja kaugematel põhja rahvastel. Taevas on vana usu järele naela külge kinnitatud; see nael on taeva põhjas ja hoiab taeva kinni. Seda naela hüütakse põhjanaelaks. Kõik tähed ühes taevaga liiguvad põhjanaela ümber. Soomeski tuntakse põhjanaela = pohjannaula ja niisama Lapis = bohinavlle. Laplaste usu järele langeb taevas maha, kui see nael enam ei pea. Skandinaavlastel esineb see nael veraldarnagli nime all. Turanski maakonna samojedlased hüüavad põhjanaela „taevanaelaks“.

Veel mitmed vanad rahvad on peale selle uskunud, et peale põhjanaela maa peal mingisugune tugi, sammas, omalt poolt aitab taevast üleval pidada. Meilgi arvati, et põhjavalgus telgina esinevat taevast lõhub; ei siis ime, kui see telk tuge tarvitab, olgu ka, et see tugi põhjanaelani ei ulatanud, kuid ettekujutuse võim võis seda tuge pikendada, niisama kui luule kivis, puus ja mujal haldjat nägi.

Pühadest puuristidest eelpool ühenduses kirikutega ja kabelitega, niisama kivisammastest.