Eesti uuem mütoloogia/Nelipühi
NELIPÜHI.
Nelipühi peeti vanasti neli päeva; sellest nimi nelipühi. Viimase nime kõrval tarvitatakse veel nime suviste-pühad, sest et need pühad suve peale langevad, aga ka nime meiu pühad, „meiud“ — kaskede tuppa toomise pärast. Meiud tulevad sõnast mai, meiud õieti = mai puud.
Vana rahva arvamise järele ei ilmunud õnn selle majasse, kes nelipühiks maja kaskedega ei ehtinud. Kask kuulus vanemal ajal sarnaste pühade puude hulka, nagu tamm, pihlakas j. n. e. Nelipühiks tuuakse kaski metsast, ehitakse nendega maja seestpidi, ukse esine ja õugi. Juba nimi meiud tuletab meelde kombe võõrast algupära. Tõepoolest tuleb „meiut“ rahvusvaheliseks puuks pidada. Saksamaal astub kaskede kõrvale ka kuusk meiuna; kuusk ehib kase kõrval niisama seal majasid kui jõulu ajal ilma kaseta. Meiude toomine ulatab Indiasse tagasi, kus Shiiva auks puid majadesse toodi. Vanemal ajal ei tarvitatud meiusid mitte ainult nelipühil, vaid ka 1. mail, vähemalt Lääne-Euroopas, iseäranis Inglismaal ja Saksamaal. Inglismaal tuntakse maipuu-pidu juba väga vanast ajast peale. Meiu toomist ühendati iseäraliku pidustusega. Kogu külarahvas, noored ja vanad, läksid kõik hulgani metsa varemalt maharaiutud meiut ära tooma. Meiu ehiti pärgadega, lintidega ja mitmesuguste ehetega ja pandi siis vankrile, mille ette au pärast koguni 4—5 paari härgi rakendatud, kes niisama toredasti olid ehitud. Pidulikus rongis viidi meiu küla vainule, kus pidu tantsuga, mänguga ja lauluga ära peeti.
Umbes niisamasuguse kombe leiame Saksamaalt. Seal oli vanemal ajal üksikute isikute ja kogu küla meiusid. Kogu küla meiu oli iseäranis toredasti ehitud suur puu, mille ümber pidu peeti. Saksamaal sümboliseeriti vanasti looduse õnnistust puu asemel isikuga. Keegi naisterahvas — maipruut ehk nelipühi-pruut — pandi pärjaehte ja kõnnitati mööda küla tänavat. Mõne korra määrati mai- ehk nelipühi-pruudile veel mai- ehk nelipühi-kuningas ehk maikrahv. Mitmes kohas peitsid need mai esitajad endid ära; külarahvas läks neid üles otsima. Maipruudiks valiti enamasti küla kõige kenam, nägusam neiu; siin-seal pakuti maipruut koguni oksjoni viisil välja. Kelle eest kõige kõrgemat hinda pakuti, sai maipruudiks.
Ülepea näeme võõralt maalt, et samad kombed 1. mail ja nelipühil esinevad, nelipühil õieti nende kordumine. Meil ei ole meiude toomist 1. maiks viisiks saanud; ei võinudki saada, sest et sel puhul kask ennast veel kevadisesse ehtesse ei olnud pannud. Isegi nelipühi ajal ei ole ta mõnel aastal ennast suutnud kevadisele pulmapidule valmistada.
Kõik need rohked mai = nelipühi kombed juhivad kaugele paganusesse tagasi. Meil on neist kommetest koguni pisut säilinud. Russovi ajaraamatust (Chronik, 34) teame, et keskajal sarnased maipidud meiegi maal sakste seas väga moes olid; valiti iseäralik maikrahv, kes pidu eest pidi hoolitsema. Niisugustel pidudel pandi mingisugune lind ridva otsa ja katsuti seda lindu ambuda. Mälestus endistest maipidudest säilis Sakalas ja Aliste kundes uuema ajani. Nelipühil pandi puust tehtud lind pika ridva otsa ja siis katsusid poissmehed püssiga „kulli“ maha lasta. Kulli mahalaskja tõsteti hõiskamisega üles ja talle tehti tublid liigud. Mujalt Eestist ei ole enam jälgi keskaegsete maipidude kohta leitud.
Ülepea omandasid meiud vanal ajal oma jao austust. Karistus ootas neid, kes neid ei osanud asjakohaselt hinnata. Nende puudumine majas, õues ja lauda uksel ehk karjaaias võis kui mitte muudele, siis ometi karjale äpardust ehk õnnetust tuua, kuna nende püstitamine neiu aseme veerde neiu meheleminemist edendas.