Eesti uuem mütoloogia/Ristipäev
RISTIPÄEV.
Taevaminemise-päeva hüüab rahvas tavalisesti risti-, ristepäevaks, kuid rahva ristipäev ulatab palju kaugemale kui ristiusu oma. Rahvas tunneb õieti neli ristipäeva, nimelt päris ristipäeva ja kolm ta eelkäivat ristipäeva, mida vahel esimeseks, teiseks ja kolmandaks ristipäevaks, vahel tuule ristipäevaks, linnu-ristipäevaks ja lehe-ristipäevaks nimetatakse. Lehe-ristipäev on neljapäev enne päris ristipäeva, linnu-ristipäev kaks nädalat ja tuule-ristipäev neljapäeval kolm nädalat enne päris ristipäeva. Tuule-ristipäeva nime kannab päev sel ajal puhuvate tuulte pärast, linnu-ristipäeva nime sel ajal tagasitulevate lindude pärast ja lehe-ristipäeva nime puhkevate lehtede pärast. Päris ristipäeva hüütakse ka suureks ristipäevaks. Iga ristipäev seisab enam-vähem paganuse kommetega ühenduses. Kreutzwaldi teadete järele ei juletud vanal ajal ristipäeval toast välja minna. Tuule-ristipäeval ei tohtinud keegi keskhommikuni, linnu-ristipäeval lõunani ja lehe-ristipäeval kogu päeva välja minna ega loomi välja lasta, sest et sel ajal Lapi kurjad tuuled hõlpsalt võisid surma tuua. Kreutzwald tunneb ristipäeva tuule kohta järgmise laulusalmi:
Sõitmas suured risti tuuled, |
(Der Esten abergl. Gebräuche, l. 108.) Tsiteeritud laul on kõik muud kui rahvalaul, ei suuda siis tuulte kohta midagi tõendada. Tuule-ristipäeval ei tohi külvata, — muidu sasib tuul vilja ära ja lambad kaotavad villa.
Ülepea avaldavad ristipäeva ajal nõiad suurt tegevust; seda tegevust püütakse mõnesuguste taigadega halvata. Nõiad viivad kahjutegemise otstarbel võõrastesse majadesse mune, liha, rasva ja muud sellesarnast, käivad võõrad lehmigi lüpsmas, et sedaviisi lehma omaniku piimasaaki vähendada. Ülepea arvatakse, et kui kari enne ristipäeva karjamaale lastakse, nõiad või ja piima lehmadelt ära viivad.
Mõned toovad hommikul ussi, konna ehk siili metsast, löövad maha, panevad kolm viljatera pealuu sisse kasvama. Kui vili valmis, jahvatatakse ära ja antakse toiduga kellelegi inimesele sisse; siis kasvab inimesesse niisugune loom kui tapetud.
Kuna ühed püüavad ristipäeval teistele kahju teha, tarvitavad teised päeva hea saavutamiseks. Veiste künadesse pannakse süsi, tubakat, tuletikka, et loomad hästi sigiksid. Teised matavad neid aineid maha. Haiguse puhul poetakse, look kaelas, aia tugiteiba alt ilma püksteta läbi; nii loodetakse tõbest vabaks päästa. — Hommikul külvatakse põllule liiva, et vili hästi sigiks.
Suurt ristipäeva peetakse nii pühaks, et rohi sel päeval ei tohi kasvada ega inimene puuoksagi murda.
Soomes põletatakse suurel ristipäeval ja nelipühil küngastel „hela tuld“, meil niisugust tuletegemist sel ajal ei tunta. Peale selle peetakse Ritvalas veel iseäralikku helkapidu, mis vist jäänus vanast ohvripidust. Niisugust pidu ei tunta mujalgi Soomes.