Eesti muinasjutud (Kunder)/Rüütli poeg
Rüütli poeg.
1.
Rott ja warblane wõtsiwad nõuuks, ära wõerale maale elama minna. Seletasiwad siis omad kodused asjad ära, maksiwad wõlad ja andsiwad laenatud asjad naabritele tagasi, jätsiwad jumalaga ja läksiwad.
Wõeral maal leidsiwad reisijad ilusa koha ja ütlesiwad teineteisele: „Seie jäeme elama!“
Ja jäiwad ka sinna elama. Tegiwad omale peawarju ülesse ja hakkasiwad põldu järele katsuma.
Wõtsiwad nõuuks, nisu maha teha. Rott kündis ja warblane külwas ning äestas; nõnda tegiwad põllu nisu täis.
Kui nüüd lõikuse aeg kätte tuli, ütles warblane rotile: „Sina oled suurem ja sööd enam; ma ei ole sellega rahul!“
„Teeme terad pooleks!“ ütles rott.
„Ei ole mõetu,“ wastas wärb.
Tegiwad siis ühel meelel otsuseks, et kõik nisu saak pidi tera kaupa pooleks luetud saama. Hakkasiwad lugema ja lugesiwad. Üks tera jäi üle.
Wärb ütles: „Rott, sull teraw hammas, hammusta see tera pooleks!“
„Sull terawam nokk, hammusta sina!“ ütles rott.
Warblane läks hammustama, aga neelas tera kogemata alla. Nüüd algas nurisemine ja sõnelemine mõlemate wahel; wiimaks tõuusis awalik tüli ja taplemine.
Mõlemad waenulised tegiwad otsuseks, abilisi paluda ja sõda pidada. Läksiwad ka abilisi otsima. — Rott leidis metsast wana karu ja palus tema omale abiks ning lubas talle poole osa oma nisudest. Karu oli kaubaga rahul. Warblane leidis imeliku suure linnu, nimega teewits, ja palus omale appi ning lubas talle ka poole osa oma nisudest. Teewits oli kaubaga rahul ja lubas ka tulla.
Teisel päewal oli karu aegsaste platsis ning ei kestnud ka kuigi kaua, seal kuuldi õhus kohinat ja kahinat ja teewits lendas karu kallale.
Esimene kord puutusiwad mõlemate küüned küll walusaste kokku, aga kumbgi ei saanud kahju.
Teine kord tõmbas karu teewitsa seljast käpa täie sulgi maha ning teewits taganes. Kui nad aga kolmat korda kokku jooksiwad, siis tõmbas karu oma tugewate küüntega teewitsa naha ühes sulgedega seljast maha. Teewits puges karjudes kuristikku ning wõit jäi roti kätte.
Rott ja warblane leppisiwad nüüd ilusaste ära ja karu kandis omad nisud metsa koopasse.
2.
Teewits külmetas ja küüritas halasti metsas ja oigas nagu mõni haige inimene.
Juhtus nüüd, et üks rüütel jahi peal teewitsa juure tuli. Teewits palus jahimeest Jumala keeli: „Halasta mu peale! Wii mind oma mõisa ning anna mulle seni süüa, kunni mull suled selga kaswawad! Ma maksan su waewa ja kulu tuhanda wõrra jälle ära!“
Rüütel arwas ka: „Saan ometi näha, mis ime lind ta on ja mis ta mulle siis maksab! Wiin ta peale koju.“
Rüütel tõi ka teewitsa koju.
„Mis sa siis sööd?“ küsis rüütel kodus.
„Anna mulle igapäew üks nuum härg!“ wastas teewits.
Anti ka igapäew linnule nuum härg ette, kelle ta kohe ära sõi, nagu oleks see mõni hiireke olnud.
Härjad saiwad otsa. Rüütli proua pahandas ja ütles: „Mis sa temast toidad! Nüüd on meie kallid nuumhärjad tall kõik söödud; tapa ta ära! Wii metsa, lase püssiga maha!“
Kui teewits seda nõuu rüütli suust kuulis, palus ta jälle: „Anna mulle ometi üks kanagi päewaks! Näed isegi, et mull weel sulgi seljas ’pole; kuhu ma nii lähän!“
Rüütel halastas ka waese looma peale ja andis iga päew temale kana roaks.
Kanad saiwad otsa. Rüütli proua pahandas jälle: „Mis sa temast toidad! Nüüd meie kallid kanad tall kõik söödud; tapa ta ära! Wii metsa ja lase püssiga maha!“
Teewits aga palus jälle haledaste rüütlit ja ütles: „Anna mulle ometi üks kana munagi päewaks! Näed isegi, et mull weel kõik suled seljas ’pole, kuhu ma nii lähän!“
Rüütel halastas ka seegi kord waese linnu peale ja andis talle igapäew ühe kanamuna roaks.
Kana munad saiwad otsa. Rüütli proua pahandus oli aga seekord nii suur, et rüütel teewitsa metsa pidi wiima. Aga nüüd oliwad ka linnul kõik suled jälle seljas ja ta ütles rüütlile: „Nüüd ei taha ma su käest enam midagi! Istu mulle selga ja tule palga järele!“
Rüütel istus linnu selga. Mõlemad tõusiwad ülesse pilwede alla ja sõudsiwad ikka edasi põhja poole.
Lendasiwad üle suure metsa. Lind kadus korraga rüütli alt ära ja õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta puie sekka ehk otsa oleks kukkunud, oli lind jälle tall all ja tõuusis uuesti kõrgelle. Lendasiwad nüüd üle suure linna ja kõrgete tornide. Jälle kadus lind rüütli alt ära ning õnnetu mees nägi haua silma ees. Aga enne kui ta tornide otsa oleks kukkunud ehk majade harjal surma saanud, oli lind jälle tema all ja tõuusis uueste kõrgelle.
Lendasiwad nüüd üle ilmatu suure mere. Lind kadus korraga rüütli alt jälle ära ja õnnetu mees nägi omal märja haua silma ees olema. Aga enne kui ta lainete sülle oleks kadunud, oli teewits jälle tema all ja mõlemad tõuusiwad uueste kõrgesse õhu teele. Lehwisiwad nüüd ülewal hulga aega üle mere ja linna jälle edasi ja tagasi, kunni teewits suure metsa äärde maha lendas.
„Nüüd saad sa oma palga kätte!“ ütles lind.
„Aga mikspärast sa mind niimoodi hirmutasid ja surmatasid?“ küsis rüütel.
„Just niisamuti olin mina kolm korda sinu juures surma suus, kui su abikaasa sind sundis, püssiga mind maha laskma. Nüüd tead sa ka, kui suur minu hirm seekord oli.“
Siis andis lind rüütlile weikese karbikese ja ütles: „Siin on su heateu palk. Ära seda karbikest mitte enne lahti tee, kui sa oma mõisa piiris oled!“ Ütles neid sõnu ja tõuusis kohisetes lendu ning oli pea rüütli silmist kadunud.
Rüütel silmitseb ja sõrmitseb kingitut karbikest ja mõtleb: „Ei tea, mis siin sees peaks olema!“
Pistab karbikese tasku, lähäb edasi. Aga himu tuleb uueste peale — mees wõtab karbikese jälle wälja ja mõtleb: „Ma teen ta õige lahti!“ Linnu noom aga tuli õigel ajal meelde ja keelis jällegi teu ära.
Rüütel läks edasi, aga himu, karbikest lahti teha, läks ikka suuremaks.
Wiimaks wõttis ta kingituse kätte ja ütles: „Olgu mis on, ma teen ta lahti!“
Ja tegi ka karbikese lahti. Sellsamal silmapilgul weeris karbikesest kuld kerake wälja ning lautas end rüütli silmade ees suureks kuldlinnaks laiale, mis kui tuli päikese paistel säras ja hiilgas. Nüüd alles nägi mees ära, mis kahju ta oma lapsiku uudishimu läbi saanud. Kes linna weel karpi jõuudis ajada!
Rüütel wihastas ja pahandas oma teu üle ning tuline kahju kiskus tall pisarad silmist wälja, aga mis see aitas?
Kui ta nüüd nõnda kahetses ja nuttis, tuli wana hall mees metsast wälja, astus tema ette ja küsis: „Mis sa muretsed, wõeras mees?“
Rüütel rääkis wanamehele oma õnnetuse ära ja kahetses uuesti oma kerget meelt.
„Mis sa mulle lubad, kui ma kuld linna jälle karpi ajan?“
Rüütel ütles: „Nõuua mis sa tahad, kas wõi pool kuldlinna!“
„Anna see mulle, kellest sa ise kodus ei tea, siis täidan kohe su soowi ära!“ ütles wanamees.
Rüütel mõtles ja mõtles: mis see ometi peaks olema, kellest ma ise oma kodus midagi ei tea? Wist on mõni tühi-tähi asi; olgu peale! ja ütles: „Annan selle sulle, kellest ma kodus ei tea, aja aga kuldlinn karpi!“
Wanamees ütles: „Hea küll! Meest sõnast, härga sarwist.“ Wõttis karbikese, pööris rüütlille selja, tegi mõne sala tembukese ja ütles siis:
„Weere, weere linnakene,
„Weere kokku kui see kera!“
Kuldlinn jäi ikka wähemaks ja wähemaks, kunni ta kuldkerakesena jälle karpi weeres. Wanamees andis karbi rüütli kätte ja läksiwad siis mõlemad mõisa poole, rüütel oma suure rikkuse karbikesega ja wanamees oma palga lootusega.
Kodus.
3.
Kodu jõuudes leidis rüütel ilmamaa ime eest. Tema oli täitsa seitse aastat reisil olnud. Kohe peale äraminekut oli Jumal prouale noore poja kinkinud, kes nüüd juba seitsme aastane jõmsikas oli.
Nüüd alles sai waene mees aru, mis kawala kauba wõeras temaga sobitanud. Küll palusiwad isat emat, et wõeras muud tasumist wõtaks, kas wõi poole mõisat; aga teine ei kuulanud sest midagi, waid nõuudis aga oma palka kätte.
Suure palumise peale jättis wiimaks wõeras mees poja seitsmeks aastaks wanemate juure; tegi aga ära minnes tõsise näu ja ütles: „Kui ma jälle tulen, ärge siis mind oma palumistega ja muu palga pakkumistega enam tülitage!“
Seitse aastat läksiwad wanematel nii ruttu mööda, nagu oleks nad seitse nädalat olnud, ning lahkumise päew jõuudis kätte.
Noor rüütel oli aga südi ja julge poiss ning ütles: „Ärge kartke midagi! Ma lähän hea meelega isa lubamist täites wõera mehega kaasa. Küll jõuan jälle koju; aga hoidke kuldkarbike seni paigal.“
Ühel päewal seisis ka wõeras mees õue wärawas ja nõuudis oma palka.
Noor rüütel jättis wanemad terweks ja läks wõera mehega teele.
Käisiwad hulga maad ära ning jõudsiwad wiimaks pimeda kuristiku suhu. Sammusiwad ikka edasi ja edasi, kunni suur ja lai jõgi wastu tuli. Wõeras mees rääkis mõne sala sõna, kellest noormees aru ei saanud, ning silmapilgul oli ilus sild jõel peal ning mõlemad läksiwad peatamata edasi. Jõudsiwad nüüd suure peresse: hooneid ja keldreid ja koopaid ja urtsikuid nähti siin enam olema, kui noore mehe mõisas kodus. Rüütli poeg sai otsekohe aru, et tall jõuuka ja nõuuka mehega tegemist oli. Astusiwad wanamehe elumajasse. Siin silmas noor rüütel ilusa neiu, kelle sarnast ta enne weel kuskil ’polnud näinud.
Wanamees ütles noorele mehele: „Täna puhka reisi wäsimust, aga homme hakkad tööle!“ Lames siis ise woodisse ja norskas peagi, et seinad wastu põrkasiwad.
Õhtu widewik oli kätte jõudnud ja tütarlaps seletas nüüd noorele mehele ära, kuhu teda oli toodud. Ta ütles: „Siit ei ole keegi elaw hing enam tagasi peasenud, ega sinagi enam ei pease. Meie oleme põrgu peres! Sinu päraline ei olnud keegi muu, kui wana Sarwik ise.
Noor mees ehmatas küll esiotsa ära, aga peagi julgunes ta jälle ja küsis: „Kas siit siis ära põgeneda ei wõi, kui wana Sarwik üle määra halb on?“
„Kulla noor mees! Wana Sarwikul on wiledamad tallad kui tuulel ning sinu kodu on siit nii kaugel, et seitse aastat ära kulub, enne kui tee otsa saab. Üksi wanamehe nõiduse wägi wõis lühikese ajaga sind seie tuua,“ wastas neiu. Noor mees jäi kurwaks ning kahetseski nüüd juba, et ta kodust nii kergel meelel oli ära tulnud. Neitsi aga ütles: „Ära muretse nii wäga palju! Kui ma wõin, küll ma sind aitan. Aga hoia, et sa wanamehele meie tutwust ei awalda, muidu oleme mõlemad kadunud!“
Rüütli poeg heitis küll woodisse aga uni ei tahtnud ega tahtnud silmile tulla, sest ilus tütarlaps ja kallis kodu ei läinud noore mehe meelest. Alles südaööl uinus ta magama.
Wanamees ärkas teisel päewal õhtu eel ülesse; nõuudis siis noore mehe enese ette ja ütles, weikest kotikest tema kätte andes: „Säh, siin on odrad! külwa nad maha. Wili saab ruttu kaswama ja walmima. Siis lõika ja puhasta ta ära, tee linnaksed ja pruuli mulle homme hommikuks kannu täis wärsket õlut walmis!“
Poiss ehmatas ära, nagu oleks peremees teda juba praegu tahtnud ära tappa; läks näust walgeks, nagu lubjatud sein. Wanamees pööris end woodis aga teise külje peale ja uinus uuesti magama.
Waene rüütli poeg rääkis nuttes oma südame walu neitsile; näitas tera kotikest ja lisas juure: „See on minu surm!“ Neitsi aga ütles: „Ära karda, noor mees, see töö ei olegi nii suur, kui sa arwad! Mine õhtu pimedas wanamehe waimu talli ukse ette ja ütle: „Waimud wälja! Wili maha ja õlu kannu!“ Mine homme hommiku wara ise waatama, küll sa siis näed, mis sündinud.“
Poiss täitis neitsi käsku ja heitis siis puhkama. Kui ta hommiku rehe alla läks, seisis seal tõrss wahutawat õlut täis.
Nüüd täitis ta kannu õllega ja wiis wanamehele.
Wana tegi suured silmad ja pahandas, et ta niimoodi priskest pruukostist ilma jäenud, ja ütles poisile: „Noh, hea küll! Ma näen, sull on üks sala abimees. Aga hoia end, kui sa mitte hommseks suurest jõest silda üle ei tee, kelle mõlemates otsades õunapuud walmite õuntega kaswawad! Ma tahan jälle inimeste sekka jalutama minna.“
Poiss ehmatas nüüd weel enam ära, kui eile, mida nähes aga wanamehe salarõõm tõusma nähti.
Kui noor mees neitsile jälle oma uue töö ära rääkis ja selle juures kurtis ja kartis, ütles neitsi: „Ära karda! See töö ei olegi nii suur, kui sa arwad. Mine õhtu pimedas wanamehe metsa äärde ja hüüa:
„Mehed, metsast wälja,
„Ühe suurused ja ühte nägu!“
Siis õpeta neile töö ära ja heida ise rahuliste magama.“
Teisel hommikul oli ilus sild jõe peal ja õunapuud oliwad punaseid õunu täis, nagu külwatud.
Kui wanamees jällegi selle töö äratoimetatud nägi, kutsus ta poisi ja neiu oma ette ja ütles: „Ma näen, et teie üksteist nii armastate ja aitate, sellepärast tulge, kui ma reisilt tagasi jõuan, hommiku wara mu sängi ette, et ma teid paari panen!“
Wanamees läks reisile.
Noore mehe lust ja rõõm oli wana Sarwiku lubamise üle otsata suur, sest kenamat neiut ei arwanud ta kuskil maailmas enam olema.
Neiu aga oli ehmatand ja sai waewalt weel kogeleda: „Küll ma tean, mis see paari panemine tähendab: ära sööma saab ta meid oma woodi ees! Ta on aru saanud, et mina su nõuuandja olen ning nüüd peame mõlemad oma elu jätma!“
Noor mees andis nõuu, otsekohe põgeneda; aga ettewaatlik neitsit ütles: „Ei! Ta saab meile tee peal wastu tulema ja siis ei ole meil enam peasemist loota. Ootame aga seni, kui ta jälle kodus magab, siis katsume, kudas meie minema saame.“
Teisel päewal tuli wanamees aegsaste tagasi ja ütles woodi heites noorele mehele: „Ärge aga homme kaua wiibige, minu woodi ette tulemast!“
Oli nüüd wanamees magama uinunud, ütles neitsit noorele mehele: „Mine, wõta tema woodi peatsist weike taldrik ära ja too seie, aga hoia et sa wanameest ei ärata!“
Noor mees täitis neiu käsu ja tõi taldriku. Neiu tõi õuest kaks karuohaka nutti, andis teise noore mehe kätte ja käskis taldriku peale panna. Ise pani ta oma nutikese ka taldriku peale.
Kes suuremat imet enne näinud wõi kuulnud: Ohaka nutikesed hakkasiwad nõia-taldriku peal nagu inimesed üksteisega juttu ajama.
„Nüüd lähäme!“ ütles neiu ja tõmbas nooremehe kätt pidi järele nagu oleks tall tuli tallade all olnud. Ruttasiwad uuest sillast üle ja ikka edasi ja edasi.
Wanamees ärkas teisel hommikul ülesse, kuulis kambris rääkiwat ja naeratas: „Rääkige aga rääkige, küll ma pea teie suu sulun!“
Kui aga keegi tema woodi ette ei tahtnud tulla, hüüdis ta waljuste: „Lapsed, kuhu teie niikaua jäete? Tulge mind teretama!“
Ei wastanud keegi, muud kui jutu ajamine wältas edasi. Wana kärgatas jälle. Ei midagi! Kärgatas kolmat korda — ei ka midagi Seal tuli talle häkitselt nõia-taldrik meelde. Katsus woodi peatsisse: ei leidnud midagi. Hüppas kui noor mees woodist wälja kambri ja nägi nüüd, kudas kawal neiu teda petnud.
„Järele, järele, lapsukesed!“ kirus wanamees ja andis aga kandadelle tuld.
Seni oliwad noored põgenejad hea tüki teed edasi jõudnud ning õhtu heitis juba maa peale. Tüdruk arwas: „Ma aiman, et wanamees meid taga ajab! Lähäme ööseks seie kuuse otsa magama; maast leiaks ta meid kohe kätte.“
Läksiwad kuuse otsa. Neiu hõbe sõlg läikis aga kuuwalgel kuuse alt jõest wastu, nagu oleks ta seal sees olnud.
Ei kestnudgi kaua, juba kuulsiwad põgenejad maapinda müdisema ning mõne silmapilgu järele oli ka wanamees jõe ääres. Wahtis sinna ja tänna ning kiljatas korraga: „Wai so! Jõkke lähäd sa, neitsikene, mu eest pakku, aga ei mõista oma sõlget kinni katta! Oot, oot tütrekene! Mull on ka jooksul janu kätte tulnud. Joon oja tiremekese tühjaks, küll siis targad teendrid kätte tulewad.“
Wanamees hakkas jooma. Küll söömas ja ohkas, kunni wesi weikese porilombikeseni juba lõppenud oli. Aga sõle wari nähti ka sealgi sees olema. Wanamees jõi jälle. Aga liig weekogu lõhkus häkitselt wanapoisi kõhu ja woolas jälle jõkke. Wana surnud Sarwiku wedasiwad aga lained jõge mööda alla.
Nüüd tuliwad põgenejad jälle maha ja läksiwad edasi. Saiwad ka ükskord, wõi omal ajal, rüütli mõisa. Jällenägemise rõõm oli rääkimata suur. Noor neiu sai rüütli prouaks, ning kuldkarbist lasti nüüd ka uhke linn wälja weereda. Kõik, kes seda rikkust nägiwad, pidasiwad rüütlit kõige jõuukamaks inimeseks maa peal.