Eesti muinasjutud (Kunder)/Kaupmehe tütar ja karjapoiss
Kaupmehe tütar ja karjapoiss.
Ühel põhjatu rikkal kaupmehel oli ilus ja priske tütar, just kui maasikas. Neiu lahkus ja ilu oliwad poiste südamed kõigil pool põlema pannud, kus ta end näitanud. Kaupmees lubas aga oma tütart üksi sellele noorele mehele anda, kell julgust ja osawust oleks olnud, Wanapagana seljast kolm kuldsulge ära tuua.
Küll läksiwad mitu noort meest õnne katsuma, aga keegi ei tulnud enam tagasi.
Seal tuli ka üks waene karjapoiss ja ütles: „Kas lubate mind ka õnne katsuma mina?“
Kaupmees wastas: „Miks ei, pojukene! Jäta aga isat emat enne ilusaste jumalaga, sest see tee, kuhu sa minna tahad, ei ole wast mitte nii libe ja sile, nagu sinu karja tee ja tallermaa.“
Südi karjapois ei hoolinud sellest noomimisest ühtigi, waid läks jalamaid teele.
Marssis pois kuu, marssis kaks, — jõudis kolmandamal suure mere äärde. Mere ääres seisis mere waht oma wenega.
Waht küsib: „Kuhu lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Ole hea mees ja wii mind merest üle!“ wastas karjapoiss.
„Mis sa sinna lähäd?“ küsis waht.
„Niisamuti oma tühja asja asjama!“ wastas poiss.
„Kui sa sinna saad, siis küsi ka järele, kudas ma oma mere wahi ametist lahti saaks!“ ütles waht.
„Hea kül; wii mind aga merest üle, kül ma su palwe ka ära täidan!“
Waht istus wenesse ja wiis poisi merest üle.
Südi karjapois sammus nüüd jälle usinaste edasi.
Jõudis wasklinna alla.
Linna wahid küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otseteed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“ ütles karjapoiss.
„Mis sa sinna lähäd?“ küsisiwad wahid.
„Oma tühja asja ajama!“ wastas poiss.
Nüüd ütlesiwad wahid: „Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kudas meie oma linnale wett saaksime! Juba üheksa aastat on meie kaewud kuiwad.“
„Hea kül,“ wastas poiss, „laske mind aga linnast läbi, küll ma teie asja meeles pean, kui Wanapagana juure jõuan!“
Wahid lasksiwad ka karjapoisi linnast läbi minna ja paniwad siis jälle wärawad kinni.
Poiss sammus usinaste edasi ning jõudis hõbelinna alla.
Wahid wärawas jälle küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“
„Mis sa sinna lähäd?“
„Oma tühja asja ajama.“
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, mis lugu see on, et meie linna wilja puud juba seitse aastat enam wilja ei kanna!“
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui Wanapagana juure jõuan.“
Wahid lasksiwad karjapoisi linnast läbi minna ja paniwad siis wärawad kinni.
Poiss sammus wiibimata edasi ja ei raatsinud kuskil jalgu puhata. Kaasa wõetud leiwapalukest sõi ta käies ja ruttas ikka kiire sammuga edasi.
Tuli nüüd poisile kuldlinn wastu.
Wahid wärawa suus küsima: „Kuhu sa lähäd, sõber?“
„Otse teed Wanapagana juure. Olge head mehed ja laske mind linnast läbi!“
„Mis sa sinna lähäd?“
„Oma tühja asja ajama.“
„Kui sa sinna saad, siis päri ka järele, kuhu meie linna suure wärawa wõti jäenud! Juba seitse aastat seisab wäraw lukus.“
„Küll ikka! Laske mind aga linnast läbi! Pean teie asja meeles, kui Wanapagana juure jõuan.“
Wahid lasksiwad poisi linnast läbi minna ja paniwad siis jalgwärawad jälle kinni.
Poiss aga punus jälle edasi, nagu oleks keegi tema kannul olnud, kes talle hirmu teeks.
Ükskord õhtu eel jõudis karjapoiss Wanapagana talusse.
Wanapagan oli kodunt wälja läinud, muud kui tema naine oli üksi kodus. Naese oli aga Wana omale inimeste seast ära petnud, sellepärast oli see ka inimeste wastu ikka weel sõbralik. Poiss jutustas perenaesele oma asja ära.
Teine wastas: „Raske on küll, sõber, sinu soowisi kõik ära täita, aga katsume ometi! Kui sull elu kallis on, siis ära liiguta kätt ega jalga, pea hingki wahel kinni — muud kui kõrwad olgu sul heaste lahti, et sa mitte sõnakest ei kauta! Astu seie kappi ja pane kõrw wõtme haugu juure! Nii pea, kui wanamees tuleb, siis pea meeles, mis ma sulle ütlesin!“
Poiss puges kappi ja lubas kõik meeles pidada, mis perenaine õpetas.
Ei kestnud kuigi kaua, seal kuuldi ähkimist ja puhkumist, — Wanapagan tuli teelt.
Tuppa astudes hakkas ta haisutama ja nuusutama, nii et tema hinge õhk nagu tuule hoog pingid ja toolid kõikuma pani ja kapi ust nagu paberi lehte painutas. Käritas siis: „Kes siin käinud? Wõeras hais!“
„Ei käinud keegi!“ wastas naene, „sa tulid ise inimeste seast, hais ninasse jäenud.“
„Anna süüa, tee ase ülesse!“ paugutas jälle Wanapagan.
Poiss luuras läbi wõtme haugu ning wõis oma enese silmaga näha, kudas Wanapagan ühe lamba kindsu teise järele ära sõi ning wahete wahel suure kannu täie jooki ühe sõõmuga alla neelas.
Sööma aja arwas karjapoiss terwe tunni wältama.
Peale sööki heitis Wanapagan woodisse; ürikese aja pärast norskas ta, et seinad wärisesiwad. Naene heitis ka wana Tühja juure ja hakkas teda nagu unistates tõukama ja kiskuma ning sonis siis wahele: „Wanamees! Merewaht — tahab — ametist lahti —“
„Üh, — kui ta selle merde wiskab, kes talle sõnume toob, siis on ta lahti,“ wastas Wanapagan läbi une.
Naine unistab ja kawalustab jälle: „Wasklinnas on wee puudus!“
Wanapagan unistab wastu: „Kui nad hobuse, mis neil üheksa aastat luku taga olnud, lahti lasewad, siis wett küllalt.“
Naene jällegi: „Ei wõi, wesi uputab linna ära!“
„Rumalad! Kui hobune kolm korda ümber linna ärakäib ja korra jalaga kaabib, siis jälle kinni!“
Kawal naene unistab jälle: „Wanamees! Hõbelinna wilja puud ei kanna wilja!“
„Miks nad nõia tütre õunapuu alla matsiwad, wõtgu wälja, matku mujale —“
Jälle kawal naene: „Wanamees, kuldlinna suure wärawa wõti seitse aastat juba kadunud!“
„Löögu kuningas kuld kepiga, kellega ta kolm korda sõjas käinud, suurt kiwi, mis kesk turgu —“
Nüüd tõmbas naene esimese sule wanamehe seljast ära.
„Ai, ai, mis see on!“ karjatas Wanapagan.
„Ei ole midagi!“ wastas naene, „kirbud pahad loomad piinawad.“
Wanamees uinus uueste magama.
Naine tõmbas teise sule.
„Ai, ai, mis see jälle oli!“ karjus Wanapagan.
„Ei olnud midagi!“ wastas naene, „lutikad halwad loomad hammustawad.“
Wanamees uinus jällegi magama.
Kui naine aga kolmanda sule tõmbas, kargas Wanamees waljuste karjudes ülesse.
Naine waigistas jälle: „Heida uueste magama! Ei olnud midagi; nägid ise paha und!“
Petetud Wanapagan laskis end waigistada ja uinus uueste magama.
Karjapoiss oli aga ka wiimse sõnakese tähele pannud, ehk tema süda kül kui haawa leht sees wärisenud.
Naene tõusis ülesse, laskis poisi kapist wälja ja kinnitas talle kõwaste, et ta kuuldud õpetusi õigel kohal pruugiks, muidu wõida talle suur õnnetus juhtuda.
Mere wahile ei pidanud aga poiss enne kuuldud nõuu awaldama, kui waht ta merest üle wiinud ja poiss tema piirist wäljas oleks. „Nüüd aga rutta!“ ütles naene. Pois tänas lahket ja kawalat naist hea abi eest ja ruttamise pärast lubas ta ise muret pidada, et ta Wanapaganaga millgil wiisil kokku ei juhtuks.
Kuldlinna jõuudes laskis karjapoiss end kuninga ette wiia ja andis talle hea nõuu teada: „Löö selle kuld kepiga, kellega sa kolm korda sõjas käinud, suurt kiwi, mis kesk turgu, siis on wõtmed käes!“
Kuningas lõi kepiga kolm korda suurt kiwi kesk turgu ja ennäe! — wõtmed seisiwad kiwi peal.
Kuningas tänas karjapoissi ja kinkis talle hobuse ja wankri, kuhu hulk kulda weel peale laduti. Linna rahwas oliwad rõõmsad, et kuningas wärawa wõtmed jälle kätte saanud ning kinkisiwad omalt poolt karjapoisile sedasama wõrd wara.
Nüüd tuli karjapoiss hõbelinna. Läks jälle kuninga juure ja andis targa nõuu teada: „Lase nõia neitsi õunapuu alt wälja kaewada, siis hakkawad puud kohe wilja kandma!“
„Kui nõuu õige on,“ ütles kuningas poisile, „siis saad sa auusat tasumist!“
Kaewati ka nõia neitsi wälja ja wiidi teisse paika.
Wilja puud aga hakkasiwad otse kohe õilema ja linna rahwas arwas, et suur wilja saak loota olla, sest niipalju õilmeid ei olnud nad ilmaski enne puis näinud.
Karjapoisile kinkis aga kuningas hobuse ja wankri ja ladus hulga hõbe wara peale. Teist seda wõrd wara kinkis talle weel tänulik linna rahwas.
Nüüd jõudis karjapoiss wasklinna.
Läks siin jälle kuninga juure ja rääkis talle oma sala nõuu ära:
„Lastagu hobune, mis kuningal üheksa aastat luku taga seisnud, kolm korda ümber linna jooksta ja kui ta ühe korra jalaga kaapinud, siis kohe jälle luku taha wiia. Küll kuningas näeb, et siis wett jälle küllalt saada on.“
„Kui nõuu õige on,“ ütles kuningas, „siis saad sa auusat tasumist!“
Lasti nüüd hobune kolm korda ümber linna ära jooksta ja niipea, kui ta jalaga korra kaapinud, jälle luku taha wiia. Selle peale oli rõõmu kisa ja hõiskamine suur; sest kõik kaewud oliwad jälle wett täis ja wesi magusam, kui iialgi enne. Kuningas kinkis karjapoisile hobuse ja wankri ning laskis sinna niipalju wask wara peale laduda, kui hobune aga wedada ja wanger kanda jõudis. Linna rahwas andis weel teise osa wara, ja nad saatsiwad hõiskamisega karjapoisi minema ning soowisiwad talle head teed ja terwit.
Wiimaks jõudis karjapoiss oma wara koormatega mere äärde.
Mere waht küsima: „Oi sõber, kust sa selle wara said?“
„Tõin kuldlinnast, wasklinnast ja hõbelinnast.“
„Mis eest sa ometi niipalju said?“
„Tõin ju Wanapagana käest head nõuu, kudas kuldlinn wõtmed, hõbelinn õunad ja wasklinn wee kätte saada wõis; anti wara koormad palgaks.“
„Kas sa ka teada said, kudas mina wõiks omast ametist peaseda?“
„Miks ei saanud?“
„Ütle, sõber, mulle siis ka hea nõuu ära, et ma kord siit peaseks!“
„Wii mind enne merest üle, siis ütlen!“
„Ei! Ütle enne, siis wiin!“
„Noh, wii siis mu wara koormadgi enne üle!“
„Wiin küll!“
Waht astus wenesse ja wiis koormad üle.
Tuli tagasi ja küsis jälle nõuu järele.
Karjapoiss aga wastas: „Siin ei maksa see nõuu midagi. Kui ma sulle teisel pool merd ütlen, siis peaseksid sa lahti.
Mere waht palus ja nuias küll weel karjapoissi, aga see jäi oma sõna juure.
Ei peasenud siis ka waht wiimaks kuhugi, muud kui wiis karjapoisi merest üle.
„Ütle nüüd!“ nõuudis mere waht.
„Ei! Lase mind enne maale minna!“ wastas poiss.
Waht laskis poisi maale minna.
Nüüd oli karjapoiss oma piiris ja ütles mere wahile: „Kui sa selle merde wiskad, kes sulle sõnumiku Wanapagana käest toob, siis peased lahti!“
Küll katsus mere waht karjapoisile weel järele jooksta, aga nii pea kui ta sammu piirist üle astus, waus ta ikka jälle põlwini maa sisse.
Karjapoiss tuli aga suure warandusega kodu ja kõik paniwad tema osawust ja julgust imeks. Kui ta kolm haruldast sulge kaupmehe kätte andis, oli see üliwäga rõõmus, et tema soow täidetud ja tütar rikkale mehele saab.
Kolme aasta pärast tegi kaupmees suured ja uhked pulmad ning endine karjapoiss elas nüüd oma ilusa noorikuga mureta ja õnnelikku elu.