Eesti muinasjutud (Kunder)/Waene laps ja talu tütar
Waene laps ja talu tütar.
Waene tütarlaps läks laupäewa õhtu sauuna. Wihtles ja peses wanakesi, mis eest talle mitu kümme korda aituma anti.
Et ta nüüd teisi niipalju aitas, ei saanud ta ise enne lawale minna, kui kõik saunalised äraläinud oliwad. — Kui ta parajalt lawal wihtles, kuulis ta korraga wäljas sauna läwe ees kilina ja kõlina, nagu oleks mitu saksa tõlda ukse ees peatanud.
Tütarlaps pani ruttu särgi selga ja waatas ukse prau läbi wälja.
Wäljas seisis uhke kuld-tõld nelja musta täkuga. Hobustel oliwad kuld- ja hõbeehted ümber; liigutasiwad nad pead, siis kilisesiwad ja kõlisesiwad ehted nagu pulma hobustel.
Tõllast astus aga wälja Wanapagan oma emaga ja kolme pojaga.
Tütarlaps tegi ruttu ristikese saunaläwele ja jooksis ise lawale.
Wanapagan astus läwele, ei tohtinud aga sisse tulla, sest Issa ristike oli ees. Ütles siis wäljast: „Tule nüüd wälja, tütreke; lähäme ära!“
„Ei ole riideid, ei saa minna!“ wastas waene laps.
„Küll lasen kodust riided tuua; ütle, tütrekene, mis sull tarwis!“ meelitas Wanapagan.
Hiir aga õpetas waest last sauna nurgast: „Üksi, üksi, õekene!“
„Ei ole siidi särki selga panna!“ ütles waene laps.
Wanapagana naene küsis poegade käest:
„Kes teist kõige usinam?“
Esimene poeg wastas: „Mina kui tuul!“
Teine wastas: „Mina kui wesi!“
Kolmas aga wastas: „Mina siin ja seal!“
Kolmandat poega käskis Wanapagan koju särgi järele lipata ja ütles:
„Jookse poega, jõua poega,
„Heida jalga enese pärast,
„Naise saad sa nalja pärast!
„Too kodust siidi särki!“
Poeg oli ka silma pilk kadunud. Natukese aja pärast oli mees jälle tagasi ning siidi särk käes.
„Säh, tütreke, siidi särk! Lähäme nüüd,“ meelitas Wannpagan jälle.
„Ei wõi tulla, ei ole kulda körti ümberpanna!“ ütles waene laps.
Wanapagan jälle:
„Jookse poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust kulda körti!“
Poeg oli kui tuul kodus. Kulda kört käes.
„Säh, tütreke, kulda kört! Lähäme nüüd!“
„Üksi, üksi õekene!“ laulis hiir jälle.
„Ei wõi tulla; ei ole kirju wööd wööle panna!“ wastas waene laps.
Wanapagan aga pojale:
„Jookse poega jõua poega,
Heida jalge enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust kirju wöö!“
Poeg pühkis kui tuul minema Oli jälle kui tuul kuldwööga tagasi.
„Säh, tütreke, kuldwöö; lähäme nüüd minema!“ meelitas Wanapagan.
Waene laps aga wastas jälle: „Ei ole kingu jalga panna!“
Toodi ruttu kingad.
Ei tulnud waene laps iialeski wälja, waid laskis ikka, nagu hiir õpetas, ühe ehte teise järele tuua.
Seni aga sai öö juba poole ligidalle.
Nüüd oliwad ka waesel lapsel kõik ehted käes.
Astus saunast wälja, uhketes riidis nagu kuninga tütar; läikis kuu paistel nagu kuld ja hõbe.
„Astu nüüd tõlda, tütreke!“ meelitas Wanapagan.
Waene laps wastas: „Kuhu ma istun? Tõld on tühi!“
Wanapagan wastu:
„Sees on, sees on siidi suled,
Sees on padjad paremad!“
„Ei ole ma harinenud siidi sulil ja pehmeil padjul istuma; tooge heinu tõlla põhja!“
Wanapagan pojale:
„Jookse poega jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Jookse üle Riia Koiwa —
Seal on ilma wööta kuhi.“[1]
Poeg pühkis minema, kui tuul ja oli kui tuul jälle tagasi. Aga sellsamal silmapilgul laulis kukk ja Wanapagan oli ühes naise ja poegadega, ühes tõlla ja hobustega kui maa alla kadunud. Waene laps oli üksi omas kuld- ja hõbeehtedes sauna läwele seisma jäenud. —
Kui talu tütar teisel päewal waese lapse rikkust nägi, ei jätnud ta teda enne rahule, kui teada sai, kust waene laps selle rikkuse saanud.
Tulewal laupäewa õhtul jäi nüüd talu tütar meelega pärast wihtlejaid üksi sauna.
Ei kestnud ka kaua, seal kilisesid ja kõlisesid tõld ja hobused jälle sauna läwel.
Wanapagan sauna läwelt meelitama:
„Tule wälja tütreke, lähäme ära!“
Talu tütar wastu: „Ei ole riideid selga panna!“
„Küll lasen kodust riideid tuua; ütle tütrekene, mis on tarwis!“
„Üksi, üksi, õekene!“ laulis hiir nurgast.
„Mis sa, mudanukk, seal pirised! Pea suu kinni!“ ütles talu tütar hiirele ja hakkas siis Wanapaganale ette lugema:
„Selga tarwis siidi särki,
Ümber tarwis kulda körti,
Wööle tarwis kirju wööda,
Jalga tarwis siidi sukka
Pähä tarwis hõbe pärga.“
Nõnda luges nüüd talu tütar kõik ehted ühe korraga Wanapaganale ette.
Wana aga pojale:
„Jookse poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
Too kodust siidi särki,
Siidi särki, kulda körti,
Kulda körti, kirju wööda,
Kirju wööda, siidi sukka,
Siidi sukka, hõbe pärga!“
Silma pilk oliwad ehted kodust toodud ning talu tütar pidi nüüd Wanapaganatega tõlda astuma ning põrgu peresse sõitma, kus ta Wanapagana poja naiseks sai.
- ↑ Kuhjale tehti enne ja tehakse ka praegugi weel rehaga ring keskpaika ümber, s. o. tõugati heinad ülesse poole, nii et jälg järele jäi, mida „wööks“ kutsuti. „Wööga“ kuhja juure ei tohtinud tulihänd ega keegi muu kuri tulla.