Eesti muinasjutud (Kunder)/Nõia tütar ja waene laps
Nõia tütar ja waene laps.
Wanast elas kuskil kaugel külas kuri nõia moor oma ainsa tütrega. Tütar ei olnud küll nii ilmamaa inetu, aga ilus polnud ta ammugi.
Selle nõia teenistuses oli üks waene piiga, keda kuri sorts, ei tea kas Soomest wõi Wirust, oli warastanud. Aga see piiga oli ilus!
Niisugust neiu ei teadnud wana nõid isegi enam kuskil pool olema.
Nõia moor ei sallinud ilusat kaswandikku sugugi; müksas ja tüksas aga tüdrukukest, kus ta iial mahti sai. Tuli keegi noor mees kord peresse, siis aeti kasulaps koerte sekka, oma lapsele pandi aga siidi särgid selga ja kulda kingad jalga.
Ükskord istus nõia tütar tua läwel ja ketras kuld lõnga, waene kasuõde istus aga läwe kõrwas ja ketras takust lõnga. Seal juhtus uhke kosilane majasse ning nõuudis üht tütart omale mõrsjaks.
„Olgu!“ ütles wanamoor. „Wali siis! oma silm ikka kuningas! Kust sa wõtad: kas läwe pealt wõi läwe kõrwast?“
Mees silmitses neiusi — ei pannud pere tütre uhketest ehtetest midagi tähele — muud kui ütles: „Wõtan läwe kõrwast!“
„See ei ole kellegi walimine!“ ütles wanamoor. „Ega mina omast perest ometi tühja tüdrukut uhkele kosijalle ei anna. Mine see kord kodu ja tule uueste walima!“
Kosilane läks ka kodu.
Kui ta teine päew tagasi tuli, oli wanamoor waese lapse kulda rietesse pannud oma lapsele oli ta aga waese lapse riided selga annud. Waene laps ketras koja läwel kulda lõnga; oma tütar aga istus läwe kõrwas ja ketras takust lõnga.
„Kust sa nüüd wõtad?“ küsis wanamoor, „kas läwe pealt, wõi läwe kõrwast!“
„Wõtan seekord läwe pealt!“ ütles kosilane.
Wanamoor ei peasenud kuhugi enam, pidi sõna pidama, sest kus meest majas ’pole, seal peetakse naist sõnast.
Kosilane sai waese kasu lapse omale ning wiis oma ära.
Pere tütar jäi maha põhendama ja kiruma. Wanamoor aga ütles: „Ära muretse midagi, tütreke! Küll maksame kawalalle kosijalle põlgamise ära!“
Kui nüüd juba hea tükk aega oli mööda läinud, seal kuuldi ka nõia peres, et noorikast olla juba tite ema saanud.
„Nüüd on paras aeg tütreke!“ ütles nõia moor.
„Lähäme nüüd ja tasume oma teutamine ära! Noorikuks saad sa täna muidugi!“
Läksiwad ka mõlemad kasu lapse peresse.
Waese tite ema õnnetuseks ei olnud seekord peremeest kodus. Nõia moor wiskas tite emale hundi naha selga ning see jooksis metsalisena metsa. Oma tütrele aga pani ta tite ema riided selga, andis talle weikese lapse sülle ning läks siis ise jälle ära.
Mees ei saanud petusest esiotsa midagi aru.
Aga weike lapsuke karjus kui pill, niipea kui ebaema ta sülle wõttis; ta käsi oli ju külm ja kõwa, kui kiwi. — Kui ebanaine mehe pead otsis, sai mees ka aru, et see mitte tema õige naine ’polnud. Oma naise käsi oli hell ja tüma, selle naise käsi kõwa ja kare.
Ükskord kõndis lapse hoidja titekesega metsa ääres. Seal tuli korraga hunt metsast, wiskas naha suure kiwi peale — lapse ema walmis. Wõttis lapse, imetas ja jooksis siis jälle metsa; keelis aga lapsehoidjat, mehele sellest rääkimast.
Nenda käis hunt igapäew last imetamas.
Wiimaks rääkis lapsehoidja mehele selle lu’u ometi ära.
Mees sõitis kohe targa juure ja küsis nõuu.
Tark ütles: „Küta aga kiwi heledaks, küll hundi nahk siis ära kõrweb ja küll sa naise siis jälle kätte saad!“
Mees täitis ka jala pealt targa nõuu ära: saatis lapsehoidja lapsega jälle kiwi lähedalle ning peitis end ise põõsasse ära, et asja lugu oma enese silmaga sihtida.
Ei kestnud ka kuigi kaua, seal hüppas hunt metsast wälja, wiskas naha kiwile ning hakkas last imetama. Imetas, imetas, — nuusutas siis ja ütles:
„Nuus, nuus, hais, hais —
Minu nahk põleb!“
Lapsehoidja wastu:
„Ei põle, ei põle!
„Külas kõrwetakse sigu.“
Kui aga imetaja nahka wõtma läks — nahk põlend!
Jäi teine nüüd nagu kohmetanud ja külmetanud seisma! Ei mõistnud enam ühte ega kahte lugeda, — tumm ja tumm.
Küll katsus mees kõik imed ära, aga naine jäi tummiks.
Mees wiis teise kodu ja pani aita kinni. Ruttas ise targa juure nõuu küsima.
Tark nõuu andma: „Mine kodu ja aja hobuselle aida läwe ees tagurpidi tausseid pähä, — aga ikka nii, et naine seda kõik näeb! Niipea kui tall üksi sõnakegi suust wälja tuleb, siis on tall keele paelad jälle lahti!“
Mees tänas tarka hea nõuu eest ning ruttas jälle kodu poole.
Teisel päewal tõi mees hobuse aida ukse ette ja hakkas seal loomale tausseid tagurpidi kaela ajama. Küll ajas ja ajas, aga hobu ei tahtnud puid ees ja patja taga käia lasta.
Naine oli küll kaua aega wait olnud, aga ei suutnud enam waikida, ütles: „Noh, mees, mis sa nüüd teed!“
Oligi jälle endine naine walmis.
Nõia tütrel oli küll süda täis, aga mis ta sinna wõis parata! Ära ei läinud ta aga ka mitte.
Mees läks kolmat korda targa juure nõuu küsima, sest kaht naist ei tohi ju keegi inimene pidada.
Nõid ütles: „Mine kodu, täida suur tõrss tulist keewa wett täis, riputa natuke tuhka wee peale, et üle liiga auuru ülesse ei tõuse! Wiska siis oma sõrmus tõrde ja mõõda naistele jooksu tee ette ning ütle: „kumb teist ennem tõrre kallale jõuuab ja tõrrest sõrmukse seie toob, see jäeb minu perenaiseks.“
Teisel päewal oli tõrss keewa weega walmis ning mees kutsus naised wõitu katsuma.
Nõia tütar ei jõuudnud aega ära oodata, millal sammud luetud ja wõidu jooks algada wõiks; oma naine oli aga kurb ning nuttune, sest ega temal nõia jalgu ju ep olnud.
„Nüüd aga jooksu!“ hüüdis mees.
Oli ka oma naisel õigus: tema ei saanud weel weerandit ette mõõdetud teest ära jooksta, kui nõia tütar juba tõrde hüppas.
Aga nüüd sai ka oma naisel nutust naer.
Nõia tütar tõstis wandudes weel pea weest wälja ning ähwardas: „Ah, sa arwasid minust lahti saada! Ei saanud ühtegi! Minu weike sõrm jäeb aja teiba otsa harakaks!“
Seal lendas harakas tõrrest wälja ning istus aja teibasse. Nõia tütar sai wee tõrres surma; oma kallis kaasa oli peastetud.
Harakas on aga nagu mõni wana nõia piiga, kes ühe talu aja teibast teise talu aja teibasse lendab ning ühte puhku kädiseb ja lobiseb. Kui teda jälle kuulda, siis ütlewad naabrid: „küla’p nüüd jälle mõni tüli tuleb, wõi pahu sõnumeid kuskilt kuulda saame!“