Eesti muinasjutud (Kunder)/Ihnus wend
Ihnus wend.
Ükskord olnud kaks wenda. Teine olnud rikas, teine waene. Rikkal wennal olnud wäga palju warandusi, teda arwatud kõige rikkamaks meheks ümberringis. Aga waesel wennal ei olnud mitte midagi. Toitis end omast käte tööst ning hoidis, nagu teised ütlesiwad, hinge lõngaga kaelas.
Ta oli ka enne sagedaste rikka wenna palwel käinud, aga see oli ta ikka tühja kätega minema saatnud ning teda pealegi weel laisaks ja koristamataks inimeseks sõimanud.
Sest saadik ei näinud mõlemad wennad üks teisi enam palju. Rikas läks ikka rikkamaks ja ahnemaks; waene jäi waesemaks ja waesemaks ning ühel päewal üteldi: „Waene wend on surnud!“
Waene wend oli ka tõeste surnud. Naisel ei olnud mitte riide hilbukestki, mis ta oleks wõinud mehe surnu kehale selga panna. Kirstu lauad sai ta küll naabrite käest, aga riiete pärast wõttis naine ometi südame rindu ja läks rikka wenna armule.
Rikast wenda ei olnud seekord kodus.
Lesk palus wenna naist ning sellel oli hale süda, andis niipalju, kui aga wenna naisel tarwis oli.
Surnud waene wend sai nüüd ilusaste leinariided selga ning heitis kirstu, mis talle poolemehed walmistanud.
Kui nüüd rikas wend kodu tuli ja kuulda sai, et naine tema kadunud wennale surnu ehteid andnud, läks ta wihaseks ja pahaseks, wandus oma naist ja sajatas kadunut wenda. Ei olnud sest weel küllalt; tema istus wankrille ja läks waese wenna majasse. Hakkas siin jälle wanduma ja kiruma, mis hirmus kuulda. Ei olnud sellest ka weel küll; ta astus wenna surnu keha juure ning tõstis ta kirstust ülesse ja hakkas riideid seljast ära wõtma ning kisas ikka: „Need on minu omad! Need on minu omad!“
Aga kudas ehmatas mees ära, kui ta surnut jälle kirstu panna tahtis! Ei saanud teist enam oma küljest lahti! Mis kinni, see kinni!
Ihnus wend pidi elu aeg oma waese wenna keha kaasas kandma.
Hirmus oli see ihnuse palk küll; aga ihnus ise on weel hirmsam.