Eesti mütoloogia/Koll
Koll.
Meie päivil tunnevad lapsed üleüldiselt veel kolli ja konni. Sellega hirmutakse neid pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks.
Rahvasuu tunneb peale laste kollide veel muid kolla, ilma et nende tegevusest rohkem teaks kõnelda. Needki esinevad koledatena hirmutistena, nagu vanakoll = saadan, metsakoll = hunt, merekoll = lohemadu, veekoll = näkk. Kõik need olevused saavad kollideks ometi sõna laiemas tähenduses.
Niipalju kui rahvasuust teateid saadud, tuleb kolli kurjaks, öö, pimeduse ajal ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir ennast päevaajal ei näita. Professor E. N. Setälä oletab, et koll vanasti surnutki tähendanud. See oletamine on tõenäoline, kuid senised andmed ei suuda seda oletamist otsekohe tõendada.
Teated kolli olevuse ja välimuse kohta erinevad. Pärnumaal peetakse kolli pikahambaliseks, pikakarvaliseks koledaks elukaks, teisal aga päris vanapaganaks. Kui ka kolli vahel elukaks nimetakse, ei ole ta ometi mingisugune elukas, vaid öövaim, pimedusevaim, kelle püüd käib kurjategemise peale. Ta silmad põlevad, hõõgavad nagu söed. Sagedasti esineb koll koguni suurena koguna, nagu heinasaad kärmesti edasi lohisedes, puid, põesaid, aedu ja muid vähemaid takistusi teel maha murdes.
Kolli ülesandeks määrab rahvaluule Nemesise töö, kurja tegevuse karistamise. Kurjategemise kohale ilmub koll sagedasti. Mõne teate järele ei anna koll ilmudes kellelegi armu, ka süütumatele, vaid murrab ehk viib ära kõik ettejuhtuvad. Räägitakse juhtumisest, et koll talust kõik peale musta kuke ära viinud. Must kukk võidab saadana ja kõik kurjad vaimud, siis ka kolli.
Meil arvatakse koll tihti suures laanes asuvat.
Kolli tulekul majasse praksuvad seinad ja nagisevad uksed, nii et kardetava vaimu ligiolekut selgelt võib kuulda. Väljas teeb koll liikudes suurt kohinat ja mühinat. Puuduvad teated, kas hõbekuul suudab kolli eemale peletada, nagu muid kurje vaimusid.
Laste hirmutiseks peetakse ka konni, kuid sellest ei teata midagi muud kui et see hirmus, kole elukas ehk vaim olla. Näib, nagu tuleks konni kolli teisendiks pidada.
Kuna meil nii vähe andmeid kolli kohta olemas, püüab prof. E. N. Setälä neid muude Soome-Ugri sugu rahvaste mütoloogiaga täiendada. Soomlastel puudub koll, aga nad tunnevad sõna koljo, mis hiiut, ka suurt elukat tähendab. Eestis tarvitakse ka seda sõna, aga teises tähenduses. Prof. Setälä järele on koll koljost võrsunud, vaimust aga hiiuks muutunud. Koljo kõrval tarvitavad soomlased veel koljumi, koljoi ja koljolaise nime (Finnisch-Ugrische Forschungen, XII, l. 169—183).
Ostjakid nimetavad üht kurja vaimu kuljiks, kes sügavas vees ehk metsas asub ja inimestele püüab kurja teha. Vogulite kul sulab peaaegu meie kuratiga ühte, paneb inimesi varastama, valetama, riidlema, saadab peale selle altmaailmast haigusi ja tapab inimesi. Sürjanite kul viibib vees; ta püüd käib selle peale, et inimesi vette tõmmata ja uputada; ta astub neil meie näki asemele. Siiski tuleb kul mõnekorra veest välja ja otsib enesele koobastes ja urgastes varjupaika. Votjakid nimetavad kuli kiliks. Nende kil tähendab rasket, külgehakkavat haigust, aga ka neid haigusi saatvat, urgastes ja tühjades paikades asuvat kurja vaimu, kes inimestelt ohvrid nõuab.
Kolli tunnevad peale soomlaste enamasti kõik kaugemad Soome sugu rahvad, kui ka vähe muudetud nime all. Seda muudetud nime tuletab meie jõekull meelde. Soomlaste koljo = hiiu ei ole Eestiski päris võeras. Kuusalus Jumida neemel kutsutakse suurt kivivare koljuvareks. Rahvajutu järele tõi muiste üks Kalevi neitsi põlle sees selle kivivare Soomest sinna. Koljuvare tähendab siis umbes sedasama, mis Kalevi vare = hiiuvare.
Kuusalu Virve küla juures hüütakse kõrgemat maanurka Kolju nukaks. Vanasti seisnud seal Kolju kabel, kus Kolju-taadile ohverdati, et see kalasaaki õnnistaks. Kolju-taadist usuti, et ta neid nuhelnud, kes talle ei ohverdanud. Ohvri saaja Kolju-taat sunnib meid selle nime kandjat kõrgemaks olevuseks pidama. Mohni saare ligidal olevat merekohta nimetakse Kolju hauaks. Võimalik, et seda kalaõnnistust andvat Koljut arvati seal hauas asuvat.
Vististi sai meie kollgi vanal ajal ohvrid; vähemalt juhivad mõned iseäralikud nimetused selle peale. Vanasti küpsetati Viru- ja Järvamaal jõuluks „kolli kakku“, mis kogu pühadeaja laual seisis. Sügisel rehepeksu algusel pandi üks vihk, „kolli vihk“ peksmatalt aita, kuhu ta uueni aastani jäi. Mõned kõrred sellest vihust viidi lehmadele piima andmise rohkendamiseks. Teisal võeti tükk liha, „kolli osa“, keedeti sellest karjalaskmise päeva hommikul leent. Seda leent anti kõige pealt karjasele ja ta koerale süüa, lootes, et suvel siis metsloomad karjale kurja ei teeks. Matuseajal valati kannutäis õlut ukse ette maha. Seda õlut kutsuti „kolli andeks“. Kõigi nende ohvrite nimed on kolliga ühendatud. Tuleb oletada, et muiste need ohvrid seisid kolliga lähemas ühenduses.
Professor E. N. Setälä väite järele langeb koll nende väheste kõrgemate olevuste hulka, kes Ühis-Soome ajast pärit; seega võib ta siis pikema eaga kiidelda kui suurem osa muid meie vaimusid.
Viljandimaal nõuab laste hirmutisena kolli kõrval veel mumm tähelepanemist. Õieti tarvitakse laste hirmutiseks kolli ja mummu vaheldamisi. Mumm on karvane, must olevus, elab ahju taga, pimedas nurgas, laudil ehk toa peal. Tuule hulumist korstnas nimetakse tihti mummu kisendamiseks. Muidu ei teata mummu tegevuse kohta midagi lähemat (Eesti Kirjandus 1915, nr. 1).