Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Tont.

Majahaldijast arenes aja jooksul täiesti kurja iseloomuga tont. Wiedemann kirjutab tondi kohta: „Tont näikse kurjade vaimude üleüldine nimi olevat, ega tähenda iseäralikku olevust“ (Aus dem inn. u. ä. Leben, l. 441). Väite esimese osa võiksime veel kudagi õigeks tunnistada, mitte aga teist osa. Rahvas tarvitab, tõsi küll, praegusel ajal tondi nime liig üleüldiselt mõnesuguste vaimude nimetamiseks. Näituseks nimetab Blumberg oma raamatus Kalevipoja kohta tulihända, kratti alati tondiks (Quellen und Realien des Kalevipoeg). Soomlased annavad tondile palju meie tulihänna tööd, moondavad teda tulihännaks, just kui meilgi sarnaseid arvamisi leida (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 96). Soomlaste tondi tegevus on vilja, jahude ja halgude vargusega piiratud. Nagu meil tulihänd majasse tuuakse, tuuakse neil tontki. Meie tulihänna viisi tehakse neil tont.

Rahvas ei tee mõnikord kodukäija ja tondi vahel õiget vahet, vaid ristib kodukäijadki tontideks. Vanapagan kannab rahvasuus sagedasti „vanatondi“ nime. J. Jung nimetab Tõnni vakka ka tondivakaks (Kodumaalt № 6). Veel mõnele vaimule annab rahvas tondi nime. Niisuguste ilmete najal pidas Wiedemann tondi nime kurjade vaimude üleüldiseks nimeks.

Ometigi tähendab tont iseäralikku vaimu, kui ka rahvas tondi nime ja mõiste hulga vaimude peale laiendanud. Tont on meile Rootsist sisse rännanud, niisama ka Soome. Rootslased tunnevad majavaimu, majahaldijat „tomte“. Soomlased on Rootsi „tomtest“ kaks sõna sünnitanud: „tonttu“ ja „tontti“. Tonttu tähendab praeguses keeles sedasama, mis meie tont, tontti aga tühja platsi, ehituseplatsi. Tont elab hea meelega tühjas paigas, tühjis hooneis. Tühi paik ja temas olev vaim sulasid ühte. Hiljemini hakkasid soomlased vahet tegema tondu ja tondi vahel. Majavaim päris enesele tondi nime. Meilgi tähendas alguses tont majas asuvat vaimu, majahaldijat, kuni rahvas võerale elukale luuleehteid juurde lisas, ta tegevust kurja mõttes laiendas, tegevuse ja ta nime kurjade vaimude omaks muutis. Meil tuleb igatahes tondi hilisemal ajal omandatud tähendusest kinni pidada.

Kuna majahaldijas inimesega tavalisesti sõpruses elab, avaldab tont inimesele vaenu; ta püüd käib kurjategemise peale. Ja kui ta mõnekorra lausa ei katsu kurja teha, tahab ta vähemalt ometi hirmutada, kohutada.

Tondi armsamad ilmumisekohad on rehed, kõrtsid, viinaköögid, kirikud, laudid, toapealsed, laudad ja muud tühjad paigad. „Toa taga tonta palju“. Kuna meil tondi asupaigaks enamasti pimedad, tühjad, koristamata ruumid määratakse, antakse Soomes talle mõnekorra koguni puhtaks koristatud tuba, laud sees; laua peale pannakse nende jaoks toitu. Tont ei sallinud, et tuppa muud majakraami kanti ehk et keegi inimene selles toas asus. Meil sellevastu jäävad tondi asupaiguks küll ka tühjad ruumid, kuid nende puhastamise peale ei mõtle meil keegi. Tondid esinevad inimeste ja loomade kujul. Isegi pool inimesena, pool loomana näitab ennast tont: inimese keha, aga elaja pea otsas. Ristteedel ja surnuaedadelgi näitavad nad endid; viimases kohas vahetakse nad kodukäijatega ära.

Tondi ligiolemist märgatakse majas sagedasti ta kolistamisest ja müristamisest. Kolistamise põhjust otsima mineja ees vaikib enamasti kolistamine, algab aga otsija äraminekul jälle uuesti. Uksed ja väravad avavad endid tondi ees, ilma et inimene tonti näeks. Ükski lukk ei pea ust tondi ees kinni. Toas viskab tont mõnegi korra leivad laualt ja kivid keriselt. Nagu spiritistid, panevad tondid majas majariistad, lauad, pingid, istmed tantsima ja keerlema. Tondid esinevad vanemal ajal täiesti spiritismuse esitajatena.

Tondid ilmuvad pea üksikult, pea hulga kaupa tempa tegema. Vahel mängib üks torupilli, teised tantsivad preilide näol. Vahel vihtlevad tondid laval, vahel hüppavad nad aampalkidel. Kirikutes käivad tondid käratsemas, kisklemas, raha lugemas.

Tont kipub tihti inimese elu kallale. Põhjusi ei nimetata niisuguseks kallalekippumiseks. Tondi loomus näikse sellekohasel tujul nõudvat inimest hävitada.

Kardetavast vaenlasest tondist on inimesed alati püüdnud endid vabastada, aga pisut häid abinõusid tuntakse selle vaenlase vastu. Karu peletab tondi majast alati minema, kuid pärast karu äraminekut võib tont jälle hõlpsasti tagasi tulla. Paremini mõjuvad hundid. Need lõpetavad tondi elupäevad täiesti. Paraku raske aga hunta tondi hävitamiseks majasse saada.

Kuke laul kohutab tondi alati minema, ei kaitse aga järgmisel ööl tagasitulemise eest. Mõnus abinõu on neljapäeva õhtul tonti hõbekuuliga lasta. Laskja peab aga julge olema; kardab ta, kaotab hõbekuul mõju. Lammaste raudu vöö vahel kandjale ei julge tont kallale tungida.

Majatontide kõrval tuntakse veel muid tonta, nagu rehetonta, saunatonta, veskitonta, kirikutonta, kabelitontaa, metsatonta, rabatonta, sootonta j. n. e. Sootonta hüütakse mõnekorra palunõiakski. Rehe ja veski, metsa ja soo j. n. e. tontide vahel ei ole mingisugust vahet. Nende asukoht ainult määrab neile nende iseäraliku nime.

Tondi meelitamiseks viidi majarahva poolt tihti ohvrid. Need ohvrid olid tavalisesti puder, piim ja muud road. Neid kanti mõnes kohas iga nädal korra lakka ehk laudile tontide jaoks. Viijad rõemustasid, kui kassid tontidena roa ära olid söönud.

Võru pool astub tondi asemele mõnekorra mustu ehk vana mustu. See tondi sarnane vaim teeb rehtedes oma tempusid ja hirmutab inimesi.