Eesti mütoloogia/Äi, Äijätär ja Tikõ

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Äi, Äijätär ja Tikõ.

Äi tähendab meie igapäevases keeles naiseisa. Lõuna-eestlaste keeles aga on sõna tähendus palju muutunud, nimelt juudaga, kuradiga ühele astmele jõudnud. „Äi teda teed!“ öeldakse niisugusel puhul, mil mujal Eestis „kurat teda teab!“ öeldakse. Ei hakka väike laps õigel ajal käima, arvatakse: lats om äijo kammitsah! Niisama räägitakse hoostest, kui neil kanged esimesed jalad. Vähestest äi ehk äijo kohta käivatest teadetest selgub, et äi kuri vaim on, kes inimesi ja loomi liikumises kinni peab. Võru pool nimetakse saadud kahju viha avalduse puhul „äija kaihuks“ (äijo kaih, ka äijo mureh). Veel kuulukse sagedasti ütlust: Mine äijole! Niisugusel puhul öeldakse mujal tavalisesti: Mine põrgu! Selleski kõnekäänus ilmub äijo kurjavaimuline iseloom.

Võrulased teavad äi, äijo kohta kõnelda, see olla juuda ema. Juudas aga astub lõuna pool kurati asemele. Seega esineb äi, äijo kurati emana.

Äi, äijo kõrvale astub lõuna-eestlaste seas sagedasti äijätär, keda niisama kurati emaks peetakse. Tihti tarvitakse äijätäri nime sõimu- ja vandesõnaks. Teiste teadete järele nimetakse äijätäri ometi juuda = kurjavaimu tütreks. J. Hurti oletamise järele tuleb viimast väidet algupärasemaks pidada, sest et see Soome rahvausu äijätärega ühte läheb (Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen, l. 9—10). Wiedemanni teadmise järele sulab äijätär vana juudaga, kurjavaimuga täiesti ühte, ilmuks siis ainult kurjavaimu teisena nimena. Setukeste teadete järele tuleb äijätär vahel majadesse kurja tegema. Setu lauludes esineb äijo Tooni asemel sinna, kus muidu teisendites Tooni olemas.

Imä iks hoije äijo hobesit,
Mamma kaitsi äijo karja.

Teisal jälle nimetakse manalaste kõrval äijolasi. Äijolane esineb setudel sagedasti kurjategija tähenduses.

Põhja-Eestis on äijätär tundmata, ainult aijatari-heina (scabiosa arvensis) tuntakse. See hein kannab Lõuna-Eestis äijätärihaina nime. Missuguses ühenduses äijätärihein äijatäriga enesega seisab, ei selgu enam rahvasuust saadud teadetest.

Soomlased tunnevad äijö ehk äijä tütart, neiut, piigat, aga ka äijätärt halvas tähenduses. Äijätär ei esine Soomes kurati emana ega tütrena, küll aga kurjana naistesugu vaimuna, kes madusid imetab ja tõbesid sünnitab. Vahel hüütakse teda nõiasõnades: äijätär äkeä akka = äijätär äge moor (K. Krohn, Suomen runojen uskonto, l. 255).

Kui ka Lõuna-Eestis äi, äijä ja äijätär üheks naistesugu kurjaks vaimuks kokku sulavad, tuleb esimesi viimasest tingimata lahutada. Esimene jäägu ikka meestesugu kurja vaimu, äijätär naistesugu kurja vaimu nimeks. Kurja metsavaimu lähenemisel karjale jookseb jänes ta ees ja karjased metsas kuulevad hüüdu: „Äio karile vasta!“ Loomad hakkavad kohe kiili jooksma ja kaovad metsa.

Ida-Eestis on äi ennast veel meelitusenimes äike alal hoidnud, kuna lääne pool sõna kaunis tundmata. Äike astub Ukuga ühele järjele, vähemalt Soome Ukkoga. Nagu Ukko soomlastel, tähendab äike eestlastel müristamist, tõrjub tihti Vanataadi enese eest. Kuna mõnes kohas öeldakse: Vanataat, Taevataat müristab, kuulukse ida pool: äike müristab. Niisama räägitakse äikse vihmast. Äikse nimes on ennast sõna vana tähendus, nagu see Soomes veel olemas, äijä = isaisa, emaisa, taat alal hoidnud, nii siis mitte pahas tähenduses, ehk olgu siis, et müristamist pahaks nähtuseks peetakse. Meilgi tarvitakse mõnekorra sõna äiataat ometi ilma halba tähendamata. Lõuna-Eesti äia, äijä sellevasta ei saa kurjast vaimust lahutada.

Võru pool ja Setumaal tarvitakse kurati tähenduses ka tikõ nime. Me võiksime tikõt vanatigedaks nimetada. Ühe võrulase seletuse järele on „tikõ veei halvem sõna kui kurat; tikõ on inimese hinge vaenlane, aga kurat on nagu aunimi“. Tihti öeldakse Võru pool: võtku tikõ sinu! mil mujal öeldakse: võtku sind kurat! Niisama öeldakse: Oi tikõlanõ! ehk: küll mä täile tikõlõ näütä! = küll ma talle kuratile näitan! Mitmed vanemad keelavad lapsi tikõ nime nimetamast, sest et see nimi liig hirmus olla.

Räpina kihelkonnas on Võu küla ja Leevaku vahel üks auk, mis sügavasse maa sisse ulatab. Rahvas nimetab seda „tikõ tarõ“. Rahva arvamise järele elab seal vanatikõ. Ka olla seal ta suur varandus. Korra läinud üks mees tikõ taresse. Kartes, et kudagi maa all ära eksib, sidunud mees köie enese ümber ja jätnud naise maa peale köie otsa kinni hoidma. Kui meest ei ilmunud, tõmmanud naine köit. Köie otsast leidnud naine siku verise pea. Vanatikõ oli mehe pea otsast ära võtnud ja siku verise pea asemele pannud. Siin seesama nähtus, mis muidu järvede mõõtmisel.

Teisal lõuna pool kannab olevus vanatike ja vanasõke nime. Viimane avaldab vähem halba iseloomu. Wiedemanni teadmise järele on vanatike nais-metsavaim, kes metsaskäijaid püüab eksitada ja marjulkäijate marju laiale pilluda. Jänes on käskjalana ikka ta ees jooksmas. Vanatike tütar tuleb vahel elumajadesse kurja tegema.

Vastseliinas on kaks metsa; üks kannab nime tikekond, teine juudakond.