Eesti mütoloogia/Kurat

Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Kurat.

Kui ka oletud, nagu tuleks esivanemate usundit dualismuseks pidada, ei või me selle oletamisega ometi leppida. Küll astub rahvajuttudes kurjuseprintsiip esimesesse ritta, jah näib, nagu tuleks esivanemate usundit koguni diabolotsentriliseks arvata, sest et kurat, vanapagan nagu kõike enese ümber keerutavaks teljeks moondub, kuid tõepoolest on ta võimus ometi piiratud, ta satub iga päev vastastele vägedele ohvriks. Palju enam tuleb esivanemate usundit animismuseaate kandjaks arvata. Surnutest arenenud vaimud vajutavad kogu elule nagu pitseri peale. Need vaimud avaldavad tihti olude järele paremat ehk pahemat iseloomu, mõnekorra aga ainult paha iseloomu. Iseäranis õelad on kõik elus kurjad olnud isikud, aga ka ohvrita ehk matmiseta jäänud isikud, viimased ometi mitte alati. Niisuguseid vaimusid hüütakse kurjadeks vaimudeks, kurjadeks haldijateks, kuratiteks. Juba kurati nime paljuses tarvitamine tunnistab, et me seda nime ei või pärisnimeks (nomen proprium) pidada, vaid sugunimeks (nomen appellativum).

Neid kubiseb kogu loodus täis; ühtelugu kuuleme, et kuri vaim otsa saanud, kuid silmapilk esineb meile jälle teine.

Eestlased tunnevad hulga mitmesuguseid kurja vaimu nimesid, nagu vanapagan, vanapoiss, vanajätis, vanatühi, vanatige, vanakonn, vanakoll, vanakõhn, vanamust, vanapõmm, vanasinder, vanaõelus, vanakuri, vanapaha, vanatont, vanakoll, vanapoger, vanareo, vanajüts, vanajäts j. n. e. Neile sõnadele ette lisatud „vana“ tahab mõiste täiust, kvintessentsi, kuulutada; näituseks pagan tähendab kristlaste vastandit, aga vanaga kokkuliidetult kõige täielikumat paganat, kurja vaimu, kuratit. Niisama on poiss iseenesest ilmasüüta sõna, enamasti ka vanaga ühenduses, kuid pärib enesele ometi veel kõrvalise tähenduse, tähendab poissi, kes paha tegemise poolest kõigist poistest üle käib, nii siis kurja vaimu. Sedasama viisi sihivad muudki ülesloetud vanaga ühendud sõnad sellesama tähenduse poole.

Peale selle tarvitab rahvasuu kurja vaimu nimetamiseks veel muid nimesid: paharett, kõhnrett[1], pärgel, põrgel, põrguline, maailma hulgus, saadan, purask, sarvik, kurat, juudas j. n. e. Kas nimi juudas Juudas Iskariotilt laenatud, jääb küsitavaks. Leedu keeles tähendas Juudas musta ja Läti keeles Johds saadanat; võimalik, et eestlased nime juudas leedulastelt ehk lätlastelt kokkupuutumisel laenanud.

Kuna kirumisesõnana kurat rahvale kangesti meeldib, mõnel iga kolmandana sõnana suust vulksatab, ei tarvita ennemuistsed jutud hea meelega seda nime, vaid selle asemel enamasti „vanapagan“ ehk muud sellesarnast ehk lihtsalt „kuri vaim“. Jutustamisel hoidis vanem rahvas niisama kurati nimetamise eest, nagu hundi, karu ehk muu sarnase kahjutegeva looma nime õige nimetamise eest, selle asemel alati mõnda ilusamat, süüta nime suhu võttes. Kui ka mõnekorra niisugune mulje saadakse, nagu oleks kurat kõigi ülevalnimetud nimede kandjate peaperemees, on see ometi illusioon.

Alguses puudus sõnal „kuratil“ halb maik. Nagu Dr. J. Hurt näidanud, tekkis „kurat“ sõnast „kura“, mis pahemat, vasakut poolt tähendab, näituseks kura käsi. Sõna tüvi „kura“, mille juur „kur“, tähendas esiotsa kohta, mida me pahemaks pooleks nimetame. See pool on inimese loomus nõdrem pool, näituseks „kura käsi“ = nõdrem käsi. Sellest on „kurale“ maik juurde tulnud, et ta nõtrust, pahemust tähendab. Samm edasi ja „kura“ kohta tekkis arvamine, et „kura“ pool paha, kuri, õnnetu on. Sõnast kura tekkis liitmise läbi kuri, kurja = kura. Selle liitmisega omandas sõna enam mõttelise, vaimlise tähenduse. Edasi liideti „kura“ sõnale „ti“ ehk „t“ juurde ja nii tekkis „kurat“. Prof. L. Kettuse järele on kurati algupärane sõnakuju „kurjatti“. Lõpp tähendab J. Hurti väite järele tihti olevust, kes seda enese juures ilmutab ehk eneses varjab, mida sõna tüvi kuulutab. „Kurat“ on siis see, kes kural, pahemal, õnnetumal poolel on, ehk kes kahjuga, õnnetusega ümber käib, halba, kahju, kurja teeb, lühidalt, kes kuri vaim on.

Viimasel ajal on teine kurati nime seletus poolehoidjaid hakanud leidma. Selle järele on nimi täieline ristiusu kingitus, alles ristiusu toojatelt päritud, Ladina keelest laenatud. Kurat tähendab Rooma-usulistel hingekarjast. Tuntakse kuratvaimulikka mehi; need on enamasti niisugused preestrid, kes kellegi ülevaatuse all hingekarjase ametit peavad. Ristiusuga ilmusid meie maale niisugused kurathingekarjased, preestrid. Rahvas kuulis alati nende nime, kuid aja jooksul omandas nimi enesele teise, — praeguse, halva tähenduse, õigest hingekarjasest sai väär hingekarjane, hingede püüdja.

Kurat ei ole ju ainus sõna, mis tähenduse muutnud. Tuletaqem teist Ladina sõna sanctus = püha meelde. Sest sai Eesti keeles „sant“, mis kerjajat ja vigaste ehk puuduvate kehaliigetega isikut tähendab. Jumalast Perkunos’est tehti põrgu, muuk omandas rahvaluules röövli tähenduse. Kõigi nende ja muude sarnaste tähendust muutnud sõnade eeskujul ei seisa võitmata takistusi teel kurati sõna tuletamisel Rooma-usuliste kuratist. E. Virgo tõendab, temagi saanud Itaalias elades selle kindla mulje, et meie sõna kurat laen katoliiklastelt.

Muidu oleks viimane seletus õige kena, kui ajalooliselt meil selle sõna tarvitamist võiks tõendada.

Saaremaal kannab vanapagana või kurati poeg nime „Kurit“, vanapagana naine aga nime Pabiloona. Viimne nimi muidugi piiblist pärit, kus Johannes Paabiloni hoorade ja kõigi hirmsate asjade emaks nimetab ehk teisal kurjade vaimude eluasemeks. Kuriti nimi sunnib meid ometi kurati sõna seletust Eesti keelest otsima. Tuletamine „Kuhradist“ = lehmarattast ei kanna arvustust välja.

Alguses ei kuulutanud nimi kurat pahemat kui sõna kuri vaim, aga ristiusu ajal omandas ta enesele hoopis halva tähenduse. Katoliku usk oskas talle tules põleva põrgu asemeks anda ja kujutab teda ennast neegrina, varustud sarvekestega ja sabaga, mida ta ometi hoolsalt püüab varjata. Ta sõrmi ehivad kulliküüned, ta suust purskab tarbekorral tuld ja minnes jätab ta enesest kõrbenud haisu järele. Saagile minnes esineb ta ometi päris inimese näol, et teda ära ei tuntaks ega ta eest põgenetaks.

Katoliku kirik on kurati muude kurjade vaimude peameheks moondanud. Kurati püüd käib inimese vere järele. Niipea kui keegi kuratile kolm tilka verd annud, kuulub andja hing kuratile. Viimane laseb vereandjat veel määratud aja maa peal elada, kuid siis viib ta selle põrgusse ilma armuta. Oma ohvritel nülib ta vahel koguni naha pealt ja poeb ise naha sisse ehk jälle moondab neid pärast surma oma sõiduhoosteks, nimelt mõisnikka ja muid ülemaid. Poojaid ja muid enesetapjaid on ta agar aitama, et aga nende hinge kätte saaks; mõni teeb nalja pärast poomiseproovi, kuid kurat moondab nalja tõeks.

Saunas ja rehes viibib vanapagan hea meelega. Aga isegi kirikut ei karda ta, vaid läheb jutlusegi ajal sinna tukkujate nimesid üles kirjutama. Öösiti ei jäta ta kirikut rahule, vaid kipub seal, kui inimene sinna läheb, kallale, isegi altarisse. Lapsi käib ta sagedasti enne nende ristimist vaatamas, veel enam oma lapse vasta ümber vahetamas; ei valva lapse ema ristimata last hoolsalt, paneb ta inimese lapse asemele oma lapse kätkisse. Selle tahub ta tihti lepapakkudest ja tõmbab talle ristimata surnud lapse naha selga. Alles hilisemal ajal tuntakse koledast söögi-isust ära, et laps vahetud. Tahetakse visata kurati laps põlevasse ahju, toob vanapagan inimese lapse tagasi. Ehk aga ema viib võera lapse kolm neljapäeva õhtut ristteele, peksab teda pihlakase vitsaga ja ütleb: „Juudas, säh oma laps! Ma söötsin teda maja magusaga ja külanaiste koorega. Juudas, too minu laps tagasi!“ Neljanda neljapäeva õhtul toob juudas niisugusel puhul emale lapse tagasi ja viib oma lapse ära.

Kurat teeks maailmas palju rohkem paha, kui ta vähe enam tarkusega oleks varustud. Rahvas nimetab teda aga lolliks kui küla vasikas. Kui ka mõni nupumees ta küüsi sattunud ja verd andes talle hinge müünud, pääseb tubli nupp ometi ta küüsist vabaks. Mõni ei annagi talle verd, vaid vere asemel midagi muud sarnast vedelikku, teine jälle oskab talle tingimisi ette panna, mida ta ei suuda täita; kolmas leiab muud abinõu. Ainult lollid satuvad pärast surma ta küüsi. Neile, kes endid talle müünud, annab ta nende eluajal raha ja varandust, ühtlasi kõiki nende soovisid täites.

Kurati tekkimist seletab legenda, et see vaimline olevus taevast mahaheidetud inglist sündinud. Nagu Persias Ormudz ja Ahriman, nii näikse eestlastelgi hea ja kurjuse esitaja ristiusu mõjul oma võimu avaldavat. Veeuputusel ei saanud kurat otsa, sest et Noa laeva ehitades joobnud peaga kirve kivisse löönud ja seda nähes kirunud. Kohe selle peale tulnud hüütud kurat laeva ja jäänudki sinna. Loomise ajal katsub kurat niisama kui Jumal loomi luua. Ta valmistab hundisavist enesele looma. Küll püüab hinge sisse puhuda, aga loom ei hakka elama. Viimaks läheb Jumalalt abi paluma. Jumal ütleb kuratile: „Ütle oma loomale: Hunt, murra kurat ära! Küll ta siis elusse ärkab.“ Kurat teeb nii. Silmapilk hundil hing sees, hunt valmis kuratit murdma. Kurat päästab põgenedes oma hinge. Sest ajast peale vihkab hunt hirmsasti kuratit ja püüab teda hävitada. Ja see püüd õnnestub tihti: sagedasti langeb kuri vaim talle saagiks.

Vanaõelus võib soovi järele kuju muuta, pea suurena, pea väiksena esineda. Ta pea-tegevuseaeg on õhtune aeg. Kuke laul lõpetab ta tegevuse. Niipea kui kukk häält tõstab, peab kurat töö ehk ettevõtte lõpetama ja põgenema.

Jumalaga seisab kuri alati sõjajalal. Jumala esitajana esineb tavalisesti pikne. Seda kardab kuri kangesti, sest iga välk katsub teda tappa. Ainult koopad ja sügav vesi varjavad teda hirmsa nuhtleja eest. Neisse põgeneb ta ikka varjule, niipea kui kõue kõminat kaugelt kuuleb. Mõnegi korra tabavad teda välgud ometi kas unelt ehk ta ei suuda suuremasse vette põgeneda ja löövad ta surnuks. Hädakorral püüab kuri müristamise ajal ennast inimese riietesse ära peita. Sellepärast ei tohi inimene sel puhul tühjade taskudega kõndida ega riideid märjaks saamise kartuse pärast üles tõsta; kergesti võiks põgenev kurat neisse pugeda, pikne aga seda märgates inimese ja ühes kurati maha lüüa. Inimene võib teda pihlakase vitsaga, aga ka hõbekuuliga tappa. Küttidele annab ta lepingu tegemisel kuulid, mis alati märki jooksevad. Metsloomad ja linnud ilmuvad hulgakaupa küti ette; kütil pole muud tarvis kui paugutada ja kohe saaki küllalt. Kipub ta kallale, võib: „Isa pojuke, püha ristike!“ ütlemisega, aga ka tagaspidi Meie-isa palve lugemisega enda ta käest päästa, siiski mitte alati.

Kõigiti oli kurati mõiste juba enne ristiusku olemas, aga ristiusk andis talle piibli mõistest kaugele erinedes alles täieliku arenemise, munkade ja preestrite mõttekujutuste abil. Kurat muutus alles ristiusu ajal õrnemate erkudega isikule hirmuvärinaid peale ajavaks kolliks, keda ööl ja päeval tuli karta.

Kalevipoja järele paneb lugulaulu vägimees sarviku ahelatega põrgusse kinni, kus see ehk ta abilised kahel otsal põlevate peergudega ahelaid püüavad habrastada. Aja jooksul muutuvadki need peenikesteks, kuid jõuluajal saavad jälle endise jämeduse tagasi. Kalevipoeg peab väravas vahti, et sarvik milgi kombel põrgust välja ei pääseks.

Ristiusk lisas rahva mõttekujutuses elavate kurjade vaimude arvu märksalt, püüdes igaüht paganuse haldijat ehk vaimlist olevust kurjaks vaimuks tembeldada. Sedaviisi kasvas kurjade vaimude arv kristlikul ajal kolesuureks. Kiriku õpetuse järele ristiti kõik paganuseaegsed olevused kurjadeks vaimudeks, tihti päris kuratikski.

Ülepea on ristiusk muistsete eestlaste kurjade vaimude usku nii palju oma aineid liitnud, et me rahva arvamisi neist vaimudest kuuldes otsekui labürindis rändame, kust alles uurimine meile Ariadne lõnga väljapääsmiseks kätte annab.


  1. Rootsi sõnast skrett tuletud; krett = kratt; kuri vaim siin seega kratiks tehtud.