Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/R. J. Winkler

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

R. J. Winkler.

Juba enne (lehekülg 253) oleme R. J. Winklerit nimetanud, kuid arwame tarwis olewat siin kohal weel iseäranis tähelepanemist tema pääle juhtida. Winkler oli Jüri kirikuõpetaja Tallinna ligidal. Selles ametis wõttis tema Eesti kirjandusest elawalt osa ja edendas teda hoolega. Ta kirjutas mitmed waimulikud raamatud, mis osalt ülemal juba nimetatud. Selle juures oli ta hoolikas kaastööline Rosenplänterile, kelle ajakirjale „Beiträge“ ta hulga kirjatööd ära trükkida saatis. Nimelt on ta mõndagi tuumakat mõtet Eesti keele grammatika seletuse kohta kirjutanud. Ka oli ta omal ajal osaw luuletaja, kes nii hästi waimulikka kui ilmalikka salmisid loi, ja kui ta mitte paremini riimiga ja lappsõnadega ümber ei käinud, kui ta käis, ei olnud see mitte tema waid enam aja süü, sest siis ei mõistetud Eesti keeli luuletusi paremini sünnitada. Luuletamise põhjusseadused ei olnud weel küllalt selgesti ära tuntud. Kõige tähtsam luuletöö on küll Winkleri poolest see, et ta Gellerti walmid Eesti keelde ümber pani.

Saksa luuletaja Chr. Gellerti walmid ehk mõistujutud salmikute näol oliwad igal pool Saksamaal ja ka mujal ning meilgi 18. aastasajal suurt mõju teinud, ja Preisi kuningas Fritzgi oli neid hää meelega lugenud. Ei see olnud siis ime, kui neid muudesse keeltesse pandi. Winkler pani kaunis osakese nendest ka Eesti keelde ja lisas mõne teise Saksa luuletaja, nagu Bürger’i „Laul tublist mehest“ („Lied vom braven Mann“) ja teistelt mõnda luulet juurde. Need laulud ilmusiwad esiti Rosenplänteri „Beiträge“ VI. wihus 1816 ja pärast ka isetrükis ning leidsiwad palju lugejaid ja sõpru. Meie paneme neist siin kolm esimest pala lugejate ette:


Haige ja tema õpetaja.

Üks waene hall mees oli wiimses surma hädas
Ja magas õlgede pääl üksi tühjas majas;
Üks kirwes aga nähti laua pääl ta sängi ees.
„Oh,“ ütles tema õpetaja, „ole wahwas mees!
„Nüüd saab ju wangikoda pea lahti tehtud,
„Kus oled kibedat ja aewa waewa näinud.“
„Ei,“ kostis wana mees, „suurt waewa ma ei ole näin’d,

„Mu käsi on, nii palju kui tean, hästi käin’d,
„Sest tühjad mured ’pole minu südant piinan’d,
„Ja kadedusest mina ühtigi ei tean’d —.
„Mu kirwes on mull’ ikka saatnud leiwapalukest,
„Ja terwise eest tänan Jumalat weel südamest.
„Kel terwis, kirwes ja üks rahuline süda,
„Eks see nii kalli ilma sees wõi rõõmus olla?“
Ei õpetaja wõin’d see wasta mitte rääkida,
Ja küsis tema käest: „Kas sured siis ka rõõmuga?“
„Miks mitte!“ ütles ta, „sest seitsekümmend aastat
„Mind lasknud Jumal ju siin eluõnne maitsta.“ —
Sest, mehed, wõtke, noored ning ka wanad õppida:
Kel piskust küll, see elab rõõmsast’ ja sureb rahuga.


Kõrwits ja tammetõru.

(Jutt, mis isa oma pojale rohuaias kõndides ajab.)

Kõik, mu poeg, on targasti
Loojast, seatud kaunisti;
Waja ’pole midagi,
Asjata ka ühtigi.
Päike, kuu ja tähed ka,
Mis säält paist’wad auuga,
Ja see wähem põrmuke,
Mis sa silmaga ei näe,
Seis’wad seatud Jumalast
Omal kohal ilusast’.
Iga asi, waat,’ on tääl
Täieline siisgi weel,
Julgeb mõni mõistmata
Üht’ ja teist siin laidata.
Seda julges üks mees ka,
Keda ma ei nimeda,
Kui ta nõdra wääne küljes
Nägi suure kõrwitse,
Raske kui seesinane,
Mis ta ise kaswatan’d,
Waat,’ siis julges ta ja ütles:
„Ei ma oleks riputan’d
„Nii suurt koormat waesek’se
„Nõdra wäänekese külge;
„Kõrwitsed kõik kõrgesse
„Oleksin wist pannud ma
„Suure kõrge tamme külge
„Ilusast’ sääl kaswama.“
Nõnda üteldes ta läks
Ja sai käies uniseks,
Heitis siis end pikali,
Ühe tamme alla warjus,
Kus ta magama ka uinus. —
Mõnel ajal ’polnudgi
Tuule lehku kusagi;

Aga kui ta alles magas,
Tõusis tuul, et tamme ladwas
Oksad aga tantsiwad.
Ja need tõrud kukuwad
Nii kui rahe usinast’,
Kohinal ja walusast.’
Muist küll langes rohu pääle,
Aga üks suur tõru popsus
Otse mehe nina pääle,
Et ta kohe üles ärkas:
Ja ta tundis peagi,
Et ta nina werine.
„See weel läheb wähe korda,“
Mõtles ta ja läks siis ära,
Häbi täis, et tema tahtnud
Tammest saada kõrwitsid.
„Kukkudes need oleksid,“
Ütles ta, „mind surnuks löönud,“
„Oh kui rumal olin ma!
„Looja töö on laitmata.“


Jalutu ja pime.

Üks jalutu sai kogemata
Üht’ pimedat tee äärest leidma,
Ja see ju loodab rõõmuga
Nüüd koju saada teisega.
„Sull’,“ ütleb jalutu, „teed näid’ta?
„Ma waene ei saa ise käia;
„Su jalad aga näitawad
„Weel koorma-kandjad olewat.
„Et wõta mind siis selja kanda,
„Siis tahan teed sull’ jälle näid’ta:
„Waat,’ siis ma käin su jalaga,
„Ja sina näed mu silmaga.“
See pime wõtab õla pääle,
Nüüd teist, kes teda saadab teele:
Ja saawad korda mõlemad,
Et teine teist nii aitawad.
Sul puudu sest, mis rohkest’ teisel,
Ja sinu käes, mis puudub mitmel,
Sest waesusest nüüd tuleb see,
Et seltsis elab rahwuke.