Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Arnold Friedrich Johann Knüpffer
Arnold Friedrich Johann Knüpffer.
Suur Eesti keele edendaja ja Eesti kirjanduse sõber oli ka õp. A. F. J. Knüpffer, Juuru kiriku-õpetaja Friedrich’i poeg, nagu seda juba Ahlqvist nimetab. Ta oli sündinud 24. juunil 1777 Juurus, oli 1787—1794 Tallinna domkoolis, studeeris juba 1794—1797 Saksamaal Jena linnas usuteadust. Aastal 1800 hakkas ta Kadrinasse kirikuõpetajaks. Selles ametis oli ta terwelt 43 aastat, mil pikal ajal ta Eesti rahwa keelt ja meelt põhjani tundma sai. Teda taheti 1833 ülemalt poolt Eestimaa gindralsuperdendiks teha, aga tema ei tahtnud Kadrinast lahkuda Tallinna dom-kiriku pääle õpetajaks minna, mis ametis gindralsuperdent alati peab olema, selle pärast ei wõtnud ta kõrget ametit wastu. Ta suri Kadrinas 1843 oktobri 3. päewal.
Nii hästi keeletundjana kui ka muinaswara korjajana on Knüpffer õige tähtjas mees. Temast leiame Rosenplänteri „Beiträges“ hulga uurimisi Eesti keele üle, mis õige tubli tunnistuse Knüpfferi terawast mõistusest annawad. Kõige rohkem kiidetakse tema wirkust kõnekäändude ja muinastarkuse korjamises. Temast kirjutas Ahrens: „Igal ajal oli tal paber ja tinapulk ühes. Kodus ja külas, jalutamisel ja rändamisel, konsistoriumis ja wallakohtus, igal pool kirjutas ta iga ütluse eestlase suust warsti üles, mis temale tähtjas näis olema.“ Rahwa luulete korjamise läbi on ta Eesti kirjandust wäga märksalt suurendanud, sest tema sulest on meile esimene suurem rahwa luulete kogu jäänud, millest aga kahjuks praegu weel suur osa trükkimata on. Rosenplänteri ajakirja XI. ja XVIII. wihus on ta muu seas nimelt „Salme“ ja „tamme-laulu“ ilmuda lasknud, mis mõlemad Eesti-Soome kirjanduses tähtjad on ja mida raske mõista. Dr. Kreutzwald on mõlemaid luuldeid Kalewipoega kokku seades aastat 40 pärast seda tarwitanud, aga täiesti seletanud ei ole ka tema neid luuldeid. Reiman kirjutab: „Kui ka Knüpffer terwe inimese-ea otsa hoolega ja armastusega korjanud ja kui jõuukas kärutaja lõpmata raiumata ehituse-palkisid ja kiwa platsi widanud on, temast enesest ehituse-meistrit ei ole saanud; üksnes tumedas aimamises on ta ära tundnud, et see mitte kõdu ja muld ei ole, mis Kadrina-Haljala kaewandusest päewawalgele saatis, waid kallis kullapraht; selges sõnas ja teadmises ei ole ta seda mitte suutnud kuulutada.“
Lugejale wõrdlemiseks paneme siia mõned Knüpfferi kogutud luulded „Beiträge“ XI. ja XVIII. wihust üles, nende seas ka kuulsad „Salme“ ja „tamme“ laulud.
Salme.
Oli üksi noori naene,
Läksi karja saatemaie,
Leidis kana wainulta,
Wiis see kana kojuje.
Kanast kaswas inimene,
Sula-Salme neitsikene.
Siis sell’ tulid kolmed kosjad,
Üks oli kuu, teine päewa,
Kolmas tähte-poisikene.
Tuli kuu-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis aidastana,
Kõneles kiwi-kojasta:
„Ei mina kuule lähe.
Kuul on kolmi ametida:
Korra tõuseb koidikul,
Wahel päewa weerangul,
Korra päewa tõusangul.“
Tuli päewa-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis kaugelt wasta:
„Ei mina päewale lähe.
Päewal palju wiisisida:
Palawasti paistab päewa,
Heledasti heidab ilma.
Kui on hele heina-aega
Siis ta wihmada wihistab;
Kui on kallis kaera-külwi,
Siis ta põudada põristab;
Odrad külwi kaotab,
Kaera põllule põletab,
Linad liitis liiwakuie,
Herned wao wahele,
Tatterad toa tahaje,
Läätsed käänas kändaaie.“
Tuli tähte-poisikene,
Wiiekümmenel hobusel,
Kuuekümmenel kutsaril.
Salme hüüdis aidastana:
„Talli wiige tähe hobune,
Tähe lauku laterie,
Andke ette heinasid,
Kandke ette kaerasid,
Peitke peenie linuje,
Katke laia kanga alla,
Silmad siidie magama,
Kabjad kaeraje lebama! —
Ise tähte istutage,
Ette see ihutud lauda
Taha see tahutud seina,
Alla pinki pihlakane,
Ette need road rohised,
Pääle pipparad paremad.“
Toodi siis tähte tubaje:
„Söö tähte, joo tähte!
Ela tähte rõõmsasti!“
Tähte mõõkada teristab,
Kulda-helkuda helistab,
Kannus-kardada keristab.
„„Ei taha süüa, ei taha juua:
Tooge mu oma tubaje,
Saatke Salme põrmandale!““
Salme hüüdis aidastana,
Üle õue hooneesta:
„Peiukene, poisikene,
Andsid aega kaswadessa
Anna aega ehtidessa!
Kaua ehib see isata,
Kaua ehib see emata,
Kaua waene wööde läksi!
Ei ole eite ehtimassa,
Wanemaid wahwistamassa.
Küla eided ehiwad,
Wanad naesed walmistawad.
Küla annab külma nõuu,
Rahwas raudesse südame!“
Maha jäetud pruudi kaebtus.
Mina üksi kui see teder,
Weel on tedrel teine pool;
Mina üksi kui see pääsu,
Weel on pääsul pääwanem;
Mina üksi kui see kurg,
Weel on kured kuuekesti;
Mina üksi kui see part,
Weel on pardil paarimeest;
Mina ikka ainuüksi!
Mul ’pole oma isada,
Mul ’pole oma emada;
Susi on mind susutanud,
Karu on mind kaswatanud,
Metsa mära mängitanud.
Kõik kullad lähewad koju —
Kuhu läen mina isata!
Kuhu läen mina emata!
Kuhu weeren wennatagi!
Kuhu astun audujata!
Kiwi juurde, kännu juurde,
Puu juurde, pädaka juurde,
Lepa sirgee süleje,
Kase kalli kaendelaie,
Aawa halli hõlma alla!
Kellel kurdan kurwad meeled,
Kellel haigeed halatsen,
Kellel wihad weeretan!
Kiwile, kirikutele,
Paele papi wälja pääle?
Kiwi on kõrki, ei kõnele,
Paas on paksu, ei pajata;
Kiwi ei mõista neiu keelta,
Paas ei neiu palweeida. —
Kurdan kullerkuppudele,
Hallan angerwaksadele,
Nutan noorele rohule?
Kullerkupud kolletawad,
Angerwaksad hallitawad,
Rohi noori nõrgastelleb,
Minu kulla kurtedessa
Minu hanne halladessa —
Meie kaksi waesta lasta
Läh’me pühapäew kiriku,
Walged rätikud päässa,
Walged rätikud käessa,
Nutu-kirjad rätikussa.
Läh’me ema haua pääle,
Läh’me isa haua pääle! —
Eita hauasta kõneles:
„Kes see liigub pääle liiwa?
„Kes see astub pääle haua?“
Mina mõistan, kostan wasta:
„Tütar liigub pääle liiwa,
„Tütar astub pääle haua.
„Tõuse üles emakene!
„Tõuse üles isakene!
„Tõuse mu pääd sugema,
„Jala tallaje harima,
„Ande-wakka walmistama,
„Kirstu kaanta kinnitama!“ —
Ema hauasta kõneles:
„Ei wõi tõusta, tütar waene,
„Ei wõi tõusta, ei ärgata,
„Muru kaswan’d pääle mulla,
„Aru-heina pääle haua
„Silmil on sinine metsa,
„Kulmul on kulu puna,
„Jalul on jalaka-metsa,
„Pää lael on pärna-metsa.
„Jumal su pääd sugegu,
„Maria wakka walmistagu,
„Kirstu kaanta kinnitagu,
„Jala allaje harigu!“—
Mina hakkan nuttemaie:
„Tõuse ikka, eidekene!“ —
„Ei wõi tõusta, tütar waene —
„Sööda muru mullikale,
„Aru heina härgadele!
„Murul mullikad wägewad,
„Aru-heinal härjad suured.“ —
Oleks liiwast liitemine,
Hauasta harutamine,
Tooksin linnast liiwa-sõela,
Alewista harwa sõela,
Turulta tulipunase,
Misga sõeluksin sõmera,
Misga liiwa liigutaksin,
Kiwi-kruusi keeritaksin,
Wiskaks’ mulla muile maile,
Kruusigi kiriku teele,
Saadaks liiwa linna poole. —
Aga ei ole liiwast liitemine,
Ei hauasta harutamine,
Kabelist ei kaebamine! —
Ikka mullas eidekene!
Tamme-laul.
Wiisin see tamme koduje,
Istutin isa iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Istutin ema iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Wõtin siis tamme süleje,
Wiisin wenna õue alla,
Istutin wenna iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin õe õue alla,
Istutin õe iluksi,
Tamm ei jõudnud, tamm ei kas’nud.
Siis wõtin tamme süleje,
Wiisin oma õue alla,
Tamm siis jõudis, tamm siis kaswas,
Tamm siis kaswas taewani,
Tahtis taewasta jagada,
Oksad pilwed pillutada —.
Jooksin jookstes, läksin käies,
Astusin sammud sagedad,
Sammu otsad õigemad,
Läksin wenna palwele:
„Minu hella wennakene!
„Ihu kirwes, häili mõõka,
„Tee westu wesiterawa,
„Tule tamme raiumaie!
„Tamm tahab taewasta jagada,
„Oksad pilwed pillutada.“
Wend tuli tamme raiumaie.
Tüwikust sai tünderida,
Wahelt wiina-waatisida,
Otsast õli-poolikuida,
Ladwast laste laulu-lauda,
Kösteri loetis-lauda,
Keskelt sai kena kiriku,
Sabast wenna saunakene. —
Mööda läksid mõisamehed,
Kaugelt käisid kaubamehed,
Ütlesid linna olema.
Mina kohe kostin wasta:
„Oleks siin see linnakene,
„Küll siis liiguks lindi-laewad,
„Kallaksid kalewi-laewad,
„Sõuaksiwad soola-laewad.
„See’p mu wenna saunakene:
„Ilus on ta päältgi näha,
„Peaksite seest nägema!
„Päält on punela tehtud,
„Seest on sinikiwista!“
Neitsikese meelitus.
Neitsikene, neitsikene!
Mis sa tõrgud meile tulles?
Singud meile saadessa?
Meie õued lõuendissa,
Karja-aiad kangassa,
Pinud pikassa linussa,
Räästad sea-lihassa,
Katused kana-munassa.
Meil on lauad hästi seatud,
Paremini pandud pingid;
Tüwi otsad ukse poole,
Ladwa otsad lapu poole,
Pudelid on pruudi poole,
Kannu kõrwad naeste poole,
Kapa kõrwad meeste poole;
Meil on tuba tunde-puudest,
Ahi on awa-luudest,
Keres on mere-kiwidest,
Põrmand on puna-paedest.
Neitsikene, neitsikene!
Mis sa kardad meile tulles?
Ära karda, neitsikene,
Ära karda, ära kurda,
Ära, lõoke, lõdise,
Ära, wärwuke, wärise!
Seda kardad kaela katki,
Et sul palju põugesida,
Enam hõbe-helmesida!
Kardad pandiks paisatama,
Leiwa ette leisatama.
Ära kurda, ära karda!
Meie õues kuusi aita,
Üks siin ohib otradesse,
Teine kaerasse kahiseb,
Kolmas liigub linnaksida,
Neljas nikerdab nisuda,
Wiies Rootsi rukkisida,
Kuues ju kõwa rahada,
Mis on muiste mungad teinud,
Wanasti martrid tagunud.
Kiige-lugu.
Laske maha, ma paluksin,
Siia mustale murule,
Kõletanud kõlgastele!
Kui ep lase, en palugi:
Küll ep mina õõtsun õhtuni,
Kiigun keskehommikuni,
Liigun laia walgeni.
Küll ep leppa lüpsab lehma,
Küll ep kaske saadab karja,
Küll ep kuuske kurnab piina,
Waherpuu joodab wasika.