Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Johann Heinrich Rosenplänter ja tema kaastöölised

←Kirjanduse seisust aastasaja pööril

Eesti kirjanduse ajalugu Karl August Hermann

Arnold Friedrich Johann Knüpffer→

EPUB

Johann Heinrich Rosenplänter ja tema kaastöölised.

Selles elawas liikumises, mis 18. ja 19. aastasaja pööril Eesti kirjanduse põllul tunda ja näha oli, paistab iseäranis rohkesti ühe mehe nimi meie silma. See oli kirikuõpetaja Rosenplänter. Tema kui walitseja ja juhataja ümber kogusiwad kõik need, kes Eesti kirjawarast ja keelest kudagi wiisi osa wõtsiwad. Imeks peame panema, kui ära rääkimata suure armastuse- ja wirkusega see Saksa sugu mees on Eesti keelt ja kirjandust edendanud. Tema elulugu wõime siin õp. F. Ederbergi sõnadega meelde tuletada:

„Johann Heinrich Rosenplänter sündis 12. juulil 1782 Wolmari linna posti-jaamas, kus tema isa, ka Johann Heinrich Rosenplänter, jaamapidaja oli. Poisike sai esmalt kodukoolmeistrite käest algusõpetust, mispääle teda Tallinna saadeti, kus ta gymnasiumi-koolis käis. Kaua ta aga sääl küll ei wiibinud. Tema ema Eewa Dorothea, sünd. Bandau, soowis, et poeg Tartu gymnasiumi õppima läheks ja sääl kooliõpetaja Carlblomi ülewaatamise all elaks. Ema surma pärast jäi aga see nõuu katki, ja Rosenplänter läks ühe lähema sugulase juurde Riiga elama ning sai nüüd säälses dom-koolis õpetust. Aga peagi tuli tema kooliskäimisele uus takistus, sest waewalt oli tema teisse klassi jõudnud, kui tema isa suri. Nüüd pidi poeg kodu reisima ja jaama pidamise oma pääle wõtma. Poisike oli aga alles 14 aastat wana ega wõinud seepärast seda ametit täita. Warsti jättis ta posti-jaama pidamise järele ja oleks nüüd uuesti koolipingile läinud, kui raha oleks olnud. Waesel lapsel ei jäänud muud nõuu üle kui kodukoolmeistriks hakata ja selle ameti kõrwal ise hoolsasti õppida ja raamatute waral iseennast koolitada. Maal oli ta koolitajaks ühe kirikuõpetaja majas ja mõnes muus paigas, kuni ta wiimaks Riia sillakohtu kanzelei kirjutajaks hakkas. Kui keiser Aleksander I-se ajal 1802 Tartu suurkool asutati, läks Rosenplänteri õppimise püüdmine uuesti elawamaks. Ta asus Tartusse elama. Siin oli hommiku-maa keelte professor Hezel parajasti ühe õpetuse- ja kaswatuse-kooli asutanud, kus Rosenplänter koolmeistriks sai. Ta õppis nüüd wirgalt ja sai mai-kuul 1803 Tartu suurkooli üliõpilaste hulka üles wõetud. Ta studeeris siin nii hoolsalt usuõpetust, et juba 1806 kauni eksami järel kandidaadiks sai. Nüüd hakkas ta Eesti keelt uurima, mis ta wäsimata hoolega kuni eluotsani edasi toimetas. Kui ta 1807 Liiwimaa kiriku-kohtus oma õpetaja-eksami oli teinud, waliti teda 13. dez. 1808 Tori kiriku-õpetajaks. Ei saanud ta sääl aga kaua wiibida, sest juba 7. mail 1809 kutsuti teda Pärnu Elisabeti ehk Eesti kiriku õpetajaks ja säälse konsistoriumi nõuumeheks. Siin algab tema töörikas elu. Ta pidas siin auusasti 37 aastat õpetaja-ametit, muretses truusti ja hoolsasti oma kiriku ja suure koguduse eest. Tema tööpõld oli aga weel laiem. Oma kirjadega, mis ta Saksa, Eesti ja Läti keeles awaldas, on ta üle Balti kubermangude kuulsaks saauud. Tulusat õpetust ja kasulikka mõtteid on ta palju rahwa sekka külwanud. Kõige rohkem on ta aga Eesti rahwa ja keele edenemiseks tööd teinud. Sellest annawad tunnistust tema trükitud jutlused, kooli- ja muud raamatud, nimelt aga tema üliwäga tähtis ajaleht. Selle juures ei waadanud ta kulude pääle, mis küll wäga suureks läksiwad, sest aitajaid oli wähe.

„Ta püüdis ka rahwast seeläbi edendada, et ta temale tublid koolmeistrid muretses. Ta walitses terased Eesti noored mehed wälja ja koolitas neid ise umbes kolm aastat koolmeistri-ameti tarwis. Nõnda loeme Rosenplänteri kirjadest ühest Andresest, Jaagupist ja Aabramist. Esimesest ei tea meie rohkem, kui et ta Torist pärit oli, ja nagu teinegi, juba poole-aastase koolitamise järel 1815 mõne wäikese Eesti keeli sõnade seletuse Rosenplänteri ajalehes awaldas. Kolmas aga nimega Aabram Holter, Sauga wallast Pärnu kihelkonnast pärit, sai kolme aasta pärast oma küla koolmeistriks, kirjutas mõned wäikesed Eesti keeli raamatud, nagu „Piibliseltsidest, Marri-pu-aia ehhitamisest, Arwo ehk Rehkendamise Eksemplid“ ja mitu wäikest tükki Rosenplänter ajalehte, nõnda et teda Napiersky ja Recke „kirjanikkude leksikonis“ kirjameeste hulka loetakse. — Kui ka Rosenplänter kaugel teaduslistest ja kirjalistest seltsidest elas, siisgi wõttis ta neist elawalt osa. Ta oli Kuramaa kirjanduse ja kunsti seltsi liige, Kuresaare Eesti seltsi auuliige, Riia kodanikkude kirjalise-tegewa seltsi kirjawahetaja liige ning wiimaks weel Läti kirjalise seltsi auuliige. — Rasked mured koormasiwad rängasti töökat meest, sest temal oli wäga suur pere toita ja kaswatada. Ta hakkas põdema, kuni surm teda 15. aprillil 1846 siit ilmast ära koristas. Lesk, sünd. v. Gernet, ja 14 osalt weel wäikest last jäiwad teda leinama.

„Tema kirjadest nimetan need, mis ta Eesti keeli kirjutanud.

1. Jutlus, mis Perno kihelkonnas õppetajast J. H. Rosenplänterist essimessel heinaku päwal kolmatkümmend 1812 aastal Perno linnas sai petud. Pange aega tähhele. Pernos 1812. 23 lhk.

2. Kirjotusse-lehhed. Pernos 1818. 21 lehte.

3. Üks ABD ramat. Pernos 1823. 1 poog.

4. Manitsusse-sõnna. (O. W. Masingi Nädala-Lehes).

5. Tallinna Kalendri lisa, Gresseli juures 1821.

6. Andis wälja: Laulud, mis neljandamal heinaku päwal (mil päwal, saa aasta eest, meie Liiwlandima Wenne-wallitsusse alla tulli), 1810 Perno makirrikus laultakse. Pernos (1810). 7 lhk.

7. Lillikessed I. leht. Pernos 1814. 16 lehk.

8. Perno Intressi-Kassa Seadus. Pernos 1831. 15 lehek.

9. Kolilaste seadus, ehk iggapäine meletulletus, mis neil koddo, kolis ja wäljapaikus tulleb tähhelepanna. Pernos 1844. 16 lhk.

10. Leikuse pühha jutlus, ja mõnned õppetused waese aia ja mõne haiguse pärast. Pernos 1845. 48 lhk.

11. Mõnda ajalehes „Beiträge.“

„Pääle selle on ta mõnda Saksa ja Läti keeles kirjutanud ja trükkida lasknud, mis käsikirjas järele jäänud, hoitakse Tartu õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus ülewal. Tema käsikirjade järel andis Karl Körber 1860 „Kärneri-ramatu“ wälja, mis Laakmanni juures ilmus.

„Rosenplänteri kõige suurem töö aga, mis tema nime kuulsaks teinud, mis meile eestlastele, nimelt kirjanikkudele ülitähtis, mis meie tõega imestama peame, see on tema ajaleht nimega „Beiträge zur genauenen Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ (Täielisema Eesti keele tundmise lisandused). Sellest ajalehest ilmusiwad aastatel 1813 kuni 1832 20 annet, iga anne umbes 10 poognat suur. Esimese ande eeskõnes nimetab Rosenplänter selle ajakirja asutamise põhja ja tema sihti järgmiste sõnadega: „Kui Eesti raamatute keelt, nende hulgas ka muidugi Piiblit, sündinud eestlase keelega wõrreldakse, siis näeme imestusega, et mõlemate wahel suur wahe on. Eestlase suust ei kuule mitte üksi uusi sõnu, waid ka sõnade seis ja kõnekäänud on sagedasti, kõige wähemalt minu arwamise järele, teisiti, kui seda praegustes Eesti raamatutes leida wõib. Kui siis ka, iseäranis konsistoriumi-nõuuniku A. W. Hupeli herra läbi, juba wäga palju Eesti keele kasuks tööd on tehtud, siisgi arwan ma, wõib ja peab weel paljugi tema hääks tehtama, kui tema waimu ja rikkust, kui ka tema waesust targu tahetakse tundma õppida. See mõte andis mulle seda nõuu: Täielisema Eesti keele tundmise lisandusi wälja anda.“ Ja selle nõuu täitmiseks on ka Rosenplänter tublisti tööd teinud ja palju tähtsaid tükkisid Eesti elu ja olu, Eesti kirja ja keele kohta kirjutanud. Ta on Eesti keelt püüdnud wõõrastest, nimelt Saksa kõnekäändudest puhastada, ta on katsunud sarnaste sõnade tähenduste wahet (nagu: wiga, kahju, kaotus) ära seletada, ta on grammatika seaduste üle kirjutanud, ta on õigekirjutusele uued seadused andnud ja Masingi üles wõetud tähe „õ“ pruukimist soowitanud ja edendanud, ta on mõnd’ uut sõna ära seletanud, mis Eesti keelde wõõrastest keeltest tekkinud, ta on Eesti keele harimisest ja rikastamisest kõnelenud ning juba nõuu andnud sõna puudusel Soome keelest abi otsida, ta on palju Eesti keeli sõnu sõnaraamatu tarwis kogunud, ühe sõnaga: Rosenplänter on Eesti keele täielisemaks tundmiseks palju töötanud. Siisgi ei usalda ma tema töö üle otsust anda, waid tähendan seda, mis meie kuulus keelemeister Dr. acad. Wiedemann temast ütleb: „Rosenplänter ise ei olnud küll just mitte põhjalik keeletundja,“ ütleb Wiedemann, „aga temale tuleb ometi seda suureks kiituseks panna, et ta märkas ja otsekohe ütles, mis tal puudus, ja et ta õiglase hoolsusega puuduwat püüdis kätte saada. Selle juures oli ta ütlemata hoolas kokkukorjamises, ning ta on wäga tänu wäärt, osalt ka sõelumata materjali keeleuurimiseks järele jätnud.“ Need Wiedemanni sõnad annawad Rosenplänterist tõsist otsust. Rosenplänteril keeleuurija terawat kriitika silma ei olnud, aga üksgi ei wõi ütelda, et temal hää tahtmine puudus. Rosenplänter armastas soojast südamest Eesti rahwast ja Eesti keelt, mis kõigist tema kirjadest, mis ta eestlaste kasuks kirjutas, wälja paistab. Täiesti 40 aastat on ta Eesti keelt uurinud ja edendanud, kõigest kulust ja waewast hoolimata. Kõige selle juures tundis ta aga ära, et ta ial weel nõnda Eesti keelt ei mõistnud, nagu ta oleks pidanud mõistma, ta waidles selle wõõriti-arwamise wastu, nagu wõiks Eesti keelt mõne kuuga kätte õppida. Kurwal meelel kirjutab ta aastal 1817: „Aastal 1806 hakkasin ma Eesti keelt uurima ja olen seda praeguse silmapilguni peaaegu ühte lugu teinud, see on terwe 10 aastat (ma palun seda tähele panna, 10 aastat). Selles ajas, wõiksime arwata, peaks ometi juba ühte keelt mitte ainult kirjutada ja rääkida, waid ülepää mõista wõima. Küll ep näeme, kui kaugele ma selles asjas jõudnud.“ Ja nüüd jutustab tema, kuda ta sagedasti mitte kõigest aru ’pole saanud, mis külamehed temaga ja isekeskes kõnelenud. Õiglasest südamest seletab ta, et ehk ta küll hoolsasti uurinud, see puudus sellest tulla, et ta kõik trükitud Eesti keeli raamatud läbi lugenud. Kõige enam olla süüdlased 7 kirjutatud jutluseraamatut, mis ta oma kälimehe ja eelkäija Dingelstädti käest pärinud ja kust ta enesele keele wigasid nagu sisse imenud. Seepärast annab ta nõuu rahwa suust keelt õppida. Kui wäga temal Eesti keel südames seisis, seda tunnistagu järgmised näitused. Päälkirja all: „Mikspärast Eesti keelt tarwis täiesti tundma õppida,“ kirjutab Rosenplänter („Beiträge“ II):

„Kõige päält peame selle küsimuse ära kostma: „Kes peab Eesti keele täielist tundmist taga nõudma?“ Üleüldse wõib kosta: Kõik need, kellel eestlasega tegemist, kes temaga koos elawad, temaga asju ajawad, tema kaebtusi kuulewad, temale abi ja õigust andma peawad. Aidamehed, mõisnikud, kaupmehed ja kohtunikud eestlaste maal peawad seepärast, kui nad kasuga igaüks oma kohust täita tahawad, seda tundmist enesele muretsema. Iseäranis olgu see aga Eesti kirikuõpetaja kohuseks, kelle käest siia maale peaaegu kõik parem ja kõrgem haridus eestlasele tuleb ja kes seepärast tublisti keelt peal mõistma, kui ta inimesi tahab kosutada waimu-elus, südameid juhatada, meelt ja mõistust teritada. Kui wäga oleme eksiteel, kui meie paari saja sõnaga ja mõne piibli-kõnekäänuga neid mitmesugu ja kõrgeid eesmärkisid kätte saada arwame. Kõige lihtlabasemas asjas ei kõlba säherdune õpetaja nõuuandjaks ega juhatajaks, weel wähem ühe koguduse mõistlikuks ja tõsiseks juhatajaks elu kõige kõrgematele eesmärkidele. Seepärast on see üks tunnistus wähesest püüdmisest oma ametit kasuga toimetada ja tunnistus rahwa põlgamisest, kui tema keelest ei hoolita ja kõige tema edenemise wastu külm oldakse. Õpetaja peab rahwast walearwamistest õigele arusaamisele, ebausust tõsisele usule, mõtlemata olemisest mõtlemisele juhatama. Ta peab teda harima, kaunistama, trööstima, julgustama, manitsema. Tema peab noort sugu — mis kõige tähtsam on, kui inimlikust õnnest, mõistlikuks- ja paremaks-saamisest kõneleme, — noort sugu peab tema koolitama, tema õpetama, tema maailma wiima mõistlikule elule ja tööle. Ja seda kõik peaks nõnda nimetatud piiblikeelega, kellest mitmed wäga palju lugu peawad, teha wõima? Wõi selle wähese keeletundmisega, mis tema oma lapse- ja poisikese-põlwes nõnda nimetatud kadaka-saksa teenrite käest õppis ja mis ta gymnasiumis ja ülikoolis suuremalt osalt jälle ära unustas? — Sel wiisil ei saa mitte kõige wähematgi tehtud. Sest kui teiste kohta tahetakse mõjuda, siis peab neid, nagu igaüks teab, targu tuntama, nende elamist, nende mõtteid, nende kombeid ja pruukisid. Ja seda kõik ei tohi mitte nagu ühest ümberpanekust tundma õppida, waid selle iseäralikust teest, kellega kõneleda, kelle sisse mõjuda, keda õpetada tahetakse. Muidu räägime puudulikult ja ütleme sagedasti, mis meie ütelda ei tahtnudgi. Ainult oma keeles saab täit aru kätte, ja kes kasuga rahwaga rääkida tahab, see peab, niipalju kui see ülepää wõimalik on, rahwusliseks saama. Iga Eesti õpetaja, kes selles tükis nagu talupojaks saanud, wõib omale õnne soowida, sest ta saab wissisti õnnistusega ja kasuga kõnelema ja õpetama. — Täielik Eesti keele tundmine on üks neist ülematest asjadest, mis üks Eesti õpetaja peab taga nõudma. Kõik teised teadused on, kus keel puudub, kõige wähemalt nendele, kelle pärast õpetajale õpetaja-amet anti, asjata ja kasuta.“

„Paneme weel teise näituse ette. Rosenplänter kirjutab („Beiträge“ XVII): „Soow Eesti ja Läti keele õppimise kohta. Kui meie õiglased oleme, siis peame tunnistama, et meie kubermangus mõnigi tubli mees omas ametis mitte nii kasulik ei ole, kui ta olla wõiks ja tahaks, sest et ta Eestimaal mitte küllalt Eesti ja Lätimaal mitte küllalt Läti keelt ei oska. On nüüd rahwa õnn ja haridus need mõlemad wiimased sihid, kuhu teadused ja kõik uurimised wiiwad, siis on see ainult korraline pärimine, kui soowitakse, et igaüks, kes Liiwi-, Eesti- ja Kuramaal ametit pidada tahab, ka ühe wõi teise rahwa keelt peab mõistma. On küll õige, kui tõstetakse: teda õpitakse ju ka meie suurkooli pääl ja on ju lektorid Eesti kui ka Läti keele jaoks; aga asjalugu näitab, et seda wiisi, kuda siia maale neid keeli õpiti, ial sihile (keele täielise tundmisele) ei jõuta ehk aga wäga hilja, kui 10 ehk rohkem aastaid asjata on mööda läinud. Kas ei oleks seepärast soowitaw, jah ma tahaksin ütelda, hädasti tarwis, et nende keelte õppimisega juba gymnasiumis hakatust tehtakse? Et sääl õpe-asju juba muidugi palju olla, ei saa keegi wastama, kui tulewaste riigikodanikkude tubliduse pääle waadatakse. Ka ’pole minu mõte, et teiste tululikkude asjade tundisid palju wähendataks, aga et Eesti ja Läti keel ka tululik on, siis wõiks neile küll wähemalt 2 tundi nädalis kinkida ja arwata teises klassis sellega hakatust teha. Kui aega on nädalis 2 tundi laulda (ma ei taha siin mitte halwasti laulust kõneleda), 2 tundi joonistada, 2 tundi Inglise keelt õppida, siis on ka aega 2 tundi Läti wõi Eesti keelt õppida. Esimene ja teine klass wõiksiwad siis koos olla. Tarwilikka raamatuid on juba osalt, ja mitu on weel oodata meie auustatud Eesti kirjanduse edendaja praosti hra Masingi poolt. Kõige wähemalt on ometi Eesti piibel saadawal. Riia ja Miitawi gymnasiumis saaks siis Läti, Tartu ja Tallinna gymnasiumis Eesti keelt õpetatama. Et aga ikka weel inimesi on, kes sugugi aru ei saa, mikspärast tarwis on iseäranis hoolsasti Eesti ja Läti keelt õppida, seepärast tahan ainult paari sõnaga mõlemate keelte tähendust meie gubermangude kohta tähendada.

1. Lätlased ja eestlased saawad ikka weel mitmetest sakslastest põlatud. See põlgtus kaoks ära, ja lugupidamine astuks asemele, kui nende waimurikast ja wägewat keelt osataks ja tuntaks.

2. Rahwa laps, kes siin ehk sääl gymnasiumis istuks (ja wissisti saab neid siin ikka rohkem oma aset ja haridust leidma), õpiks ise oma keelt auustama ja tema seadusi tundma. Mul oleks selleks palju näitusi, et rahwa pojad oma emakeelt üsna Saksa keele järele painutasiwad ja teda seepärast üsna wiletsalt kirjutasiwad.

3. Edespidistel kohtunikkudel poleks enam waja seda teistest ümber panna lasta, mis Eesti wõi Läti mees kohtus kõneleb.

4. Edespidised tohtrid ei saaks enam haiget eestlast wõi lätlast nende weretuksumise ega ihukarwa järele arstima, waid nagu teisi inimesi nende üteluste järel, mis haige omast haigusest awaldab.

5. Edespidised õpetajad saaksiwad ülikoolis suurema kasuga Eesti ja Läti lektori ettelugemisi kuulma. Nüüd käidakse neid wähe kuulamas, ja need wähesed ei pea asjast hoolt — osalt seepärast, et nad arwawad neid keeli, keda mõni palju paremaks ei pea kui Tulemaa rahwa keelt, warsti kätte saada, osalt seepärast, et nad neid liig wähe tunnewad, et rõõmuga õppida ja edasi astuda.

6. Edespidistel mõisnikkudel, kaupmeestel, rentnikkudel, kirjutajatel j. n. e. jääks nende keelte täielisema tundmise läbi mõnigi äpardus tulemata, mis nüüd seeläbi sünnib, et talupoja keelest pooleti, wõõriti ehk sugugi aru ei saada.“

„Saagu neist näitustest küll. Mis tunneb meie süda, kui meie seda kuuleme? Kas ei unusta meie ära, et need sõnad täna ’pole öeldud, waid ligi saja aasta eest? Kas mõtleme ka neid sõnu kuuldes, et neid üks Saksa soost Pärnu õpetaja ütelnud, wõi arwame neid pärimisi mõne meieaegse nõnda nimetatud noor-eestlase suust tulewat! Jah, imelik on see küll! Waatame need aastad tagasi, ikka üks ja seesama lugu, ikka üks ja seesama soow — Eesti keelele rohkem haridust, õigust! Näitaks, nagu oleks lugu selle poolest wana wiisi. Nõnda ka on, muud kui nüüd ei seisa enam Eesti keele eest Saksa soost õpetajad waid — eestlased. Kui wäga temal selle nõudmisega tõsi taga oli, näeme sest, et ta aastal 1818 ühe Eesti keeli lugemise-raamatu gymnasiumi tarwis ilmutas. See raamat on kui ajalehe „Beiträge“ XI. anne ilmunud. Temas leiame 115 Eesti keelelist lugemise tükki, mis gymnasiumides tulewad Saksa keelde ümber panna ja mida mitmed Eesti mehed kirjutanud. Rosenplänteri enese kirjutatud on sääl ainult üks kiri „Aabramile“ ja mitmed Eesti wanad-sõnad. Selle ande on ta Tartu koolikommissionile pühendanud — selle palwega, et ta kooli-raamatuks wasta wõetaks ja teises trükis ilmuda wõiks. Soow on aga soowiks jäänud.

„Rosenplänteri enese sulest on nimetatud ajalehes wähe Eesti keeli kirjutatud tükkisid, ainult mõned jutluse kawad, üks kolmekuninga püha jutlus, millele koolipoiss Aabram eeskõne kirjutanud, pääle selle soldati- ja ameti wande-ümberpanekud ja wallakohtu-protokollide proowid.

„Rosenplänteri ajaleht „Beiträge“ on selle poolest tähtis ja üli tulus, et temale kõik selleaegsed kuulsad kirjamehed ja Eesti keele uurijad kaastöölisteks heitsiwad. Esmalt oli neid ainult kolm, parast aga umbes 30. Kõige esimene awitaja oli Dr. J. W. L. v. Luce… Kaastöölistest nimetame weel: õpetaja Frey Pühast, Bochmann Audrust, Everth Kodawerest, Knüpffer Kadrinast, Berg Hallistest, A. W. Hupel, endine Põltsamaa õpetaja, Oldekop Põlwast ja O. W. Masing Äksist. Wiimsele oli Rosenplänteril wäga palju tänu wõlgu, sest Masing oli kui tubli eestlane alati oma nõuu- ja jõuuga abiks. Rosenplänter wahetas temaga palju kirjasid ja küsis tema kui wanema sõbra käest alati nõuu. Kui Masingi „Näddala leht“ 2 aastat Pärnus trükiti, aitas Rosenplänter seda wälja anda. — Ka Soomemaal oli Rosenplänteril kaastöölisi, kes Soome asjust kirjutasiwad, nagu Arwidson ja Gottlund.

„Aastal 1814 kuulutas Rosenplänter, et ta üht uut ajalehte nimega „Livländisches Magazin“ wälja tahta anda, kus meie maa elust ja olust, nimelt aga Wene kirjandusest pidi kõneldama. Juba oli selle tarwis mitu tükki kirjutatud, aga ajaleht jäi lugejate puuduse pärast ilmumata. Niisamuti jäi teaduslik raamat „Die Sprache der Ehsten“ (Eestlaste keel) wälja tulemata.

„Rosenplanteri järele jäänud käsikirjad saawad suuremalt osalt Tartu Õpetatud Eesti seltsi raamatukogus ülewal hoitud. Sääl leiame pääle 100 tihedalt kirjutatud poognat «Bibliotheca Esthonica,»^[1] kus kõigi Eesti keeles ilmunud ja Eesti keele üle kirjutatud raamatute nimed kuni 1844 aastani ülesse kirjutatud. Pääle selle jäiwad käsikirjas järele: jutlused, palwed, lasteõpetuse ja mõnesugused grammatikalised kirjad.

„Kui meie nüüd lõpetuseks pääle nende hulga kirjaliste toimetuste pääle mõtleme, et see iseäralik mees agar õpetaja oli, oma suure linna ja maa koguduse eest tublisti hoolt kandis, rahwa koolisid asutas ja neile ise raamatuid kirjutas ning et ta ka pärnlaste meelejahutuste ja rõõmustuste eest muretses, siis näeme küll, et tal silmapilkugi aega raiskamiseks ’polnud.

„Tema toimetuse all etendati Pärnu linnas koguni järgmised esimesed Eesti keeli näitemängudgi: aastal 1816 „Der Talkus, “ ein Lustspiel in einem Akt, in deutscher und estnischer Sprache, nebst einem Chor.“ Selle tegija on kuulus Kotzebue, kes kaua Eestimaal elades Eesti keelt oli õppinud! Aastal 1824 mängiti rahwa suureks rõõmuks „Permi Jago unnenäggo, Schnurre, in estnischer Sprache in 2 Aufzügen nach Kotzebue,“ keda näitleja Steinberg kirjutanud. Suwel 1829 etendati „Liso ja Ado ehk: See kawwal Peigmees, Scene in estnischer Sprache mit estnischem Gesang und Tanz,“ ning selle jätk: „Liso ja Ado kihlatuse päew, estnische Scenen mit National-Liedern und Tänzen.“ Neist näitemängudest ei ole üksgi trükitud.

„Kui ka Rosenplänteril teraw arwustaja silm puudus, misläbi mõni kirjatükk ajalehte ülesse wõeti, mis parem trükkimata oleks pidanud jääma, siisgi on Rosenplänter nii palju hääd Eesti rahwale ja Eesti keelele teinud, ta on mõlemaid nii soojast südamest armastanud, et iga eestlase kohus on teda tundma õppida ja teda tänuga mälestada.“

Selle kirjelduse lõpuks arwame tähtja küllalt olema seda, mis professor Ahlquist omalt poolt Rosenplänteri ja tema kaastööliste kohta ütleb, üles panna, kui siin ka mõnda korratud on. Ahlquist kirjutab: „Nõnda tuli rahwa terawam tundmine maa enam haritud elanikkudele rohkem ja rohkem tarwiliseks. See, kes esimeseks seda tarwet hakkas tundma ja täitma, oli Pärnu kirikuherra Rosenplänter. Tema algas a. 1813 sellest linnast neid ka Soomesgi tuntud „Beiträge zur genaueren Kenntnisz der ehstnischen Sprache“ toimetama, mida a. 1831 saandi, mil see toimetus lõppis, 20  wihku wälja tuli. Need „Eesti keele terawama tundmise abid“ tunnistawad pea igal leheküljel toimetaja tänuwäärilist himu, nii hästi ise õppida kui ka muid juhatada Eesti keelt ja selle kirjandust tundma. Selle pärast leitakse siin nii kui tema muudes töödes korjatud Eesti keelseid lugusid (laulusid), wanu-sõnu, mõistatusi ja muinasjuttusid, sellele keelele kirjutatud ajapärasemaid laulusid ja koralisid, iga sugu kohtuskäimise ja ametliste kirjade kawasid; uurimisi Eesti keele õpetusest, 24 lisadust Hupeli sõnakirjale, millest mitmed on selle järgmisesse trükki sisse wõetud, ja jutustusi Eesti kirjanduse wanematest ja ilmutusi ning arwustusi selle nüüdistest toodetest. 17. wihus (lhk. 28—31) paneb ta juba maakeelte (Eesti ja Läti keele) õpetamist gymnasiumides ette, ja kindlasti walmistab ta seks juba 11. wihus toimetatud Eesti keeli lugemist. 14. wihus on see, Soomesgi tuntud, Gananderi Soome jumalate-muinasjutustuse uuesti tehtud Saksa keelne tõlk „Literat“ Petersonilt Riias, mis kiri nii kaua on ainus hallikas olnud selles asjas. Kui wähe selle, 21 aasta eas (a. 1828) surnud, tegija siisgi Soome keelt on tundnud ja selle keele asju, tõendab üks temalt Rosenplänterile kirjutatud kiri (Beiträge 15. wihk 70 lhk.), mille lugeja huwituseks ümber paneme. Tema ütleb: „Runo sõnaga tähendab Ganander kõiki wanematest aegadest jäänud Soome rahwalaulusid. Aga need, olgugi kui wanad, on soomlastel puhtamalt ja segamatumalt püsinud kui meil eestlastel. Soomlane laulab ja mälestab oma wanades lauludes enese wanu jumalaid, eestlane on jumalad kõik ära unustanud, ja kui ta mõni kord metsas ebausu ohwridgi teeb, ohwerdab ta tundmata ebajumalatele, keda ta üksnes wõib ülise nimega nimetada. Kust tuleb see märgilisem lahutus ehk wahe neis kahes muidu nii ühtlases rahwas? Aewa loomuliselt sest, et soomlastel oli olu ja asi, mille läbi tema muinsuse alal hoidis; see asi oli tema runo-kirjas (Rootsi keeli: runa, runor), mida nad skandinawlastelt saiwad. Kuje-kirjutusi oli neil sauadesse pügaldatud, mis ohwri-pappidest oliwad hoitud ja mida nad ohwerdades ja nõidudes pühadeks kujudeks pidasiwad. Nii wõidi neis sauades lühikestel tähendustel ja kujudel ka laulusidgi tagawaraks hoida, mida järele tulewad põlwed siis wõõra-keelse nimega „runo’ks“ hakkasiwad kutsuma.“ — Kui tagasi Rosenplänteri toimetustesse läheme, on terwe 19. wihk iseäraline kirjutus: „Ueber die Grund- und Ursprache der Ehsten und die Mittel zu einer allgemeinen ehstnischen Schriftsprache zu gelangen,“ Laiuse kirikherra v. Jannau tehtud, mis kirjutus, kui ka suurel õpetlusel ja wõimul kirjutatud, ei ole tähtjas muu kui selle poolest, et Liiwimaa esimesed asukad (elanikud), need nüüd juba peaaegu kadunud liib- ehk liiwlased, kelle pärijuurest õpetlastel nii palju arwamist on olnud, mõnest märgist nende keeles selles kirjelduses puhtateks eestlasteks tehtakse. Tegija eksib aga siin, et otsustab liiwlaste keelt Eesti keele emaks olewat, mida kogunigi ütelda ei wõi, sest nii wiisi tuleks ka Soome keel Liiwi keele tütreks arwata. Ennemini näib see keel mõni wanem murre Eesti keelest olewat ehk ka selle kaksik-õde, mis asjast selge mõiste wõime saada, kui meie maa mehe akademikus Sjögren need päris-põhjused, uurimised ja laiemad sõnakirjad ilmutab, mis teda sellest keelest ja selle jätistest enese reisidel teame korjanud olewat aastatel 1846 ja 1852 (aga selle kirjutuse kirjutamise ajal on Sjögren, nagu praegu kuuleme, ära surnud, kuna temast järele jäetud paberid peaksiwad siisgi tema järele ilmuma). Seesama Jannau, kes on ülemal nimetatud kirjutuse tegija, oli ka kiiwas (südi) maarahwa harija ja peab seda kuulsat rahwa-kooli weel praegugi kalli meelega ülewal, mida (kooli) ta on enese ümberkaudsusesse põhjendanud ja millest soomlasedgi mag. Tikkase sulest nime all „Kihelkonna-kool Laiuses“ (Pitäjan-koulu Laiusissa) jutustuse leiawad. Selle kooli tarwis on Jannau mitmed Eesti keelsed kirjad kirjutanud.

„Rosenplänter „Beiträge’sse“ kirjutanud meestest on weel Arnold Fr. Knüpffer (sünd. a. 1777, surn. 1845) ja Johann Fr. Haller (sünd. a.  1786, surn. 1840) Eesti keele terawamate uurijatena iseäralisel auustusel nimetada. Esimene, oma pika ea läbi eestiduse südimate sõprade seas nimetada, korjas wäsimata kombel rahwa suust laulusid ja juttusid, wanu-sõnu ja laulusid, ühe sõnaga kõike, mis kudagi keeleõpetusele ja sõnakirjale kasu saatis. Nii on Neus’i toimetatud Eesti rahwa lauludest pooled Knüpfferi kogutud; ja nii on ka paremad lisandused Hupeli sõnakirjale, Rosenplänteri „Beiträge’s“ nimetatud, otse tema korjatud ning awaldatud. Tema kõige parem keeleõpiline kirjutus „Ueber die Bildung und Abtheilung der Wörter in der ehstnischen Sprache“ (Sõnade soetamisest ja jaotamisest Eesti keeles) leitakse ka neis wihkudes (3. ja 8.) ja on õige soon, kust nii hästi eestlased, kes keeleuurijad, kui soomlased wõiwad eht kulda kaewata ja selles töös mitte petetud ei ole waske kullaks pidama. Ahrens, Eesti keele nüüdne uurija, ei ole osanud seda soont tühjendada, mispärast tema keele harimisele nii tähtjas keeleõpetus on nii hästi eestlastele kui meile soomlastelegi puuduliseks jäänud. Ja ehk ta küll üteldakse Knüpfferilt mõndagi wõetust enese töösse saanud olewat, ei anna ta keeleuurimisele midagi auu, waid arwustab waljusti kohut mõistes Knüpfferi üle oma kirjutuses: „Bemerkungen über die Declinations- und Casusformen der Ehstn. Sprache, Reval 1887.“

Ülemal on tähendatud, et Rosenplänter ise on Eesti keeli wähe kirjutanud. Temale tuleb iseäralikuks auuks arwata, et ta teisi oskas kirjatööle äratada. Kõige suurem töö on küll see, et ta nende noorte meeste poolest, keda ta rahwakoolmeistriteks õpetas, laskis Eesti rahwa elu 19. aastasaja algul kirjeldada. See sündis nimelt selles ajakirja „Beiträge“ 11-das wihus, milles tema gymnasiumide tarwis lugeraamatu ilmutas. Pea kõik need wäga õpetlikud kirjapalad on sääl sees eestlaste kirjutatud. Meie ei eksi wist mitte palju, kui nende kirjutajaks ülemal nimetatud Hansu, Jaagupit ja Aabramit peame, et küll ka mõni teine tema õpilane wissisti on ligi aidanud. Selle tööga on need Eesti mehed, kelle nimedgi kindlasti teada ei ole, enestele kui ka Rosenplänterile otse auusamba üles pannud. Meil ei ole aga siin ruumi puuduse pärast wõimalik rohkem kui mõnda ainust kirjeldust üles wõtta, kuna me terwet elu-kirjeldust, mis eestlaste kohta käib, suuremalt osalt peame puutumata jätma. Järgmised lugemised paneme siin ette:

„Eesti talupoja hoone kirjeldus. Talupoja elumaja on ümmargustest palkidest ülesraiutud ning enamasti pikem, kui tal laiust on. Üks kõrge maja on 20 ehk 21 ehk 23 (palgi-) korda kõrge. Lae all on üks palk risti, keskpaiga toa kohas, mis lage aitab ülewal hoida, ning selle palgi nimi on ristpalk. Lae palgi otsade pääl on üks ehk kaks korda palkisid, ning nende palkide nimi on pranspalgid. Teine pool otsas on rehealune ehk riha-alune, kus talupoeg suwel omad rehed peksab, ning kus ta talwel omad hobused ja härjad sisse paneb. Rehealune on ka kümme ehk kaksteistkümmend korda kõrge. Tema seinadest on neli ehk wiis palki üle, mis kaunis jämedad on; nende palkide nimi on haampalgid. Haampalkide pääl on roigastest wõi laudadest lagi, mida laudiks saab hüütud. Rehealuse wäljapool otsas on sellesama katuse all weel üks sülla laiune jätk, kus talupoja haganad sees seisawad, ning selle nimi on hagana-ladu. Kõigil majadel ei ole otsas hagana-ladu, waid on toa seina tagapool kõrwas.

„Kammer on teises otsas, sääl küljes, kuspool ahi on. Ahju persse taga on mõnel ka teine kammer, ning seda hüütakse taga-kambriks. Seda kammert, mis otsas on, hüütakse eest-kambriks. Toa ukse ees on toa-esine, ning see sein, mis räästa all on, millest toa-esine saab, see on lode- ehk rõhu-sein.

„Paarid on ka palkidest, aga mitte nõnda jämedatest, kui maja ise. Need otsad, mis pääl on, neil on pügalad sisse raiutud ja risti koos. Need otsad, mis all on, käiwad pranspalkide pääle, ning neil on pügalad sees; pranspalgil on ka pügal sees, ning pügalatega pandakse paarid pranspalkide sisse kinni. Neid paariotsad, mis pranspalkidest madalamasse käiwad, hüütakse paaripersseks. Paaride küljes on kaks ehk kolm lõhutud ning äratahutud puud, ning neid hüütakse penniks. Otsade päält käiwad üksikud paarid suurte paaride külge, ning nende nimi on kelbapaarid. Suurtel ning kelba-paaridel on kõigil pulgad sees, ja pulkade pääl on roikad, ning need roikad saawad roowi roigasteks hüütud. Roigaste pääl on siis õlgedest katus. Kelba-paaride päält otsade juurest on natuke lahti, ehk sääl on üks pisukene auk, kust suits wälja läheb, ning seda hüütakse katuse hungaks. Katuse päält serw hüütakse katuse harjaks. Alt serw, see on nimega katuse räästas.

„Toal on kolm ust; üks läheb kambri, teine rehe-alla, kolmas toa ette. See uks, mis toa ette läheb, on kõige suurem, ning selle nimi on toa-uks; mis kambri läheb, on kambri wahelt uks; mis rehe-alla läheb, see on rehealuse waheuks.

„Rehealusel on kaks wärawat, kus tuulatakse, teine eestwäraw ja teine tagawäraw. See wäraw, mis toa ukse pool küljes on, see on eestwäraw; see mis toa taguse pool on, see on tagawäraw. Toa eest läheb üks wäheldane wäraw rehe-alla, ning selle nimi on rehe-aluse jalgwäraw. Kambril käib ka üks uks toa ette, ning teine käib taha-kambri, mis ahju persse taga on.

„Toas on lõsnad kümne ehk üheteistkümne korra wahele raiutud, ning lõsnade pääl on parred, kus pääl rehi suwel kuiwab ja talisel ajal ree-jalased ning muud puud ja lauad kõik kuiwatatakse, mis elumajas tarwis läheb.

„Ahju kohas on õrred, mis jämedamad on kui parred, kus pääl peeru-lõmmud saawad kuiwatatud. Õrtel on teised otsad ristpalgi ja lae wahel, ja teised otsad on wastu seina ning kannawad ees-lõsna pääl.

„Ahi on kambri pool küljes, ning taga seinas. Ta suu on wastu eest-seina, kus sees toa uks on. Ahju suu all on kolde, kus ahjust söed saawad sisse tõmmatud. Ahju sees on kolm auku, kust soe ja suits kerese sisse läheb; nende aukude nimi on wõlwi-augud. — Lõsna küljes madalamal parssi on üks kõrend, kus riided pääle pandakse kuiwama, ehk kus käest midagi pandakse, nõnda kui kindad, wööd, kuued. Seina sees on mitmed warnad, kus midagi wõib pääle panna. Toa ukse kõrwas, parte all, on üks ümmargune auk, kust rehe ajal leitse wälja läheb, ning selle augu nimi on leitse-auk. Toa ukse kõrwas, ahju suu kohas, on peremehe ja perenaese sängid, kus nad ise magawad. Noore rahwa sängid on rehealuse pool toa ukse kõrwas, ning laste sängid on taga nurke mööda rehealuse pool kõrwas. Toa ees ja rehe all on warnad seinade sees, kus rangid ja härja-ikked pääl seisawad. Weenõuud, panged ja toowrid, need seisawad toa ees nurgas.“

„Eesti talupoja koduloomad. Kõik need loomad, mis kodus elawad, ei saa mitte talupoja juures peetud ega kaswatatud. Kes tahab teada saada, mis suguseid kodu-loomasid selle maa nurgas talupoja juures peetakse, see pangu nüüd seda tähele. Kukk on küll üks pisukene loom, aga ometi seda talupoega ei leita, kel kukke ei ole; sest kukk on talupojal aja tähendamise märgiks öö ajal. Sakstel on task-uurid ja tunnikellad, mille järgi nad oma aega peawad, aga talupoeg elab kõige enamasti öö ajal kuke järgi, sest et tal tunni-kella ega uuri ei ole. Õhtu ajal ei ole kukest küll abi, et seda aru saaks, millal paras aeg magama minna on, waid seda teeb talupoeg oma töö waewa järgi. Kui kerge kodune töö on, siis oldakse kaua ülewal, aga talupojal on ikka enamasti wäline töö, kus ta raskesti waewatud saab, seepärast heidab ta õhtu wara magama. Hommikust ööd panewad perewanemad aga kuke laulmist tähele. Kui kukk kõige esimest kord laulab, seda arwatakse kesk-öö ajaks, aga kui ta juba teist ning kolmandat kord saab laulnud, siis tõusewad warsti perewanemad üles. — Üks ehk kaks koera on igal talupojal, kes temal õues nõnda kui wahimehed walitsewad, et waras mitte suwel ega talwel ei saa kahju teha. Suwe ajal on koer karjase seltsiks karjas, et ta ka hundi üle walitseb. — Kass on ka igal talupojal, kes hoonete ümbert rotid ära sunnib, et need kahju ei tee. — Igal talupojal on tükki kaks ehk kolm hobust ja kõige wähemalt üks paar härgi ning kaks ehk kolm lehma, kaks wana siga ning mõned põrssad. Lambaid on igal talupojal paar kümmekonda, ehk nii palju, kui keegi jõuab ülespidada, sest ilma lammasteta ei wõi ta koguni mitte elada. Kitsesid ning hanisid on ka mõnel talupojal üksgi paar. Aga eeslid, kalkunid, pardid ja tuid ei saa mitte siin küljes talupoegade juures peetud.“

„Eesti talupoja majariistad. Igal talupojal on kõige wähemalt ikka üks kuus ehk seitse kirwest, millega ta pea igapäew tööd teeb. Suwe aegu on temal põllu harimiseks kolm ehk neli hääd atra tarwis, ja niisama palju ka äkkeid. Wankrid on tal ka kolm ehk neli tükki, millega ta suwe aegu wilja, sõnnikut ning kõik muud elumaja asjad weab ning ka igale poole wälja läheb, kus tarwis on. Talwise widamise ning teekäimise tarwis on tal kümme ehk kaksteistkümmend rege; ja sõidu tarwis kaks saani ning kaks kreslad. Suwel ning talwel, alati on tal küll üks kümmekond ehk weel rohkem köisi tarwis, millega ta kõik oma koormad wõib kinni köita. Kahed ehk kolmed hobuse-rangid ning loogad ja waljad, päitsed ning ohjad on talupojal, millega ta oma hobuse wõib rakkesse panna, kui ta kusagile läheb.“

„Eesti talupoja elukombed. Kes üks hää ning lahke peremees on, see õpetab ning räägib iga töö hakatuses oma perele kõik kätte, mis keegi peab tegema. Laupäew õhtu laseb ta oma pere waremini õhtule, kui muud õhtud. Kel kodumail töö on, need jätawad pärast lõunat nõnda poole õhtu aegu oma tööd seisma ja hakkawad endid pühapäewa wastu walmistama, wihtlewad endid ja pesewad oma pääd puhtaks ja panewad walged särgid ning puhtad riided selga. Perenaene, wõi ka muud naesterahwad, kes majas on, pühiwad oma toad ja kambrid ning toaesised kõik laupäewa õhtul enne wihtlemist puhtaks. Ka pesewad nad kõik sööma-jooma-nõuud ja wee-panged ning muud pisukesed käes käidawad nõuud ja söömalauad laupäewa õhtul puhtaks. Õhtu sööma-ajaks keedab perenaene putru. Kui rahwas wihelnud ja kõik tööd tehtud on, mis esiti nimetasin, siis loewad ja laulawad perewanemad ning kõik pere ühes seltsis raamatust ja ootawad neid inimesi koju, kes mõisas teol ehk ka wahest mujal wäljas on. Kui nad tüki aega saawad lugenud ja mõned laulud laulnud ja selle aja sees see wäline rahwas weei mitte koju ei tule, siis sööwad nemad, ja pärast sööki loewad nad jälle raamatut ja ootawad ning räägiwad ikka nendest, kes wäljas on — seni, kui need ükskord tulewad. Kui nad saawad tulnud, siis antakse nendele süüa, ning kodune rahwas ajab nendega hääd juttu ning küsib, kudas kellegi lugu olnud ja mis keegi wäljas on näinud ja kuulnud, ja seda mööda heidawad nad magama. Hommikul tõusewad nad üles, panewad endid riidesse, soewad pääd ära, pesewad silmad puhtaks, ja siis hakkawad nad raamatut lugema. Kui tüki aega saawad lugenud, siis hakkawad nad sööma; aga wahest peawad ka enne söömist ja mõni kord juba laupäewa õhtul seda aru, kes kirikusse läheb. Kui kirikusse minejaid mitte teada ei ole, siis küsib mõni kord peremees oma pere ning laste käest: „Noh, lapsed, kas lähete täna ka mõned kirikusse, wõi pean ma ise minema, wõi lähed sina, perenaene? Sest ikka peab mõni minema Jumala sõna kuulma, ja ka seda teada tooma, mis kiriku pool kuulda on, kas mõni on ära surnud, wõi on mõni juurde sündinud, ja mis hääd õpetaja meile veel kuninga ning muude asjade poolest teada annab.“ Kui siis keegi kirikusse läheb, siis ehib ta ennast pärast sööma warsti walmis ja hakkab minema. Kui ta hobusega läheb, siis aitawad teised teda ehtida, panewad hobuse ette ning saadawad teda ilusasti minema.“

„Kuda eestlased surnuid matawad. Kõige esiti, kui üks inimene ära sureb ehk hinge heidab, siis loetakse tema juures ja palutakse Jumalalt tema eluaegseid pattusid andeks. Kui ta puhtaks pestud on ja surnu riidesse pandakse, siis loetakse ja lauldakse jälle, ja see on juba teine kord Jumalat paluda tema eest. Kolmandat kord tuleb siis jälle lugeda ja laulda, kui kirst walmis tehtud on, ja see surnud inimene kirstu pandakse. Siis saab ka surnu-rist kirstu pääle ta rinna kohta ja üks lauluraamat risti pääle pandud. Kus tema siis kirstuga pandakse, sääl seisab tema nõnda kaua paigal, kui teda maha wiidakse; kas seisku ta siis kaks kolm päewa, wõi weel kauemini. Kui maha wiima hakatakse, siis tõstetakse kõige esiti teda wankri ehk ree pääle ja loetakse ning lauldakse jälle, ja see on juba neljas kord tema eest Jumalat paluda. Kui õuest minema hakatakse, siis lauldakse jälle seni kui õuest wälja ja ehk kõik see laul otsa. See on siis wiies kord tema eest Jumalat paluda, ja tee pääl saab ka mõni kord lauldud, kui peredest ja küladest mööda-minemine on. Kui kiriku ligidale saawad, siis hakatakse jälle laulma, ja lauldakse seni kui kiriku juurde. Kui pühapäew on, siis matab õpetaja kirikus teda ära, aga kui nädali sees on, siis matab köster kiriku-aias. Kui siis kiriku juurest minema hakatakse, siis lauldakse weel seni, kui teda hauda ning ka haud päält kinni pandakse. See on siis seda kord kõige wiimane Jumala palumine tema eest. Siis lähewad need lauljad ja kõik tema suguwõsa kokku, sööwad, joowad ja loewad raamatut ning paluwad Jumalat weel ühe päewa sääl majas, kust see surnud on, ja see on siis matus.“

Muinasjuttudest, mis Rosenplänteri äratusel eestlased on korjanud ja üles kirjutanud, paneme siin kõigest kolm lugejale ette, ehk neid küll suur hulk on. Need kolm juttu on järgmised:

„Kaks wenda ja külm. Teine wend oli rikas, teine waene. Rikkal oli palju rukkid maas ja kõiki elajaid küll. Aga waesel ei olnud muud, kui ühe ainukese pisukese aia sees rukkid maas. Külm tuli, wõttis needgi natukesed rukkid ära. Mis waesel wennal siis muud nõuu, kui läks külma taga otsima. Kui ta tüki maad sai läinud, siis leidis ta ühe pisukese sauna ja läks sinna sisse. Sääl saunas oli üks wana naene, see küsis ta käest, mis ta pidi otsima. Ta ütles: „Mul oli üks natuke rukkid maas, aga külm wõttis needgi ära, ja nüüd otsin ma külma taga ning tahan küsida, miks ta mulle seda tegi?“ Wana naene ütles: „Minu pojad on need külmad, kes kõik ära wõtawad, aga nüüd ei ole neid kodu, ja kui nad koju tulewad, siis wõtawad nad sind ka ära, kui sa maas oled; katsu aga ahju pääle tikkuda, sääl sa wõid olla.“ Mees läks ahju pääle, ja külm tuli koju. Siis ütles see wana naene oma pojale: „Poeg, miks sa ühe waese mehe rukkid oled ära wõtnud, kel muidugi kasinasti olnud?“ Poeg ütles: „Ma katsusin muidu, kas mu külm pidi hakkama.“ Siis ütles see waene mees: „Andke mulle jälle nii palju, et ma wõin sugu weel elada, aga muidu suren ma warsti nälga, sest et mul kedagi ei ole.“ Külm ütles: „Meie tahame temale anda, et ta wõib elada.“ Siis andsiwad nad temale ühe leiwakoti, ja ütlesiwad: „Kui sa süüa tahad, siis ütle aga nõnda: kott lahti! siis on sul rooga küll, ja kui sa söönud saad, siis ütle: kott kinni! siis läheb roog jälle kotti ja kotisuu kinni.“

„Mees tänas selle hää eest wäga ja läks ära. Kui ta tüki maad sai käinud, siis ütles ta: kott lahti! Ja koti suu läks kohe lahti, ning temal oli rooga küll, et ta wõis süüa. Kui ta söönud sai, siis ütles ta: kott kinni! siis läks roog jälle kotti ja koti suu eest kinni. Siis läks ta koju ja tegi ikka nõnda, kui külm teda õpetas.

„Kui ta tüki aega oma naesega seda wiisi sai söönud, siis hakkas see rikas wend tahtma seda kotti ära osta. Andis temale selle koti eest sada härga ja sada lehma, sada hobust ja sada lammast ning ostis selle koti ära. Siis sai see waene wend koguni rikkaks, aga mis see teda ometi aitas! Tal ei olnud heinu, ja selle pärast suriwad need elajad kõik nälga ära, ja see mees jäi niisama waeseks jälle, kui ta ennegi olnud. Mis tal mehel siis muud nõuu, kui läks jälle külma käest uut kotti saama! Külm ütles: „Kudas sina nii rumal olid, et sa selle koti ära andsid, nüüd oled sa ometi jälle niisama waene, kui sa ennegi olid!“ Wiimaks andis ta temale ühe wäga ilusa leiwa-koti, mis palju ilusam oli, kui see endine kott. Ta tänas jälle ning läks rõõmuga ära, sest et ta mõtles jälle niisuguse koti olewat, kui see endine kott oli.

„Kui ta hakkas süüa tahtma, siis ütles ta jälle oma wana wiisi järele: kott lahti! Nii pea kui ta selle sõna ütles, nii kohe kukkus see koti suu lahti, ja kaks meest astusiwad kotist wälja, wemblad käes, need wemmeldasiwad teda õieti wemmeldamise wiisi. Mees sai hädaga nii palju weel öelda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed kotti ja koti suu eest kinni. Siis mõtles ta: „Oot, oot, nüüd tahan ma jälle wennaga wahetada!“ Ta tuli koju. Wend nägi, et see kott wäga ilus oli, siis oli tal warsti himu wahetada, ja teine ei keelanud ka seda mitte, ning nemad wahetasiwad need kotid ära. Siis kutsus rikas wend kõik oma sugulased ja kõik saksad kokku, et ta tahtis sest kotist kõige esiti ühe sööma-aja teha. Kui kõik saksad ja wõõrad koos oliwad, siis hüüdis ta ise: kott lahti! Koti suu kukkus küll lahti, aga — kaks meest kargasiwad kotist wälja, wemblad käes, ja hakkasiwad neid wõõraid peksma ja peksiwad nõnda, et mõni mees sai ilma püksata toast wälja. Küll sai sääl see koti peremees peksa, küll saiwad ka teised mehed. Wiimaks sai see peremees hädaga weel hüüda: kott kinni! Siis läksiwad need mehed jälle kotti ja koti suu eest kinni. Siis peksiwad need kutsutud wõõrad koti peremeest weel päälegi ja läksiwad ära. Aga siis oli rikas wend jälle nii waene, kui see waene wend enne oli. Ta oli küll ilus kott, aga wemblamehed sees, kui ta säält seest süüa tahtis, siis sai ta ikka wemmalt. Aga see waene wend sõi oma naese- ja lastega sest wahetatud kotist nii kaua kui ta elas.

„Jumal ei jäta neid ilma abita, kes oma süü pärast waesed ei ole; aga kes oma rumaluse wõi ahnuse ehk uhkuse pärast waeseks saab, sel ei ole muud abi loota kui wemmalt.“

„Üks jutt leiwa-kannika ristimisest. Ühel seitsme aastasel lapsel oli laps, ja kui teda risti wiidi kirik’sanda juurde, siis oli see laps kiwiks saanud, ja kirik’sand ütles: Mis ma sest kiwist ristin? Ja nemad wiisiwad teda koju, ning tema sai jälle lapseks. Teisel päewal wiiwad nemad selle lapse jälle risti, siis sai see laps jää-tükiks. Kirik’sand ütles: „Mis ma sest jää-tükist ristin?“ Ja nemad wiisiwad teda jälle koju. Kolmandal päewal wiidi teda jälle risti, siis oli tema leiwa-kannikas, ja kirik’sand ristis siis selle leiwa-kannika ära; aga siis sai tema jälle lapseks. Kui see kirik’sand oleks seda kiwi ristinud, siis oleks maailm nii kõwaks jäänud kui kiwi. Oleks tema jää-tüki ristinud, siis oleks maailm nii külmaks jäänud kui jää, et midagi ei oleks kaswanud.

„Sest see kirik’sand ristis seda leiwa-kannikast, et leiba peab ikka olema nii kaua, kui seda maailma on.“

„Kurat ja mõisa rehepapp. Mõisa rehepapp walas üks kord nööpa, ja kurat tuli tema juurde, teretas: „Tere, tere, mees! Mis sa siin teed?“ Mees wõttis terwise wastu, ja ütles: „Walan silmi.“ Kurat küsis: „Kas sa wõid minule ka uued silmad walada?“ Mees ütles: „Küll ikka, aga nüüd ei ole minul seda silma-salwi käe pärast.“ Kurat küsis: „Kas sa teine kord weel wõid walada?“ Mees ütles: „Küll ma wõin ka.“ Kurat küsis: „Millas ma siis jälle tulen?“ Mees ütles: „Tule, millas sa arwad!“ Kurat tuli teisel päewal jälle selle rehepapi juurde silmi walada laskma. Rehepapp küsis: „Kas sa tahab suuri wõi pisukesi silmi?“ Kurat ütles: „Häid suuri.“ Mees pani suure hulga tina kopa sisse sulama, ja ütles kuradile: „Muidu ma ei wõi walada, kui sa kinni ei ole.“ Mees käskis teda seliti pingi pääle maha heita, wõttis suure jämeda köie ja sidus teda õieti kõwasti kinni. Kui ta kinni oli, siis ta küsis rehepapi käest, mis rehepapi nimi oli. Tema ütles: „Ise on mu nimi.“ Kurat ütles: „Hää küll, kui ma aga tean.“ Kui tina sula oli, ütles ta kuradile: „Ole wakka, nüüd on salw walmis.“ Kurat oli wakka ja ajas silmad hästi pärani, et nüüd saab uued silmad, ja käskis uusi walada. Rehepapp ütles: „Praegu walan,“ ja tallas sula-tina kuradile silmi. Kurat hakkas selle hädaga jooksma, pink seljas, ja jooksis wälja.

„Teomehed kündsiwad wäljal, jooksis nende juurde. Küsiti: „Kes seda tegi?“ Kurat ütles: „Ise tegi, ise tegi!“ Teomehed naersiwad: „Kui sa ise tegid, kes wõib siis parata!“ Suri ära kõige uute silmadega; sest saadik kuradit ei olegi. Rehepapp saatis koera kuradit maha matma. Koer ei jõudnud mitte ja wõttis rebase appi. Ei jõudnud kahekesti weel mitte; wõttis roti weel appi. Hakkasiwad wiima; tundsiwad, et sest koguni weel abi ei olnud. Koer murdis roti ja rebase ära; wõttis hundi appi, matsiwad kuradi walge hobuse sita hunniku sisse maha. Siis pidasiwad matuseid. Wõtsiwad roti ja rebase roaks; koer peeretas, hunt tantsis. Seda wiisi oliwad kuradi matused.“

Nõnda need jutud. „Beiträge“ seest XI. wihus ja teistes leiame weel suure hulga wanu-sõnu ja mõistatusi, kuid jätame need ruumi puuduse pärast siia panemata. Juba see, mis oleme siia pannud, näitab selgesti küllalt, kui suure hoolega Eesti rahwa elu on tähele pandud.

Needgi wäikesed näitused annawad selgesti tunnistust, et Rosenplänter soojalt Eesti muinaswaragi korjamisest osa wõttis. Kuid ka tema oli enese aja laps ja ei suutnud end eestlaste halwakspidamisest weel täiesti lahti teha. Seda tunnistas kõige päält see lugu, et ta üksikute kirjatööde tegijaid ja üksikute muinasjuttude ja luulete üleskirjutajaid, kui need eestlased oliwad, mitte ei nimetanud, kuna need, kui nad sakslased oliwad, ikka nimetatud on. Suure hulga Eesti sugust kirjameeste nimed on selle läbi 19-da aastasaja algusest koguni tundmata jäänud. Sest on Eesti kirjanduse ajalool wäga kahju, kuid raske saab siin aidata olema.

Kui wäga sõbraline ja waimustatud olek aga Eesti keele wasta Rosenplänteri äratusel oli wälja lagunenud, seda ei näita üksi tema kirjad, waid ka ta kaastööliste omad. Nõnda kirjutab keegi kaastööline „Beiträge“ IV. wihus järgmisel kombel: „Sakslased leidsiwad Eesti keele, mõtteteadliselt küljelt waadata, toore ja harimata eest — nii, et Liiwimaa esimesed usuõpetajad kui käemehed püha kohuse eneste pääle wõtsiwad seda alaealist last kaswatada. Mina olen ses arwamises: Nad on teda pahasti kaswatanud! Enam kui ühest poolest tungib tunnistus keelele: Mungad, kes Läänemere äärde tuliwad, et olnud mitte isad… Kahjatseda on, et üleüldisel kombel ka pärast nii wähe selle keele kasuks on tehtud. Tänamata oleks mõne tubli mehe, nagu näituseks auu wäärt Hupel’i, auu salata, kes südamest soowisiwad Eesti keelt raamatukeeleks tõsta, s. o. teda kõigis jagudes harida ja rikastada. Ei leidnud seda toetust, mis oleks pidanud leidma. Üksik pidi lootma, et kõigi nende töö toetust leiab, kes ühe tubli rahwa kõrgema harimise pärast kõige Eesti õpetatud ilma kaastööd wõisiwad tungiwalt nõuda… Auu wäärt on õpetatud töö hommikumaa keeltega, püha kirja seletusega, kombeõpetusega, usupõhjustega jne. meie kogudes, nagu üks meie keeleteadlane ütleb: „roostet, mis tekkis, ära ajada,“ aga (ja see on tähtjas) üks rahwas, kelle seatud isad, juhatajad ja õpetajad me oleme ja seks priitahtlikult saime, wõib õigusega nõuda, et ühte osa waimujõudu ainsale abinõuule pühendame, mille läbi ta sellest suruwast tundmusest lahti saab häbipunal iseenese ja — meie pääle waadata. — Kas see siis põhjendatud ei ole, et see rahwas kõrgemal seisaks, kui (siin ei räägi ma, nagu igaüks wõib märgata, mitte üksi jutlustajatest) temale seks tarwilised abinõuud kätte oleks antud? Kas ei ole juba eestlased igas õpeasjas kõrgele jõudnud? — Ma tundsin ühte wäga tublid meest sellest rahwast, ja see mees oli würstlik ihuarst ning oli oma würsti ja iga teise haritud mehe ja õpetlase lugupidamist wäga ära teeninud ja saanud. Tema oli enesele Saksa nime wõtnud. Ma tundsin eestlast, kes maalija oli. See wõib wähe tähendada. Aga tema oli tõsine wõidlane (kunstnik) ja ta oli enesele — Italia nime wõtnud, et halwakspidaw kõne teda eestlaseks ei peaks. Kas ei tunta weel häbipuna, millest ma enne kõnelesin? — Kust see ometi tuleb, et eestlane, niipea kui ta sakslaseks tõuseb (tõsine sõna selles imelikus olekus), nii wäga oma Eesti kännust häbeneb? — Wist, kui ka mitte aina, selle pärast, et ta, nii kaua kui ta oma keele juurde jääb, oma tundmistes nii waewane ja wilets näib, et iga haritlane teda peab halatsema… Aeg oleks aga kord, et wahet sõnade wahele „talupoeg“ ja „eestlane“ tehtaks. Kui eestlastest räägitakse, siis ei räägita ju ka ikka selle wõi teise aadelimehe päristalupoegadest… Meil on ju ka kodanikkusid, kaupmehi, walitsejaid, ametmehi, käsitöölisi jne., kes eestlased on. Miks ei peaks nad oma keeles oma poegi kaswatama? Miks peab mõni, kes keskmise hariduse astmele jõuda tahab, sunnitud olema oma keelt, sellega ühes paraku ka wanemaid, sugulasi, sõpru, niisama sagedasti oma südame puhtust, oma ilmsüütust, oma usku ohwerdama ja nagu mänguasi hulkuma, mida ei sakslased ega eestlased enam miksgi ei pea? Waadatagu eestlaste ajaloo pääle, ja nii palju wõi wähe kui nendest teame, ometi peame sellest rahwast lugu pidama“ jne.

Nõnda kirjutas jällegi üks sakslane ligi saja aasta eest eestlastest ja lootis, et Eesti keel auusse tõuseb ja eestlane enam ei häbene end seks tunnistada. Aga kust see tuleb, et weel nüüd eestlasi on, kes, ehk Eesti keel ja kirjandus juba küll õige kõrgel järjel seisawad, ikka weel häbenewad eestlased olla ja endid seks tunnistada? Kurblik lugu! Eks nüüd kord see aeg peaks tulnud olema, kus „üks keel, üks meel“ igal eestlasel oleks!

Eesti rahwa muinasaegse waimuwara korjamine aastas mõnegi kauni toode walgele, mille läbi meil wõimalik on Eesti waimu sünnitusi arwustada ja selle seisu üle otsustada. Meie arwame siin sündsaks weel sellest muinaswarast mõnda tähtsamat korjajat nimetada, kes Rosenplänteri ajakirjale on nimelt Eesti wanu luuldeid sisse andnud. Selle juures trükime mõne näituse nende korjandustest ära. Need korjandused ja korjajad on järgmised:

Neli rahwaluulet, mis korjanud õp. Bochmann Audrust. (Ära trükitud „Beiträge“ II. 1813, lhk. 71):

Lõikajate laul.

Küla tüdrukud, õesed!
Nüüd on luba lusti lüüa,
Luba lusti sees elada.
Nüüd ’pole suu sulgujaid,
Keele kinniköitijaid.

Ohja haru hoidijaid,
Waljaste waru pidajaid,
Päitsete päha-panijaid.

Rukkid lõigates.

Tõmmake, õed tõsised!
Lõigake, naesed lõbusad!
Rutake neid rukkisid,
Odrad jõuawad järele,
Kaerad hagu kaswatawad,
Läätsed lesti lõpetawad,
Linad kupraid kuulutawad,
Herned õisi ju ajawad,
Oad kaunu kaswatawad:
Laske käia kahte kätta!

Talguse-laul.

Oh minu hertu herrakene,
Kulda-krooni prouakene!
Tõuskem üles tooli pääle!
Aitüma, head herrad,
Aitüma, head prouad,
Söötemast ja jootemast,
Laia lauda kattemast,
Seda härga tappemast,
Mis ’pole ilmas ikkes käinud,
Mis ’pole põlwel põldu kündnud,
Tuhat waksa turja paks,
Sada waksa sarwe pikk,
Kümme küünart külje-kont.

Lehmi lüpstes.

Ei nüüd tohi, õekene,
Ei nüüd tohi lapsed laulda;
Nüüd on kuulajad kurussa,
Sõna-wõttajad wõsassa;
Sääl on kubjas kuulutamas,
Mõisa poisid mõtelemas,
Peeter pikkuse pajus,
Andres harja aawikus,
Henrik oma heinamaal,
Tõnis tõldade wahel.

Neli Eesti rahwaluulet, kogunud J. W. Ewerth, Kodawere kirikuõp. (Ära trükitud „Beiträge“ III. 1814 lhk. 104):

Peenike naene.

Õie, õie kelmikene!
Wõtsin Wõrnusta emanda,
Taga Narwa naese noore,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.
Tegin teo õluta,
Waadi wiinada wihada,
Katsusin sugu koguda.
Oi, minu wäiksed weljekesed,
Wõtsin Narwast naese noore,
Käna pää kiriku teelta,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.

Pruudi ja peiu laul.

Ole terwe, ma tänan, auu hoidamast!
Täide kaswu kaswamast!
Paisumast parajaks rammule!
Et hoidsid auu sa hüwasti,
Et kaitsid kaswu sa kaunisti.
Kessee pidas pika hoole,
Kandis kangeda mureda?
Sul on ilus herrakene,
Kulda-krooni prouakene,
See aga pidas pika hoole,
Kandis kangeda mureda!
Pääd ei saanud pää alla,
Jalgu ei wilju woodie.
See oli istunud emaksa,
See oli astunud audujaks.

Kui pruudile tanu päha pandakse.

Põlwe, põlwe, põlwekene,
Elu hella lehekene,
Kui koduna kaswades,
Elades eide tütrena,
Auduja abimehena,
Tooja käsku-jalgadena,
Katsub kurjada linada,
Õelate õtsenkuda,
Mida pead pääs pidama,
Ihus kallis kandemaie.
Pese (hästi) weele weelgi,
Kurikat löö kuuendale,
Pane seepi seitsemesti,
Käed kallid kaheksasti,
Sõrmed ühed üheksasti,
Wesi külma kümmenesti,
Siisgi seisaneb sinine,
Päälaelta lapiline,
Otsast õle-karwaline.

Kui wõid löödakse.

Kokku, kokku, koorekene!
Taewast tulgu,
Kir’ku mingu
Mööda mända
Müta, mäta!
Laua pääle latakaida,
Leiwa pääle liistakaida!
Kokku, kokku, koorekene!

Kolm laulu Türilt. Sisse saatnud mademoiselle E. Offe. (Ära trükitud „Beiträge“ III. 1814, lhk. 106):

Waene lõikaja tüdruk.

Lõigake, õed tõsised!
Ma tulen nurme lõikamaie,
Küll ma laamin laia wälja,
Küll ma põimin pika põllu,
Mina waene ostet’ orja
Ostet’ orja, päästet’ päewa,
Kinni kihlatud sulane.
Ikka pean mina minema,

Ikka pean ees olema,
Tuli tulda taewadesta,
Walas wihma warwadesta.
Enne päewa lõikan parmu,
Lõikan parmu, lõikan kaksi.
Pere-tütar pikka, laiska,
Magab wööta woodiessa,
Kuu tall’ paistab koppelisse,
Päike paistab päälusele,
Siis on mõte põllul’ minna.
Sepakene, poisikene,
Tee mull’ tinane sirpi,
Wala waskne warrekene,
Ma laen põldu lõikamaie,
Keskelt keeru kaerukesi,
Nurme otsa odrakesi,
Nase pääle nairikesi;
Ei jäta liblesid liikuma,
Ega kõrke kõikumaie.

Laulu wõim.

Kui ma hakkan laulamaie,
Laulamaie, laskemaie,
Mõni mees jääb mõtelema,
Mõni naene nutelema,
Kuusi kubjast kuulamaie,
Seitse walda seisamaie,
Arwawad kägu kukkuwat,
Laanelindu laulawada.
Mina laulsin wälja päälla,
Saare nurme keskeella,
Nii kui kägu kuusikussa,
Nõtkus meie nõmmikussa.

Wanad poisid.

Wanad poisid, waljud poisid
Wiidi müürile magama,
Seni kui tõlda tõrwati,
Wana ratast raswati.
Siis neid wiidi kauba ette:
Wiis sai wana wiisu ette,
Kuus sai kuiwa kinga ette,
Sada sandi saapa ette,
Tuhat tuuli-luua ette.

Woldemar von Ditmar oli agar juba 19. aastasaja hakatusel Eesti rahwa luuldeid koguma. Aastal 1815 awaldas ta sääraseid luuletusi terwelt 48 tükki Rosenplänteri „Beiträge’s“ IV. wihus lhk. 134. Paneme siia nendest mõne ainsa üles:

Pulma-laul.

Oh seda elu ja õnne!
Oh seda pidu ja põlwe!
Oh seda lusti ja rõõmu!
Sul on need ilusad silmad,
Mul on weel haledam süda.
Suud, käed tahan sull’ anda,
Käe pääl tahan sind kanda.
Sini-sukka meistri-mehe poega,
Puna-pärga talu-mehe tütar:
Neist saab wiimaks üks paar.

Ilust pulma, pilli ja tantsi,
Siis kõige rõõmsam on elu!

Sõja-laul.

Tuli sõja-sõnumida.
Kes aga meist sõtta läheb?
Kas läheb isa, wõi läheb ema?
Wõi läheb kõige noorem wend,
Kõige noorem, kõige kõrgem,
Kõige kõrgema kübaraga?
Uhkesema hobusega?
Sai siis nädal, sai kaks,
Kolmandal kodu ootama!
Isa läks õue waatama,
Ei ta tundnud poega noort!
Wend läks õue waatama,
Ei ta tundnud teista wenda!
Õde läks õue waatama,
Õde tundis wenda noort!
(jne. nagu Hupeli juures lehek. 201)

Laisk tööline.

Sureks suweks see ära,
Tõuseks talweks see elama:
Talwe kerge kena aeg,
Sui suure töö aeg.

Kõrtsi-laul.

Oh kurat, kui see pill hüüab!
Seda minu süda wäga püüab.
Waat’ soo, soo, waat soo soo!
Kas kodu parem? Kas kodu parem?
Kes kodu näeb? Kes kodu kuuleb?
Öih, tsa, tsa! Öih, tsa, tsa!

Leina-laul.

Joo, joo, kurgukene,
Joo kurk ja korista kannu,
Wiska witsad witsikusse!
Sinna sündsid suured saared,
Suured saared, harwad tammed,
Kõik oksad orawaid täis,
Lehed olid täis lindusid.
Jõgi aga jooksis alta juure,
Kalad käisid alta kalda,
Siiad olid suured, seljad mustad,
Lehed laiad, laugud otsas;
Need seisawad serwi meres,
Lippi lappi laenetes.
Kalamees püüdis kalad,
Kala püüdis püüdejat.
Wesi aga wõttis wenna noore
Sügawasse haudadesse,
Kõrgemasse kallastesse.
Kõre, kõre, kõre!
Käm, käm, käm!
(Muistsed walu-hüüded.)

Wäljale.

Hellakene, wennakene,
Tee mull’ hella sirbikene!
Ma lähen wälja lõikamaie,
Ette-wälja hernesse,
Taha-wälja taterasse.
Tuli wana walelikku,

Ütles mu isa surewat,
Ema hinge heitewada,
Õde tõstetud õlgele.
Mina aga koju nuttessagi!
Isa istub keset tuba,
Õlle-kann tal põlwe pääl;
Ema niidab siidi-lammast,
Kuldakäärid tal käessa;
Õde sõtkub saia-leiba,
Hõbesõrmus sõrmessagi;
Wend aga künnab kesawälja,
Kiutud küürakad eessa.
Kiudu künnab, selga nõtkub,
Walge weab, pää wabiseb.
Kindu künnab killingida,
Walge weab wana rahada.
Külimit mul killingida,
Wakk mul wanu taalerida.

Teretus.

Tere, äia-papakene!
Tere, ämma-mammakene!
Tere, kappa kulda-kõrwa!
Tere, kannu kulda-kaasi!
Tere, tuba tommingane,
Rehe-alus remmelgane,
Lepased need lehma-laudad,
Kadakased karja-laudad!

Wanad naesed.

Wanad naesed waljud naesed,
Mustad kulmud kurjad naesed,
Sundisid mind soldaniks,
Panid pampu kandemaie;
See käis hella hinge pääle,
Kattis kaela soone pääle.

Naene Mari.

Ostsin, ostsin, wennakene,
Ostsin Otilta hobuse,
Rehe-papilt piitsakese,
Saare papilta sadula.
Läksin Kolka kosima.
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie koeru-kinga.
Mina aga sõitsin koduje:
Eidekene, taadikene,
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie keeru-kinga,
Kolmas laia laudisega,
Mari laia laudisega.
Kelle wõtan, kelle jätan?
Wõta, wõta, pojakene,
Wõta laia laudisega,
See lõbus laudile minema,
Ilus aset ehtimaie.
Sai siis nädal, sai kaks,
Läksin isa waatamaie:
Eidekene, taadikene,
Tule mu naista waatama,
Minu naene ilusakene,
Silmad kui sibulakesed,
Paled kui Paide saiakesed.

Hää naene.

Pere ütles: Peksa naista!
Talu ütles: Tapa naista!
Mis mina peksan, wennakene,
Mis mina peksan hääda naista!
Heidab söömata magama,
Tõuseb hommikul ülesse,
Peseb käed käskimata,
Sõkub leiwad sõimamata.

1. Praegu Tartu universiteedi raamatukogus. Toim.