Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Kristian Jaak Peterson
Kristian Jaak Peterson.
Kristian Jaak Peterson, noor Eesti sugu mees, on ka nende seas leida, kes Rosenplänteri kaastöölised oliwad. Temast kirjutab W. Reiman: „Peterson on Riias aastal 1801 sündinud, kus ta isa Jakobi kiriku teener oli. Ei poisil teraw waim ja suur õppimise himu oli, aitasiwad helded häätegijad teda koolitada nõnda, et ta 1819 Tartu ülikooli usuteadust wõis uurima minna. Siit aga lahkus ta pea, pööras Riiga tagasi, muretses enesele tundide andmise läbi päätoidust ja oli sääl juures ka kirjanduse põllul südi töömees. Lootusrikka elule tegi surm juba 23. juulil 1822 warase ootamata otsa.“ — Peterson on kirjanikuna küll kõige rohlem selle läbi tutwaks saanud, et ta Saksa keeles Rosenplänteri „Beiträge“ XIV. wihus Soome rahwa jumalate kirjelduse awaldas, mis Ganander Thomasson Rootsi keeli oli kirjutanud. Petersoni kirjatöö ilmus Tallinnas 1821 ka iseraamatuna. Peterson pani aga oma poolt selle tööle osa tähendusi ligi, mis Eesti jumalate kohta käisiwad, neid Soome omadega wõrdlesiwad ja mõne sündsa näitusega rahwaluuldes seletasiwad. Nii hästi soomlase Thomassoni kui eestlase Petersoni töö on praegu osalt wananenud, kuid on suuremalt jaolt weelgi tähtjas ja asjakohane. Peterson seletab Thomassoni järele, mis nimed Jumal, Uku, Pikne, Wäinämöinen, Ilmarinen, Kabe (Kaua) Päew, Kuu, Tähed, Hiis, Turis ja muud wõiks tähendada ja näitab, et need kõik Soome, kuid ka Eesti, jumalused olnud. Ta arwab, et Soome nimi Ukko Eesti „Kouk, Kouke“ (Kõu, Kõue)-ga ühte käia, mis muidugi nii ei ole, niisama wähe kui see, et Turis Germani-Saksa Thor’iga üks wõiks olla. Peterson ütleb, et eestlased Aasiast on tulnud, ja nende juhtija praegustesse asupaikadesse olnud keegi Ots, keda pärast ta surma kui jumalat auustatud ja kelle nimi Turise omaga kokku sulanud: Turis-Ots. Nõnda peetawat neid praegu üheks olemuseks. Eestlased mõtelnud müristust wana tõsise walju mehe olewat, kes aga isalikult oma laste eest muret peab. Kui müristanud, siis üteldud: „Wana isa wäljas, Wana isa hüüab.“ „Enamasti ajas ta siis kurje waimusid taga, ja kus ta mõne leidis, majas, puul wõi kaljul, sääl wirutas ta tasuwat pikse noolt ja purustas kurja redupaiga. Siis pandi uksed ning aknad kinni, kui müristust kuuldi, et taga aetud waim inimeste eluhoonesse sisse ei saanud. Aga wägewal müristajal ei olnud üksi wälgud käe pärast, waid, kui tarwis, wõttis ta ka hiilgawa wikerkaare, oma tugewa mõõga, ja raius sellega neid waimusid, kes inimestele paha tegiwad.“ Nõnda kirjutab Peterson ja räägib siis Gutslaffi ja Boecleri järele Piksest, kes Wõhanda jõel (Petersoni arwates õigemini Tartu ümberkaudsuses) asub. Uku teine naene olnud „Maa-ema,“ keda ta ka eestlastele ütleb tuntud olewat ja kes laste kaswatuse eest hoolt kandnud. Ka Päew, Kuu ja Tähed olnud eestlastel muiste jumalad, ja neid on auustatud. Selle arwamise tõenduseks annab Peterson tuttawa rahwaluulde „Salme,“ mis Knüpffer üles oli kirjutanud — üksnes mõne sõna teisiti. Nimelt seisab laulu sissejuhatuses: „Oli üksi noori naene, Läksi karja saatemaie, Leidis kana wainuulta, Wiis see kana koduje. Kanast kaswas inimene, Sula-Salme neitsikene. Siis sel tulid kolmed kosjad: Üks oli Kuu, teine Päewa, kolmas Tähte poisikene“ jne. Soomlastel olnud jumal Ohto, kes ööd walitses. Seda arwab Peterson eestlaste Otiks (karuks tähtedes), kuid see jumal ei olnud küll muud kui eestlaste „õhtu.“ Wanemuisest ütleb ta, et laulud sellest jumalast küll järel olewat, kuid nimi olla kadunud (mis aga pärast Fählmann’i läbi elule tõusis): „Kui ma hakkan laulemaie, Laulemaie, laskemaie, Pisukene pillamaie, Wäikene weeretama: Ei mind (Peterson ütleb „ma“ mis õige ’pole) jõua ohjad hoida, Ohjad hoida, köied köita, Pilwed pikad pidada, Taewas laia talitseda. Ütlen ümber teisipidi, Warsti wana järje pääle: Ohjad aga hoidku hobust kinni, Köied köitku koormat kinni, Taewas laia lunda kinni, Pilwed pikka wihma kinni,“ seda tuntud laulu tunnistab Peterson Wanemuise kiituse olewat, mis wäga wõimalik on, sest et laul inimese laulu kohta hästi ei sünni. Wanemuisel on Soome laulus tütar Hurus; Eesti laulus arwab jällegi Peterson tütre nime kadunuks läinud, mis pärast Juta nime all leiti. Wanemuise tütre kohta teatab Peterson järgmise laulu: „Oli mul üks hella wend, Läks mäele mängimaie, Läks mäele kannelt tegema, Õunapuusta õigest, Sarapuusta sirgest, Wahterasta walgest. Kui hakkas kannel walmis saama: Kust sai kannel keelekese? Mu wennal linakesed, Säält sai keelekese. Kui sai kannel walmis saanud, Kust sai kannel mängijada? Minu wennal wiisi sõrme. Hakkas sõrmi sõitelema, Peialida pööramaie“ jne. See laul käia Soome keeli sarnase lauluga ühte, mis õige on. Et ka „Külm“ ehk „Pakane“ eestlaste seas jumal olnud, selleks ütleb Peterson jutu waesest ja rikkast wennast ja külmast õige tunnistuse olewat, mis ka wissisti nii on olnud. (Jutt „Kaks wenda ja külm“ on ülemal trükitud.) Külma olla tõesti kui jumalat auustatud. Soomlaste jumal „Hiisi“ (omastaw „Hiiden“) elab eestlaste sõnas „hiis“ (om. „hiie“) weel edasi ja ei ole siis mitte kadunud, nagu Peterson arwab: Et jumalate nimed kohtadel on, seda juhtub sagedasti. Sõja-jumala Turise ütleb Peterson weel täiesti eestlaste suus olewat ja kirjeldab selle jumala orjust, mis muist werine olnud, sest et ka inimesi elajate seas ohwerdatud lootuses wõitu saada. Ohwri järele läinud eestlane julgesti sõtta. Kuda ta sääl olnud, seda näidata laul, kus õde wennalt küsib: „Kas on sõjas naene armas, naene armas, kaasa kallis?“ Wend wastab: „Sõjas armas on haljas mõõk, Kaunis kange pää hobune. Sõjas on nõnda meeste päid, Kui kända karjasmaal; Sõjas on nõnda meeste werda, Kui seda wetta weski alla.“ Selle järele arwab aga Peterson, et Eesti rahwas hariduses edeneb ja tänab keiser Aleksander I-st, et see eestlased on pärispõlwest wabastanud. Noore mehe südames põles tuline armastus oma sugurahwa wastu. Aga enne kui tema eestlaste edenemist näha sai, wiis teda surm „toonelasse“ alla ilma ehk „maanalasse,“ mida mõlemaid nimesid Peterson ise ka eestlaste wanadest juttudest on leidnud. Sinna lähewad tema teatuse järele kõik hinged eestlaste wana usku mööda. — Ka „tondist“ räägib Peterson, ja see olla üks Soome „Tontu“-ga. Eestlaste seas kardetud tonti, mis ka järgmisest laulust näha: „Kuningal oli kulda palju, Emandal oli ehteid palju, Herral rahada palju, Minul waesel — waewa palju. Ui, ui! hunta palju, Toa taga tonta palju, Sauna-lawal lapsi palju.“ Laul ei tõenda meie arwates küllalt Petersoni mõtet. Teine laul on: „Leidsin neli metsatukka, Ees oli ise tammetukka, Taga teista saaretukka. Sääl oli neli neiukesta, Ei olnud julgust juurde minna, Ega südant sülle wõtta.“ See laul näitab, et eestlastel usus jumalikka metsaneidusid oli, keda auustati, kuid keda waadata ei julgetud. Weel teatab Peterson laulu: „Tuli wasta tammekene. Mina tammelta küsima: Mis sa iked, tammekene? Mis ma iken, hella wenda: Muud puud maha raiuti, Mind üksi üle jäeti.“ Nõnda jutustab noorelt puhkama läinud Peterson weel mõndagi Eesti muinasusust ja maa-alustest, kelle wiimaste rohi maa-wiha rohi (Vergiszmeinnicht) olewat. Imeks on panna, et Peterson 21 aasta wanaduses Eesti keele kõrwal Soome ja Rootsi, muidugi teada ka Saksa, siis weel Prantsuse, Inglise, Ladina, Greeka, Hebrea ja koguni Sanskriti keeltgi on mõistnud! Kahju, et see mees nii wara suri! Temast oleks eestlastele suur waim saanud. Nagu paleuse-kuju on tema töö meile Rosenplänteri „Beiträge“ sees paistma jäänud.