Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Otto Wilhelm Masing

Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Otto Wilhelm Masing.

Ühel ajal Rosenplänteriga hakkas Eesti kirjanduse põllul teine mees, O. W. Masing mõjuma ja tähtjaks tõusma. Suure otse tulise armastusega on see mees Eesti keelt edendanud ja tema kasuks tegew olnud. Kindlasti ette wõetud nõuu oli temal Eesti keelt haritud rahwa keeleks tõsta. Waimustusega kirjutas ja kõneles ta seks otstarbeks. Tal oli ka selles nõuus palju järge, kuid täit wilja ei näinud ta mitte. See jäi tulewikus oodata. Paneme tema elu õp. R. Kallas’e kirjeldust mööda tähele.

Õp. R. Kallas kirjutab nõnda: „Otto Wilhelm Masing sündis 28. oktobril 1763 aastal Lohusuus Peipsi rannas. — „Tema pääle tuleb nagu sündinud eestlase pääle waadata, sest ta isa oli köster, tema ise kõneles lapsepõlwes Eesti keelt (emakeelt),“ ütleb Ahrens, — „selle läbi see tuli, et ta pärast seda ka Eesti keeli mõistis mõtelda!“

„Tema ema, kelle ainus poeg ta oli, oli loomu poolest wäga wiisakas naesterahwas. — Ema see oli, kes juba warakult poja sees armastust kõigi wooruste wasta, himu kõige teadmise järele äratas, ema see oli, kes poega sel wiisil mõistis Jumala abiga ja tema kartuses kaswatada, et Masingil pärast poole rammu küllalt elurängastustele, — mis muidu ta elu küll wäga hapuks oleksiwad wõinud teha — wasta oli panna, — pea 70 aastat wana, särasiwad ta silmad nagu kahekümne wiie aastasel noorel mehel weel.

„Liigutatud südamega kõneles Masing sagedasti weel mehe-põlwes oma hellast emakesest.

„Ema ju see oli, kes Masingi, kui see Narwa kooli, kuhu ta praosti Asweruse nõuuandmise ning sobitamise pääle läinud, läbi teinud, ette walmistas sinna maale reisima, kus ta silm näha wõis, kuis õppimine inimest wõib tõsta, kus ta mõneks ajaks unustada jõudis, kui kurwad, koledad lood isamaal — kus ta kõigi tähtsamate selleaegiste teadusmeestega ning kunstnikkudega osasaamises wõis oma kõrget waimu seks harida, mis ta pärast oli. Oli ta Torgaus, pärast Halles, õpetaja-ameti pääle iseäranis õppinud ja 22 aastaseks saanud, siis tuli ta oma isamaale tagasi, — täis põlewat armastust, mis tegusid teha himustas, — ning wõttis enesele kõige päält Tallinna maale v. Tolli juurde kodukoolmeistri-koha.

„1788. a. 3. juulil waliti teda Lüganuse kiriku pääle õpetajaks. Tänuliku poja esimeseks tööks oli ema ning isa oma juurde paluda. Suures südamelikus armastuses ning õrnas hoolekandmises tasus ta nendele nende armu tagasi kuni surma läbi lahutuseni.

„7 aastat kandis ta Lüganuse koguduse eest hoolt, juhatas teda wäsimata usutee poole, siis kutsuti teda Wiru maakonda Nigula kogudusele hingekarjaseks. Ligi 20 aastat oli ta töö selle koguduse päralt. „Sääl olin ma kõige õnnelikum“ ütles ta oma sõbrale Kolbele mitu ning mitu korda, kui kurjade inimeste kawalused tema hääd südant walusasti torkasiwad. Siin leidis ta sõpru, nagu ta neid Saksamaal suurekooli pääl leidnud, siin käisiwad tema kirjad pärast säält lahkumist sagedasti sõpru rõõmustamas ning elustamas, — siin oli see koht, kus Masing oma esimest, hella armastust maitsis: raeherra Ehlertzi tütre Tartust leidis ta enesele truuks abikaasaks ning eluehteks; 5 tütart ja 5 poega ülendasiwad nende õnne.

„Aga — ometi oli ka siin see koht, kus Masing rohkesti Jumala witsa maitsis:

Kuus last suriwad tal ühel aastal ära, mure ning südame härmatus pani laste ema haigewoodisse 7-meks aastaks — ning surm päästis hella kannataja; warsti pärast seda läks Masingi oma ema igawesele isamaale, — niisama tema isa, kes karu-jahi pääl nõnda kangesti põrganud oli, et ta meelest nõdraks jäi. Pääle selle põles Masingi elumaja ära, ja kõik ta rahawaranduse, mis ta enesele korjanud, riisus temalt üks Tallinna kaupmees, kes pankrotti jäi. See oli kõik raske küll, aga Masing oli ka mees, kes Jumala kartuses kanda jõudis, mis Isa wits pääle pani.

„Kaks korda oma elu-aja sees oli ta surma hädaga wõitlemas: Üks kord hullu koera hambis ning teist korda, kui ta nelja hobuse wankri alla jäi, misläbi ta mitu aega haigusega pidi wõitlema.

„Sel ajal (1812), kus sõda möllamas, oliwad ka kõik teised hädad olemas. Kaabakad warastasiwad kõik ta wilja ära. Tallinna-maal oliwad wale-raha tegijad rahwast petmas; mehisel wiisil juhatas Masing neid aga teenitud palgale. Igal pool teatud ja tuntud wargate päämees läks nii häbemataks, et päisel päewal keegi enam julge ei jaksanud olla.

„Mõisadest ja taludest riisuti, mis näppu puutus, õllewaadid ja wiinaankrud lasti tühjaks, aitu lõhuti; kahju tehti otsata: rahwas ja maa ägas. Masingi palwe ja hoolekandmise läbi muretseti asjaloo paranemise eest, — wargad aga lubasiwad Masingile selle tänupalgaks maja pää päält ära põletada. Kõigi nende rängastuste uhu sees jõudis Masing weel nalja teha ja hääd meelt omale hoida, nagu ta selleaegsed kirjad oma paremale sõbrale õpetajale Schubele kirjutatud — tunnistawad.

„Siit rõõmust ja walust kutsuti teda aastal 1815 Tartu lähedale Äksi kiriku pääle õpetajaks, kuhu ta kuni õndsa otsani jäi. „Siin oli ta 15 aastat weel selle rahwa õpetaja, keda ta nii kõigest südamest armastas,“ ütles Kolbe kalli mehe surnukirstu juures.

„Siin waliti teda 1818 Liiwimaa ülema konsistoriumi liikmeks, pärast aastal 1821 Tartu jaoskonna praostiks.

„Ta oli oma ametiwendadele toeks, nendest südamest armastatud; ta oli oma kogudusele isa, truu hingekarjane, abimees, nõuuandja: ta katsus rahwast toorusest ning ebausust lahti päästa, selle ainsa õige rohu õpetuse läbi. Selle tarwis asutas ta oma kihelkonnas kooli, kus ta targemad poisid koolmeistriametit pidama juhatas. Iga õnnetu, haige, jõuetu leidis tema käest sõbralikku, mehist abi. Kuude kaupa olla tema oma koguduse haigeid liikmeid oma majasse wõtnud, neid põetanud ja nendele ütlemata kannatuses ihu ja hinge tohtriks olnud, — weel täna teawad sest halli pääga mehed Äksi kihelkunnas kõneleda ning oma õnnist õpetajat haua põhja õnnistada.

„Tema rääkis mitu keelt (tema seadis Dr. Krusele Mustlasegi keeli sõnaraamatu kokku, mis pärast seda teaduse kohta wäga tähtjas olla olnud), tema oli muusika-tundja, tubli wiiulimängija, laulja; kõige selle juures ei teadnud koguduses keegi paremat põllumeest nimetada kui oma õpetajat.

„Need kõik on wäga hääd ja kallid omadused, aga need ’pole kaugeltgi mitte, mis Masingi Eesti rahwa harimise kohta nii tähtjaks teinud, kui ta on.

„Tüdimata ja wägew oli tema töö oma koguduses suusõnaga ning teoga, aga wägewam weel tema töö sulega wäljaspool kogudust. Siit Peterburisse kutsumist ei wõtnud Masing mitte wasta. Tema tahtis sel pilkasel pimedal kurwal ajal Eesti rahwa kasuks elada, olgu küll, et tema oma kohta wäga sünnib, mis ta laulus: „Wändra metsas Pärnu maal lasti wana karu maha“ ütleb:

„Seda igal ajal nähtud,
Et sell’ ikka waewa tehtud,
Kes kui targem tõega
Rahwast püüdnud walgust’da.“

„1819 kutsuti teda Tallinna piiskopiks, aga Masing arwas Äksis ennem ja enam raamatuid Eesti rahwa kasuks kirjutada wõiwat ning jäi paigale. Kui ma nüüd need raamatud ning kirjad paljalt nimetan, mis Masing osalt otsekohe Eesti, osalt Saksa keeli (enamasti aga ka jälle Eesti asjade parandamiseks) nimetan, siis peame küll, kui ikka ka jälle nende raskuste pääle mõtleme, mis sel ajal Eesti kirjawara surma kütkesse paniwad, õpetaja Kolbega ütlema: „Imestama peame tema suure töörammu üle, imestama selle suure waimu üle, kes nii palju täita jõudis; tema on seda wäärt ja saawad üks kord ajad tulema, kes tänuga ära tunnewad, mis nad Masingile wõlga on.“


Masingi kirjad:

1. ABD ehk luggemise-ramat lastele, kes tahhawad luggema õppida. Tartus 1795. Raamatul on 34 lehekülge.

2. Ehstnische Originalblätter für Deutsche. 1. Heft. Tartus 1816, 62 lehekülge.

3. Pühhapäwa Wahheluggemisest. Tartus 1818, 172 lehekülge.

4. Kaks Ria-ma Katekismuse ümberpannemise katsed. Tartus 1819, 12 lehekülge.

5. Wanna seäduse-aja sündinud asjad, mis Wannast Testamendist kokkukirjutud ja norerahwa õppetuseks trükki pandud. Tartus 1819, 96 lehekülge.

6. Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus. Tartus 1820, 204 lehekülge.

7. Jutlus, mis Priuse kulutamise päwal 12-mal Märtsil 1820 peetud. Tartus 1820, 27 lehekülge.

8. Vorschläge zur Verbesserung der estnischen Orthographie. Tartus 1820, 16 lehekülge.

9. Armas marahwas j. n. e. Tartus 1820, 16 lehekülge.

10. Õppetus, kust ja kuida tunda, kas innimenne tõeste surnud wõi mitte, ja mis siis tehha kui temma pitkas minnestuses on et ta jälle toibuks. Riias 1820, 16 lehekülge.

11. Luggemise lehhed, 28 tükki. Tartus 1821.

12. Õppetus, kuidas neid luggemise lehti kassuga prukida. Tartus 1821, 20 lehekülge.

13. Marahwa Näddalaleht. Tartus 1821, Pärnus 1822, Tartus 1823, Pärnus 1825. Igal aastakäigul on 416 lehekülge (52 nummert).

14. Marahwa kalender ehk tähtramat. Pärnus 1823, 1824. Igal astakäigul 27 lehekülge tähtraamatut ning 45 lehekülge õpetlikka kirjutusi. Tartus 1825, 20 lehekülge õpetust, Tartus 1826, 40 lehelülge õpetust.

15. Arwamisse-Ramat koolmeistrite ja kolilaste kassuks wäljaantud. I. jagu Tartus 1823. Eeskõnega kokku 94 lehekülge.

16. Täieline ABD ramat, kust makeele luggemist õieti õppida.Tartus 1823, 40 lehekülge.

17. Beitrag zur estnischen Orthographie. Tartus 1824, 39 lehek.

18. Wiiskümmend kaks luggemist Uuest Testamendist wällawallitsetud, kuhhu küssimissi, mis mõtlemist tahtwad, häid õppetusi ja pühha kirja salmisid jure pandud. Pärnus 1824, 238 lehekülge.

19. Täieline Ristiusso õppetus, mis targema rahwa ja koolmeistrite kassuks wäljaantud. Pärnus 1825. Eeskõnega kokku 4+160 lehekülge.

20. Õppetus, kuida uusi rõugid panna. Riias 1835.

21. Beleuchtung der über O. W. Masings Beitrag zur estnischen Sprache erschienenen Bemerkungen vom Vers. der estnischen Orthographie. Pärnus 1827, 27 lehekülge.

22. Ladina keeli kõne Tartu uniwersiteedi sisseõnnistamise päewal. 2 lehekülge.

23. Selleaegse tähtja seitungi „Inlandi“ sisse kirjutas Masing mitmest kirjad, nagu: Inland 1817 lehekülg 58, 65—67, lehekülg 113. 2 Eesti ennemuistist juttu. Inland 1818 lehekülg 210, j. n. e.

24. J. H. Rosenplänteri raamatusse: „Zur genaueren Kenntnisz der estnischen Sprache“ kirjutas Masing Saksa keeli Tähendused Eesti keele üle IV, 102—112. V. 37 kunni 50. Tähendused ühe Eesti rahwalaulu üle, 60—65. Tähendused Tallinne keele lauluraamatu üle, X. 65—71. Kirjad põllumeestele (on Eesti keeli kirjutatud.) XI, 97—109. Eestikeele uurimise üle XII. 33—47. Impromptu, XII, 151. Tähendused, kuda Eesti keeli jutluse kawasid tuleks teha, XIII, 133 kunni 168. 18 tähendust Eesti keele kohta (Masingi kirjadest) XV, 42—61. Üks Eesti keeli kontraht, XV, 149—166. Üks Eesti katekismus (pooleli), XVI, 131 kunni 149. Rewisjoni seadus 9-mast Webruarist 1826, Eesti keeli ümber pandud, XVIII, 131—152 j. n. e.

25. Tartu kalendrite lisa. Tartus 1819, 49 lehekülge.

26. Üle selle kogus ta haiguste ja rohtude Eesti keele nimesid ja pani Saksa keelde ümber.

27. 1819-nest aastast saadik pani Masing kõik awalikud kuulutused, mis kohtute poolest rahwale saadeti, ümber, nagu neid weel „Tallurahwa kulutaja“ seest küllalt leida on.

28. Aastal 1817 kuulutas ta awaliku kirjaga (1 lehekülge), et ta Maarahwa nädala lehte wälja tahta anda.

29. Predigt am Säcularseste der Augsburgschen Confession. Tartus 1830, 28 lehekülge.

30. Mõned tema trükkimata kirjadest — nagu kirjad, mis ta oma sõbra J. H. Rosenplänter’ile kirjutanud, on Tartu Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus ülewal.“

Wäga tähelepanemise wäärt on see, mis prof. Dr. Ahlqvist oma „Eesti kirjanduse ajaloos,“ ajakirjas „Suomi“ aastast 1855, Masingist ütleb. Ahlqvist’il oli teraw tähelepanemise waim rahwa kirjanduse kohta, ja tema otsused on selle pärast ka iseäranis asjalikud. Ahlqvist kirjutab: „Ehk küll endised kirjutajad… oma wiisi wahwasti Eesti kirjandust edendasiwad, nii hästi Eesti keele tundmist kui ka kirjawara, kirjutasiwad nad seda keelt siisgi weel wanal piibli-tõlgist ja Hornung’ist päritud kirjawiisil, ja kui keegi neist, nagu näituseks Knüpffer tähele pani, et kirjakeel weel hästi mitmekesisem jutukeelest on, ei usaldanud nad korra pruuki tulnud ja rahwa meelde juurdunud kirjakombet hakata mahajätma ega päri-põhjalikusti muutma. See töö oli Masingi tehtawaks määratud, mikspärast tema, kui teistega üheaegne ja Rosenplänteri eeskuju, sõber ja abiline, siin iseäralise meeldetuletuse saagu.“

Kui nõnda Ahlqvist lühedalt Masingi elulugu meelde tuletanud, kirjutab ta edasi: „Juba aastal 1795 andis Masing oma kirja wälja ja nimelt aabitsa: „ABD ehk luggemise ramat lastele,“ milles ta juba lahkus endistest harilikkudest arwamistest ja püüdis laste lugema-õppimist uuele ja paremale järjele alustada. Aga tema kirjandusline mõju algab alles siis, kui ta Liiwimaale tulnud oli, kus lähike ülikool, kellele ta Ladina keelses kirjas a. 1802 oli teretust soowinud, omalt poolt ehk on elustanud ja äratanud ka tema kirjutamise-himu. Aastal 1816 andis ta wälja „Ehstnische Originalblätter für Deutsche, 1. Heft.“ Sel kirjakesel, wõi õigemini sellel kirjarodul, mille esimene wihk see oli, oli kahekordne eesmärk. Esitiks tahtis ta selles Eesti keelel niisugust lugemist anda, mis oleks ka haritud lugejale sünnis olnud ja nii ka neid juhataks ja awitaks, kellele Eesti keele tundmine kohuslik oli, seda paremini õppima. Selle pärast leitakse kirja wiimsel poolel wõõraste sõnade ja kõnekäändude seletusi ja keeleõpilisi meeldetuletusi, millest pärast enam. Ja teiseks tahtis ta keelt ennastgi harida — teda säärastes ainetes tarwitades, mille toimetamiseks teda seni ajani waeseks ja wäheseks oli peetud. Nõnda on selle esimese wihu sisu enamast osast Saksa ja iseäranis ka Prantsuse oma kõrwu pandud, ja mõlemad otstarbed on tegija, meie arwates, nii palju kui seda neil mõnel kümnel leheküljel teha wõis, rohkesti täitnud, sest osawal sulel ja mõlema kirjanduse laiemal tundmisel esiteleb tema nende edud ja wead ja tarwitab keelt kõigist kirjanduse ainetest kõneledes nii kaunisti ja kenasti, et seda üsna rõõm lugeda. Imestamine ’polnud ka wähene, kui see kiri lugejate kätte jõudis. Seda ei oleks keegi uskunud, et Eesti alatus keeles wõib nii selgesti toimetada kõrgemaid asju ajada, kui aina neid, mis päewatööde ja arenduste õienduseks tarwis tuliwad! See oli juhmunud sakslaste hüüd raamatu kohta, ja see imestas neid weel enam, et Masing selle kirja Eesti keeles ütles enne walmis kirjutanud olewat (millest ka ta nimigi), ei mitte enne Saksa keeli mõteldud ja siis Eesti keelde tõlgitud, kuda sagedasti enne oma kirjutamisel weel oli teinud. Siisgi tõusis ühes osas osawõtjates kadedust ja teises endisesse eba-arwamisesse sitkeks jäänud loomu, mis mõlemad kusagil nii suured ei ole, kui meie (Eesti) naabri-maal, ning asi jõudis nii kaugele, et Masingi katse Eesti keelt harida edasi ei läinud, ja see esimene wihk jäi ka wiimseks ilmuma. Tõsi on, et ta aastal 1817 Rosenplänteri „abil“ kirjale, mis algatud, iseäralise ajakirja näol tahtis jatku anda, millel nimeks pidi olema: „Kritisches Journal der ehstnischen Sprache und Literatur,“ aga kui tema ilmutus ühte wiisi külmal kombel wastuwõeti, nagu endinegi kiri ja tellijaid ka küllalt ei tulnud, suri ka see ettewõte juba enne sündimist.

„Masingi kirjutamise himu see siisgi ei suretanud, aga nüüd wõttis ta otsuseks oma lugejaid laiemalt ning alamalt poolt otsida, see on rahwa enese seast. Nõnda toimetas ta rahwa hääks kirja „Pühhapäwa wahheluggemised,“ mille esimene jagu ilmus a. 1818 (Tartus). Selles ilmutuses ütleb Masing raskel meelel tähele pannud olewat, kuda rahwas üleüldse loomade kombel olles wõi kõrtsis keha ja waimu olu wiina läbi rikkudes pühapäewa wiidab, ja tahtis nüüd selles kirjas neile Jumala sõna lugemise wahele muud lõbusat lugemist pakkuda. Weel rahwalikumal keelel, kui ülemal antud ja meelde tuletatud kirjas, annab ta neis lugemistes selgeid teateid wõõrastest maadest ja nende toodetest, ja peagi hakkab ta Ida-India looduse rikkusest ja rahwa tähelepandawamatest omadustest kõnelema. Tõesti kasulik on rahwale see, et tegija igas paigas, kus aga sünnis, wõõraste maade, rahwaste ja toodete seletamise Piibliga ühtusesse paneb ja näitab, mis nimel, wõrdlusel wõi muul kombel neist midagi pühas kirjas ülewal seisab ja kergitab seda wiisi paljudel kohtadel pühakirja mõistmist lihtlabasele lugejale. Ja sügawat auustamist tegija kohta äratab lugeja meeles see terwest raamatust läbi jooksew mõte, et, olgu inimene loodud Lapi külmadele tundritele (lumelagedikkudele) wõi Afrika kuumadele liiwawäljadele, siisgi on Looja heldus temale igas olus küllaks õnne ja tüdimist soowinud ja peab tema eest armast hoolt, kui ka inime tema kingitusi ning armastust ise ei tea loota. Õige selget mõistet selle auulise kirja sisust ei arwa me lugejat muidu saawat, kui et selle sisekorra nimekirja ettepaneme; tema päälkirjad on siis järgmised: „Innimesest; Morid, Murjanid; Laplased; Kamtsatkalased (mille osas ta ka walaskala püüdmisest ja Gröönimaa inimestest ning ka Eestisgi laialilagunenud „Wennaste“ ehk Herrnhuti usu-lahust räägib); Idda- ehk wanna India (mis lugu raamatu lõpuni kestab ja milles seletab selle maa kallid kiwid): asbesti, pärlid; Tuukrid, tuukrikollod; riis; suhkur; kohwi; pippar; kannel; muskat; palmipu; tatli-palmid; sago-palmid; leiwapu; pisangi-wõsso; poomwil; elewant; krokodil; kiskjad; Boa; sidi-uss; Hommiko-ma kilid; Wessi-pask ehk weepüksid; Määr-kas; Ahwid“ ja wiimseks weel India rahwas, kus tegija lühikese aga huwitawa kirjelduse selle rahwa majanduslistest kombetest, seadustest ja muist annab. Ühte kokku on kiri 168 lehekülge suur.

„See mõjudus, mida see raamat rahwa seas tegi, oli wäga suur. Igalt poolt sai Masing kiidu-kirjasid koolmeistritelt ja enam haritud talupoegadelt, mis kirjadest Rosenplänter on mõned neistsamadest asjadest temalegi kirjutatud kirjadega enese „Beiträge“ sees ilmutanud (16. wihus 64 lhk. jne.). Neist on näha, et tuimaks ja tänamataks arwatud eestlane wõib liigutatud olla ja tänugi küllalt näidata, kus ta seda näeb tõesti tarwilise olewat. Tegija uuendused kirjawiisisgi, millest pärast enam tuleme kõnelema, näitawad järeliseks ja tarwiliseks. Seda raamatu hääd wastuwõtmist nähes peame imeks panema, miks tegija teist osa kirjast ka trükki ei toimetanud, millest ta Rosenplänteri „Beiträge“ sees juba ilmutuse annab ja millel sisuks oli Lääne-India inimestest ja loodusest. Kindlasti takistasiwad teda ta teised tööd ja toimetused, kes teab ehk raugendasiwad ka wastaste kirjalikud ja suulikud, nagu ka salajased ning awalikud, waenad Masingi rammu. Aga eestlastele ja nende keelele oli sest suur kahju, et see raamat jätkamata jäi.

„Rahwa lugewõimu parandamine oli tal siisgi aina meeles. Juba järgmisel aastal 1819 andis ta wälja „Kaks Ria-ma katekismuse ümberpannemisse katsed, ja Wanna seäduse sündinud asjad.“ Samal aastal wõttis ta ka Eesti keelde tõlkida kõik Riigi-walitsuse seadlused ja kuulutused, mis rahwasse puutusiwad, mida kohust ta 1827. aastani toimetas. Tähtsam ja suurem tema töödest on siin „Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus“ trükitud a. 1820 (204 lhk, 4°), see määrus, milles walitsus talupoegade wabastamist pärispõlwest kuulutas ja nende tulewat olu ja wahet maa-isandate wahel seadles. Seda tõlget pidas Masing enese paremaks tööks, ja ta on-gi seda selle pärast suurel arwul, et siin on leida hulk uusi seaduse-nimesid Eesti keelel ja et see kiri põhjendas keele seaduse- ja käsu-kirjawiisi, sest et seda enne eestlase keeles ja ühises olemises palju seaduse-keeleks ei wõinud arwata. Ka riigi-walitsus andis sellele tööle auu, ja Masing tehti Wladimiri ordu 4. klassi liikmeks. Selle wabastamise mälestusepühal, mida aina weelgi… südamelikul kombel peetakse, pidas tema samal aastal waimustatud ja ihalise jutluse, mis pärast ka trükiti nimel: „Jutlus, mis Priuse kulutamise päwal 12-mal Märtsil 1820 piddanud“ j. n. e. Wäikese kirja seaduse kohta, mis sisemiste asjade ministeriumi poolest wälja oli antud, tõlkis ta ka selle aasta jooksul.

„Järgmisel aastal 1821 oli Masingi wõim weel õielisem Eesti kirjandusele. Nüüd toimetas ta nimelt trükist 38 suurt „lugemise lehte,“ tehtud rahwakoolide tarwis, mida nimetatud wabastamise-seadluse järele hakati asutama. Masing, kes neis lehtedes lapse esimesest õpetusest algab ja teda seni juhatab, kui ta tubli ja terane lugeja on, tahtis nendega kuni oma uue kirjawiisi juureni saata, sest tema wastased paniwad harilikult tema uuendusi temale takistusteks, et nad rahwast neist eemale hoiaksiwad, kes weel uuendustega ei olnud wilunud. Lugemise tabelite seletuseks ja koolmeistrite juhatuseks andis ta mõnda hääd nõuu oma järgmises wäikses kirjas: „Õppetus kuida neid luggemise lehti kassuga prukida.“ Weel rõõmsam sõnum eestiduse sõpradele oli tema sellel aastal alustatud „Maarahwa Näddala-leht.“ Eesti keeles ei olnud sest saadik muid ajalehti wäljatulnud kui aastal 1806 Oldekop’i ja Roth’i toimetatud „Tarto-maa rahwa Näddali Leht,“ kes siisgi suri juba selsamal aastal, kui 41 nummert oli wäljaantud. Masingi nädalilehte tuli 52 nummert aastas, iga nummer poole poogna suurune 8°, ühte kokku neli aastakäiku, nimelt a. 1821, 1822, 1823 ja 1825. Miks leht a. 1824 wälja ei tulnud, ei tea meie, aga wist suuresti ei eksi me, kui wäliseid mõjusid selle põhjuseks ütleme olnud olewat. —

„Selle nädalilehe sõnumite sisu on peaaegu üheline kui Beckeri samal ajal toimetatud „Turu Wiikkosanomitas,“ mida (Soome lehte) Masing ka tundis ja mida ka teisel kohal niisamati kui selsamal aastal alustatud Läti rahwa lehte oma lehe kõrwal õnneliseks kiidab selle pärast, et neil niipalju kui tarwis lugejaid on, keda ta enesel mitte ei ütle olewat. Kodumaa sündused, tähtsamad juhtumised ja leiud wäljamaadel, looduse imede seletused, Eesti kirjanduse paremad tööd ja töömehed, säärased on Masingi „Näddala-lehe“ ained (sisu). Wagasema sisu (ainete) seas annab ta wahel ka mõistatusi, lauluriismeid ja muud „naljakat juttu;“ et wahel keel täis rikkust ja õnnistunud lauseid kubiseb, siis loeb seda lehte weel nüüdgi hääl meelel igaüks, ja keeleuurijale on sellest peaaegu säärane hallikas, millest mööda minna ei wõi („ammuntamatoin“). Pärast lehe lõpmist aastal 1825 ei ole Eesti keelel muud sõnumilehte enam tulnud, kui see juba enne ka asutatud „Tallorahwa kulutaja,“ mida walitsuse poolest Riiast toimetatakse — nummer wõi kaks igal kuul, ja milles muud midagi ei leita kui seadlusi ja kohtute kuulutusi. Wälised põhjused on takistanud muud rahwa nädali-lehte wälja-anda.

„Pääle oma nädali-lehe toimetas ta a. 1823 trükist rehkenduse-õpiraamatu nimega „Arwamisse-Ramat, koolmeistritte ja kolilaste kassuks,“ mida aga ei kiideta iseäraliseks hääks muu kui keele poolest. Parem oli tema „Täieline Abd-ramat, kust maa-kele luggemist õiete õppida.“ Selsamal aastal alustas ta ka almanahi wäljaandmist nimega „Maa-rahwa Kalender ehk Tähtramat,“ mida ta siis weel kolm aastakäiku toimetas, nimelt aastatel 1824—1826. Nagu järgmises näha saame, on see kirjanduse haru Eestis wäga wiljakas, ja aastaste tähtraamatutega saab rahwas odawa hinna eest kõike sugu hääd lugemist oma kõige parematelt kirjameestelt. Masingi kalendrites leitakse pääle tawalise almanahi osa umbes 40 lehekülge igas aastakäigus kodumaa-maadeteadlisi ja ajalugulisi ning ka arsti-tundmislisi kirjutusi. Esimeses ja teises aastakäigus on wäga kiidetud ja kiidetaw lugu Peeter esimesest, kelle ajal maa Wene walitsuse alla tuli ja kes selle pärast eestlaselegi tähtsam teiste walitsejate seas on. Aga et Masingi kirjutusmoodi uute märkidega näitaksime, ning sisu enese pärast, wõtame sellest Peetri lugust siia järgmise jutustuse Narwa taplusest. Et pooled Rootsi sõjawäest selles mälestatawas olus oliwad soomlased, siis ei arwa me lugejat pahandada, kui selle siia ülespaneme ja pärast järeletulewat soomendust oleme mõnelegi lugejale tarwiliseks arwanud.“ Nende sissejuhatawate sõnadega paneb prof. Dr. Ahlquist järgmise tüki, mida meie aga paremaks arwame nüüdsesse kirjawiisi panna, Masingi kirjadest lugeja ette:

„Neewa jõgi, mis Peterburi linnast läbi läheb, tuleb Ladoga järwest, läheb Peterburi gubernangust läbi, ja otse kohe suurde merde. Peterburi gubermangu nimetati ennemuiste Ingri-maaks, ja oliwad Rootsi kuningad seda wanal ajal ära ja eneste kätte wõitnud. Et seesama maa üks mereäärne maa on, ja lai ja sügaw Neewa jõgi temast läbi käib, mõistis keiser Peeter, et tema riigi ja rahwa kaubaajamise pärast tarwis, seda soowitawat maad jälle tagasi pärida, et ta õiguse poolest enneseda Wene riigi pärismaa olnud: ja tõusis siis selle pärast suur sõda Rootsi kuningaga, mis kümme aastat aega wõttis, ja nimetatakse seda suureks põhjamaa sõjaks: et pärast Poola ja Daani kuningas, türgid ja tatarlased ka sõdima tõusiwad ja ennast wahele segasiwad. Oli see sõda meie maale üks ränk ja raske nuhtlus; tema järele tuli nälg ja wiimaks katk, mis kõik kihelkonnad rahwast aina lagedaks tegi.

„1700. aastal küsis Peeter Ingri-maad tagasi, aga Rootsi kuningas, Kaarel XII., oli kaheksateistkümne aastane noor walitseja, wapper, julge ja tark: tema sõjawägi maa ja mere pääl ju wanastgi oma wahwuse, oma wäewalitsuse, oma õppinud sõdade ja oma tarkade gindralite ja päälikute pärast kuulus, sest et Roots ju mitu sada aastat haritud rahwa maa oli, aga Wenemaad hakati wast harima, kuda seda selle suure keisri tegudest teame, kelle elust praegu oleme rääkimas. Teame ka minewa aasta tähtraamatust, et sel ajal, mil Peeter walitsuse pääle sai, Wenemaal wäge küll oli, aga et sõjariistad ja nõuud ja tema sõaimise wiisid seesugused oliwad, et aga tatarlaste ja türkidega dpeldes juhtusiwad wõitma, aga kui õppinud ja paremasti harinenud Rootsi wäega kimpu minna, juba siis seda päält oli näha, et wiis ehk kuus meest ühte Rootsi sõjameest ei jõudnud wõita. Selle pääle oli Rootsi kuningas julge: põlgas Wene riigi wäge ja oli tema pärast mureta ega andnud siis ka mitte Peetrile Ingri-maad tagasi, et teine küll ähwardas oma wäega tulla ja seda wägisi wõtta, mis ta siis ka Kaarlile Moskwa linnast, 19. augusti kuu päewal, 1700. aastal, kuulutas ja kirjutas. Kogus keiser kaheksakümmend tuhat meest ja tuli 9. septembril Narwa linna alla, ootas nüüd muist wäge, mis taha oli jäänud, järele jõudma. Kui kõik wägi koos oli, siis laskis Peter ise oma käega, 2-sel oktobril, esitiks kaks pommi linna pääle. Aga oli temal hädasti tarwis Poolamaale minna, et säälse kuningaga mõnda nõuu pidada ja kokkurääkida, mis keegi paremasti ei arwa tegewat, kui ise ennast; ometigi lootis päewast päewa linna kätte saawat, et kõwasti tema pääle lasti: aga linna hoidjad oliwad oma wäe-walitsejaga wahwad mehed, kes ei andnud temast jagu saada.

„Korraga tuli, kuus päewa pärast Marti, sõnum, et kuningas Kaarel oma linnale suure wäega appi tõttamas ja tulemas. Üksgi ei arwanud seda wõimaliku olewat, sest ju selle pärast mitte, et Kaarel Daanimaal Daani kuningaga oli sõdimas, ja suur hulk wäge Poola kuninga wastu oli seismas, et teda Riia linna päält ärakeelata. Pääle seda sügisene aeg: kanged pööripäewa marud, mis usaldust ei andnud sõjawäega üle mere tulla; ehk kui see ka wõimalikuks oleks juhtunud, siis oliwad sügisesed ilmad maanteed, mis sel ajal weel wäga sandid oliwad, põhjatumaks teinud; maa oli tühjaks söödud ja rahwas sügawatesse metsadesse pakku läinud: nõnda, et kõigest mõista ja selgesti seda oli uskuda, et see üks wõimata asi pidi olema, et Narwa linnale Rootsist ehk mujalt wäge pidi appi tulema, mis kaheksakümne tuhandega oleks jõudnud wõidelda ehk nende wastu hakata. Aga Kaarel oli kuue nädaliga Daani kuninga ära wõitnud ja temaga leppinud. Kui ta Stokholmi, mis Rootsi kuningate pesalinn on, tagasi tuli, tuli temale Tallinnast üle mere sõnum, et Wene wägi Narwa linna ümber piiranud, ja teda kiwikangruks laskmas. Jala päält wõttis kuningas kaks sada gardi-soldatit ja ja mõnda tublid gindralit ja läks laewa pääle, et Tallinna jõuda; aga wastased tuuled ja hirmsad marud sundisiwad teda Pärnu, kus siis terwelt, kaasawõetud omastega, maale jõudis. Säält ruttas ta ratsa-hobusel Rakwere, kus pisut wäge, aga üks suur moonaait hobuse- ja jalawäe tarbeks, seismas oli; wägi, mis Pärnus seisis, tuli taga järele, ja Tallinnast kutsuti gindral Wellingit kõige oma wäega wiibimata ka Rakwere tulema. Kui kõik wägi, mis ligemalt oli saada, koos oli, siis oli wiis tuhat meest jalawäge ja kolm tuhat rüütlit kokkukorjatud. Neid kinnitas noor, wahwas ja wapper kuningas selle sõnaga, et neile ütles: „Mehed! neid on palju, meid on wähe; aga nemad ei mõista, mis meie mõistame; see on üks weisekari, ja tean, et mehest mehesse, iga üks kümme meest enese pääle ärawõidetawaks wõtate.“ „Jah!“ hüüdsiwad mehed wastu, „jah! kuningas! wõtame;“ ja nõnda hakkas wägi Rakwerest Narwa poole liikuma.

„Kuulajad oliwad Wene leeri sõnumi toonud, et kuningas suure wäega tulemas; aga gindral Scheremetjew waidles wasta ja ütles: „Need maad siin pool merd onRootsi wäest tühjad, sest et kõige suurem hulk Riia linna on warjamas, ja teine wägi ei saanud üle mere tulla: kui kuningas kõik wäge Pärnust, Tallinnast ehk Tartustgi kokkukogunud, siis ei wõi temal enam, kui kaheksa, ehk, kui õige palju, üheksa tuhat meest olla,“ ja oli ka tark mees õieti küll arwanud. Selle pärast andis ta nõuu linna ümber nii palju wäge jätta, kui tarwis laagrit ning ka linna hoida, et keegi sest wälja ei saaks tulla, et tagant pääle hakata, ja teise wäehulgaga andis nõuu kuninga wastu ja tormates tema wähese rahwa pääle minna. Aga ei kiitnud teised gindralid, ega ka Peeter isegi seda nõuu hääks; waid arwati nõnda, et Pühajõele kolm tuhat, ja Sillamäele niisama palju, aga Waiwara mägede pääle kuus tuhat meest wastu saata, kes kantsisid pidiwad tegema, ja nende taga waenlast ootama, teda wäsitama ning kõrwaltkäijate (flanköride) laskmise- ja nakkamisega teda segama, wiitma ja tema rahwa hulka haawhaawalt wähendama.

„Kui Kaarel Pühajõele jõudis, laskis ta eest suurtükkidega kantsi pääle ja saatis neli tuhat jala- ja kaks tuhat hobuse-wäge alamalt jõest läbi, et tagant kantsi pääle hakata. Kui Wene wägi seda nõuu märkas, läks ta tormates Sillamäe poole, kus, kuda ülemal öeldud, ka kolm tuhat meest kantsis oli seismas. Kaarel ruttas järele, ja kui teda kantsi pääle nähti tormawat, heitis Wene wägi jooksu, et nendega, kes Waiwaras oliwad, suure leeri juurde jõuda, mis Narwa linna all seisis. Öö tuli pääle; Rootsi wägi oli ära wäsinud, ja sadas weel päälegi kangesti wihma ja lund segamini: Jäädi siis puhkama, ja teisel hommikul puhte ajal hakkas jälle Narwa poole liikuma, kuhu enne lõunat kella kümne ajal jõudis. Andis Kaarel oma rahwale neli tundi aega puhata, priskesti süüa ja juua, ja ütles: „Rootsi mehed! kellu kaks hakkame tööle: aga hommen puhkame rahuga Narwa linnas.“ Kellu kaks oli kõik wägi rinnas kuninga käsku ootamas, et päälehakata. Kui Wene wägi seda pihutäit wäge Lagena poolt nägi tulewat, hakkasiwad muist päälikuid naerma, et Roots seesuguse wähese rahwaga ütlemata suure kogu pääle tuli hakkama, ja ütlesiwad mõned: „Neid paneme kahe pihutäiega suhu ja neelame neid alla.“

„Peetrit ennast ei olnud sel korral sääl, et nõnda, kuda ütlesime, mõned suured talitused, mille pärast Poola kuningaga nõuupidamist oli, ja mis wiibimist kogunisti ei sallinud, teda Poolamaale wägisi sundisiwad ruttama. Oli see suur keiser selle pärast oma wäge, mis Narwa all seisis, würst Trubetskoi käsu alla andnud ja teda käskinud linna wõtta. Aga enne weel, kui ta oleks saanud ära minna, nägi tema suure meelehaigusega, et tema gindralid üks teise pääle kadedad oliwad, ning et neil kogunisti ühte meelt ’polnud. See paha lugu lõhkus Peetri südant, ega teadnud suur mees, kuda seda kahju keelata, mis tema gindralite isekeskesest wihapidamisest tulemataks ei oleks wõinud jääda.

„Oli parajasti sel korral üks wäeõppinud Prantsuse-maa würst, nimega Dük de Kroa[1] (Duc de Croy) kui woliline (Freiwilliger) Peetri leeris, ilma et ta tema teenistuses oleks olnud; seda palus Peeter wäe walitsemist seks ajaks enese pääle wõtta, kuni Rootsi wägi, mis oli tulemas, saaks ära wõidetud ja linn wõetud, ehk kuni ta ise Poolast tagasi pidi jõudma. De Kroa palus alandlikult wastu ja püüdis keisrile tähendada, et see kogunisti mitte hääks ei saaks tulema, kui wägi tema käe ja sõna alla saaks antama, ja ütles: „Kui gindralid ju ammugi teine teise wasta on, üks ühe ja teine jälle teise nõuu tühjaks püüab teha, ega Trubetskoist lugu taha pidada; weel wähemalt wõtawad nemad mind, kui wõõra maa meest kuulda ja minu käsu järele teha; ega sest siis muud kui aga kahju ja õnnetust wõi tulla.“ Wiimaks läks keiser ise õhtu, kui ära oli minemas, De Kroa telki, ja palus teda wäewalitsemist enese pääle wõtta, mis ka nõnda sündis; ja keiser läks, kõik De Kroa hooleks jättes, selsamal tunnil teele.

„Teisel päewal oli Kaarel ju oma wäega Wene leeri ette tulemas. Kui De Kroa seda wähest hulka nägi, arwas ta teda suurema leeri eelkäija korpuse olewat, tahtis wiisteistkümmend tuhat meest ja kakskümmend neli suurtükki wõtta, wastu minna ja kumbagi siiwa otsa hobuse wäge seada, et waenlasega wõidelda; aga gindralid ei wõtnud kogunisti tema nõuu, waid tahtsiwad oma kõrgete kantside taga waenlast oodata ja kantsides temaga tapelda. De Kroa tahtis ennast nendega rammetumaks rääkida, et seda neile tähendada, kui paha ja kartlik nende nõuu, aga mehed seisiwad wastu ja ütlesiwad ennast paremini teadwat, mil ja kus Wene wägi kõige wahwamalt sõdib ja wõidab, kui et üks wõõra maa tulija ja mineja seda neile teaks, mõistaks ehk oskaks tähendada. De Kroa ütles siis: „Tehke siis, kuda tahate, kostke selle pärast, kuda jõuate; mina wõtan oma sõna, mis ma keisrile olen andnud, tagasi — selle pärast, et ma teiega korda ei saa, ja kuulutan teile ette: et see pihutäis rahwast teie suurt wäehulka, kui teie nõuu ei wõta, maha lööb ja teid nendega wangi wiib, kes saawad ülejääma. Minge nüüd wastupanema, mina lähen päält waatama.“

„Kuda De Kroa ette oli kuulutanud, nõnda sündis ka. Kaarel tuli julgesti oma wähese rahwaga kantside ette, jooksis nende pääle tormi, ja poole tunni pärast oli ta kantsides Wene wäega wõitlemas. Ruumi kitsus ei andnud kõigele Wene wäele maad wõidelda, et ta wäga pakil teine teise taga seisis, ega ka esimestele, kes tules oliwad, saanud abi teha; ja, kui üks Rootsi suurtüki wõi püssi kuul suurde ja paksu troppi läks, siis tappis wõi haawas, kes teab, kui mitu meest korraga. Rootsi wägi wõitles ühes rinnas kui sein, et sõja-töö ja ameti pääle wäga hästi õppinud ja harjunud oli, ja rõhkus oma waenlast maha kui pilliroogu. Oli ilm taplemise hakkamises waikne; aga pärast tuli paks lumesadu kange tuulega, mis lund ja püssirohu suitsu Wene wäe silmi ajas, et tuul temal wastu oli, ja oli siis Rootsil wõitmine kerge asi. Wõideldi, tapeldi ja tapeti seni, kuni öö pimedus keelas nägemast ja werewalamisele otsa tegi. Wene rahwast jäi surnuks platsi pääle kaheksateistkümmend tuhat. Rootsi mehi oli kuus sada kolmkümmend tapetuid ja üks tuhat kaks sada haawatud. Suurem ülejäänud Wene wäe hulk põgenes öösel ära, et eest ära ja kodu poole jõuda; ja kui neid liig palju korraga üle Narowa jõe silla tormates oli minemas, murdus sild nende all, ja uppus palju rahwast ära. Teised wõeti teisel hommikul kõik wangi; sunniti Rootsi wäe ette, oma sõjariistu maha panema ja äraandma, ning lasti neid siis alamate päälikutega sinna minna, kust Narwa oliwad tulnud, aga gindralid ja muud kõige ülemad päälikud saadeti Rootsi wangi minema.

„Wene wägi oli küll enne seda mitu kord Türgi wäe, tatarlaste- ning ka Persia rahwaga sõdinud, neid ka mitmele korrale wõitnud, aga oli seesinane lahing, Narwa linna all, temal esimeseks katseks Europa-maa õpetatud ja haritud sõjawäega wõidelda, päälegi weel Rootsi wäega, mis sel ajal oma sõjatarkuse pärast kõige kuulsam maa ja mere pääl oli; ning ei ole selle pärast Kaarli julgust mitte nii wäga laita, kuda mõned teinud, seda et ta kaheksa tuhandega kaheksakümne tuhande pääle usaldanud minna.

„Seda iseenesest mõista, et kõik, mis Wene laagris oli, wõitja omaks jäi, wäe rahakirst, 173 suurtükki, 171 lippu, 24 tuhat püssi ja ilmotsata inimeste ja hobuste moona, ning muid sõjatarwitusi.

„Kui Peetrile need pahad sõnumid toodi, et kõik hukka ja raisku läinud, ütles ta suure tasadusega: „Wõtku minu rahwas ja mu riigi suuremad sest kahjust seda õppida, et ühe rahwa kõlbtusest ja tarkusest enam lugu pidada, kui tema paljusest ja suurusest.“ Pääle seda lisas ta weel need sõnad juurde: „Jah! ma tean, et Kaarel meid järsku weel mitu kord saab wõitma; aga meie õpime tema käest teda ennast wiimaks ärawõitma.“

Nõnda on Masingi kirjutus põhjasõja kohta.

Prof. Ahlqvist kirjutab edasi nõnda: „Aastal 1824 toimetas Masing wälja: „Viiskümmend kaks luggemist, Uest testamentist wäljawallitsetud,“ milles ta uue testamendi sisust jutustuse andis küsimistes ja kostmistes, ja niiwiisi jatkas ja täiendas ta seda enne meelde tuletatud wana testamendi usu-ajalool alustatud seletust Piibli-raamatu kirjadest. Sellele järgnes a. 1825 tema wiimane kiri Eesti keelel: „Täieline Ristiussu õppetus, mis targema rahwa ja koolmeistrite kassuks wälja andnud“ j. n. e., milles ta terawasti ja kindlasti Luteri usu-õpetuse päätõdedused ette-seab. See, nagu ka tema teised waimulikud kirjad, on kasu teinud ei ainsasti nii wiisi, et nad rahwa usust hämarat wähemaks ajasiwad, waid ka teist wiisi, et kiriku-õpetajad ja nendeks saada tahtjad, kellest paljud sagedasti enne maakeelt ei õpi, kui nad ametisse saawad, saiwad neis (kirjades) hääd keelt lugeda just enese tundmise-asjas (aines), mis jälle arwatawasti rahwale hääks pööras.

„Nende kirjade kõrwas leitakse temalt Rosenplänteri „Beiträge“ sees pea igas wihus kord midagi Eesti keeles ja kirjanduses, ja mitmed nende „Beiträge“ warematest lisandustest Hupeli sõnakirjasse on korjatud otse tema kirjadest! Tema katsumist, keelt ülemaks tõsta kui ainult igapäewase rahwa-õpetuse kujuks tarwis, näeme nii hästi tema eel nimetatud kirjadest kui ka muudest lugudest. Nii leidub temalt Hirsch’i kirjas: „Die gewöhnlichen Krankheiten des menschlichen Körpers, Riga und Dorpat 1822“ taudide, rohtude ja muude arstinõuude Eesti keelsed nimed ülesloetud; nii ütleb Rosenplänter oma „Beiträge“ 20.  wihus leitawas Eesti kirjanduse nimekirjas enese taga Masingi tehtud käsikirjutuse olewat nimega: „Versuch einer grammatischen Terminologie zu einer künftig ehstnisch abzufassenden Sprachlehre,“ mis Rosenplänteri kogudega ühes ehk Tartu Eesti (Õpetatud) seltsi omaks on saanud; ja nii teatakse tema walmistatud laiapõhjalikust Eesti keele sõnakirjastgi kõneleda. Seda pakkus ta Peterburi Teaduste Akademiale trükkida, kuid Akademia ei leidnud sellest seda täielisedust, mis ta oma töödelt nõuab, ning asi jäi seda kord seisma. Pärast poole algas ta enese surma-aastal seda (sõnaraamatut) Tartus trükkima, aga et kirjatähed tema meele pärast ei olnud, ei tulnud sellest ettewõttest muud wälja, kui et esimene poolpoogen sai laotud ja sellest mõned näitelehed saiwad (wõetud ja) trükitud, millest paar tükki weel eel nimetatud Seltsi kirjakogus leidub ühes nende kirjadega, mis Masing on Rosenplänterile kirjutanud, milles ta temale, oma sõbrale, oma sõnakirja wastukäimist ilmutab.

„See osa Masingi kirjalist toimetamist, mis kõige rohkem kõige wanemuse armastajaid ehmatas ja temale kõige rohkem nii hästi sõpru kui ka waenlasi saatis, oliwad tema uuendused ja parandused Eesti keele kirjutamises. Iga soomlane, kes Eesti keele kirja on silma saanud, teab, kui hullusti selle keele kirjutamine on põhjendatud. Kui nimelt eelkäiwa silbi täishäälik on lühike ja lõpetab silpi, siis wõtsiwad Eesti keele esimesed kirjutajad järgmist umbhäälikut kahekordselt kirjutada, ehk see küll kõnesgi ühekordselt kuuldus; nii kirjutasiwad nemad: innimenne, hobbonne, jummalatte, kus kõrw üksnes kuulis: inimene, hobune, jumalate; selle wasta teise umbhääliku jätsiwad ära, kus eelkäiwa silbi täishäälik pikk oli ja kirjutasiwad näituseks kõnekeele sõnad: kaare, keele, liiwa, kooli, kuuse, oma kirjakeeles: kare, kele, liwa, koli, kuse, ja kahekordse hääliku paniwad nad kirjutades aga säärasesse pikka silpi, mida umbhäälik sulgus: kaar, keel, liiw, kool, kuus. Arwatawasti oli sellest ebaloomulisest kirjutusmoodist palju wiga. Peagi saatis umbhäälikute tühjaks-ütlemine lühikeste häälikute järel paljugi segadusi, sest kui umbhäälik säärase hääliku kõnekeelesgi kahekordne oli, siis ei wõidud seda kirjakeeles sugugi märkida, ja, nõnda kirjutati sõnad: waras ja warras, kana ja kanna, mure ja murre, wanutama ja wannutama ühel wiisil: warras, kanna, murre, wannutama. Masingi teraw silm ei olnud seda ebaloomulisedust märkamata, ehk ta küll Soome keelt tundis, ei siisgi püüdnud ta selle loomupäralist kirjawiisi Eesti keele kasuks tarwitada, waid kirjutas need sõnad endisel kombel — üksnes kõrge märgiga wahet tehes esimesel silbil järgmise umbhääliku kahekordsustele. Nii kirjutas tema: „murre“ on südames, „múrre“ keeles, „warras“ wõtab (asja ära) ja „wárras“ seisab püsti, „kanna“ pesas on muna, „kánna“ taga kannus, „wannutan“ riiet, „wànnutan“ inimest. Ehk liig umbhäälik siis niigi kirjutades ka põhjuseta saadud paigale sai, siis oli siisgi see wiga, et harjumata lugeja ei teadnud, millal see kahekordne kiri kahekordseks ja millal ta ühekordseks lugeda oli, nüüd ärawõidetud, ja lugeja wõis Masingi kirjades kõik kahekordsed umbhäälikud hooleta ühekordseks lugeda, kuni ta kõrget märki nägi, mida ta hõlpsasti wõis umbhääliku omaks pidada. (Pääle selle umbhääle tõsist kahekordsust märkides tarwitab Masing kõrget märki ka lühikestel häälikutel lõpetawa silbi pääl, mille järel täishäälik tuleb, näituseks kóus, mis sõna ilma märgita oleks Eesti tawalise kirjawiisi järele lugeda: koous; ka lahutab ta kõrge märgiga kaks täishäälikut, mis kahe silbi päralt on, et neid mitte üheks silbiks ei loetaks, kuda neist sõnadest, milles need seisawad, koguni teised sõnad saaksiwad, näituseks: „raud“ ja „ràud“).“ Siin wahel on meelde tuletada, et nüüd meil uus kirjawiis selget wahet teeb, kui ta kirjutab „mure“ ja „murre,“ „kana“ ja „kanna,“ „wanutan“ ja „wannutan,“ siis aga „koos,“ „raud“ ja „raod.“ — Ahlqvist kirjutab edasi: „Aga see tarwiline parandus ei pääsnud siisgi üleüldseks. Palju kirjutajaid ütlewad weel umbhäälikud lühikesed täishääliku järele, mis silpi lõpetab, ja see ebakeelsus on juba nii rahwassegi juurdunud, et keegi enam haritud eestlane, kes ise kirjameesgi on, minule seletas sõna „isand“ loetawat üksnes siis ühekordseks, kui see tähendab inimest, kes herra on, „isand“ aga kui see taewalist Jumalat tähendab, siis tuleb ta kahekordse s-häälikuga lugeda, mis arwamine on nii rahwa sisse jõudnud, et keeletundmata kiriku-õpetajad on seda sõna jutlust üteldes nõnda ümberhäälistanud, aga keeles eneses ei ole seks wähematgi põhjust. Järgmises saame näha, kuda Eesti keele nüüdsed kirjutajad sellest pahast pääseda püüawad.“ — Ka siin wahel tuleb nimetada, et Ahlqvist seda kõik on kirjutanud aastal 1855, kus nüüdne kirjawiis, mis Soome keele järele on, alles sündimas oli. Muidugi on tõsi, et alles praegu sõnad „isand“ ja „Issand,“ „isa“ ja „Issa“ seda wiisi lahutatakse, nagu Ahlqvist siin ütleb; ta kirjutab edasi:

„Teine niisama tähtjas parandus, mis Masing Eesti keele kirjutamises korda saatis, oli, et ta kirjas isemärgiga märkis seda seni ajani tähele panemata jäänud ehk hoolimata jäetud pehmendust (Mouillieren). Mõned umbhäälikud (enamasti l, n, r, s ja teisal ka t) saawad nimelt iseäralistes sõnades sellesama pehme hääle, mis Wene keeles on neil umbhäälikutel, mille taga seisab ь. Ka meie Soome keelesgi ei ole see pehmendus tundmata, sest nõnda pehmendades lausutakse Wene Karjalas näituseks sõna kallis, ja see, kes terawamini on sawolase kõnet kuulanud, on pea märganud, et tema ei ütle näit. sõnu: tuli, rani, suri, susi mitte nii kahesilbiliselt, ei ka nii kõwahääleliselt ühesilbiliselt kui: tul, ran, sur, sus, waid enamasti nagu sulatab järgmisesse silbisse umbhääliku ära ja i-poolsesse häälde neid sõnu nõnda kõneledes, nagu wenelane ütleks enese keeles kirjutatud: туль, рань, сурь, сусь. See just säärane pehmendus on Eesti keeles hoopis üleüldsem kui Soomes, ja Masing on esimene kirjutaja, kes seda märkas ja sellele oma märgi kirjas andis. See märk on selles keeles seda tarwilisem, et mõnelgi sõnal on ilma pehmenduseta koguni teine tähendus, nagu näit.: „mänd, õlg, wars, wil“ ilma pehmenduseta on Soome sõnad: „mäntä, olka, varsa, villa,“ aga täishääliku järel järgmise umbhääliku pehmendusel on nad Soome sõnad: „mänty, olki, varsi, näppy.“ Aga siin eksib Masing, et ta pehmenduse märki ei pannud päris umbhääliku kohta (wõi alla ehk pääle), nagu seda sest asjast esimesel korral kõneledes tegi (Ehstn. Originalblätter lhk. 51), waid pani selle eelkäiwa täishääliku alla, pea niisamati nagu Greeka keeles iota subscriptum. Sest kahtlemata on pehmendus enam umbhäälikus kui täishäälikus, nagu näit. rootslased umbhääliku järele j liidawad ja nii saawad toimetada Prantsuse keelest laenatud sõnade pehmendust, nagu on sõnades: familj, kanalj, Prantsuse keeles: famille, canaille. Eel olewas näituses oleme meiegi pehmendus-märgi (^) pannud täishääliku kohta, aga üksnes sellel põhjusel, et kartsime trükikojas ei mitte neid sääraseid märkisid leida, mida selle õigele kohale oleks wõinud näidata. Aga ehk selle märgi kombekswõtmine küll ka hää parandus keele kirjutamises oli, suur hulk lugejaid ei ole sedagi wõtnud pruukida, ja nüüd ei näe seda enam (mujal) muudes kirjades kui keeleõpilistes, ei ka kõigis neisgi.

„Parem õnn oli Masingi kolmandal uuel kirjamärgil õ. Eesti keeles leidub nimelt iseäraline hästi kurgu päral üteldaw häälik, mis o-ga sugulane on ja i-ga ühendatud nõnda kuuldub aewa kui Wene keele ы, nii kui näit. mõisa (Soome keeles: moisio) — häälestatakse niisamati ja tähendab sedasama kui Wene keeles мыза. Enne Masingit oli seda häälikut kirjas märgitud kord oe ja kord oö, aga wiimati paigutas tema selle kindlaks märgiks õ, ja seda parandust ei ole nüüdsedgi kirjutajad põlanud. Ainult Ahrens ütleb enese keeleõpetuses, seda ei tarwitatawat, mis paremini kui muu tunnistab, kui osaw keeleuurija ta on.

„Need parandused ühes muude keeleõpiliste kirjawiisisse puutuwate uuendustega pani ta teaduslikult ette kirjakestes: „Ehstnische Originalblätter“ (selle mälestustes) ja „Vorschläge zur Verbesserung der ehstnischen Schrift, Dorpat 1820,“ aga weel enam ja laiemini kirjas: „Beitrag zur Ehstnischen Orthographie, Dorpat 1824.“ Tarwitades esitas ta neid parandusi kõigis enese kirjades ja saatis nad rahwa teaduseks oma suuremas abitsas, oma lugemise-lehtedes ja nende järel käiwas õpetuses (nagu enne teatatud) wälja. Nagu juba enne meelde tuletasime, tõstsiwad kõige wanemuse eest seisjad hirmsat maru tema wasta, ja kui Masing end ka keeleõpilistesse uurimistesse segas, milles tema otsused mitte kindlad ei olnud, saiwad wastased tema eksitustest põhjust ka tema asjapäralisigi uuendusi põlata ning halwendada. Kõige loetawamad tema wastu kirjutatud wõitluskirjadest on: „Bemerkungen über O. W. Masing’s Beitrag zur ehstnischen Orthographie von einem Freunde der ehstnischen Sprache“ (keegi kirikherra Steingrüber), trükitud Pärnus 1826, ja Hirschhausen’i „Ausführliche Anzeige und Beurtheilung der Schrift: Beitrag zur ehstnischen Orthographie von O. W. Masing, Reval 1827.“ Nende kirjade kui ka muude ajalehtedes ilmunud etteheidete pääle wastas Masing kirjas: „Beleuchtung der über O. W. Masing’s Beitrag zur ehstnischen Orthographie erschienenen Bemerkungen, vom Verfasser des Beitrages zur ehstnischen Orthographie,“ Pärnus 1827, mis wiimne tema kirjutus on.

„Nii wõitles see kõrgewaimune mees enam kui kolmkümmend aastat oma isamaa hariduse ja rahwa keele eest. Ja ehk see toores erakond, kelle meelest kõik uuem, oli see nii hää kui tahte, on täis puhast tühjust ja jumalatadust, küll kõigel wõimul ja wiisil tema wasta wiha kandis ja osalt ka tema wõimu mõju raugendasgi, on Masing sellegi pärast Eesti keele loetaw ülem kangelane. Õnnistades mälestawad teda edespidisedgi mehepõlwed, ja ehk tema kaas-aegsed küll ei ole weel saanud õiget jutustust (elu-lugu) tema õielisest elu-ajast, siisgi on tema waimutoodetes elu-lugu, mis teda kauemini ja paremini kiidab kui kõige paremad haua-kõned.“

Nõnda kõneleb prof. Dr. Ahlqvist Masingi üle. See waimustus, mis Ahlqvist tema kohta tunneb ning awaldab, tuleb ühest tükist selle pärast, et suurem samm Eesti kirja-keele muutmises alles astumata oli, mis Ahrens juba küll oli alganud astuma oma grammatika teise trüki awaldamise läbi aastal 1853, nõnda siis umbes kaks aastat enne Ahlqvisti praegu ettetoodud kirjelduse awaldamist. Ahlqvisti sõnadest oleme näinud, et ta selle kirjelduse kirjutamisel Ahrens’i tähtsusest weel õieti arugi ei ole saanud, waid teda koguni wäheseks keeletundjaks arwas, kuna Ahrens Eesti uuema kirjawiisi põhjendaja on. Aga meie uuem kirjawiis on Soome keele kirjawiisi põhjusel seismas, mille üle ainult edespidi kõneleme. Masing ei ole aga Soome kirjawiisi tähtsust weel mitte täiesti äratundnud, mis ka Ahlqvist ise tunnistab. Masingi keeleuuendused ei ole mitte wast nii tähtsad, kui see tema püüdmine Eesti keelt haritud keeleks tõsta ja tema töö selle tarwis. Masing tundis ennast eestlase olewat ja püüdis selle pärast ka oma esiwanemate keelt kõrgemale järjele tõsta. Seda näitab selgesti küllalt Masingi ajalehe põhjendamine ja muud kirjad. Masing oli Eesti rahwale nii hästi waimu- ja kui ka ihu-priiuse walmistaja, mida ta ka osalt näha sai ja rõõmuga teretas. Tema oli selle töö ja püüdmise kesk-paik, millest Ahlqvist räägib, kui ta ütleb: „Selle (19.) aastasaja teisel kümnel näeme Eesti kirjanduses uut waimu süttiwat, mis end selles näitas, et keelt agaramini ja terawamani uuriti kui enne, et kirjakeelt wõrreldi rahwa kõnekeelega ja katsuti seda parandada, ja et kirjanduse toodeid püüti rahwalisemaks teha, mille pärast mõndagi kirja Eesti keeles õige sorawal keelel kirjutati, Saksa keelest laenatud sõnu ja nõnda nimetatud „Dorfismusi“ ja „Kirchspielismusi“ (küla- ja kihelkonna-kõnekäändusid) keelest wäljakitkuti ja nende asemele pandi kodusündsaid ja üldsemasti mõistetawaid lauseid. Kirjandus laienesgi nüüd kõigile harudele nii, et sellel aastasajal on Eesti keeles kahte wõrt enam kirjasid ilmunud kui enne seda terwel ärakulunud ajal.“ Nõnda kirjutab Ahlqvist aastal 1855. Nimetame siia juurde, et siin üleüldistest oludest räägitakse, milles muidugi üksikud kirjamehed tööd tegiwad. Need üksikud kirjamehed elasiwad ja mõjusiwad muist juba enne Masingit, muist tema ajal, muist pärast teda, aga tema oli üks kõige tähtsam. („Masingi kirjad“ on selle päälkirjaga nüüdse aja tarwis ja nüüdses kirjawiisis Schnakenburgi juures iseraamatutena ilmunud ja wõib neid laiemalt igaüks ise lugeda ja tundma õppida, mida soowida on.)

  1. Selle mehe surnukeha on weel praegu Tallinnas, Nigula kiriku maapäälses surnu-keldris näha. Tema oli wiimseks Tallinna kuberneriks, ja et liig uhkesti ja suuresti elas, kulutas ta enam, kui temal sisse tulemist oleks olnud, ja sai selle pärast enesele ilmotsata wõlga. Kui ta siis ära suri, lasksiwad wõlaandjad tema surnukeha kalliste rohtudega wõida, et ta ei pidanud wanaks ega hukka minema: ehtisiwad teda nõnda, kuda suurt sugu inimestega tehtakse; paniwad teda puusärgiga Nigula kiriku keldri seisma, ja kirjutasiwad Prantsusemaale, et seda seni matmata maa pääle tahtsiwad jätta, kuni suguwõsa tema wõla pidi ära maksma: aga suguwõsa ei wõtnud seda kuulda; ja nõnda on tema tänapäewani maa pääle seisma jäänud, ja weel päälegi Tallinna linnale seda kulu tegemas, et, kui tema must siidi-sameti mantel ära pleekinud, tema walged siidi-sukad ja tema suur lokkidega paruk wanaks läinud, teda jälle uuesti peawad ehtima. Masingi tähendus. Selle juurde tuleb lisada meeldetuletus, et de Croy surnukeha kuni 1896. aastani seda wiisi matmata oli, kuid nimetatud aastal wiimaks linna walitsuse poolest hauda mulda maeti. Raam. kirj.