Üle piiri/9
9.
Kiirel sammul tõttas Hedwig Roberti poole. Nõnda lähewad loomad sügisel wärskele tuleasemele nuuskima, kust nad süte sees küpsetatud kartuli koori wõi tulitanud silgupäid maast loodawad leida. Kaua ja hoolega otsiwad nad sääl, nii magusat lõhna tunneb ju nina. Issand, missugust taewalikku rooga sa küll karjapoissi lased maitsta!
Neiu seisatas silmapilguks ukse taga, siis astus ta sisse.
„Tere, Robert!“
„Tere, Hedwig!“
Aga see polnud enam Robert ega tema hääl. Kõik oli muutunud. Noormees oli kaua oodanud, kuna tal hinges imelikud kujud, pääs weidrad mõtted asusiwad. Kuid oodataw jäi tulemata. Aga just nõnda peab see olema, nõnda on see ikka olnud. Tema peab rinnas igatsust ja walu kandma ja peab Katale laulusid luuletama. Aga ükskord saab sellest küll, siis lööb ta käega ja läheb ära. Ta näeb uusi paikasid, uusi inimesi, ja kõiki waatab ta igatsusest wärwitud hinge läbi.
Juba kodumaal wõib ta kaua ümber rännata, enne kui ta otsa näeb. Ta läheb uutele mererandadele ja waatab neid õhtul, hommikul ja keskööl. Ta ronib meie kõrgematele mägedele ja waatleb säält terwet ilma. Wõi kas tunnete meie nukraid rabasid, kus ainult kanarpik, sookaer ja männijässid kaswawad? Sääl on musta weega põhjata laukad ja nende kohal lendlewad walged kajakad wõi karjuwad pika kaelaga kured, kuna nende kallastel magusad murakad kaswawad, mis päikese pilgul punastades sagedasti asjata noppijat ootawad. Tunnete neid eluta asemeid? Teate, millal sääl nukrus naeratama lööb? Ei, ei! Seda te ei tea ja neid kohti te ei tunne, te teete ju raudruunal jänese moodi pikad jäljed. Aga Robert läheb jalgsi, nõnda on ilm suur, suur ja ilus! Teie ei usu? Noh, siis küsige harjukeselt, kes — pikasäärelised saapad jalas — tuhkja lume sees rasket kasti seljas kannab wõi walget kelku järele weab. Aga te wõite ka tiu poole pöörata, enne kui te talle metsateel hoolimata jalaga pääle astute… Te ei tea ka seda, et meri Kuresaares ja Tallinnas sugugi ühte moodi pole, Haapsalust ja Baltiskist rääkimata. Waadake ometi kord lõpmata igatsusega nende kohtade pääle. Aga ei! Teil pole ju igatsust, isegi doktor Kalamaa on temast ilma, kui ta Hedwigi seltsis kiwi otsas istub. Meri on ta ees, aga ta ei näe seda, sest tal pole igatsust. Ta peab ainult kõnesid ja kirjutab rohusedelisi, millede eest rohtu ei anta. Aga lubage, kui palju on Teile haigeid waja, et Te kõnepidamise maha jätaksite? Ha, ha, ha! Siin ongi see kalju, kuhu alla wähid müristamise ajal pakku poewad… Tulewad ja tõusewad aga uued inimesed ja need toowad enestega igatsuse kaasa, mis iialgi ei kustu. Aga Hedwigit pole siis enam waja. Ei, teda mitte! Ainult ühte tahaks mõnikord, ja siis on imelik hää tundmus: tahaks tal raudsete kätega kaelast kinni haarata ja pigistada, pigistada. Siis oleks kõik lõpetatud. Sellepärast hoidku ta ennast! Nõnda kustub kõik kisata ja kärata. Ehk mistarwis seda. Olete tähele pannud, kui palju tähti sügise ööl kustub? Aga kes on nende karjumist kuulnud? Ka uss ei susise enam, kui tal sõrmedega kaelast kõwasti kinni wõetakse, nii et ta nõelata ei saa. Ta ajab ainult lõuad laiali ja lööb oma külma paenduwa keha ümber tuksatawa käewarre. Tehke proowi! Aga nüüd on Hedwig ometi siin…
Noormees tunneb, kuidas ta sõrmeotstes elektrisädemed surtsuwad.
„Ma tulin jälle,“ sõnab neiu tumedal häälel.
„Mine tagasi, muidu…“
„Mul pole teed tagasi.“
Waikus.
„Kuhu tema on jäänud?“ küsis noormees.
„Ta tuleb homme.“
„Mis tahad sa siis minult?“
„Ma tahtsin sulle öelda, et keegi sind kutsub… ma kuulen, tunnen ta häält… siin… rinna all…“
„Hedwig!“
„Robert!“
Ja nüüd näis, nagu oleks surm omi tumedaid tiibasid lehwitanud, nõnda waikne oli wäikses toas. Kostis ainult nõrkewa neiu tasane nuuksumine.
„Pean ma ka nüüd minema?“
Ei, ei! Nüüd ei pidanud ta mitte minema. Noormees wiis ta sohwa pääle istuma ja istus ise ta kõrwale. Uss oli ununenud ja sõrmeotstes surtsuwad sädemed kustunud. Robert oli isaks saanud… Kui hirmus oli see praegu! Ja häbi oli isal poolhingetu ema ees.
„Ta jättis sind maha?“
„Ei, aga mul hakkas kole hirm ja ma põgenesin ära.“
Ja Hedwig jutustas kõik, tal oli nii hää, et ta seda nõnda jutustada wõis. Kui ta aga süütusest ja jumaldamisest rääkima hakkas, sõnas noormees:
„Naised ihaldawad jumaldamist, aga nad unustawad, et jumalatega alati kui orjadega ümber on käidud.“
Räägib aga neiu piinast, walust ja sellest, et kõik salajasse pidi jääma, ainult Jumal taewas ja nemad ise maa pääl oleksiwad teadnud, siis tähendab noormees:
„Aga kas sellest küll pole, kui Jumal teab. Nõnda teab sellest warsti terwe ilm, sest jumalad on kõige suuremad lobisejad.“
„Sa oled wõõras, ma ei tunne sind enam ära,“ ütleb neiu.
„Ma olen wanaks läinud, mul on, nagu oleks juba terwe elu selja taga. Kas mu juuksed weel hallid pole?“
„Ei.“
„Aga ma arwasin, et nad juba ammugi hallid on.“
„Sa kurwastasid?“
„Mul oli walus, ja siis leidsin ma naeru, mis teistele nalja teeb.“
„Aga sa trampisid ju jalgadega meie kiwi otsas… sa olid halb…“
„Ma igatsesin.“
„Pärast istusid sa sääl Kataga, näitasid talle rätikut.“
„Rätik ei lõhnanud enam mereweest ja siis luuletasin ma sulle laulusid.“
„Ei lõhnanud enam?“
„Ei.“
„Aga laulud?“
„Need on Kata käes.“
„Minu laulud Kata käes…“
„Jah, see oli nii imelik.“
„Mis tegi Kata nendega?“
„Ta peitis nad omale rinnale.“
„Kui hää ta on!“
Nad waikisiwad.
„Ja siis tuli mulle Beatrice meelde,“ rääkis noormees. „Kõik naised tahawad Beatriced olla, aga õnnetud, Dantesid pole ju. Sellepärast tahtsin mina Danteks saada.“
„Sina Dante?“
„Jah, on ainult lõpmata suurt igatsust waja. See suigutab sind päewal unesse ja peab sind öösises rahus ärkwel. Kõik saab siis selgeks, läbipaistwaks, siiski arusaamataks ja saladusliseks. Hakkad sa sellest rääkima, siis kõlawad sõnad lihtsalt ja nad tungiwad teistele rinda ning sünnitawad ka sääl igatsust millegi uue, kättesaamata järele. Nii hää on teada, et sinu igatsus ka teiste igatsuseks on saanud. Aastad lähewad mööda, aeg kaob ära ja sina kaod jäädawalt ühes ajaga, aga sinu igatsus jääb ikkagi järele. Tõusewad uued inimesed, kes sind ei tunne, aga nad tunnewad su igatsust, ja nüüd näib neile, nagu tunneksiwad nad ka sind ennast. Nõnda elad sa lõpmata — omas igatsuses.“
Ja kui noormees nüüd neiu mustadesse silmadesse waatas, tema terwe näo pääl oma pilguga peatas, siis tuli talle midagi meelde ja ta hakkas lugema:
„Su nina nii imelik nüsi…“
Kui ta lõpetanud oli, küsis neiu:
„See laul on Kata käes?“
„Jah, see on tema käes.“
„Ta on aga minule?“
„Sinule.“
„Aga ta wõib ju ka Katale olla, ka temal on nüsi nina.“
„Tõsi, ta wõib ka Katale ja ka paljudele teistele olla, ta wõib kõikidele nüsininadele, kõikidele neile olla, kes tahaksiwad, et neil nüsi nina oleks. Selles seisabki igatsuse suurus, et ta kõikidele peab olema, et kõik teda omaks peawad ja et kõik igatsema hakkawad.“
Nad waikisiwad jälle.
„Kui ilus see on,“ rääkis neiu unistades. „Kõik loewad ja kõik mõtlewad, et see neile on.“
„Kõik mõtlewad, et see nende eneste igatsus on, mida keegi kogemata kombel üles äratanud, ja nõnda täidab igatsus terwe ilma. Aga ilm jääb päew-päewalt wäiksemaks ja nõnda wähenewad ka igatsused. Wiimaks pole enam ühtegi igatsust, ja siis ei luuletata enam laulusid.“
„Sa oled kurb.“
„Ma igatsen.“
„Tule minuga, siis kaob igatsus.“
„Ei, ma jään ja igatsen.“
„Aga tema ootab sind, tema hüüab, igatseb sinu järele.“
„Ah ja! Me oleme ju kolmekesi, me oleme ju isa ja ema. Aga nõnda kaob igatsus, juba kahekesi kaob ta.“
„Tuleb uus igatsus.“
„Ma ei taha uut. Jäta mind, Hedwig, ole hää, jäta mind! Te olete kahekesi, mispärast hüüate minu järele. Kahekesi kaowad ju kõik igatsused.“
„Kahekesi hüüame me sinu järele.“
„Jätke mind mu igatsuse juurde.“
„Nii pean ma üksi…“
„Te lähete kahekesi ja mina jään üksi maha.“
„Nad rööwiwad minult ju mu lapse.“
„Mis puutub see minusse.“
„Aga ta on ju ka sinu laps.“
„Meestel ei ole lapsi ja lastel on ainult emad. Ka minul oli ema, aga kes wõib mu isa nimetada, kui ta eksida ei taha.“
Nooremehe näole ilmus mõru naeratus.
„Tema ei ole minusse puutunud, ainult sina.“
„Kes tema?“
„Doktor Kalamaa.“
„Seda wõin ma ainult uskuda, mitte teada.“
„Ja sa ei usu mind?“
„Usu pääle ei ehitata midagi, seda teadsime juba siis, kui me weel kahekesi koos olime.“
„Robert!“
Noormees waikis. Neiu waatas walusal lootuseta pilgul tema pääle ja ütles siis waikselt:
„Jumalaga, Dante!“
Ta hääles kõlas pilkamine ja piin.
„Jumalaga, Beatrice,“ wastas noormees.
Nad andsiwad üksteisele kätt ja neiu lähenes uksele.
„Hedwig!“
„Robert!“
„Usud sa minu igatsust?“
„Ei.“
„Mispärast jätsid sa siis mind nõnda jumalaga?“
„Ma naersin sinu üle.“
Nõnda ütles neiu ja kadus.