Üle piiri/8
8.
Sest ajast saadik, kus doktor Kalamaa oma kodulinna elama asus, oli nooresookaswatuse seltsi näitemüük, mis suwel ära peeti ja millest ka doktor Kalamaa seltsi presidendina ja Sternid osa wõtsiwad, kõige tähtsam sündmus. Kõigewähemalt oli wana Stern selles arwamises. Niisugune kõrge ja wägew tundmus polnud weel kunagi tema rinda täitnud, kui siis. Ta polnud waremalt aimanudki, et niisugusid tundmusi olla wõib. Muusik mängib, nii et sul kõrwad uugawad pääs, ja wana Stern ning tema tütar istuwad doktor Kalamaaga, weel ühe doktoriga, kes ainult Saksa keelt räägib, adwokadiga ja õpetajaga ühe laua taga ning kõik wahiwad neid, kõik! Iseäranis on wana Stern kõigil pinnaks silmas, sellest saab ta ise nii selgesti aru. Kui nüüd eit ka weel elaks ja seda näeks! Aga ehk näeb ta siiski. Muidugi näeb ta, kui Jumal tahab… Ja kui doktor Kalamaa pärast laua tagant üles tõusis ja kõnetooli astus, kus ta „Eetikast ja kulturist“ rääkis, ja kui talle kõne lõpul käteplaksutamisega kiitust ning õpetaja poolt käeraputamisega südamlikku tänu awaldati, siis tundis Stern, et ka tema sellest kõigest osa saab. Ta oleks tahtnud klaasi külge lüüa ja hüüda: „Waadake, mina olen ka siin.“ Selle asemel kõlistab ta aga kella, ja kui kelner ilmub, ütleb ta walju häälega:
„Üks pudel šampanjat! Aga hääd!“ karjub ta kelnerile tagant järele.
Mõni päew pärast seda suurt silmapilku astus doktor Kalamaa üritatud näoga Sternide juurde sisse. Kui ta pruudiga üksi oli, ütles ta:
„Wabandage, et ma Teid ehk tüütama pean. Asi poleks ju nii tähtis, kui meie teistsugustes seltskondlistes oludes elaksime. Päälegi olen mina teatud põhjusmõtted omandanud ja nendele püüan ma wõimalikult truuks jääda…“
„Asi peab tõsine olema, kui nii pikk sissejuhatus tehakse,“ mõtles neiu.
„Linnas liiguwad nimelt mõnesugused jutud,“ rääkis Kalamaa edasi. „Ma olen ju kindlal arwamisel, et neil mingisugust põhja all pole ja et nad kohwitasside taga kadedusewihas oma alguse on saanud. Siiski tahaksin ma, ühe sõnaga, asja puhtaks teha.“
„Mis siis räägitakse?“ küsis neiu, ja ta tundis, et tal sees wärisema hakkab.
„Räägitakse — aga ma palun asja mitte tähtsaks pidada ja ennast igasuguse ärituse eest hoida — räägitakse, et Teie kellegi üliõpilase Robert Muiduga lähemalt tuttaw olete olnud, ja kui ma ei eksi, siis on ta seesama, kellest meil mere ääres kord jutt oli…“
„See on tõsi, me olime, nõnda ütelda, koolisõbrad.“
„Lisatakse aga weel muigates juurde, et Teie tutwus õige kaugele-ulataw on olnud.“
Ah, need sõnad ja see hääletoon äritasiwad! Oleks Kalamaa neiult kui omasuguselt, kelle wastu tal usaldust ja lugupidamist on, lihtsalt küsinud, missugune see tutwus oli, siis oleks neiu kõik otsekohe ära rääkinud. Aga nüüd, kus ta selgesti aimata wõis, et Kalamaa ise juba kõik teab wõi kõigewähemalt kõike seda usub, mis ta kuulnud on, ja siiski uskumata näo teeb, enese arwamistele meelega wastu räägib, et nõnda poolsalaja neiule kallale tungida, nagu poleks tal muidu selleks julgust, kuigi ta neiu pääle kõrgelt alla waatab, — nüüd ei mõtelnudki Hedwig otsekohese wastamise pääle. Ei, ta tahtis näidata, mis ta wõib, mis ta julgeb, kuigi doktor Kalamaa tema ees seisab.
„Mis tähendab kaugele-ulataw?“ küsis neiu.
„Noh, nõnda, üle lubatud piiri.“
„Missugused on need lubatud piirid siis?“
Seda küsimist Kalamaa ei oodanud. Ta ei wastanud kohe.
„Wõi missugusid piirisid Teie silmas peate, kas omasid wõi neid, mis kohwitasside taga weetakse?“ küsis neiu.
„Selles asjas langewad minu ja haritud seltskonna piirid kokku,“ wastas Kalamaa.
„Ja selle haritud seltskonna piirid?“
„Nad nõuawad naisterahwalt puhtust, süütust, ja nüüd küsin ma Teilt Teie peigmehena, on need jutud õiged, nagu oleksite Teie nendest piiridest üle astunud?“
„Miks Te seda waremalt ei küsinud?“
„Ma pidasin seda asjataks, Teile haawawaks.“
„Nüüd pean ma seda enesele weel rohkem haawawaks, sest nüüd tunnen ma Teid paremini.“
Wiimased sõnad tuliwad Kalamaale ootamata.
„Mis see tähendab?“ küsis ta.
„Teatakse rääkida, et Teie seda Katat tunda, kellest meil mere ääres jutt oli, ja teatakse juurde lisada, et Te minu isa seltsis millalgi „Kindlast Ankrust“ kuhugile olete sõitnud.“
„Kes räägib seda?“
„Needsamad, kelle käest Teie minu kohta teateid saate. Aga nüüd ütelge, on see tõsi wõi mitte?“
Neiu hääles wärises wiha.
„Teie ei wastanud minu küsimise pääle, nii pole ka minul põhjust Teile wastata,“ ütles Kalamaa rahulikult.
„Noh, siis wastan ma: kõik on tõsi, mis nad räägiwad, kuigi ma ei tea, mis nad räägiwad!“ Neiu karjus need sõnad mehele näkku.
„Siis pean ma tähendama, et ma olen sunnitud Teie papaga rääkima,“ ütles doktor endist wiisi rahulikult.
„Tehke,kuidas soowite. Aga Teie wastus?“
„See on Teile täiesti ükskõik, mis ma wastan, sest Teie ei peaks ometi unustama, et ma mees olen ja et mul juba ülikool seljataga on. Meil on igalühel omad õigused ja kohused, neid on juba loodus ära määranud.“
Doktor tõusis toolilt ülesse.
„Tähendab, Teie jaatate,“ ütles neiu. „Aga wiimaks on see ju ükskõik. Nii tänapäine ma ka ei ole, et ma Teie wanuses mehes Unschuld vom Lande läheksin otsima, Teie olete ju haritud seltskonna liige.“
„Millal oleks Teie papal aega?“ küsis Kalamaa.
„Ma wõin teda kohe kutsuda, aga mis Te temale ütlete?“
„Ma püüan temale selgeks teha, nii raske ja walus kui see mulle ka on, et terwe see lugu wäga küsitawaks teeb, kas ma oma antud sõna pidada suudan wõi mitte. Ma olen ju paljudest eluraskustest läbi käinud ja suudan nii mõndagi kanda, aga ka mina olen ikkagi ainult inimene.“
„Nõnda hakkan ma Teid põlgama,“ ütles neiu ja waatas mehele tungiwalt silma.
See mõjus. Kuidas? Põlgama? See langenud plika hakkab doktor Kalamaad põlgama? Doktori näos tuksatas. Õlgasid kehitades ütles ta:
„See on Teie asi, kahjuks ei wõi mina sellega rehkendada, sest haritud kulturikandew seltskond heidab Teie waatelised enesest wälja.“
„Heitku, kui see talle lõbu teeb,“ wastas neiu kiuslikult.
Nad waikisiwad.
Siis lipsas neiu toast wäija, et wana Sterni kutsuda. Äiapapa astus kõige roosilisemas tujus sisse ja raputas wäimeespoja kätt. Aga ta langes külma wastutulemise mõjul peagi longu. Nõnda käiwad haudumisewalus waewlewad kanad sooja päikese käes, kui neid märjaks kastetakse: suled sorakil, pää ripakil ja loksuwad waikselt.
Neiu ootas põksuwa südamega. Päris torm pidi ju alles tulema — isaga. Siiski asus neiu rinda imelik kerge, rõõmulik tundmus. Hõisata, huigata oleks tahtnud ta.
* *
*
Kui Hedwig tuppa tagasi kutsuti, wõeti teda ootamata hästi wastu: mehed oliwad ju kokku leppinud, sest wana Sterni rahakott oli sügawam olnud, kui Kalamaa ette teadis aimata.
„Noh, mu tütar,“ naeratas wana Stern: „papa on jällegi hääks teinud, mis sa ära rikkusid. Aga pagan wõtku neid tädisid, kui emad puuduwad! Siiski, sellest teine kord. Nüüd rääkige eneste wahel läbi, minu töö on tehtud. Ja sina, Hedwig, pea meeles, kellega sul tegemist on.“
Isa sõnad langesiwad kui wasaralöögid tütre pähe. Kuidas? Jälle kõik hää? Tema ikka weel pruut ja Kalamaa peigmees? Wõõras tundmus käis kehast läbi. Ta langes jõuetult toolile ja kahwatas ära. Rinda täitis wärin ja näost paistis nagu ootamata mõte wõi ehmataw rõõm.
„Armas Hedwig,“ hakkas Kalamaa, kui nad üksi oliwad, „ma olen järele mõtelnud ja teistsugusele otsusele jõudnud. Ma kahetsen oma endist ülesastumist ja palun seda südamest andeks. Mis läheb see meile korda, mis teised räägiwad. Kõik on hää, kui me aga üksteist armastame…“
„Armastame,“ kordas neiu iseeneses.
„Ehk mis tähendawad mõnikord põhjusmõtted? Elu ei anna ennast põhjusmõtete järele pöörata. Sellepärast unustame põhjusmõtted ja wõtame elu, nagu ta on — lihtsalt, loomulikult…“
„Jah, kui see meile lõbu teeb,“ tahaks neiu öelda.
„Seltskond nõuab ju teatud korda, aga inimesed ei pea siiski ikka ja jälle omade pattude üle ohkama. Sellest peaksime üle olema, me elame ju looduseteaduste ajajärgul. Wõi kes on see seltskond? Üksikute kogu, ja nende üksikute käes seisab otsustada, missugune see seltskond olema peab. Tõsine iseloom wõib terwe seltskonna kui mitte pää pääle pöörata, siis ometi talle uusi teesid näidata, teda mõõduandwalt juhtida ja teda kõrgemate idealide poole wiia, kus wabadus ja walgus aset on. Ainult julgust ja tahtmist on waja, ja armastus, tõsine inimlik armastus annab meile seda…“
Neiu waikis keeletult ja wahtis laial tardunud pilgul oma ette. Tema hinge täitis ikka weel see, mis teda esiti kahwatades toolile oli surunud. Rääkija sõnad kõlasiwad ta kõrwus kui tuulehoo kohin metsas wõi wankri mürin uulitsal, mida sa nii sagedasti oled kuulnud, et sa teda enam tähelegi ei pane.
„Meie, mehed, oleme ju niisugused,“ rääkis Kalamaa edasi, „ma ütlesin ju kord, et meid sagedasti lihtsalt tooredeks wõib nimetada. Sellepärast otsimegi meie naiste juurest pehmust, armsust, südamlikkust, omas õrnuses ja süütuses ülendawat ja elustawat hinge.“
Aga ikka weel waikib neiu. Alles siis, kui Kalamaa ta ette põlwili langeb ja tema kätt suudleb, tõstab ta omad silmad ülesse.
„Ometi wiimaks,“ rääkis doktor märgade silmadega ja suudles ikka weel neiu kätt.
Neiu rinnas tuksatas. On doktor Kalamaa silmad tõesti märjad? Nutab ta Hedwigi ees! Mehed on naljakad! Hedwig mõtles, et ainult Robert tema ees nutta julgeb. Ja järsku wabastas ta oma käe, tõusis ülesse ja ütles:
„Teie ei tea weel kõike.“
Ta hääl kõlas tumedalt.
„Ma ei taha enam midagi teada, ma palun andeksandmist,“ wastas doktor ikka weel põlwili olles.
„Ma pole üksi,“ ütles neiu.
Doktor Kalamaa tõusis püsti ja tema suust kuuldus ainult „mh“.
„Ma olen ema,“ lisas neiu juurde.
Doktor Kalamaa istus lähemale toolile.
„Te waikite,“ ütles neiu natukese aja pärast.
Doktor lahutas nõutalt käsa.
„See on hoopis uus asi,“ sõnas ta siis.
Jälle pidasiwad mehed aru.
Nüüd oli wana Stern juba põhjani wälja pööratud.
„Kuradi naised!“ wenitas ta läbi hammaste. „Kuidas nad küll lapsi kaswatawad! Ja need tütred! Üheksa poega wõib ühe tütre asemel üles kaswatada. Ja pagan wõtku terwet praegust noortsugu! Niisugused poisiplõnnid tuleksiwad Türgi sultani kätte saata, küll tema neile omas haremis õpetab, kuidas naistega ümber peab käima. Nad arwawad endid „mägedel“ olewat, kui nad…“
„Aga herra Stern!“ rääkis Kalamaa wahele.
„Ei, ei, doktori herra! Lubage juba, et ma oma arwamist awaldan. Ma ütlen — lihtsalt hukatus on see praegune aeg ja kaswatus. Kõrwatagused alles märjad, aga juba kawaler, juba preili! Ja ikka see haridus ees ning taga. Gümnasium! Ülikool! Ma ütlesin Annale, et ta tüdrukut silmas peaks, aga see! Kits on ju kärneriks! Doktori herra wast ei teagi, tema tuli ju ka, meie eneste wahel öeldud, õhwiti lüpsma. Aga mis ma pidin siis tegema, kui eit ära suri? Polnud ju kedagi teist lapse juurde wõtta. Päälegi olen ma weel, nõnda öelda, demokrat, tõsine, paras demokrat. Ma tahtsin näidata, et ma niisugust ei häbene omasse majasse wõtmast. Aga nüüd on mul see aitüma käes. Ma ütlen: topi saatanad kõik pudelisse ja wiruta kork kõwasti pääle, siis saad rahu!“
Wana Stern siunas ja sõimas, kuni ta meel ärdaks muutus. Ühest äritusest langes ta teise.
Mis oli ta omast waewast ja rahakogumisest saanud. Tütrest oskas ta ju ainult nii palju lugu pidada, kui palju see selleks kaasa aitas, et isa ennast kord selle wõi selle mehe äiapapaks wõiks nimetada. Elawalt tuli talle näitemüük meelde: muusik, doktorid, õpetajad, adwokadid ja tema — Stern. Aga ta oleks tahtnud ka „Kindlas Ankrus“ nõnda istuda, muidugi omasuguste seas. On ju ometi midagi suurt ja ilusat, kui sa sääl istud ja iga paari lause tagant kordad: „Minu wäimeespoeg doktor Kalamaa“, wõi „adwokat see ja see“. Waata ometi kord sel puhul oma kõrwalistuja näo pääle, kelle tütar kaupmehele wõi näljasele näitlejale — ja jah, ka niisugusid wäimehi on olemas — mehele sai. Mees tahaks sind põrgu põhja needa, kui sa doktori wõi adwokati nimetad, aga sina ei tee sellest wäljagi, istud armulikult teistega ühe laua taga ja ütled, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud: „Kelner, igale ninale weel üks könn“. Ja seda teed sa peenelt, aupaklikult — su wäimees on ju doktor, — nagu paluks sa: „Olge nii lahke, lubage mulle üks suits“ wõi „Kas ma tohiks teada, mis Teie pool kellad on: minu wäimeest pole praegu siin, ta on doktor, tal on kulduur“. Waat’ nii on lugu, kui sul mõistlik ja peenike tütar on. Aga mis pidi Stern tegema? Kuid korraga sähwas tal hää mõte pääst läbi.
„Waadake, doktori herra,“ hakkas ta. „Minul oli tubli teinepool, kuid õnnetus wiis ta hauda, nõnda ütelda — rumalus, harimatus. Saate isegi aru, missuguseks ristiks lapsed meil kaelas on; ühegagi ei saa toime, mis peaks siis weel hulgaga pääle hakkama. See oli minul ja eidel päewaselge. Noh, ja siis mõtlesime, et ühest küll saab, ja waadake, saate aru, see oligi see põhjus. Ühesõnaga — Jumala tahtmine, õnnetus, sest terwe ilm elab ju nõnda, aga temale sai see surmaks, oli nõnda määratud, loodud…“
Dr. Kalamaa nokutas ainult pääd.
„Ja nüüd tuli mul korraga mõte, ärge pange pahaks, see on ju ainult mõte ja minu pääs. Te teate ju minu pääd, ühesõnaga harimata inimese pää, nojah, ja nüüd mõtlesin ma, et kui õige seda mõtet oleks katsuda teoks teha, kõigewähemalt eneste keskel nii natuke läbi rääkida…“
Rääkija peatas. Ta näos ja silmis oli helk, mis millestki ootamatusest rääkis.
„Jah, aga wabandage, armas doktori herra,“ ütles wanamees: „mul tuli üks uus mõte pähe, kuid ei, see ei lähe, seda ei hakka ma Teile rääkimagi, Te panete pahaks, kuigi ma harimata inimene olen ja seda ainult omas rumaluses wälja mõtlen…“
Kui aga Kalamaa tingimata teada tahtis, mida herra Stern mõtleb, rääkis see edasi: „Nimelt, Teie teate ju, kuidas rahadega lugu seisab. Kõik on Teie, tema on ju mu ainuke. Muud kui see pagana tattnina, see poisikesepõnn! Aga mis siis, kui me mehed oleme ja näitame, mis me wõime: me teeme nõnda, et keegi teine lapse isa on.“
„Kes siis?“
„Näituseks Teie, austatud doktori herra. Aga ärge pange pahaks, see on ainult minu rumal, harimata mõte… Keegi ei wõi ju ometi teada, kuidas lood Teie ja minu tütre wahel seisawad. Oleme meie nõus asja nõnda pöörama, siis on ta nõnda.“
Aga ei, see mõte ei meeldinud doktorile.
„Kuid mul on weel teine mõte,“ hakkas Stern, kui ta nägi, et doktor esimesega nõus pole. „Te kuulsite ju, mis ma omast eidest rääkisin. See oli Jumala õnnetus, rumalus, harimatus. Aga nüüd peaksiwad inimesed targemad olema, teadus kawalam, nii wõiks kõik ilusasti ja õnnelikult lõppeda…“
„Ah nii mõtlete Teie,“ ütles Kalamaa, ja Stern nägi tema näost, et see mõte parem oli.
„Nõnda jah, nii mõtlesin ma alguses kohe, aga ma tahtsin ka oma teist mõtet Teile rääkida, nii järelkaalumiseks, muidu arutamiseks, et näha, mis Teie arwate… Asi on ju wäga lihtne. Teie olete pruut ja peigmees, lähete lõbureisile, tädi Anna tuleb Teiega ilusasti kaasa, nagu kord ja kohus — ja jah, tädi peab ikka kaasas olema, noori inimesi ei wõi ju uskuda — ja nõnda toimetate asja eneste wahel ära, kusagil Soomes, Rootsis wõi Peterburis, nagu Te ise kõige sündsama leiate olewat. Pääle seda ei haugu enam koergi selle järele, ja meie oleme kõigest wabad…“
Mehed jõudsiwad kindlale otsusele. Ka tädi Annale tehti asi selgeks. See oskas alguses ainult nutta. Kui Hedwig ta oma tütar oleks, küll ta siis teaks, mis ta meestele ütleks. Aga ta on ju õnnetu päältwaataja, olgugi et ta Hedwigile enesest nii palju on andnud, kõik anda püüdnud, mis tal hinge taga oli. Ja sääl oli põlatud naise haawatud uhkus, jalgadega sõtkutud enesest lugupidamine, hulk waikiwat, kannatusest tõusnud iseteadwust. Siiski pidi ta Hedwigit ette walmistama, temale loo lihtsaks, igapäewaseks maalima, sest seda teed käiwad ju nii paljud ja teist teed ei ole. Küsige meie neidude ja noorikute käest, nemad teawad sellest jutustada. Aga enne wanduge neile igawest sõprust wõi truudust ja kinnitage oma hinge kallimate pühaduste juures, et pääle teie keegi surelik sellest midagi teada ei saa. Waadake, siis näete rindasid, mis walus wärisewad, ja silmi, mis pisaraid purtskawad.
* *
*
„Tuleb ta tagasi?“ küsis Hedwig tädilt.
„Homme,“ wastas see.
„Mis tahab ta weel?“
Anna rääkis kõik. See oli liig.
„Nii ei wõi see olla!“ karjus Hedwig. „Ma kaotan mõistuse… mu pää käib ümber… silmad lööwad mustaks… seinad langewad kokku… Ah siis seda tahawad nad,“ lisas ta natukese aja pärast enesest wõitu saades rahulikumalt juurde.
„Jah, pruut peab puhtaks ja süütaks saama, ning siis tulewad pulmad.“
„Ja sina?“
„Kus sa ise oled, sääl olgu su laps,“ wastas tädi ja wahtis üksisilmi Hedwigi pääle. Ta pisarad peatasiwad üürikeseks. Siis aga hakkasiwad nad uuesti woolama, nagu tahaksiwad nad enneaegseid kortsusid näolt ära uhta. Anna tegi enesele etteheiteid, oma noorepõlwe eksituse wannet kõige pääl lasumas nähes. Kui Hedwig sellega nõus polnud, sai meestele kibedaid sõnu osaks.
„Ka mehed on süüta,“ ütles Hedwig.
„Kes on siis süüdi?“
„Ma ei tea… ma läksin ise… esiti tulin nuttes ära, aga pärast läksin ometi.“
„Jumal halasta!“ hüüdis Anna. Seda poleks ta mitte uskunud. Tema juures oli see eksisamm teisiti tulnud: teadmiseta, unustuses, kogemata, tundmuste uimastuses, peaaegu wägiwalla mõjul. Aga Hedwig! Inimesed on imelikud, arusaamata.
„Aga tema?“ küsis tädi natukese aja pärast, iseäralist rõhku sõna „tema“ pääle pannes.
„Tema… ma ei tea.“
„Pärast jättis ta sind maha?“
„Ei, ma tulin ise ära, nagu ma ise läksingi.“
Anna imestus kaswas. Ta sõnad aga tuletasiwad neiule Roberti meelde. Sinna tahtis ta nüüd, nende wahele oli ju uus ühendaw lüli tekkinud.
„Millal tuled sa tagasi?“ küsis tädi lahkumisel.
„Ei tea.“
„Peigmees tuleb homme.“
Wiimased sõnad helisesiwad kibeda pilkena, ja uuesti paisusiwad rääkijale pisarad silma. Ahastusest murtult seisatas ta kesk põrandat.