Üle piiri/7
7.
Robert istus kodus. Eluta tuimus ja tinane raskus täitsiwad ta hinge ja keha. Lamada, igawesti lamada, ilma et oimugi liigutaks, seda oleks ta praegu tahtnud. Ka toidueinet mitte wõtta, ainult aeg-ajalt külma weega kuiwawat keelt ja kurku kasta. Pikkamisi waibuks kõik.
Aga ta wõib üles tõusta, ennast püsti ajada, tal on selleks jõudu küll, ainult kui ta aga tahaks. Aga ta ei taha, sellepärast lamab ta, nagu poleks tal mingisugust jõudu. Lamades paneb ta iseennast, oma ümbrust, teisi inimesi, terwet loodust hoolega tähele. Ta näeb kõik, ta teab kõik. Ta naerab inimeste rumaluse, nende kalkunlise edewuse, mõtteta auahnuse ja põlgamisewäärt wäikluse üle. Aga ta teeb seda iseeneses, lamades, ja pöörab wahel ainult teise külje. Mis läheb see temale korda, et inimesed kahejalgsed loomad on, kes niipalju mõistust omandanud, et nad üksteise seljast kas wõi werisuled ära kitkuwad ja nendega iseendid ehiwad? Ehtigu, kui see neile lõbu teeb! Ja imestagu, kes tahab, neid warastatud sulga, mis sagedasti tagurpidi wõõra naha sisse on pistetud. Tema ei ei tee seda mitte, tema lamab ainult ja tunneb oma wäärtust. Ta läheb wiimaks niigi kaugele, et oma lamamise üle naljatama, naerma hakkab. Ta wõib seda, sest ta julgeb ja ta saab iseenesest niisamati aru, nagu teistestki. Nüüd aga waikib ta, nagu oleks jõuetus nii suur. Kuid kel himu, kuulaku neid, kes kõige rohkem ja kõige kõwemini ammuwad.
Nõnda arutades astub Robert akna alla. Päike on pooles õhtupoolikus ja meri sinab imeliselt. Tema pinnal paisuwad walged purjed parajal tuulel: nad wiiwad kedagi kusagile. Keda? Kuhu? Mistarwis? Mis puutub see temasse, lamajasse. Ülewal sinab taewas, ainustki pilwet pole näha. Kuhu on siis pilwed jäänud? On neid seesama tuul ära ajanud, mis purjesid paisutab? Ja jah, wististi kül, sest purjed on walged, aga pilwed weel walgemad: nad on kerged ja walged, nagu waht tõuswal laineharjal. Seda kõike teab ta. Aga ta teab ka seda, et see pettus on. Walged pilwed wõiwad peagi mustaks muutuda ja siis annawad nad wihma. Taewas sinab su pää kohal, aga mine katsu teda leida. Ainult tühjus haigutab sulle wastu. Huultele tekkib sulle naeratus, aga silmis seisawad pisarad. Olete seda näinud? Ei? Noh, siis heitke maha ja lamage, tehke, nagu poleks teil jõudu ega hinge. Wõi minge mere äärde ja kirjutage kiwi otsas istudes laulusid, mida te omale hingealtarile tahaksite wiia, aga selle asemel pistate nad Katale peosse ning see loeb ja naerab, naerab ja loeb. Aga kellel on sellega asja? Doktor Kalamaal? Tema ei tunne ju Katat, kuigi ta temaga tuttaw on…
Südaöö oli mööda, kui Robert mere äärde läks. See oli waikne ja tume. Siin ja sääl liikus wäike wirwendus ja kiwide ümber loksus harw laine, nagu pööraks keegi sääl teist külge, et weel rahulikumalt edasi uinuda. Hämarik oli nukralt unewoodisse läinud, wäsinult igatsust kaasa wõttes. Kaua oli ta ehawalgel merepinnal mänginud, teda ajawiiteks kõiksuguste wärwidega ilustanud ja Koitu oodanud, aga see ei tulnud ega tulnud. Ja kui ta wiimaks rutates läbi ilma libises, kattis ta merd tõmmuka, peaaegu musta looriga, sest asjata otsis ta Hämarikku. Millal näewad nad jälle üksteist? Ikka warem läheb Hämarik nukralt õhtul magama, ikka hiljem tõuseb Koit kurwalt hommikul unewoodist. See on kõige ilusam sinfonia suremata armastuse igawesest igatsusest. Aga see sinfonia on alles kirjutamata ja see armastus alles tundmata. Siiski tahaks mere ääres istuja helilooja olla, tahaks Koidust ja Hämarikust kokkukõlade kaudu jutustada. Ta tahaks esimesest armuwärinast pääle hakata, mida mõistusewõrk ei püüa, ja tahaks seda wärinat suureks, wõimsaks hõiskehüüdeks kaswada lasta, mis rõkates läbi ilmaruumi lendaks. Kõik seisataks ja kuulataks ning tõttaks maa pääle. Ka Koit ja Hämarik ise peaksiwad seda kuulma. Nõnda tuleksiwad nad taewast maha, istuksiwad inimeste wiisil mere äärde kiwi otsa ja waataksiwad nukral meelel kaugele. Meri ehiks end, jumalaid jälle maa pääl nähes, rõõmul imeliste helkidega ja päike waataks majesteetlikul säral uuesti ilma.
Noormees naeratas kibedalt: ta kirjutas midagi raamatusse. Päike oli juba kõrgel, kui ta koju läks ja magama heitis.
Läbi une kuulis ta kedagi ukse pääle koputawat, aga terwes kehas walitses niisugune poolärkwel uni ja tüdimus, et ta ennast liigutadagi ei wiitsinud. Alles kella kolme ajal tõusis Robert ülesse. Warsti oli jällegi keegi ukse taga.
„Kes sääl on?“ küsis noormees.
„Kata, ikka Kata, kes muud,“ wastas tuttaw hääl.
„Mis Te mul siin teete?“ küsis neiu tuppa astudes. „Ma ootan ja ootan, aga ei tule. Igaw hakkas. Olete näost alla jäänud. Tööd teinud?“
„Tööd, ikka tööd,“ wastas Robert. „Tõusin alles praegu magamast, olin öösel wäljas.“
„Latataa?“ naeris Kata.
„Mere ääres… kiwi otsas.“
„Luuletasite?“
Neiu naeris jällegi.
„Luuletasin.“
„Jälle minule?“
„Ikka sinule, kõik suured luuletajad laulawad sinule.“
„Kus on?“
„Silmapilk,“ ütles noormees ja kiskus raamatust lehe wälja, mida ta neiu kätte andis, kes lugema hakkas:
„Küll wäike on mu kambrio,
Weel wäiksem tema aknio,
Pää pääl mul madal lagio,
Mis mustaks teinud nõgio.
See eest — nii lai on merio,
Kus undab tore tormio.
Mul mässama lööb werio,
Kui näen sind minu merio.
Mu wäike, wäike kambrio,
Weel wäiksem, wäiksem aknio,
Miks undab tormil merio?
Miks walus waewleb werio?“
Neid salmisid lugedes neiu ei naernud. Ta wõttis ainult ka teise laulu põuest wälja ja luges nad mõlemad weel kord läbi.
„Miks ei anna Te neid laulusid sellele, kellele nad määratud on?“ ütles ta siis.
„Nad on Teile määratud, kõik ilusad laulud on Teile,“ wastas Robert.
Kata naeris. Ta tahtis midagi öelda, aga tuppa astus pesunaine.
„Miks Te oma poega tundi ei saada?“ küsis Robert.
Eide punaseks nutetud silmadesse ilmusiwad pisarad.
„Ei tema tarwita enam kellegi tundisid, juba wiisin teisele puusärgi koju,“ ütles ta, kuna ta huuled kõwerasse kiskusiwad.
„Surnud?“ hüüdis Robert ja ta tundis rinnas torkawat walu, kuid ka nagu kergitust: tal polnud enam waja tundisid anda.
„Surnud,“ kordas eit põllenurgaga silmi pühkides.
„Kas rohtu ostsite?“
„Näeh, tahtsin ikka osta küll, aga ei saanud sel korral raha, ja pärast mõtlesin, et eks ta saa muidugi terweks, lubasite ju teist õpetama hakata.“
„Te ütlesite talle seda?“
„Ütlesin küll, aga ei midagi, ära suri,“ rääkis naine kurwalt ja pühkis woolawaid pisaraid.
„Ma käisin täna juba kord siin, aga nooreherrat ei olnud kodus, tulin nüüd uuesti,“ sõnas pesunaine natukese aja pärast. Robert tundis rinnas walusat pistet: ta polnud wiitsinud esiteks asemelt wälja tulla, et pesunaist sisse lasta.
„Ja nüüd tahaksite raha?“ küsis ta.
„Jah, oleks palunud küll, kui wõimalik on.“
Noormees pistis käe taskusse, kus rahakott seisis, kuid ta teadis, et see ka praegu tühi on. Ta oli kewadel selle lootusega siia sõitnud, et ta suwe jooksul tundideandmisega midagi teenib, aga kõik oli teisiti läinud.
„Ka täna ei ole mul,“ ütles ta eidele. „Aga ma lähen warsti wälja, katsun kusagilt saada, ühe tunni pärast toon ma Teile raha ära.“
„Ikka weel pole nooreherra tundide eest raha kätte saanud?“ küsis eit. Robertil oli piinlik oma walet edasi korutada ja sellepärast ei wastanud ta midagi.
„Õhtuks toon ma raha tingimata ära,“ ütles ta teist juttu tehes.
„Kui suur see summa on?“ küsis Kata.
„Oli kaks rubla kuuskümmend kaks kopikat, kakskümmend kolm kopikat maksis nooreherra wiimati ära ja muu on kõik alles wõlgu. Seekord nooreherral rohkem ei olnud,“ seletas eit.
„Palju siis jääb weel?“ küsis Kata uuesti ja waatas Roberti pääle, nagu ootaks ta tema käest wastust.
„Eks nooreherra tea, temal rehnungid selged,“ ütles eit. Nooreherra aga seisis piinliku tundmusega pesunaise ja Kata wahel ja ei saanud sõnagi suust. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Kaks rubla kolmkümmend üheksa kopikat on weel maksta.“
„Nojah, eks nii palju ikka ole, kui nooreherra ütleb, eks tema tea,“ rääkis eit, kuna Kata rahakoti taskust wälja wõttis ja säält raha otsis.
„Mis tahate Teie teha?“ küsis Robert.
„Teile raha laenata.“
„Ma pole Teie käest laenu küsinud.“
„Ma annan küsimata.“
„Ma ei wõta wastu.“
„Siis wõtab pesunaine.“
„Ma ei luba seda.“
„Teie luba pole selleks tarwis.“
„Aga see on minu wõlg ja minu korter.“
„Me wõime trepi pääle wõi uulitsale minna, kui Te meid siit wälja ajate.“
Need laused oliwad kärmesti ja kord korralt kõrgendatud häälel räägitud. Wiimaks jäi noormees wait ja Kata ulatas raha pesunaise kätte.
„Siin on kaks rubla nelikümmend kopikat. Üks kopik on ülearu, aga las’ see jääda minu poolt.“
„Tänan wäga, tänan wäga, preili,“ rääkis eit, kuna tal pisarad uue hooga jooksma hakkasiwad. Silmi pühkides ja mahajääjaid õnnistades hakkas ta ukse poole minema.
„Pidage meeles, et selle raha Teile see naisterahwas andis, mitte aga mina,“ ütles Robert äritatud häälel pesunaisele: „Mina olen Teile endist wiisi kaks rubla kolmkümmend üheksa kopikat wõlga.“
„Ja jah, nooreherra, preili ise oma käega andis selle raha minule,“ wastas eit.
„Kui aga see noormees Teile kunagi oma pesuraha ära maksab, siis wõite minu wõla ära tuua,“ ütles Kata eidele ja lisas oma adressi juurde. Eit waatas imestanult nooremehe ja neiu pääle, tänas mõlemit ja läks uksest wälja.
„Ma pole Teid kunagi palunud minu asjadesse segada,“ ütles Robert, kui nad kahekesi oliwad.
„Mistarwis paluda, Kata wõib ka ise tulla, kui asi huwitab.“
„Mul pole Teie raha waja.“
„Pesunaisel oli teda waja.“
,Aga mina ei taha, et ta minu pesu eest Teie käest raha wastu wõtab.“
„Ah nii!“ wenitas Kata ja silmitses noortmeest, kes aknast wälja wahtis. „Ja muidugi, see on ju minu enese teenitud raha. Te teate ju, kuidas ma teenin? Ma sain ta doktor Kalamaa käest.“
Noormees tegi ainult kärsitu liigutuse.
„Teate, miks ma täna siia tulin?“ küsis Kata.
Robert waatas talle küsiwalt silma.
„Ma tahtsin Teile öelda, et Te mind meeles peaksite.“
Neiu naeris. Ja kui noormees midagi ei wastanud, lisas Kata juurde:
„Nüüd teete seda ütlematagi. Te saate alati mäletama, et Te Kataga pesuarwe pärast riielnud olete.“
Neiu naeris jällegi oma õõnsa häälega.
Noormees seisis ikka weel akna all ja tegi, nagu ei paneks ta neiu sõnu tähelegi. Aga walusad oliwad need sõnad, nad torkasiwad, kiskusiwad, käristasiwad.
„On see kõik?“ küsis Robert, kui ta Kata naeru kuulis.
„Kõik,“ wastas see.
„Nii siis oleks lõpetatud?“
„Ja mina wõiksin minna?“
Noormees ei wastanud. Kata lähenes uksele.
„Lähete Teie juba?“ küsis Robert.
„Jah.“
„Ja kätt ei annagi?“
„Ma olen ju Kata.“
„Aga minu laulud…“
„Tahate neid kätte?“ küsis neiu wahele.
„Ei.“
Noormees sirutas käe jumalagajätmiseks.
„Te olete pahane?“ küsis neiu.
„Ei, ainult kurb.“
„Kata ka,“ wastas neiu ja tema hääl kõlas õudselt ning kurblik-naljakalt.
„Nii siis — hästi!“
„Weel paremini!“
Kata läks longates uksest wälja ja lükkas selle tagasikätt kinni. Noormees langes toolile ja surus käed silmade ette.