9
Üle piiri
A. H. Tammsaare
11

10.

Norus pääga jäi noormees omasse kambrisse istuma. Neiu wiimased sõnad oliwad temasse raskesti mõjunud. Kuidas? Hedwig ei usu? Päälegi pilkab ta weel! Tal on ükskõik, mis ma kannatanud olen. Ta ei näe ka seda, et ma kui uppuja õlekõrre järele olen kahmanud. Ja kui ma wiimaks midagi olen leidnud, mis mulle jõu ning usu enese sisse tagasi annab, mis elule ülesande ja mõtte tõotab tuua, siis kisub ta ka selle armuta mu käest ära. Nõnda wõiwad ainult naised teha. Ainult nemad! Nad wõtawad sinult kõik, mis sa anda ei taha, ja ei taha sinule midagi anda, mida sa wõtta ihaldad. Nõnda on nad. Ja kui lihtsalt see kõik sünnib! „Jumalaga Dante“ ja siis — „ma pilkan sind.“ Aga kui ma juba iseenese üle küllalt nalja olen heitnud, mistarwis tuled siis weel sina oma pilkega? Ehk kui sa siiski seda nii wäga tahtsid, siis pilganud mind nõnda, et sa mulle seda oleksid andnud, mida mul pole.

Õhtuni suikus noormees imelikkudes mõtetes. Rind oli waikne ja tuim, pää palaw ja segane. Wiimaks läks ta mere äärde. Ta wõttis kiwi ja wiskas selle merde: käsi oli nõrk ja lõtw. Siis istus ta oma armsa kiwi otsa, kuid see oli kõwa ja külm. Pärast jooksis ta jaluli selle kiwi pääle, kus Hedwig ja Kalamaa oliwad istunud, aga ka siit läks ta kohe ära: halb oli seista. Imelik, kuidas nad ometi niisuguse halwa kiwi omale istumiseks wälja wõisiwad walida! Ega ometi Hedwigil nii halb maitse olnud?

Nüüd hakkas Robert mererannal jalutama, inimeste nägusid silmitsema. Missugused need küll täna kõigil oliwad! Külmad, osawõtmata, töntsid. Ka naereti ainult moodi pärast. Mere pääle ei waadanud keegi. Sääl oli waikne ja weepind iseäralik hallikas, wöödiline, isegi tume-kirju, nagu ninasarwiku nahk wõi nagu… iseseisew ajakirjanik. Ja jah, just nagu iseseisew ajakirjanik. See ootamata mõte meeldis Robertile, ergutas teda natuke, ja ta naeratas iseeneses. Aga siis tuliwad talle jällegi Hedwigi wiimased sõnad, ta pilkaw waade täies selguses meelde. Mis peab siis nüüd tegema? Nad rööwiwad temalt ta lapse — ütles ta. Ja mina lasksin ta siiski minna… Tuimas rinnas pööras wäsinud walu teist külge… Missugune ma küll olen, mõtles noormees. Ma ootan teda, aga kui ta tuleb, siis lasen ta minna, wiskan ta uksest wälja. Ja see laps! Mis ma selle kohta ütlesin? Isadel ei ole lapsi. Ha, ha, ha! Lapsed on ju Jumalast. Isegi lunastaja tuli Jumalast, sellepärast juudid teda ei usu. Aga kes oli ta isa? Küsige seda keiser Augustuselt, tema laskis ju terwe ilma üles kirjutada. Wõi pöörake Joosepi poole, tema tahtis öösel oma naise juurest ära põgeneda… Jälle naeran ma, naeran kõige üle. Aga mulle näib, nagu naeraksin ma ainult iseenese üle. Ka siis naersin ma iseenese üle, kui ma ta minna lasksin… Aga kas ta ka siis oleks tagasi tulnud, kui tal last poleks olnud? A! Siin ongi see päris konks. Sellega pööran ilma kummuli ja kallan mere tühjaks. Mispärast ei tulnud sa ka ilma lapseta? Aga siis unistasid sa ilusast ja suurest, mille asupaika ega nime sa ei teadnud. Nüüd tuled sa. Kuid härjad lähewad janu pärast kaewu — olen oma silmaga näinud — ja lambad upuwad, mudast weetilka läbi hammaste niristades, wäikestesse sooaukudesse ära. Nõnda on lugu… Ma tahan sind siiski, sinu käes on jällegi kõik, sest sa wõtsid mult kõik. Aga ma oleksin ka ise andnud, kui sa aga oleksid küsida teadnud. Ja see ongi see kõige rumalam, et ma kõik ise oleksin andnud; ma oleksin ka seda anda tahtnud, mida mul pole. Ma, lollpää, pakkusin talle oma Dantet, aga aru sai: mul polnudki ju mingisugust Dantet. Ja ta pilkas. Seda tegi ta hästi: miks tahtsin ma rohkem anda kui mul oli. Seda ei tohi. Mees ei tohi isegi kõike seda naisele ära anda, mis tal tõepoolest on, sest naised pole harjunud warandustega ümber käima. Nad pilluwad kõik iga nelja tuule poole laiali wõi lähewad tähelepanematalt mööda. Ja jah, lähewad lihtsalt mööda, sest ka seismajäämist peab õppima. Ehk kus on see mees, kellel nii palju warandust oleks, et ta iga naist rahuldada suudaks? Ei, ei! Niisugust ei ole! Ükski warandus pole selleks küllalt suur, et naise himu täis saaks, iseäranis kui sa korraga palju kätte annad. Sellepärast on need mehed, kelledel midagi anda pole, kes aga anda oskawad, naiste ees ikka kõige rikkamad… Siiski, kui ta ometi tagasi tuleks! Aga kui ma ise sinna läheksin. Ma lähen ja ütlen: nüüd tulin ma, sina ja mu laps kutsusiwad, hüüdsiwad mind ning ma olen kuulnud. Saate aru? Mees on oma lapse häält kuulnud ja tulnud. Aga mu laulud… Robert tundis rinnas piinlikku pitsitust. Selles oli nagu unistawat walu wõi pisut häbi.

Nõnda sammus ta Kata korteri poole. Kata oli lõbusas tujus: wõõraste wastuwõtja peab alati nõnda olema, kuigi ta omad wõõrad häämeelega suurtüki sisse laeks ja nad püssirohuga taewasse põrutaks.

„Nii kaua aja tagant! Kust see tuleb?“ hüüdis Kata.

„Wäga lihtsalt: ma läksin mööda ja astusin sisse.“

„Olete ikka weel kurb?“ küsis Kata kelmikalt naerdes.

„Ikka.“

„Aga doktor Kalamaa on rõõmus ning lõbus,“ naeris Kata tähendusrikkalt.

„Kust Teie seda teate?“

„Käisin tema pool, olin tema wiimane haige, pääle minu ei wõtnud ta enam kedagi wastu, kõik saatis tagasi.“

Kata huultel lehwis ikka weel kawal naer.

„Ja teate, mis siis sündis?“

„Noh?“

„Ta luges Teie laulusid.“

„Minu laulusid?!“

„Jah. Pahandate? Aga ma ei wõinud ju midagi parata, ma kannan neid ju rinna pääl ja nõnda tuli see.“

Robert waikis piinlikult.

„Ta luges ja naeris,“ rääkis Kata edasi.

„Nagu Teiegi.“

„Ei, mina ei naernud enam. Ma poleks tahtnud neid temale ega ka kellegile teisele näidata, tahtsin neid omaks saladuseks pidada. Mõtelge: Katal on oma saladus! Wäike, kuid siiski on.“

„Ja mina tulin täna nende laulude järele,“ ütles Robert.

„Doktor Kalamaa ütles, et Te haige olete.“

„Haige?“

„Jah, lauludest paista see wälja.“

„Ah nii,“ wenitas Robert ja lisas juurde: „Meie juures pole ükski mõistlik inimene terwe. Wõi on neid terweid kellegile waja? Ka Teie, näituseks, olete haige.“

Kata waikis. Kas ei saanud ta wast nooremehe sõnadest aru? Ei, nendest ei saanud ta mitte aru. Ta astus oma lombaka jalaga paar sammu, aga siiski ei saanud ta aru. Nooremehele aga näis, nagu ei lonkaks Katal mitte ainult jalg, waid terwe keha. Kõik lonkab, aga haiget ei tee. Küljekondid on wastuoksa lookas, aga nad ei waluta, hing alasti kahekorra wäljaspoole wöö wahele pistetud, aga ei wärise.

Uulitsale astudes ja kulunud paberilipakaid silmitsedes wõttis iseäraline tundmus nooremehe üle wõimust. Katal on tema laulud muidugi pääs ja ta saab neid lõbusas tujus omadele „wõõrastele“ ette laulma, aga ta ajab sõnad segamini ja kuuldawale tuleb: „Su nina nii imelik nüsio, Sääl undab tore tormio.“ Ja iseäralik lõhn oli paberilehtedel küljes. Robertile tuli ninarätik meelde. Ta nuusutas weel kord paberilipakaid ja nutma tahtis ta hakata wõi lähemale linnawahile hüüda: „Nad lõhnawad, aga ma ei taha seda! Keela neil seda ära, sul on ju rewolwer puusa pääl. Tead, mis lõhn see on! See on proklamatsionide lõhn, noor neiu on neid ennastsalgawal rinnal soetanud. Proklamatsionid! Pommid! Dünamit!“ Aga linnawaht ei teinud nooremehe mõtetest asjagi, ta kükitas kellegi teise warju müürinurka maha, ulatas käed suu poole ja möödaminejale kostis ainult „küll, küll, küll“ kõrwu.

Ka Robertile hakkas juba küll saama. Kui ometi lõpp tuleks, ükskõik kuidas! Kuud oliwad kümnete aastate pikkuseks weninud. Nõnda wõib Metusalast wanemaks saada.

Noormees oli puruwäsinud, kui ta koju jõudis. Järgmisel hommikul tundis ta rinnas wärsket elu. Ta pani ennast riidesse ja läks Hedwigi poole.

„Minu tütar on haiglane, ta ei wõta kedagi wastu,“ ütles wana Stern ukse wahelt Robertile. „Päälegi ootab ta kutsutud wõõrast,“ lisas ta juurde ja lõi ukse nooremehe nina ees kinni. See seisis weel natuke aega ja läks siis pikkamisi uulitsale. Jõuetult langesiwad tal käed kõrwale. Alles tüki aja pärast tuli ta koju. Pääs oli töötamine seisma jäänud. Wahel harwa hulkus sääl mõni unine mõte, nagu tahaks ta öelda: „Ma wõin ju ometi siin käia, kes tohib mulle seda keelata, see on ju üliõpilase pää.“

Natukese aja pärast läks aga Robert uuesti wälja: ta sammus teist korda Hedwigi poole. Tuul oli kangemaks läinud. Kiusakalt pildus ta uulitsalt üles kistud tolmu silma.