Üle piiri/11
11.
Hedwig oli walmis, ta ootas Kalamaad. Tal oli kaks teed walida: kas isa tahtmise alla heita wõi abita ja auta tema majast lahkuda. Tädi tuletas noortmeest meelde, aga selle pääle wastas isa mõnitustega. Tema, Stern, wõib enne ära surra, kui niisugusest midagi saab. Wõi saab tast üleüldse midagi? Päälegi, kus oli see noormees waremalt? Miks ei teadnud ta siis, kes Stern on, ja miks ei näidanud ta kunagi oma nägu? Miks ei tuletatud teda siis meelde? Alles nüüd, kus ainuke tee üle on jäänud. Peab ta doktor Kalamaa kõrwale heitma ja poisikese wastu wõtma, kellel õigeid püksa jalas, terwet särkigi seljas pole? Aga terwe linn teaks siis, mis see mäng tähendab.
Hedwig kuulas waikides isa sõnad ära, sest mis pidi ta wastama: Robert oli ju teda oma juurest ära saatnud. Aga nooremehe juures käimine andis neiule uut jõudu. Ta äratas temas midagi elule, mis uinuma oli läinud. Ah, siis kõik ütlewad ennast temast lahti? Nad talitawad temaga kui asjaga ja nad teewad, nagu oleks nende pool õigus, tõde, loodus oma wääramata seadustega. On, nagu istuks neiu sääsena hiiglase käe pääl, kes naljatades ütleb: „Küll oled sa wäike ja küll on sul teraw nina.“ Aga Hedwig ei taha, et ta wäike oleks. Ka teraw nina ei meeldi talle, Robertki laulab ju „nüsininast.“ Siit tõuseb jonnakas tung hiiglasele trotsiwalt wastu astuda wõi kõigewähemalt tema käelt ära lennata. Ja tädi tuleb ühes, see on kindel; tema on ainuke, kes neiule truuks on jäänud.
Terwe öö pidasiwad nad kahekesi aru. Nad tegiwad rasket lõpuarwet, et näha, mis tulewikus enesele lubada wõib. Kõik oli teisiti läinud, kui Hedwig omale waremalt ette kujutanud. Talle tundus, et ta weel millekski ette walmistatud pole. Küll oli ta elust ja tema wõitlustest unistanud, aga mitte nõnda, nagu ta nüüd tema ees seisis. Liig lihtsalt tuli ta. Kuhu oli oodatud luule jäänud? Elu seisis kui kangekaelne karu tee pääl ees: on jõudu ja julgust, siis, ole hää, katsu sülipätsi, oled sa aga nõrk ja arg, siis anna jalgadele tuld. Lugedes ja rääkides oli kõik teisiti. Siis leidus kaasakiskuwat waimustust, woogawaid tundmusi. Aga nüüd! Hedwigi rinda asus peaaegu karske külmus. Kõik, mis liigutada wõiks, taganes eemale. Ka Robertit nägi ta kõrwalise isikuna, wõõrana. Ta seisis tummalt kaugel, kaugel. Hedwig ehmatas sellest aru saades.
Aga tädi oskas unistusi luua, kui ta omast eksitusest, üksi elamisest, tundide andmisest, emakssaamisest ja lapsekaswatamisest jutustas. See polnudki nii luuleta, Hedwig tundis seda. Süda hakkas rinnas kiiremalt tuksuma ja hinges uitas soe wärin. Üksi, iseseisew, enese päralt olla — see oleks ilus! Wirgud kui koidutuul merede taga ja uinud kui suine öö laias laanes…
Kuid warsti tuleb Kalamaa, ta on ju Hedwigi peigmees, kõik räägiwad sellest, ajalehes seisis kuulutus. Tulgu, kui see talle lõbu teeb. Hedwig teab, et ta tema wastu rahulik ja kindel saab olema: ta on ju kõik otsustanud, kokku arwanud, ainult arwele tõmbab ta weel kriipsu alla. Imelik, peaaegu õudne tundmus asus neiule rinda. Suunurgad liikusiwad, nagu hingitseks sääl naer.
Kalamaa tuli. Ka tema oli uneta öö mööda saatnud. Pagana naised! Nendega ei pea mõistlik mees kunagi tõsiseid asju ajama, liiategi kui nad noored on. Nad teewad musta walgeks. Kalamaa tundis seda. Ta oli wana Sterni rahale kosja läinud — seda julges ta iseenese ja Neero kuuldes ütelda — ja nüüd kippus tütar, see plika ja kaubapäälis, pääasjaks saama. Ja missugune plika! Tõepoolest, kui doktor Kalamaal seltskondlised instinktid küllalt sügawale poleks juurdunud, ta wõiks mõne romantilise lolluse ära teha.
„Ma julgen loota, et noorelmehel kõik teadmata on, mis meie wahel sünnib,“ ütles Kalamaa asja juurde asudes.
„Ei, ta teab,“ wastas Hedwig.
„Kuidas see wõimalik on?“
„Ma rääkisin talle eila.“
„Ja rääkisite kõik?“
„Kõik“.
„Ka seda, mis plaanitsetud on?“
„Ka seda.“
„Ja tema?“
„Ta ajas mind ära.“'
Kalamaa hingas kergemini, aga ta kulm tõmbas siiski kortsu. Neiul tuksatas rinnas. Jälle oli uus haak ees.
„See on natuke halb,“ hakkas doktor.
„Miks?“ küsis neiu wahele.
„Kõik wõib wälja tulla ja see oleks wäga piinlik.“
„See on ju ka keelatud.“
„Keelatud,“ naeratas Kalamaa põlglikult. „Paljugi on keelatud. Elu aga ei hooli ei keelust ega seadusest. Mis täna seadus, wõib homme muinasjutuks muutuda. Keda täna seadusest üleastumise pärast wõllasse tõmmatakse, seda kroonitakse homme wabadusewõitlejana, kui temaga seda juba täna salajas ei tehta. Iga seadus tehakse selleks, et temast warem wõi hiljem awalikult kawalusega ja salajas otsekoheselt üle peab astuma.“
Neiu silmis helkis pilkaw naeratus. See sundis Kalamaad tähelepanemist selle pääle juhtima, kui wäga tõsine seisukord on: neiu enese ja ka mitme teise saatus rippuda asja küljes.
„Minu saatus on mu lapsega ühendatud,“ wastas Hedwig selle pääle.
„Ah nõnda,“ sõnas Kalamaa ja wajus mõttes tooli pääle kössi. Neiu silmitses teda. Kui wäikseks ja igaäewaseks ta oli jäänud! Natukese aja pärast tõusis doktor aga toolilt ülesse, astus paar sammu neiule lähemale ja ütles:
„Ma olen ka nõnda walmis enese tulewikku Teie omaga ühendama.“
See tuli ootamata. Neiu waikis imestanult.
„Ma palun endist wiisi,“ lisas Kalamaa juurde: „Tulge mulle naiseks. Ma ei saa teisiti, ma tahan Teid, mis oleks mu elu ilma Teieta.“
Nendes sõnades wärises tundmus. Seda kõla polnud Hedwig Kalamaa hääles weel kunagi tähele pannud, ja sellest uuest kõlast hoowas neiusse midagi üle, mida neiu praegusel silmapilgul küll ei tahtnud, mis aga siiski tema silmis sooja helgi särama lõi. Seda nähes tahtis doktor midagi ütelda, kuid neiu jõudis temast küsimisega ette:
„Aga laps?“
„See saab meie lapseks.“
„Ja tema isa?“
„Mina olen talle isaks ja ta ei saa kunagi teada, et tal teist isa olla wõiks.“
„Mul pole selleks õigust, ma pean enne pärisisaga rääkima.“
„Õigust… On siis selleks õigust waja? Tema ei wõtnud ju Teid wastu, ja sellest on küll.“
„Ma pean temaga siiski rääkima, muidu wõiks ta arwata, et me esimesest plaanist kinni oleme pidanud.“
„Seda parem meile ja lapsele. Hää oleks, kui me ka Teie isa ja tädi arwamisele wõiksime wiia, nagu oleks see meie laps. Mida wähem teadjaid, seda parem. Ka olen mina, mis abielusse puutub, õigeusklik katoliiklane: ma pean teda teatud pühaks saladuseks, sakramendiks, müsteriumiks mehe ja naise wahel ja nõnda tohiwad ainult nemad ise teada, kes nad on ja mis neil on.“
„Aga praegusel korral saaks selle saladuse wõi müsteriumi aluseks pettus, wale.“
„Pole midagi parata, müsteriumide kõige kindlam alus on ikkagi wale, kõigewähemalt tõe mitteteadmine.“
„Aga Robert wõiks ju asjast rääkida, nagu Te esiti kartsite,“ ütles Hedwig. See oli esimene kord, kus ta nooremehe nime nii lihtsalt Kalamaa kuuldes wälja ütles.
„Ta rääkimine oleks põhjendamata, oleks laimamine ja laimajate wastu leitakse kaitset.“
„Muidugi seaduse poolt, millest üleastumise eest kroonitakse,“ tähendas neiu pilkawalt.
„Elu on juba kord nii, terwe ilm elab nõnda,“ wastas Kalamaa õlgasid kehitades.
„Aga nõnda tuleks ometi wälja, kes lapse isa on.“
„Midagi ei tule wälja, sest tõendused on ema, see tähendab, Teie käes ja Teie wõite nendega nõnda ümber käia, nagu hääks arwate.“
„Siis peaksin ma oma lapse ja tema isa ees eluksajaks walelikuks jääma.“
„Ta ajas ju Teid uksest wälja, kuna ta Teid enne sinnamaale oli meelitanud; nii on ta selle wale õigusega ära teeninud.“
„Ta pole mind kunagi meelitanud, ta on minu wastu ainult hää olnud. Sellepärast ei suuda ma temale waletada. Ehk kuigi ma weel tema wastu seda teeksin ja ennast millegagi wabandaksin, aga mis wõiksin ma omale lapsele öelda?“
„Mina saan talle ju isaks.“
„Aga mina ja Teie ise teate, et see wale on. Igakord, kui ta Teid kui oma isa saaks hüüdma, ja igakord, kui Teie teda kui oma last kutsuksite, kõlaks see mu kõrwus kui lunastamata kuritöö. Ja ma tean, et kord aeg tuleks, kus ma seda wälja kannatada ei suuda ja tõe üles tunnistan.“
„Siis saab laps oma pärisisa süüdistama, kes tema ema oma juurest ära ajas.“
Sel silmapilgul koputas keegi ukse pääle. Hedwig tundis, et see Anna on. Kärmesti tõusis ta ülesse, et waadata, mis ta tahab.
„Robert on siin,“ ütles tädi.
„Tema?“ küsis Hedwig imestanult rõõmul.
„Jah, juba teist korda täna. Esiti ajas papa ta ukse tagant minema.“
„Armas aeg! Ja sa ei öelnud sellest midagi.“
„Papa keelas ära ja siis tuli doktor Kalamaa.“
„Ütle Robertile, et ta mind kodus ootaks, ma lähen talle silmapilk järele.“
„Tädi läks ja Hedwig pööras Kalamaa juurde tagasi. Neiul kippus terwe keha wärisema. Mispärast? Hommikul oli talle ju Robert ükskõik. Ta on siiski hää! Ja neiu tahtis talle kõiki, õrnu nimesid osaks lasta saada, millega ta teda waremalt oli hüüdnud.
Kalamaale ütles ta:
„Austatud doktori herra, ma arwan, et me otsusele oleme jõudnud: meie wahel on kõik lõpetatud.“
„Kuidas? Kõik lõpetatud?“ wastas see kohmetult.
„Jah, täiesti.“
„lgal tingimisel?“
„Ma ütlesin juba.“
Nad waikisiwad. Siis sõnas Kalamaa nõutult:
„Teie papa…“
„Jätke seda meie eneste asjaks,“ rääkis neiu wahele.
„Aga linnas tõusewad jutud.“
„Tõusku, kui see lõbu sünnitab.“
„Kui Te aga kõigist maha jäetud olete, kas Te ka siis mind kuulda ei wõta?“
„Ka siis mitte. Mis oli, on eksitus, kõigewähemalt minu poolt. Esiti kartsin ja austasin ma Teid, siis saite mulle wastikuks ja põlgtusewääriliseks, nüüd pole ka seda enam.“
Need sõnad puutusiwad doktori walusasti.
„Teie olete südameta,“ ütles ta.
„Seda parem, siis pole midagi murdumas.“
Kalamaa jättis jumalaga. Kurwal pilgul silmitses ta neiut, see näis talle ilusam kui kunagi enne. On mehi, kes naise ilu ainult plikas ja emas otsiwad; kõige ilusamad on aga noored emad.
Ukse pääl tuli Kalamaale wana Stern rõõmsa näoga wastu.
„Kõik juba korras, armas doktori herra?“ küsis ta.
„Kõik,“ wastas Kalamaa, „aga sellest jutustab Teile ehk Teie preili tütar, minul on aeg kasin, pean ruttama. Wabandage.“
Ta kadus ukse taha.
„Mis peab see tähendama?“ küsis isa umbusalduses tütrelt.
„See tähendab: ta ei tule enam kunagi selles asjas tagasi.“
„Tüdruk!“ karjus isa: „Mõistan ma sind õieti?“
„Ma arwan, aga mistarwis karjuda, papa.“
„Mistarwis karjuda!“ kordas isa äritatult. „Terwe ilm läheb hukka ja ikka weel pole tarwis karjuda.“
„Nõnda ei päästa sa ju oma ilma,“ wastas tütar waikselt, „rikud ainult teiste rahu.“
„Sa ära targuta, waid ütle silmapilk, miks doktor Kalamaa nõnda ära läks.“
Paari sõnaga tegi tütar isale seda selgeks.
„Sa teed mind hulluks!“ karjus wana Stern. „Ma wõin unustada, et ma su isa olen.“
„Unusta, kuid ära karju,“ wastas Hedwig terawalt. Isa äritus hakkas ka temasse.
See wastus oli liig. Metsikus wihas oleks isa tütre kallale tormanud, kui mitte Anna parajal silmapilgul wahele poleks jõudnud.
„Oled sa hull pääst!“ karjus tädi meeleheitlikult wihasele mehele wäljasirutatud kätel wastu. „Sa tapad ennem minu, kui sa temasse puutuda saad!“
Põlewail silmil wahtis ta wanamehele näkku, kes selle ootamatuse ees seisatama jäi.
„Naine on sul juba hauas, nüüd tahad sa ka lapse talle sinna järele ajada. Wana inimene läheb ikka natuke napakaks,“ rääkis Anna äritatult ja etteheitwalt, kuna Hedwig toolile langes ja nutma, nuuksuma hakkas. Ta ei teadnud isegi, miks tal pisarad silma tuliwad ja miks keha kramplikult tuksuma hakkas. Tegi seda uneta öö ja hingelised wapustused? Wõi ehk tädi nägu, hääl, liigutused? Kui hirmsad inimesed mõnikord wõiwad olla! Aga nõnda on nad ka kõige ilusamad, nad on nemad ise.
Anna pööras Hedwigi poole ja püüdis teda rahustada, trööstida. Kõiksuguste nimedega kallistas ta teda. Neiu kuulis sõnu, mis talle lapseea meelde tuletasiwad. Ah, see oli nii ammu! Ja nüüd jälle. Kui naljakalt see kõlas!
„Kaks parajat,“ ütles Stern naisterahwastest eemale minnes. „Üks parem kui teine. Aga ma ütlen: minu maja olgu teist tühi!“
Ja neile sadas häid ja weel paremaid sõnu kaela. Stern rääkis ka siis weel, kui naisterahwad juba teise tuppa oliwad läinud. Mees lahutas nõnda oma südant. Wiimaks istus ta waikides tooli pääle. Istus ta sääl kaua? Seda ta ei tea, ainult korraga hakkas talle midagi krägisewat kõrwu kostma. Mis see on? Ah ja! See on reisikorw: Hedwig ja Anna pakiwad omi asju sisse. Nad lähewad tõesti ära? Ja nad ei tule teda, Sterni, mitte paluma? Ei, seda ei tee nad mitte, wanamees tunneb Hedwigit. Mitte asjata pole ta teda „omaks“ tütreks hüüdnud. Homme on toad tühjad ja tema, Stern, üksi. Doktor Kalamaal on Neerogi, temal mitte kedagi. Kui ta alla poodi läheb, siis ei kuule ta ainustki sammu oma pää kohal, toad on ju täiesti tühjad. Kui ometi eit elaks! Jah, kui eit elaks…