Üle piiri/12
12.
Pikkamisi sammus Robert koju poole. Pää oli tal täis raskeid mõtteid. Jälle pidi ta ootama, Hedwig oli lubanud ju tulla.
See kord ei lasknud neiu kaua enese järele oodata. Ta ilmus peagi.
„Sa käisid mind otsimas?“ küsis ta uksest sisse astudes.
„Ma käisin kaks korda ja ikka pidin ma ukse tagant ümber pöörama.“
Noormees silmitses neiut, kes tooli pääle oli istunud. Nii uus ja iseäralik näis ta olewat.
„Sa oled muutunud,“ ütles noormees.
„Ma olen wõitnud,“ wastas neiu.
„Sa ei heitnud nende tahtmise alla?“
„Isa ajas mind omast majast wälja!“
„Ja Kalamaa?“
„Selle ajasin mina wälja.“
Nad waikisiwad üürikeseks.
„Nii oleme jällegi kahekesi,“ ütles noormees siis.
,Ma tulin, et warsti minna,“ wastas neiu.
„Kuhu? Ühed oled sa ise ära ajanud, teised ajasiwad sinu ära.“
„Ma lähen üksi. Mäletad, mis sa kord waremalt ütlesid: sa otsid iseennast ja nõnda leiad sa teisi. Mina aga läksin wälja teisi otsima, ja nüüd on tundmus, nagu oleksin ma iseenese leidnud wõi nagu wõiksin ma leida, kui ma otsin. Sellepärast tahaksin üksi olla.“
„Aga ma ei jäta sind enam, ma tulen kui wari sulle järele.“
„Sa ei pea seda mitte.“
„Miks tulid sa siis sel korral minu juurde tagasi, kui sa üksi olla tahad?“
„Siis,“ sõnas neiu mõttes, nagu tuletaks ta ammu möödaläinud sündmusi meelde. „Aimasid sa siis, kuhu ma sind kutsusin?… Sinna, kuhu see mees läks, kui me kord mere ääres istusime. Käed hoidis ta püsti, ja nõnda sammus ta, kuni enam midagi näha polnud.“
Noormees jäi pärani silmil neiu otsa wahtima.
„Nii oli see mõeldud,“ rääkis neiu natukese aja pärast edasi. „Ma tulin ju alles siis, kui mul enam kuhugi minna ei olnud. Kerjaja olin ma, ainult kott ja kepp puudusiwad. Aga sina saatsid kerjaja tühjalt ära, ta ei osanud küllalt ilusasti laulda. Ja hästi tegid sa. Nõnda tõukasid sa mind uuesti elusse. Lase mind ka nüüd minna!“
Neiu hääl kõlas hõbeselgelt.
„Sa oled ju waba, kes wõib sind keelata, kui sa aga tahad,“ wastas noormees pooltusaselt ja wõttis kaks kulunud paberilehte taskust wälja ning kiskus nad pikkamisi, mõttes, wäikesteks tükkideks, mida ta läbi lahtise akna tuule kätte lendu laskis.
„Mitte nõnda,“ rääkis neiu waikselt ja paluwalt, „teisiti peaksid sa olema. Ja sa oleksid, kui sa mõistaksid, mis ma praegu tunnen. Ma ei oska sellest tundmusest sulle rääkida, aga temas oleks nagu tõotus ja lootus. Mille pääle? Ma ei tea. Aga rinnas on imeline hää ja kerge, nagu seisaks alles kõik ees. Weel pole midagi olnud, ainult esimest korda aimad, et midagi muud olema peab kui praegu on…“
Noormees kuulas ja nikutas jaatawalt pääd, nagu saaks ta tõepoolest aru, mis neiu tunneb, ning waatas nukral pilgul sellele silma.
„Sa oled kurb?“ küsis Hedwig.
,Ma olen õnnelik,“ wastas Robert.
„Nõnda on kõik hää, ainult su laulud puuduwad.“
„Mul pole mingisugusid laulusid.“
„Sa ütlesid ju, et on.“
„Ma waletasin.“
„Aga sa lugesid ju midagi ette.“
„Ka see oli wale, kõik on wale, sulle pole mingisugust laulu olemas.“
Noormees waatas aknast wälja, nagu loodaks ta paberitükka ikka weel tuule käes lendlemas näha. Tuul oli aga neid juba ammugi ära kandnud ja püsimatalt uulitsanurkadele rutanud, kus ta silmapilguks maha kükitas, et tolmuga lustilikult mängida, temast õnnelikkude õhulossidele walgeid sambaid treida. Unistawale pilgule näis, nagu seisaks wanaaegse kõrtsi „suur tuba“ tema ees, kus tosin priskeid poissa riidu on läinud, kes wihatuhinas üksteisele tuhka silma pilluwad. Ei wäsi meeste käed pildumast ega lõpe tuhk ahjust, sest meeste wiha on äge ja ahi suur ning külm: kurdunud söed on ammugi soojuse kaotanud.
„Sa oled õnnelikum, sulle jääb me laps,“ ütles noormees natukese aja pärast.
„Aga sulle jääb su igatsus,“ wastas neiu.
Roberti suunurkades wärises tuksatus, milles ei naer ega nutt idanemist ei leidnud.
Koitjärwel, 24. VI. 09.