Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1113
III. Järk: Jaweti sugu ehk Airja rahwad.
§ 5. Sendi rahwas.
Airja rahwas.1. Jaweti sugust jäi üks osa kesk Asia maad Paropamisuse ehk India-Kaukasuse mägestikku elama. Tema nimetas ennast Airja rahwaks, see on „auusaks“ rahwaks. Koos elades kaswis inimeste arw ruttu, aga ka haridus edenes hästi. Pea jäi eluase kitsaks, rahwas lahkus nelja osasse ja jättis oma asupaiga maha, ning iga haru läks enesele uut elukohta otsima. Nende harude nimed on: Sendi rahwas, India rahwas, Meda rahwas, Persia rahwas.
Sendi rahwas.2. Sendi rahwas rändas põhja poole. Dshjemshidi juhatuse all jäiwad nad Oksuse (nüüd Amu) jõe kaldasse elama, ning asutasiwad sääl uue riigi, kelle walitsus papiseisuse päralt oli. Aga pärast lagunes riik kahte osasse, wälised waenlased tungisiwad pääle, ei suutnud lahkunud sugu wasta panna ja juba wara sai seesinane wanem haritud rahwas teiste alamaks.
Zoroaster.3. Sendi rahwa usk oli iseäranis isesugune: teda kutsutakse dualismuseks ehk kaksikuseks. Sest nende usualustaja õpetuse järele, kelle nimi Zarathustra ehk Zoroaster oli, jautati waimude riik kahte walda: esimeses elasiwad hääd waimud ja nende üle walitses walgusejumal Ormuzd; teises elasiwad kurjad waimud ja nende peremees oli pimedusejumal Ahriman. Ormuzd otsib aina hääd, aga Ahriman püüab ikka ja alati kurja teha. Mõlemad on alati teine teisega tülis, aga wiimaks saab häädus hõelust ärawõitma ning Ormuzd walguse riigis walitsema, kus kõik hääd ja woorad aset leiawad.
§ 6. India rahwas.
Eluase.1. India rahwas rändas Airja esimaalt lõuna poole, läks Kabuli jõe kaudu Himalaja mägestikust mööda ning jäi Induse ja Gangese jõe kallastelle elama. Sinna jõudes leidsiwad mustja rahwa eest, keda nad alla heitsiwad ehk eest ära ajasiwad. Wõitjad asutasiwad mitu riiki, kus igas ühes 4 seisust kaljust kindlamate waheseintega olemas oliwad. Seisused.Papiseisus oli siin weel toredam kui Egiptuses; ei tohtinud neisse keegi kohus ega seadus puutuda, sest nemad ise oliwad kohtunikud ja seaduse-andjad, pühad rahwa silmas. Ja nad oskasiwad oma wõimust hoida ning mõistsiwad teda õigusega ja kõwerusega kaswatada. Sõjamehe-seisusel suurt tegemist ep olnud, sest et rahwas rahu armastas. Põllumehe-seisus pidi pappidelle rasket maksu maksma, ning seeläbi jäiwad nad igawesse waesusesse, ehk küll maapind wäga wiljakas oli. Teenijal ehk neljandal seisusel ep olnud ammeti ega usu õigust. Wiies seisus ehk Pariad.Pariad oliwad nii halwaks peetud ning ära põlatud, et iga ülema seisuse osaline roojaseks sai, kui ta üht neist kõigest kaugelt nägi. Nemad oliwad nende mustjate järeltulijad, kes mitte hääga ep olnud wõitjate alla heitnud, waid ennemalt metsadesse metsaliste seltsi põgenenud. Midagi õigust neil ep olnud: ka küla ehk linna ligidalle ei tohtinud nad minna, saadik siis nende sees elada! Mustlasi peetakse nende järeltulijaiks.
Usk.2. Papiseisuse ehk brahmanite auu ja wõimust awitas usuõpetus jalal hoida. Usk oli, nagu Egiptuseski, looduse-auustamine. Seletamata wõim, Parabrahma, oli nende ülem jumal, keda ükski silm näha ega ükski meel mõista ei wõinud. Aga ta ilmutas ennast inimese lastele kolmel näul: Brahma lõi ja tõi, Wishnu hoidis ja kaitsis, Siwa kõrwetas ja kautas. Hing oli nuhtluseks patu pärast kohegil teises ilmas, kus ta enne olla olnud, inimese ihu sisse otse kui karastuseahju saadetud, kust ta püha elu ning häätegude, ohwri ja palwe, puhastamise ning iseenese piinamise läbi puhtalt ja õigelt otse Brahma juure wõis minna; kui ta mitte oma kohust ei täitnud, pidi ta 3000 aastat elajate ihusid mööda rändama, enne kui oma looja ette tohtis astuda. Sedawiisi õpetati inimesest ja tema nõudest. Papid aga seletasiwad seda kõige ülemaks jumalateenistuseks, et igamees oma seisuse-seadmise wiimse kui täheni täieste täidaks ja ususeaduste järele tõrkumata teeks, ja kõige rängemaks patuks, kui keegi nimetatud seaduste ning seadmiste wasta eksiks ehk nende wasta hakkaks. Ka oli iga elaja tapmine ära keelatud ning patuks arwatud; üksi ohwriks oli luba looma tappa ja siis üksi brahmanil wõimalik liha süüa. Kaua aega walitses „Brahma usk“ ainu üksi India maal. Aga aastat 500 enne Kristust õpetas Buddha.Gautama Buddha uut usku, kelle läbi ta rahwast wanust seadmiste kütketest ja brahmanite ikkest lahti päästa tahtis. Sest tema õpetuse põhjusmõte oli: „inimesed olla kõik ühesugused, seisuse waheseinad selge sõgedus; jumalate wõimus, keda brahmanid kuulutada, olla wähem kui Buddha wõimus; hingerändamine elajate sisse olla tühi hirm ning iseenese piinamine püsti jõledus; häätegude, hääduse, wagaduse, ligemise armastuse läbi saab inimene igawese rahu osaliseks.“ Ühe sõnaga: „mõistuse pani ta jumalaks ning toreduse tõstis ta jumalateenistuseks“. Niisuguste õpetuste läbi kaswis tema auustajate hulk pea, aga ka tema waenlaste arw sai suureks. Aga aastasadade jooksul lagunes ta usk ometi nii laiali, et tal weel meie päiwil kõige enam osalisi on.
Kirjandus.3. Ka waimuwara oli, niisama kui walitsus, brahmanite päralt. Luulerikkad, nagu nad loomult oliwad, lõiwad ja luuletasiwad nad tähtsaid lugusid ja luuletusi, mis täna päewani oma uurijaid imestusega täidawad. Niisamuti tegiwad nad teadusepõllul tähtsaid töid, mis nende waimuerkust ning agarust tunnistawad. Aga kõik, mis teadus ja kunst nende käe läbi ilmale tõi, on usuga ja usuõpetusega läbi ja läbi ühendatud, ilma usuta ega ilma jumalateta ei tahtnud ega tohtinud nemad midagi teha. Nende kirjadest on kõige kuulsamad neli Weda raamatut, kelle sees Brahma usu õpetus püha Sanskrit.Sanskriti keeli üles on kirjutatud, mida meie aegu tema rikkuse ja täiuse pärast keeletarkadest hoolega uuritakse ja õpitakse. Pääle selle on Manu seaduseraamatud tähtsad. Ka on meie arwutähed ehk numbrid India rahwa omandus[1]. Luuletustest lõbusamad ja tuumakamad on kaks suurt lugu: Mahabhárata ja Ramájana, mis ligi 3000 aastat wanad on, ja näitemäng Sakóntala, mis pääle 2000 aasta on elanud. Ka nende uhketest ehitustest ning toredaist templitest on auuwäärt riismed järele jäänud, nagu Ellóras kesk India maad, Salsette ja Elefantine kaljusse raiutud koobastemplid praeguse Bombay linna lähidal.
Ajalugu.4. India rahwa wanemast ajast ei teata mitte palju rohkem, kui seda, mis wanad luuletused jutustawad, sest et brahmanid ajalugu ei kirjutanud ja teised rahwad, kes põhja pool elasiwad, temast wähe teadsiwad. Aga ometi ulatas sõnum India rikkusest ja tema loomuse annete paljusest põhjapooliste kuningate kõrwu ja äratas nende südames himu tema rohkuse järele, kunni Makedonia kuningas Aleksander sõjawäega ise lõuna pool Induse jõge käis ja India imemaast tähtsaid ja tõsiseid sõnumeid tõi. Sest saadik hakkas kibe kauplemine India ja ida ning lääne maade wahel elama, mis täna päewani on kestnud. Aga kauplejad näitasiwad ka wõitjatele teed ja keskajal tungis Muhametlane ning uuel ajal Inglane rikkalle maale ning heitis ta enese alla.
§ 7. Meda rahwas.
Eluase.1. Meda rahwas rändas Airja esimaalt loe poole ning jäi lõuna poole Kaspia merd ja lääne poole Sendi maad elama. Põhjapoolne maa oli mägine, lõunapoolne enam lagedik. Mägiselle maale minejad jäiwad kolijaiks, kuna lagedal maal põlluharimine ja karjakaswatamine õitsema hakkas. Usk.Usu ja kombed päris Meda rahwas Sendi rahwalt: Zoroasteri usk, ligisugulane keelemurre, wiisid ning kombed, papiseisuse walitsus tunnistawad seda. Millal aga nad Sendi hariduse osalisiks saiwad, on teadmata.
Ajalugu.2. Paks udu katab Meda rahwa kõige wanemat aega. Pärastisist päiwist on teada, et maa Assuri rahwa ikke alla sattus. Pärast sai maa küll wõeraste walitsuse alt lahti, aga suurt wõimust ei ilmunud mitte enne, kui Dejokes.Dejokes (700 aasta ümber) papiwalitsusele otsa tegi ning ainult walitsejaks kuningaks sai, ka Ekbatana linna ehituse läbi riigile enam kinnitust andis. Tema poeg Fraortes wõitis Persia rahwa ära ning pani teda maksu alla; aga kui ta Assuri rahwaga sedasama tahtis teha, langes ta Ninive linna all. Isa surma läks Kyaksares kätte maksma ning häwitas Babeli kuninga abiga Ninive linna ära. Aga juba tema poja Astyages.Astyagese päiwil oliwad Meda riigi päewad loetud: Persia maa wiskas wõera ikke kaelast ning pani Kyruse käe läbi oma endiselle peremehele maksu pääle.
555.§ 8. Persia rahwas: Kyrus.
Eluase.1. Persia rahwas rändas India-Kaukasusest lääne poole ning jäi lõuna poole Meda rahwast Elami maale elama, mida nüüd Persiaks kutsuti. Were ja keele poolest oliwad nad oma põhja rajarahwaga ligisugulased, wõtsiwad ka nende Usk.usust ning kombetest osa: nemad auustasiwad walguse-jumalat Ormuzdi, kummardasiwad tema auuks päikest ja tuld, püüdsiwad pimedusewürsti Ahrimani wäge palwe ja ohwri, pesemise ning puhastamise läbi wähendada, hõelust häwitada, häädusi harjutada. Ka oli suurema jau rahwa töö ning leib põlluharimine. Kombed oliwad wanemal ajal lihtkorralised: uhkus ja toredus asus alles wägewate kuningate ajal elama.
Ajalugu: algus.2. Juba wara wõitis Assuri rahwas Persia rahwa oma alamaks; pärast paniwad põhjapiirilised Meda mehed talle maksu pääle. Aga sest ikkest päästis teda Kyrus.Kyrus[2], kelle lapse põlwest ja mehe tegudest wana-aegsed kirjamehed palju räägiwad. Üks neist, nimega Herodotos, jutustab nõnda:
Astyagese unenägu.‚Meda rahwa kuningas Astyages nägi ühekorra unes, et tema tütre Mandane sülest nii suur puu üles kaswis, et tema oksad terwe Asia maa ära warjasiwad. Tema küsimise pääle mõistsiwad targad selle unenäu nõnda ära: „Sinu tütre poeg, oh kuningas, saab terwe Asia maa üle walitsejaks!“ Kuningas kohkus, kartis oma riiki siis ka kaduwat, ning andis oma tütre alamatsugu Persia mehele naeseks. Seeläbi arwas ta õnnetust ära keelnud olewat, sest Persia rahwas oli Meda walitsuse all. Kyruse sündimine.Aga aasta pärast nägi ta jälle und sedasama moodi ja targad seletasiwad teda nõndasamuti kui esimest ära. Kuningas ehmatas ning käskis oma tütre poega, kes mõne päewa eest oli sündinud, metsa wiia ja ära hukata. Aga Harpagus, nõnda oli käsutäitja nimi, ei suutnud seda mitte ise teha, waid andis lapse ühe karjase kätte, kes teda metsaliste ette pidi heitma. Karjasel oli just pojuke surnud: selle keha pani ta põõsa alla, wõera lapse aga kaswatas ta oma poja asemel üles. Kyrus mängukuningaks.Korra mängis Kyrus — nõnda nimetas karjane oma kasupoega — teiste poisikestega wainul kuningat. Kyrus waliti kuningaks. Kõik tegiwad, mis mängukuningas käskis. Üksi ühe Meda ülema poeg, kes ka mängimas oli, ei kuulnud sõna ja sai selle eest lüüa. Poiss aga kaebas isale, isa kuningalle ja Kyrus kutsuti kohtu ette. Ehk küll alles 10 aastane, oli ta ometi nii agar kostmas, et süüst lahti jäi. Aga näust tundis teda kuningas ära, Harpagus kutsuti aru andma, asi tuli wälja. Astyages warjas oma wiha, rääkis lahkeste Harpagusega, palus teda õhtuks oma lauale. Harpaguse nuhtlus.Aga ta laskis Harpaguse wäikse poja ära tappa, roaks walmistada, õhtul isale süüa anda, wiimseks roaks lapse werist pääd ja käsi kaetud waagnaga ette tõsta! Küll ehmatas isa süda, aga ta ei lausunud sõna, waid mõtles salajas kättemaksmise pääle. Targad kutsuti jälle kokku ning päriti otsust; nemad kiitsiwad unenäu täidetud olewat, sest poisikene olla juba mängides Asia rahwaste kuningas olnud. Kuningas jäi seega rahule ning saatis Kyruse tema wanemate juure Persia maale, kus teda maa wiisi järele lihtkorraselt kaswatati ning külma ja kuuma, tööd ja waewa kandma harjutati. Sedawiisi kaswis ta nooreks meheks. Sääl toodi ta kätte üks jänes, keda Harpaguse kiri.Harpagus oli läkitanud. Kyrus lõikas looma lõhki ja waata, kiri oli kõhus, mis talle nõuu andis, Astyagesele kui ka Meda ikkele mõega teraga otsa teha. Kyruse kawalus.Kyrus kutsus kohe Persia wanemad kokku ja andis neile teada, et ta wanaisa teda Persia ülemaks nimetanud; kõik tulgu teisel pääwal sirbiga ja kiiniga tema järele. See sündis. Kyrus wiis nad umbrohust ja rägastikust kaetud wäljale ning laskis neid ägeda päikese all kunni õhtuni põldu laastada. Siis andis ta neile kuiwa leiba süüa ning wet juua ja käskis homme jälle tulla. Aga teisel päewal pidas ta suurt pidu: kallist rooga anti süüa ning magusat marjawiina juua, nii palju kui kellegi süda kutsus. Õhtul küsis Kyrus: „Kummas päew, oh Persia mehed, oli enam teie meelt mööda?“ Kõik kiitsiwad pidupäewa. „Et tulge siis ja wiskame Meda ikke kaelast ära: siis saate iga päew säherdust pidu pidama!“ Ja õiskades tõutati seda teha. Meda walitsuse ots: 555.Astyages kuulis waenulugu ning saatis Harpaguse suure wäega sõda soiku suruma. Aga tema läks kõige wäega Kyruse poole. Siis läks kuningas ise uue wäega Kyruse wasta, aga ta wägi wõideti ära, ta ise sattus wangi, kust ta enne surma ei pääsnud.‘
Wõidu tee.3. Pärast Meda rahwa ärawõitmist[3] (aastal 558) lautas Kyrus oma riiki iga nelja tuule poole laiali. Hirm tema wõimuse eest asus kõigi Asia rahwaste südamesse. Iseäranis kartis rikas Lydia kuningas Krösus.Krösus oma warandusele ida poolt kahju tulewat. Sellepärast läkitas ta oma saadikud rohkete kingitustega Greeka maale Apollo jumalalt Delphi templis nõuu küsima, kas Kyrusest wõitu saaks. Sääl kosteti:
„Halyse paremal kaldal sa häwitad wägewa riigi!“
Halyse jõgi oli Lydia riigi idarada. Krösus pidas „wägewat riiki“ Persia riigiks ning läks oma wäega üle jõe. Aga sääl wõitis tema wäe Kyrus ära, nii et ta oma päälinna Sardesse põgenes. Wägew wõitja aga oli pea wärawa taga, sai linna kätte ning käskis wangi sattunud kuningat tuleriidal ära põletada. Kui juba tuld toodi, hüüdis Krösus kolm korda: „Solon! Solon! Solon!“ Kyrus küsis, mis need sõnad tähendawad? Ja tema sai kuulda, et ühekorra Greeka tark Solon Lydia maal käinud ja Krösuselle ütelnud, kui kõik auu ning ilu olnud ära näinud, et kedagi enne ei wõida õndsaks kiita, kui tema wiimne järg näha olla; tema ep olla siis mitte seda uskunud, kuna nüüd surma suus aru saada, kui wäga Greeka tark tõt rääkinud? Kyrus lõi mõtlema, kutsus Krösuse tuleriidalt maha, tõstis teda oma ülemaks nõuuandjaks ning elas temaga surmani sõbruses.
Wõimuse kroon.4. Weel wägewamaks läks Kyruse wõimus, kui ta oma wäega Babeli wasta sõdima läks ning teda kätte sai. Linn oli kindel ja müürid kõrged, keegi ei kartnud; kuningas ise pidas oma ülematega suurt lustipidu. Babeli ärawõtmine.Sääl tungisiwad Persia ja Meda mehed Eufrati jõest läbi linna sisse: wesi oli määratu tõkke läbi, mis üles poole linna oli ehitatud, ja suurte tiikide läbi, mis alla poole linna mõlemaile kallastele oliwad kaewatud, mõneks tunniks alanenud, nii et mees jala läbi wõis minna, ja seda silmapilku pani Kyrus tähele. Kuningas Belsatsar langes ja temaga ta ülemad. Babeli riik oli seega Kyruse päralt aastal 538. Nõnda läks täide, mis prohwetid oliwad ette kuulutanud: „Kuda oled sa kukkunud taewast, sa hiilgaw täht ning koidukuma! Kuda oled sa maha heidetud, kes sa rahwaid rõhusid ning kuda oled sa kadunud, kes sa suguharusid surusid!“ Pärast seda, kui Kyrus Juuda rahwalle oli luba annud omale maale tagasi minna ning ära lõhutud linna uueste üles ehitada, pööris ta omad silmad põhja poole, kus mitmed kolijad rahwasood, nagu Massagetid.Massagetid, põhjapiirilisi oma rööwlisalkade läbi hirmutasiwad. Nende wasta läks Kyrus. Aga siin jättis teda õnn maha: esimeses lahingis sai ta küll wõitu, aga teises Kyruse surm: 529.sai ta surma. Massagetide kuninga-emand olla päälegi tema pää wereanumasse kastnud ning ütelnud: „Joo nüüd inimese werd, kunni janu otsa saab, mis sul elul ajal mitte ei kustunud!“
Teised Persia kuningad.
Kambyses.5. Kyruse riik kaswis tema ülemeelse poja Kambysese päiwil, kes Egiptuse kuninga Psammeniti ära wõitis ning maa Persia alamaks tegi. Aga ta nõuu ka Äthiopia maad oma käe alla suruda, läks nurja. Sest kanged tormid matsiwad suure jau tema sõjawäest kõrwe teel liiwawirnade alla ja teiseks sundis kodune mäss teda tagasi pöörma. Ta ei jõudnudgi enam Persiasse, sest ühes Syria maa külas suri ta oma enese mõega läbi, mis teda hobuse selga hüpates raskeste haawas. Wale-Smerdis.Wale-Smerdis, kes ennast Kyruse nooremaks pojaks nimetas, keda Kambyses oli salaja ära lasknud hukata, sai nüüd kuningaks. Aga juba 7 kuu pärast tuli asi wälja ja petja sai oma palga kätte. Siis wõtsiwad 7 ülemat Persialast nõuuks, liisu läbi eneste keskelt kuningat walida: kelle hobune tähtpäewal linnast wälja sõites kõige esmalt hirnuks, see pidi walitsejaks saama. Darius, 521—485.Darius sai kuningaks oma kutsari kawaluse läbi, kes päew enne seda wärawa taga hobuselle oli kaeru annud, mis loom hästi meeles pidas, sest ta hirnus rõõmsaste söötmise paika jõudes. Tema jautas riigi 20 jakku ja iga jau üle pani ta ise walitseja ehk satrapi; ka seadis ta muud ammetnikud paremasse korda ning kandis üleüldse hästi hoolt oma riigi eest. Aga ta püüdmine, Europa maal oma riigi radasid lautada, ei läinud mitte korda, waid alustas wihawaenu ning sõjatuld Greeka rahwa ja Persia wahel, mis tema järgmiste kuningate ajal, kui ka wahel puhates, edasi kestis, kunni ärawõitja lääne poolt tuli, keda prohwet Daniel juba Koresi ajal ette oli kuulutanud, ning Persia riigi ots: 331.Persia riigile otsa pääle tegi, mis aastal 331 sündis.
5b. Dariuse poeg Kserkses (485—465) ei wõinud oma määratuma sõjawäega mitte Greeklaste wäikest hulka ära wõita. Tema järgmisel Artakserksesel ei käinud käsi mitte paremini. Kserkses II. sai enne surma, kui midagi wõis ette wõtta. Darius Nothus pidi oma emanda sõna kuulma; ja Artakserkses Mnemon ei saanud 10,000 Greeklasest jagu, kes tema mässajalle wennale Kyruselle appi oliwad tulnud. Artakserkses Ochus sai werise töö läbi troonile ning langes selsamal kombel. Wiimne Persia kuningas oli Darius Kodomannus (336—331), kes hääd küll soowis, aga oma soowi mitte ei suutnud korda saata. Sest wägew Makedonia kuningas Aleksander Suur wõitis tema ära ning wõttis Persia riigi oma walitsuse alla.
Sisemine elu.6. Et Kyruse aegne wõimus pea Persia riigist lahkus, tuli sest, et wana waim, elu ja erkus lihtkorraliste kombetega ja eluwiisidega kadus, uhkus, toredus, ülbus asemelle astusiwad, kõrkus walitses ning armutus ja ahnus maksu päris, mis alamat rahwast liiga rõhus ja tema üdi otsegu sööja pikkamisi wälja imes. Kuningas.Kuningas oli kui jumal: silmili maani kummardades üksi tohiti tema ette astuda kartuse ja wäristusega, sest kui ta mitte oma kuldwalitsusekeppi armulikult alandliku poole ei sirutanud, oli ta elu armuta otsas, sest kõik, kõik ülemast kuninga-emandast kunni alamani karjapoisini oliwad tema orjad, kelle elu ja surma üle tal suurem woli käes oli kui oma kuldse tikitud kuue üle. Ja ta ümber oli hulk silmateenrid, toredamas ehtes, hulk orje, hulk naisi oma orjadega: kõik tahtsiwad toredust maakondade kulu pääl weel toredamaks teha. Kolmes linnas käis kuningas kõigi oma saatjatega elamas: talwel soojas Babelis, kewadel kuiwas Susas, suwel wilus Ekbatanas. Igas nimetatud linnas oli oma uhkete rohuaedade hulk, mida „paradiisideks“ kutsuti, kus üpris wäga kena oli jalutada ning lõbus meelt jahutada.
- ↑ Et „numbrid“ Arabia rahwa läbi Europlastele tutwaks saiwad, kutsutakse neid „Arabia numbriteks“, nende wanemad aga on India rahwas.
- ↑ Kyrus on seesama, kelle nimi piiblis Kores on; Persia keeli oli ta nimi Khurush.
- ↑ Teiste sõnumite järele olla Kyrus Astyagese pojale Kyaksareselle II. (ehk Darius Meduselle) Meda riigi jätnud, kes ka Babeli walitsejaks saanud; alles pärast Kyaksarese surma olla ta ise oma kätte Meda walitsuse wõtnud.