Wanapagana jutud/Wanapagana tänu

Wanapagana jutud
Matthias Johann Eisen

3.

Wanapagana tänu.

Joosep Tamm Sträkowast.

Muiste läinud mees metsa puid raiuma. Raiudes näinud ta, kudas metsas kaks siga ühe teise wasta wõidelnud. Üks olnud suur, teine wäike. Wäikse jõud hakanud juba lõpema. Mees löönud kohe kirwega malga walmis, läinud wähemale siale abiks ja päästnud ta surma käest.

Selle peale kadunud suur siga ära, wäike aga muutnud ennast inimeseks ja hakanud rääkima. Jutustanud, et nad ööse saagil käinud, aga saaki jaotama hakates tõusnud neil riid. Wanem wend nõudnud suuremat osa enesele. Et noorem sellega rahul ei olnud, kippunud wanem noorema kallale. Ei noorem oleks eluga wanema käest pääsnud, kui mees oma malgaga wähemale appi ei oleks tulnud. Lõpmata tänanud nüüd siast saanud mees puuraijujat ja lubanud ta heategu ära tasuda. Lahkudes ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta homme õhtu seda waatama tuleb.

Teine päew läinud mööda. Hämarik jõudnud juba kätte, aga siast meest pole kusagil näha olnud. Wiimaks õhtu hilja koputanud keegi ukse pihta. Puuraiuja awanud ukse ja eilane siast saanud mees olnudki ta ees. See kohe kõnelema: „Ma tean, et sa mind ootasid, aga ma ei wõinud warem tulla. Nüüd aga tule minuga kaasa, wõta ometi hästi suur kott ligi, et sa pärast ei nurise!“

Mees wõtnud koti kaasa ja läinud wõera järele. Tüki aja pärast jõudnud nad suurde linna ja jäänud kaupmehe keldri ukse ette seisma. Siin ütelnud siast saanud mees puuraiujale, et ta keegi muu ei olla kui wanapagan ise. Keelnud kõwasti ära sisse minnes Jumala nime nimetada, ehk muidu minna kõik ettewõtmine nurja.

Mees lubanud sõna pidada ega enne Jumala nime nimetada, kui keldrist wälja pääseb. Wanapagan läinud nüüd eel keldrisse, mees kotiga taga järel. Uks läinud iseenesest eel lahti ja tagant kinni.

Esimeses keldris olnud kõik kotid ja kastid waskraha täis. Kuriwaim ütelnud: „Waata, siin on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda, aga seal on üleliigne kasu, seda wõime wõtta. Parem lähme siiski weel edasi!“

Läinud teise keldrisse. Uks awanud ennast jälle iseenesest ja läinud niisama ka kinni. Siin näidanud wanapoiss, kus kotid ja kastid hõberaha täis seisnud ja ütelnud: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi me puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi me ka puutuda, aga waata, siin on üleliigne kasuraha, sellest wõid niipalju wõtta kui ise tahad. Parem lähme weel edasi teise keldrisse.“

Astunud edasi teise keldrisse. Jälle läinud uks iseenesest ees lahti ja tagant kinni. Nüüd seisnud nad keldris, kus kastid ja kotid kuhjaga kulda täis olnud. Wanapagan ütelnud jälle: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi ka puutuda, aga siin on üleliigne kasu, sest wõid wõtta nii palju kui kanda jõuad. Aga pia meeles, et sa seda nime ei nimeta, kelle nimetamise ma sulle ära keelasin!“

Mees ajanud kaasa wõetud koti kulda täis. Wõtnud selga ja astunud teise kambrisse. Uks läinud iseenesest jälle takka kinni. Mehel tulnud tahtmine ka natukese hõbedat kaasa wõtta. Wõtnudki hõbedat kaasa, aga koorm läinud liig raskeks, ei jõudnud enam õieti kanda. Pidanud juba Jumala nime nimetama, aga seal tulnud wanapagana keeld meelde.

Uks läinud jälle iseenesest lahti ja kinni. Mees jõudnud wiimsesse kambrisse. Jälle waadanud mees hulga waskraha peale ja mõtelnud: „Oh kui siit ka weel wõiks kaasa wõtta!“ Pannud koti seljast maha ja wõtnud üleliia kasu waskraha ka weel kaasa. Nüüd aga läinud koorm nii raskeks, et enam ei ole jõudnud kanda.

Koormat tõstes nimetanud mees Jumala nime. Kohe ütelnud selle peale kuriwaim: „Nüüd oled sa kinni! Nüüd piad wangi minema!“ Ja kadunud ise mehe silmist. Kadudes aga ütelnud ise weel mehele: „Kui sull kõige suurem häda kätte jõuab, siis tuleta mind meelde!“

Küll katsunud mees keldrist wälja päästa, aga asjata kõik! Homikul tulnud peremees keldrisse ja wõtnud mehe kinni. Mees wiidud kohtusse. Kohus mõistnud mehe hukka. Mees wiidud lageda platsi peale ja tõmmatud tulpa ülesse. Palju rahwast tulnud kokku seda pealt waatama. Juba alganud peksmine.

Sell silmapilgul juhtund mehele meelde, et wanapoiss häda ajal ennast käskinud meelde tuletada. Kohe ütelnnd mees: „Kuhu mu hea sõber kurat on jäänud!“

Sedamaid seisnud wanapagan tulba all, päästnud mehe tulpast wallale ja sidunud mehe asemele hao kimbu tulba külge. Selle hao kimbu wõtnud wanapagan tee äärest kraawist, aga peksjate meelest olnud see nagu nende wang. Wanapagan läinud mehega kõrwale ja naernud, kui teised hao kimpu nõnda peksnud, et tükid küljest ära pudenenud.

Kui rahwas hao wihu puruks peksnud, wiinud wanapoiss mehe jälle keldresse tagasi ja ütelnud: „Et sa mulle korra head tegid ja mind surmast päästsid, piad sa minu käest palka saama. Wõta nii palju kui ise tahad, aga pia meeles, et sa Jumala nime enne ei nimeta kui koju oled saanud. Muidu wõib su käsi jälle pahasti käia!“

Mees teinud nagu kästud. Õnnelikult pääsnud ta suure warandusega koju, ilma et keegi teda oleks näinud.