Wanapagana jutud/Wanapagan sulaseks
2.
Wanapagan sulaseks.
Juhan Holts Nõwalt.
Muiste elanud üks talupoeg, kelle käsi hästi käia ei ole tahtnud. Wahel palunud mees Jumalat, kui see aga ei ole aidanud, hüüdnud ta kuradit appi. Mõlemad tulnud meest aitama, sattunud aga mehe juures isekeskis tülisse.
„Lase olla, küll ma mehe rikkaks teen!“ ütelnud kurat.
Jumal aga wasta: „Sina teda rikkaks ei tee!“
Kurat jälle: „Eks saame näha, kas teen wõi ei!“
Kurat moondanud ennast ilusaks nooreks meheks ja läinud siis waese peremehe juurde ennast sulaseks kauplema.
Peremees aga wasta: „Mis ma sulasega teen! Mull pole enam eneselgi suhu pista, mis ma siis weel sulasele palgaks annan!“
Noormees jälle wasta: „Palka ma ei tahagi. Ma olen sellega juba rahul, kui sind wõin teenida!“
Peremees jäänud mõtlema. Kaup näidanud kasulik olewat. Ütelnud siis: „Wõid tulla peale mu poisiks!“
Teisel päewal tulnud noormees peremehe juurde teenima. Ütelnud aga peremehele: „Sellega piad sina rahul olema, mis mina teen. Iialgi ei tohi sina nuriseda. Mina tean kõik ette ära, mis sinule kasuks tuleb. Waata aga wagusi pealt, kudas minu läbi sinule rikkust tuleb!“
Mees mõtelnud ise: „Olgu peale! Ma lasen teda teha, mis ta ise tahab. Teenib ta ju mind ilma palgata!“
Nii saanud siis sulane luba teha, mis tahtnud.
Paar esimest ööd rakendanud sulane hobuse risu aiste wahele ja läinud sõitma. Ja waata imet: kolmandamal päewal olnud hobune nii priske ja rammus, et külas kellegil rammusamat hoost ei ole olnud.
Kewade jõudnud kätte. Sulane läinud hobusega porisood kündma. Künnud kõik sood ja loigud üles ja teinud seemne sinna peale maha. Külamehed naernud seda tööd ja teinud oma wilja põllu peale. Aga oh imet: kange kuiw sui tulnud, teiste wili kõrwenud põllu peal kõik ära, aga waese peremehe wili olnud soos nii ilus ja lihaw, et paremat et wõinud tahtagi. Sügise täitnud sulane waese peremehe aidad wilja täis. Külamehed aga ei saanud teragi aita panna.
Teisel aastal teinud külamehed oma wilja kõik sohu maha, arwates, et nende wili seal niisama hästi kaswab nagu waesel peremehel. Waese mehe sulane aga teinud wilja teisel aastal kõrgemate mägede otsa maha.
Tulnud kange wihmane sui. Teiste külameeste oras jäänud suutumaks wee alla, wesi häwitanud kõik ära. Waese peremehe wili kaswanud mägede otsas nii ilusasti, et paremat ei wõinud tahtagi. Seda wiisi jäänud külamehed kõigist ilma, aga waesel peremehel olnud kõiki küll.
Müünud külameestele wilja ja pannud seega raha kokku. Nii saanud waene peremees selle sulase läbi kõige rikkamaks meheks külas. Külamehed läinud seda nähes peremehe käest sulast eneste juurde ahwatlema. Sulane kadunud ometi peremehe juurest ära ja keegi pole teda seal enam näinud.
Nüüd läinud kurat jälle Jumala juurde ja ütelnud: „Sina ei uskunud, et ma peremehe rikkaks teen, aga waata, nüüd on ta rikkam kui kõik teised!“
Sest ajast ei ole Jumal kuradit enam silma otsas sallinud, waid Jumal kihutanud ta enese juurest kohe minema. Kurat läinud ära waatama, kuhu jälle appi minna. Täna päewani hulgub ta mööda maailma ja pakub ennast appi igale ühele, kes ta nime nimetab.