Wanapagana jutud/Kihulaste sündimine

Wanapagana jutud
Matthias Johann Eisen

35.

Kihulaste sündimine.

Joosep Tamm Sträkowast.

Wanasti ei ole kihulasi olnud. Kurjad elukad ei waewanud weel inimesi ega loome.

Sell ajal käinud kurat korra mööda maailma. Ta leidnud niisuguse koha, kus hobune piherdanud ja palju karwu maha jätnud. Kurat waadanud neid karwu ja jäänud mõtlema. Arwanud, et kui need karwad kõik elaks, tema asi maa peal palju paremini edeneks. Hakanud ametisse ja saanudki wiimaks kõigile hobuse karwadele hinge sisse. Sündinud wäikesed elukad, kes kellegile rahu ei annud.

Kurat rõõmustanud wäga, et tall korda läinud inimeste rahu rikkuda. Aga häda: needsamad kihulased, kes inimestele rahu ei annud, ei annud ka kuradile rahu. Iga kord, kui kurat kuumal ajal wilusse puhkama heitnud, tulnud kihulane ja pistnud. Ei jäänud kuradile wiimaks muub nõuu waraks kui haka kihulasi ära kaotama.

Kurat kogunud kõik kihulased kokku ja ajanud suurde kotti. Koti annud jänese kätte. Jänes pidanud koti jõkke wiima. Jänes jõudnud kotiga jõe äärde. Seal pannud koti maha ja waadanud, kuhu kihulasi heita. Waadates kuulnud jänes kotist aga imelikku kihisemist. Himu tulnud peale waadata, mis seal kotis leida. Teinud koti suu lahti, aga kohe lennanud üks kihulane kotist wälja. Jänes seda sedamaid kinni püüdma. Tüki aega püüdnud seda kihulast, aga ei saanud kätte. Wiimaks läinud paha meelega tagasi. Seal leidnud jänes aga koti kihulastest täiesti tühja olewat. Kõik kihulased lennanud metsa. Küll püüdnud neid kurat weel, siiski ei saanud enam kätte. Seda wiisi on kurat kihulased teinud ja need jäiwad wasta ta tahtmist maailma elama.