Villu võitlused/5
5
Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui korraga üksik ratsaline tuhatnelja sepapajast mööda kihutas.
„Eks mul ole tore hobune?“ karjus Priidu — sest tema see oli — ilma peatamata mööda lennates. „Ärge ütelge, et mind nägite! Rüütlid...“
Rohkem ei võidud tema sõnadest aru saada. Sepp raputas pead ja pomises midagi „hullust poisist“ ja „sõgedatest tempudest“. Natuke hiljem jõudsid Priidule järele saadetud sulased sepapaja ette ja küsisid, kas siin põgenevat ratsalist pole nähtud. Seletuseks lisasid nad juurde, et põgeneja talupoegade ülesässitaja ja hobusevaras olevat, keda nemad jälgede kaudu metsas taga ajanud, kuni jäljed suurele teele ära lõppenud.
Sepp aimas paha asja ja katsus nii palju kui võimalik sulaste aega raisata. Ta kuulas põhjalikult järele, mis süüd põgeneja teinud, mis nägu, kas habemega ja missuguse habemega, mis riides, missuguse hobuse seljas ja kui vana ta olnud. Kui ta arvas, et Priidu juba kaugele küll oli jõudnud ja hädalised sulased kärsituks läksid, tunnistas Villu venitades, tema teades olevat sedamoodi mees mõni silmapilk enne sulaste tulemist sepapajast mööda ratsutanud ja kõrvalisele teele pööranud, mis Puidu mõisa poole viis. Et sepp häbematul viisil luiskas ja sulastele teed näitas, mis Priidu teest kaugelt kõrvale kaldus, seda peame oma kangelase häbiks tõeks tunnistama.
„Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud?“ turtsus üks sulane kurja näoga.
„Ega mina kõigi hulguste vaht ole,“ andis sepp külma verega vastuseks. „Minul on oma töö toimetada. On teile ametiks antud hobusevargaid võrgutada, siis tehke ise silmad lahti ja võtke koivad kuklasse.“
Petetud sulased ratsutasid kirudes näidatud teed mööda edasi.
„No ütle poissi!“ pomises sepp murelikult. „Tema, koeranahk, varastab hobuseid ja ässitab talupoegi mässule. Oh sina, tüütus! Pagan teab, mis paha lugu sellest veel välja võib tulla. Kahju, et ma ise enam Ristile kuulama ei või minna.“
Natukese aja pärast jõudsid komtuur ja tema salk sepapaja ette. Küla, mille üle nad kohut mõistma läksid, oli siit pool penikoormat eemal, sellesama tee ääres. Komtuur ja sepp olid, nagu teame, head sõbrad, aga sõprus ei keelanud meie alatut kangelast sugugi komtuuri suud ja silmi niisama täis valetamast, nagu ta sulastega oli teinud, kui tema käest küsiti, kas ta põgenenud Priidut olevat näinud. Komtuur usaldas oma vangi, tundmatu munga, kes ettevõetava toimetuse juures ainult tüliks oleks olnud, sepa hoole alla. Vangi käed ja jalad nööriti uuesti ja väga kõvasti kinni; et ta kellelegi jalus ei oleks, visati ta pimedasse kolikambrisse, mis sepapaja kõrval oli.
Pärast komtuuri ja tema seltsiliste äraminekut hakkasid sepp ja tema sellid jälle nii nobedasti tööle, et nad vangi, kes sugugi häält ei teinud, hoopis ära unustasid. Siis läksid nad sepa elumajasse lõunat võtma. Elumaja seisis sepapajast mõnikümmend sammu eemal ja ei olnud väljastpoolt muud kui palkidest kokkulöödud taluhoone, aga sees oli palju kalleid ja haruldasi asju, mis sepp oli võõralt maalt kaasa toonud. Seal oli kõiksugu sõjariistu ja jahinõusid, kunstlikult nikerdatud kannusid ja peekreid, kaste ja karbikesi. Laual auras seapraad, mille kaugelt kaasavõetud kokk kunsti seaduste järgi oli valmistanud; ei puudunud ka õlle- ega viinakannud. Kõigest oli näha, et sepp hästi süüa ja juua armastas ja et ta võõramaa jõukate kodanikkude elulaadi omaks oli võtnud.
Söömise ajal tuli sepale vangistatud munk jälle meelde. Kohe võttis ta ise laualt nii palju toitu ja jooki, et kolm meest küllalt oleksid saanud, ja läks vangi vaatama. Sepapaja uksest sisse astudes põrkas ta kohkudes tagasi ja laskis kausi ning kannu puruks kukkuda.
Munga kõrge kuju seisis keset sepapada; tugevad sidemed näisid ta käte ja jalgade küljest nagu ära sulanud olevat. Oma kohmetusest toibudes kahmas sepp kohe munga käsivarrest kinni, et mees põgenema ei pääseks.
„Mil viisil oled sa oma käed ja jalad lahti saanud?“ hüüdis sepp.
Munk vahtis talle pilklikult naeratades otse silmi ja ütles tasase häälega:
„Ära keela mind põgenemast!“
„Kes kurjategijat põgeneda laseb?“
„Ma ei ole kurja teinud.“
„Oled vist kogemata mõne kurjategija nägu ja tema pähe lõksu läinud, vaene talleke,“ pilkas sepp, kelle silmis, nagu enamasti kõikide ausate inimeste silmis, sidemed ikka ka süütunnistused olid. „Ma olen säherdusi tapalambaid ju ennegi näinud. Kohe näita, kuhu sa nöörid viskasid; minu sõlmi ei pea sa nii kergesti maha raputama.“
Sepp hakkas vangi, kelle käsivarsi ta oma raudsete rusikatega pigistas, kolikambri poole tagasi lükkama. Aga oma ärarääkimata imestuseks ei suutnud ta munka mitte sammugi paigast liigutada, ja peale selle sündis nüüd veel üks veider lugu, mida sepp ilmaski võimalikuks ei oleks pidanud. Munk hakkas äkitselt sepa jämeda keha ümbert kinni ja surus teda nii kõvasti enese kaissu, et Villu kondid raksusid ja ta hing rindu kinni jäi. Sepa selg, mida veel keegi surelik ei olnud painutanud, vajus looga moodi sissepoole, ta nõrkes ära, tundis oma põlvi nõtkuvat ja sai alles siis hinge ja selge aru kätte, kui ta munga põlvede vahel selili maas lamas ja munka tumeda, kurbliku häälega kuulis ütlevat:
„Vaata, nõnda on maarahva paremad jõud ikka isekeskis tülitsenud ja endid üksikult võõrastest murda lasknud.“
„Oled sina maamees?“ küsis sepp sügavalt hinge tõmmates.
„Olen küll,“ vastas munk.
„Miks sa seda enne ei öelnud?“
„Meie oleme võõraste läbi juba nõnda rikutud, et üks maamees teist enam uskuda ei või.“
„Mind võib igaüks uskuda,“ seletas sepp uhkelt. „Aga mungad on meistrid valetama. Kuidas võid sa maamees olla, kui sa munk oled?“
„Mina ei ole munk.“
„Kes sa siis oled?“
„Mina olen Tasuja!“
Oleks suur lõõts korraga laulma ja tuhandenaelane alasi mööda sepapada tantsima hakanud, ei oleks sepp seda kaugeltki nõnda suureks imeks pannud kui praegu kuuldud uudist. Ta ajas silmad pärani lahti ja tõusis istukile. Munk ei hoidnud teda enam kinni, vaid seisis püsti ta ees.
„Sina oled...“ kogeles sepp.
„See mees, kelle ainus mõte on võõrast kurjust nuhelda ja oma rahvast vabaks teha,“ vastas munk. „Mispärast sa minu saadikuid kuulda ei võtnud?“
Villu kargas püsti ja pakkus mungale kätt.
„Ära kurjusta, kallis mees,“ ütles ta pisut häbelikult. „Oleksid sa ise sel ajal siin olnud, kes teab, ehk oleksin ma siis teist juttu rääkinud. Sinu saadikuid pidasin ma hulgusteks ja lobisejateks, kes rahvale tühja ässitamisega ainult kahju teevad.“
„Minu saadikud olid ustavad mehed,“ ütles munk kibedalt naeratades, „aga ma arvan, et mõnus elu ja isandate sõprus sinu kõrvad mõne asja kohta kurdiks on teinud. Sina oled üks neist vähestest maameestest, kes oma orjapõlvega rahul võivad olla; kes teab, sa ehk ei hooligi sellest, et seesama põli teistele põrguks on?“
Sepp lõi silmad maha.
„Ma ei ole sakstest muud kui head näinud,“ vastas ta kogeldes. „Mispärast peaksin ma neid vihkama?“
„Sa ei peagi neid vihkama, aga sa pead oma rahvast nii palju armastama, et sa võõraste vägivalda temast ära pöörata aitad. Saksad võivad paremad olla kui meie, aga nendel ei ole õigust meid oma loomadeks alandada, meid paljaks riisuda ja kõiki häid tundeid meie sees jalge alla tallata... Sepp Villu, ma olen sinust palju head kuulnud ja lootsin sinust suurt abi leidvat. Sakalamaa on sinu sõpru täis, kes sinu sõna hea meelega kuulaksid. Kahju, et sina, kes sa vist vana Lembitu järeltulija oled, tema vaimu ei ole pärinud! Oleks lugu teisiti, siis võiksime loota, et ka vana sakalaste vaim jälle ärkaks ja võõrast vägivalda murda aitaks.“
Sepp raputas kahtlevalt pead:
„Kuidas saaksime nüüdsel ajal võitu loota, kuna ordurüütlite ja taanlaste jõud palju suuremaks on kasvanud, kui ta meie rahva esimese allaheitmise ajal oli? Meie üksi ei või iialgi kahe suure riigi vastu hakata.“
„Meie ei ole üksi, kui meie aga üksmeelsed oleme!“ hüüdis munk välkuval pilgul. „Meie pool on õigus, ühine püüdmine, ühtluse tugevus. Peale selle on rootslased, venelased ja leedulased valmis meile appi tulema. Ja kui sa arvad, et vaenlased praegusel ajal tugevamad on kui enne, siis oled sa eksituses. Saksamaal on vana rüütlite ja ristisõitjate vaim ammugi kadunud. Keiser ja paavst on teineteise verivaenlased; nende vaen, kodusõjad ja katk on riiki nõnda nõrgestanud, et ordurüütlid sealt abi ei või loota. Liivimaal vältab alaline sõda ordu ja piiskoppide vahel, venelased ja leedulased varitsevad rajadel, rüütlid ise ja nende vasallid on prassijad ja hooplejad, kes ennast üksi röövitud rikkuse ja palgatud sõjavägede abil üleval hoiavad. Kui meie kõik koos ja korraga nende peale langeme ja kõigepealt nende rikkuse käest ära võtame, siis on nad nõrgemad kui lapsed. Taani kuningal ei ole meie maal enam mingisugust võimu ega väge; iga mõisnik on oma kuningas, aga nad ei hoia isekeskis kokku ega ole neil sõjaväge. Teiselt poolt on kõik Viru-, Harju-, Lääne- ja Saaremaa mehed juba sõjaks valmis; oleks Liivimaa talurahvaga lugu niisama, siis ei kardaks meie midagi.“
Kuna munk kõneles, ei suutnud sepp silmi tema näolt ära pöörata. Selle näo mehelik ilu, tuli, mis suurtes ja sügavates silmades loitis, vali ja siiski pehme häälekõla ning vaimustatud sõnade vool hakkasid sepa selget mõistust joobnustama. Ta hakkas aru saama, kuidas see ainuke mees, kelle õiget nime ega saatust keegi ei tundnud, kelle salanimi „Tasuja“ aga igale eesti kõrvale ammugi tuttav oli, keda nõiaks, surnust tõusnud Kalevipojaks, pühaks Jüriks, libahundiks, väärjumalaks Ukuks peeti ja kelle nime ebausklik rahvas häda ajal appi hüüdis — kuidas see üksik mees paari aastaga terve rahva oma tahtmise alla painutada ja verisele mässule ärritada võis, ilma et keegi neist, kes teda tundsid, äraandjaks oleks saanud.
„Imeline mees!“ ütles sepp raskelt hingates, kui munk vaikis. „Mina ei ole ebausklik, aga sina võiksid mind uskuma panna, et sa lihane inimene ei ole. Seni ei tundnud ma enesest tugevamat meest maailmas, aga sina oleksid mu peaaegu kui kassipoja ära kägistanud. Seni ei hoolinud ma suuremat ei omadest ega võõrastest, vaid elasin rahus ja mureta päevast päeva, aga sina võiksid mind kergesti rahu põlgamisele ja otse meeletu mässu sisse meelitada. Sa oled kui veerev kalju, mis tee peal kõik nõrgemad asjad kaasa kisub või puruks peksab, kuni ise kuristiku põhja kaob... Ma ei või uskuda, et su ettevõte õnneks läheb, aga mul ei ole ka jõudu seda takistada. Tulgu, mis tuleb! Ma tahan talupojad kokku kutsuda ja sinu nõu nendele ette panna. Ma ei soovi neile õnnetust ega taha neid mässule ässitada; tehku ise, mis heaks arvavad.“
„Kus kohal tahad sa koosolekut pidada?“ küsis munk.
Sepp jäi pisut mõtlema ja ütles siis:
„Pool tundi maad siit otse põhja poole on põlise metsa keskel lage koht vana maarahva kantsi varemetega. Seal on veel praegugi võlvialuseid ja urkaid, kuhu kuulajate kõrv ei ulata. Sinna kutsun tunahomme õhtuks esiti ümberkaudsete külade vanemad kokku ja küsin neilt, kas nad sinu nõu tahavad vastu võtta.“
„Ma tulen ise sinna,“ ütles munk lühidalt.
„Parem oleks, kui sa kohe põgeneksid,“ ütles sepp murelikult. „Ma tunnen Viljandi komtuuri. Sind saab kangesti püütama, ja näo ning kuju järgi ei ole sind raske leida.“
„Mine silmapilguks õue!“ käskis munk pilklikult naeratades.
Sepp tegi, kuidas kästud, ja kui ta siis jälle sepapatta vaatas, seisis halli habemega küürus vanamees kerjaja riides tema ees, kepp käes ja kott seljas. Sepp hüüdis tagasi põrgates:
„Ae, vanataat, kust sina siia sisse pääsesid?“
„Halastage, ristiinimesed, vaese peale,“ palus sant hädalise, lämbunud häälega.
„Kuhu munk kadus?“
„Ei mina, vaene, ole kedagi näinud,“ kähises vanamees ja puhkes nii kangesti köhima ning läkastama, et hale oli teda näha.
„Siin ma olen!“ hüüdis munga hääl pimedast kolikambrist.
Sepp tõttas sinna; aga ehk küll uks pärani lahti seisis, ei olnud kambris siiski inimese hinge näha.
„Munk, ae, munk, kus sa oled?“
„Siin!“ kostis munga hääl otse sepa nina all.
„Kus?“
„Maa põhjas!“ kõmises hääl sepa jalgade all.
Villu hakkas kahe käega peast kinni ja tõttas pimedast kambrist välja päevavalgusele. Vana sant oli kadunud kui tina tuhka. Sügavast maa põhjast kajas kauge hääl:
„Kas usud veel, et mind kerge püüda on?“
„Ei usu,“ vastas sepp hambaid lõgistades.
„Siis jumalaga tunahomseni!“
Sepp läks pead raputades elumajasse tagasi, aga ta söögiisu oli kadunud. Ta oli nii tõsine ja sõnakehv, et sellid araks läksid.
Õhtu poole tuli komtuur oma salgaga jälle sepapajast mööda. Komtuur oli pahas tujus, sest selle küla mehed, keda ta karistada oli tahtnud, olid ähvardavast hädaohust kuidagiviisi haisu saanud ja pakku jooksnud. Kohtumõistjad riisusid selle eest küll kõik hooned tühjaks, aga komtuuri meel oli haigeks jäänud.
„Too munk välja!“ kärgatas ta sepa peale.
Sepp ei olnud niisuguse kõneviisiga harjunud ja kortsutas kulmu, läks aga siiski sõna lausumata pimedasse kambrisse, kust ta varsti sõnumiga tagasi tuli, et munk olevat ära kadunud. Komtuur läks näost nii punaseks, et näis, nagu tahaks ta tuld purskama hakata. Ühe krapsuga kargas ta hobuse seljast maha ja tormas sulaste seltsis pimedasse kambrisse. Seal tuustisid nad kõik nurgad läbi, panid kõik kraamid kukerpalli lööma ja tahtsid terve maja ümber lükata — aga munk jäi kadunuks.
„Kuhu oled sa munga pannud?“ tikkus komtuur, käed rusikas, sepa kallale.
„Ega ta minu panna olnud,“ vastas sepp pahas tujus. „Teie oma sulased viskasid ta sinna kongi, eks nad siis nüüd otsi teda sealt.“
„Kus su silmad olid? Miks sa paremini ta järele ei valvanud?“ kärkis komtuur.
„Ega mina teie vangide vaht ole,“ urises sepp.
Nüüd sündis Villuga täna juba teine lugu, mille sarnast ta enne uneski ep olnud näinud. Komtuuri käsivars vilkus õhus ja siis laksus raske rusikahoop sepa õitsva põse peale. Nõrgema mehe oleks niisugune pauk vist maha sirutanud, aga sepp Villu ei liikunud paigast. Tema näost kadus viimne veretilk ja pilk, mis ta vastase vihaselt põlevaid silmi rabas, oli nii kohutav, et komtuur sammu taganes ja käe mõõga külge pani. Selles ei võinud kahtlust olla, et sepp teda üheainsa hoobiga maha oleks võinud lüüa. Aga komtuuri õnneks oli sepp Villu pikaldase loomuga maamees. Enne kui ta kätt sai liigutada, oli ta mitme keha läbi komtuurist lahutatud ja tema ümber välkusid paljad mõõgad.
„Komtuur!“ ütles sepp sügava häälega, „teie olete mulle esimest korda õpetanud, kuidas kõrvalops maitseb; ärge pange pahaks, kui ma teile omal ajal õpetuse eest tänu annan.“
Komtuuri viha oli antud kõrvalopsuga kustunud ja tal oli, õigust öelda, vist pisut kahjugi, et ta oma elupäästjat ja head sõpra nii alatul viisil oli teotanud. Kui õige isand ei arvanud ta aga heaks oma kahetsust alama ees näidata; sellepärast tegi ta väga kurja näo ja karjus hullemini kui enne:
„Sina, koer, julged veel ähvardada? Kas sa oled unustanud, kes sa oled? Vaata, mis orjade hellitamisest tuleb! Ma võtan su vara käest ja lasen su surnuks peksta... kui tahan. Hoia ennast edaspidi häbematuks minemast ja täna oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pääsed.“
Nende sõnadega läks komtuur ruttu välja, võib-olla selle sooviga, et sepp enam midagi oma kahjuks ütelda ei saaks. Ta andis sulastele kõva käsu ärakaranud vangid üles otsida, lubas kättesaajale head vaevapalka anda ja sõitis ise rüütlite ja sõjameestega lossi tagasi.
Sepp katsus uuesti tööle hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõuga maha, et vars raksudes katkes ja raske haamer hüpates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käed vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud laps.