Villu võitlused/4
4
Priidu luusis harjunud viisil mööda metsi ja külasid.
Ühel päeval juhtus ta suures Jõemäe külas olema, kus peremehed parajasti tähtsat koosolekut pidasid.
Vaesed mulgid olid sel aastal lammaste sarnased, kelle seljast mitu nahka korraga tahetakse nülgida. Esimene nahk jäi taeva omaks, kes põllud rahe ja alalise vihma läbi ära rikkus; teise naha võtsid mõisaomanikud, kolmanda Rooma kirik, neljanda röövivad leedulased. Viimaks tuli Viljandi komtuur ja nõudis viiendat nahka, põlluvilja-kümnist, mida talupojad toomapäevaks lossi pidid vedama. Arusaamatul viisil leidsid mõned külad siiski veel viienda naha ja viisid Viljandisse. Nende hulgas, kellel midagi viia ei olnud, oli Jõemäe küla. Ehk oleks siiski mõni talumees salve põhjast veel peotäie leidnud ja sellegi elu ning tervise hoidmiseks ohverdanud, aga seal juhtus parajasti Priidu külasse ilmuma, kes meestele vägeva kõne pidas ja neile selgeks tegi, et viit nahka ühegi lamba seljast ei võeta. Mehed olid seepeale veo vedamata jätnud ja saadikud komtuuri juurde vabandust paluma saatnud. Saadikud ei tulnud mitmel päeval tagasi; talupojad olid nende ja eneste pärast mures ja pidasid nõu, mis peale hakata. Priidul ei olnud siin küll tegemist sugugi, aga ta kõneles siiski südilt kaasa.
„Mehed!“ hõikas Priidu täie kõriga, „olete teie jänesed? Mispärast on teie südamed argust täis? Minge, kutsuge komtuur ise siia, küll ta siis näeb, et teie oma puudusest tõtt olete rääkinud. Nuhelda tema teid ei või, selleks elab veel õigus maailmas. Ülekohut ei tohi aga keegi inimene enesele teha lasta; kes ülekohut kannatab, teeb suuremat kahju kui see, kes ülekohut teeb. Miks on jumal igaühele käed loonud ja vemblad lasknud kasvada? Tullakse teie kallale, punnige vastu! Teid on ühes külas enam mehi kui Viljandi lossis väge...“
„Aga mis meist pärast saab?“ heitis üks vanamees vahele.
„Saagu, mis saab, aga teie olete siiski näidanud, et ise mehed olete. Võõrad peavad aru saama, et nad meie rahvaga meie omal maal nõnda mängida ei tohi.“
Umbes selle sisuga kõneles Priidu veel mitu kõnet, ja näha oli, et need kõned noorematele mõjuma hakkasid.
Nad raputasid rusikaid ja tõstsid suurt kära.
„Peksta meie endid ei lase!“ müristati mitmest küljest.
Vanemad katsusid nooremaid vaigistada, aga see tegi asja veel hullemaks. Müra läks nii suureks, et üks enam teise sõnast aru ei saanud.
Korraga astus kõrge kasvuga munk, kelle lähenemist keegi tähele ei pannud, käratsejate keskele ja hüüdis tugeva, sügava häälega selges maakeeles:
„Rahu kõigile!“
Kohkumise ja imestusega pöördusid kõikide näod pika munga poole, keda keegi ei tundnud, kelle mehine kuju ja uhke, tõsine nägu aga kõiki aupakkumisele sundisid. Mitmed tundsid ebausklikku hirmu ja lõid salamahti risti ette. Priidu, kellele kartus ja hirm tundmata asjad olid, astus munga ette ja vahtis teda pealaest jalatallani, nagu mõnd kentsakat võõramaa lindu.
„Armsad inimesed, hoidke endid õnnetuse eest!“ rääkis munk, kui kõik vait olles ootama olid jäänud. „Mõtelge, mis teie teha tahate! Teie tahate üksipäini terve Saksa ordu vastu hakata. Sellega näitate küll, et teie vahvad mehed olete, aga mõtlemata vahvus ei või muud kui kahju tuua. Sõjameeste vastu ei või teie palja käega hakata, meeletu katse eest aga saab teid kõiki tükkideks raiutama. Õige küll, et mees surma ei tohi karta, aga mõtelge, mis siis teie vaestest naistest ja lastest peab saama?“
„Mis munk naistest ja lastest teab?“ pilkas Priidu.
Munk silmitses teda lahke näoga ja ütles tasasemalt:
„Tõsi on, et mõned poisikesed neist enam rääkida mõistavad, aga palja rääkimisega pole nad veel toidetud ja kaetud... Ärge mõtelge, mehed, et mina teid arale vägivalla kannatamisele avatleda tahan. Ei koguni. Ma tuletan teile ainult meelde, et teie mitte üksi iseenestele ja oma peredele, vaid kogu rahvale kahju teete, kui rüütleid ilmaasjata ärritate. Teie põli on praegu küll raske, aga võõrad isandad võtavad kõige väiksemast tõrkumisest põhjust oma iket veel raskemaks teha ja maarahva vastupanemise jõudu täiesti lämmatada. Parem on, kui terve rahva jõud segamata rahus kosub ja siis igal pool ühekorraga teole ärkab. Vaat, siis on aeg vahva olla, siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus ja õnnelik põli; siis on ka lootust, et mäng võidurikkalt lõpeb, nagu hiljuti üks saksa soost rahvake, kes kõrgetel mägedel elab, on näidanud[1].“
Munga silmad hiilgasid kentsakalt, kui ta neid sõnu kõneles. Mehed vahtisid imestades vaimulikku meest, kellest aru polnud saada, kas ta vaigistaja või ässitaja oli. Keegi ei kostnud sõna. Valitsevas vaikuses oli selgesti kuulda kapjade plaginat, mis ligemale näis tulevat. Varsti tuli ka metsatuka tagant suur ratsaliste salk nähtavale. Eesotsas sõitsid ordurüütlid, valged kuued seljas ja mustad ristid rinna peal; nende kannul raudriides sõjamehed ja sulased; odad ja paljad mõõgad välkusid heledal päikesepaistel.
Talupojad vaatasid kahvatades üksteise otsa. Munga näo üle libises tume vari. Keegi ei julgenud häält teha, aga mitmed piilusid kaitsva metsa poole; neil näis himu olevat jooksu panna. Et aga keegi esimene ei tahtnud olla, siis jäid kõik paigale ja koondusid tihedasse hunnikusse. Väesalk tuli kiirel sõidul ligemale ja piiras talupojad igast küljest sisse.
Viljandi komtuur, halli habemega ja ausa moega rüütel, ütles valju häälega, aga viletsas maakeeles:
„Teie, koerad, julgete minu käskudele ja ordu seadustele vastu hakata? Küll ma teile näitan! Teie ei taha enam kümnist anda? Oodake, küll ma teid õpetan! Kes on teid tõrkumisele ässitanud? Kes on teie ninamehed? Kohe tooge nad välja!“
Talupojad seisid tummalt ja pead norgus. Kui küsimusele vastust ei tulnud, käskis komtuur ühe ehmatanud näoga vanataadi teiste hulgast välja kiskuda ja teda piinata, kuni ta eestvedajaid nimetaks. Aga vaevalt sai vanataat esimest korda karjatada, kui juba Priidu komtuuri ette astus ja julgesti hüüdis:
„Mina üksi olen süüdlane!“
Komtuur ei tundnud Priidut näo poolest, aga kena sirge noormees näis ta meele järgi olevat.
„Nii noor ja juba nii pahur?“ ütles ta peaaegu lahkelt. „Kas sa tead ka, et sa kui rahva ässitaja surema pead?“
„Kui muidu läbi ei saa, eks siis või surra kah,“ vastas Priidu oma laisal viisil, „aga minu surmast ei tule teile suurt kasu. Palju kurjem ässitaja jääb elama, kes teie kõvadest seadustest iialgi ei hooli. Kui teie tema siit ilmast ära kaotaksite, vaat siis oleks isandatel ja orjadel rahu.“
„Kes see ässitaja on?“ küsis komtuur.
„Ülekohus ja häda,“ vastas Priidu.
„Ah, sa oled hea naljahammas,“ naeratas komtuur.
„Loodame, et sa meile enne surma lossikeldris veel palju nalja saad tegema. Siduge ta kinni!“
Sulased kippusid Priidu kallale.
„Kas lasete mind sõna lausumata ja kätt liigutamata kimbutada?“ pöördus Priidu karistaval toonil talupoegade poole. Need tegid nukrad näod, jäid aga vakka.
Nüüd käskis komtuur talupoegade hulgast mõned, kes kõige tugevamad ja julgemad näisid olevat, välja astuda ja oma pealmised riided maha võtta. Kui nad siis, niueteni paljad, värisedes ja hambaid lõgistades talvise külma käes seisid, kõneles komtuur neile veel mõne õpetava ning manitseva sõna ja tuletas neile lõpuks meelde, et need, kes ennast mitte tõrkumata peksta ei lase, kuni paras mõõt täis, kui jooksikud kõrvupidi puude külge pidi naelutatama ja nõnda edasi nuheldama. Naised ja lapsed, kes kära peale meeste ümber kokku olid jooksnud, hakkasid seda kuuldes käsi ringutama ja suure häälega ulguma. Nad peletati majadesse ja lubati neile, kes veel väljas nägu näitavad, valusaid vitsu anda.
Enne kui nuhtlemine algas, astus pikk munk, keda ka sakslastest keegi ei näinud tundvat ja kelle ligiolemisest keegi ei hoolinud, komtuuri ette ja ütles saksa keeli:
„Teie teete ordule ja kõigile võõrastele kahju, kui talupoegi asjata nuhtlemisega ärritate. Neil ei ole sugugi süüd ega ole neid ka keegi ässitanud, vaid ainult kibeda häda pärast on nad sel korral moonavedamisega viibinud.“
„Neid nuheldakse tõrkumise pärast ja teistele hirmuks,“ ütles komtuur pahaselt. „Puudust neil ei ole, see on kõik vale, ja teie, mungad, õpetate talupoegi valetama.“
„Meie õpetame neile õiget usku ja ausaid elukombeid, teie aga teete neile ristiusu läilaks ja õpetate neile paganate roojust,“ hüüdis munk lõkendava pilguga. „Teie tahate neist taltsaid koduloomi teha, aga käite ise nendega ümber kui metselajatega. Teie ei kaitse neid, kes iseennast kaitsta ei või, kellegi eest, vaid röövite neid ise paljaks ja nuhtlete neid, kui midagi enam röövida ei ole.“
Seletuseks nimetame siin, et ordurüütlite ja piiskoppide ning nende alla seatud kloostrite keskel ühtepuhku kas avalik sõda või salavaen vältas. Nad olid üksteise võimu peale kadedad, kiskusid üksteise käest maid ära, tõstsid vastastikku paavsti ja keisri ees raskeid kaebusi ja pesid endid siis valedega ja suurte rahaohvritega puhtaks. Üks vihavaenu põhjus oli see, et preestrid ja mungad rahvast vähegi õpetada ja harida püüdsid, kuna ordurüütlid ja nende vasallid käte ja jalgadega rahva valgustamise vastu seisid. Vägivaldsed teod olid mõlemalt poolt igapäevased asjad; iseäranis olid rüütlid kui kangemad alati valmis munkasid ja piiskoppide alamaid kimbutama. Sellepärast peame tundmatu munga julguse üle imestama, kes üksipäini vägeva komtuuri vastu julges välja astuda. Ette oli näha, et see heaga ei lõpe.
„Häbemata munk!“ kärgatas komtuur vihaselt. „Küll ma sulle näitan, mis ordu ja rüütlite sõimamine maksab! Siduge ta kinni!“
Munk kahvatas; vist sai ta aru, et ta liiga kaugele oli läinud. Ta lükkas kolm sulast, kes ta kallale tikkusid, ainsa käeliigutusega tagasi ja hüüdis ähvardaval häälel:
„Komtuur! komtuur! Ärge kutsuge õnnetust enese ja ordu kaela! Minu taga seisab Riia peapiiskop ja püha isa ise.“
„Ja kõigepealt su selg, mis su häbemata sõnade eest vastama peab,“ pilkas komtuur. „Ruttu, sulased!“
Munk laskis ennast pealtnäha rahulikult siduda. Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks, teised hakkasid tööle...
Väljavalitud süüaluseid peksti kaua, väga kaua. Kole ähvardus hirmutas õnnetuid põgenemast; nad karjusid hirmsasti, kargasid vahel kõrgesse, tantsisid jalalt jalale, heitsid kummuli lumesse, tõusid jälle jalule, ja rasked hoobid sadasid ikka edasi ning sünnitasid peenikest verevihma.
Väga kentsakalt mõjus see nähtus Priidule, kes säherdust asja esimest korda nägi. Ta nägu oli lumivalge ja krampidest viltu kistud, silmad pärani lahti ja ehmatust täis. Ajuti katsus ta kõvu kütkeid katkestada ja tõmbas käesooned nii kangesti pingule, et veri näkku tõusis. Ka munk oli kahvatanud, aga pealtnäha täiesti rahulik. Tasakesi nihutas ta ennast Priidule ligemale, kuni nende selja taha seotud käed kokku puutusid. Vahid ei pannud seda tähele, sest nende silmad olid põnevusega nuhtluspaiga poole pööratud.
Viimaks käskis komtuur peksmise lõpetada, kui pekstavad juba nõrkema hakkasid. Ta noomis veel kord kõiki talupoegi, et nad ässitajate sõna ei kuulaks ja veel samal päeval oma kohust täidaksid, sest et järgmise tõrkumise korral „tõsine nuhtlus“ neid ootavat.
Komtuur ei saanud oma kõnet veel lõpetada, kui tema selja taga vali kära tõusis. See tuli sellest, et Priidu arusaamatul viisil oma käed lahti oli saanud, nagu välk kõrval seisva hobuse selga karanud ja metsa poole kihutanud.
„Võtke ta kinni!“ müristas komtuur sulaste poole.
Kolm, neli meest kargasid hobuste selga ja kihutasid Priidule järele. Teistega tõttas komtuur naaberküla poole, mille elanikkude üle niisamuti kohut pidi mõistetama. Munk seoti ohelikuga kõige tugevama sõjamehe sadula külge ja võeti sel viisil kaasa.
Nuheldud Jõemäe küla mehed pugesid vaikselt igaüks oma hurtsikusse, kus naiste hale ulgumine ja meeste võimetu vandumine veel kaua kostis.
- ↑ Munk räägib siin šveitsi rahvast, kes 30 aastat enne meie jutu algust enese Habsburgi raske ikke alt vabastas ja oma priiust tugeva käega kaitses.