Villu võitlused/11
11
Risti Krõõda südamerahu oli Priidu kadumisest saadik rikutud. Poja arusaamatu needmine oli tema muidugi nõrka vaimu nii põrutanud, et ta ajuti meelesegaduse tundemärke ilmutas. Krõõt nuttis täied päevad läbi, ootas tundide kaupa õuevärava vahel poja tagasitulekut, hüüdis kaeblikult tema nime ja käis teda metsas ning külades taga otsimas. Kui Priidu ikka kadunuks jäi, ärkas ema südames palav igatsus tütre järele, kes enesest ka midagi kuulda ei lasknud. Krõõt käis mitu korda Puidu mõisa värava ees, aga teda ei lastud kõige härdamatest palvetest hoolimata sisse, ja Maie nägu ei saanud ta eemaltki näha. Viimaks läks ta koguni Viljandi komtuuri paluma, et see vennapoega Maie lahtilaskmisele sunniks, aga komtuur saatis ta paha meelega minema ja keelas jälletulemise kõvasti ära. Krõõt hakkas põdema ja lamas sügise läbi sängis. Alles jõulukuus tõusis ta jälle jalule, aga endisest Krõõdast ei olnud muud järele jäänud kui paljas vari; ta oli nii vanaks ja jõuetuks saanud, et hale oli teda vaadata. Siiski näisid ta kärsitus ja rahutus veel kasvanud olevat. Kadunud lapsi ei kaevanud ta enam teiste kuuldes taga, aga üksipäini korrutas ta nendega pikki jutte; inimesi ei sallinud ta silma all ja oma orjadele oli ta päris nuhtluseks. Kord kuulis ta kogemata, et Priidut sepapajas nähtud. Jalapealt tõttas ta üksipäini metsast ja lumest läbi sinna ja langes rõõmu pärast karjudes poja kaela ümber. Aga Priidu tegi enese kohe ta käte vahelt lahti ja näitas käskivalt sepapaja ukse poole. Poja kuri nägu kohutas vaese ema nii ära, et ta sõnagi suust välja ei saanud, vaid tummalt ja aralt minema läks. Sestsaadik luusis ta tihtilugu sepapaja ümber, kaugeltki poega näha lootes; sisse ei julgenud ta astuda.
Ühel õhtul — see oli nädal enne jõule — nägi ta seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt läks kaugelt neile järele; ta hoidis ennast nii hästi varjul, et mehed, ehk nad küll tihti tagasi vaatasid, teda ei näinud. Tee venis pikale. Päike oli juba looja läinud, aga säravad tähed ja õhetav lumi andsid nii palju valgust, et kaugele näha võidi. Krõõt oli väsinud, sest ta oli oodates mitu tundi märgadel jalgadel seisnud; mehed sammusid kiiresti edasi; vaesel naisel oli peaaegu võimatu pehmest lumest läbi sõtkudes neile järele jõuda. Aga määratu armastus poja vastu ja ihaldus teda nii kaua kui võimalik silma ees näha andsid talle üleloomulikku jõudu.
Sepp ja Priidu kadusid viimaks lumiste küngaste ja nende peal paistvate valliriismete vahele. Krõõt tundis seda kohta ja teadis selgesti, et siin tondid ja kodukäijad paika pidasid; ta arvas seekord, padrikus peidetult seisma jäädes, ise oma silmaga tonte nägevat. Nad tulid hulgakaupa mitmest küljest, libisesid kui kehata varjud üle tumedasti valgendava lagendiku ja kadusid kõik varemete vahele. Igal muul ajal oleks ebausklik Krõõt säherdust viirastust nähes kas hirmu pärast kohe surnud või vähemalt ülepeakaela plagama pannud; seekord ei tundnud ta hirmu, vaid oli valmis poega vaimudegi eest kaitsema.
Kui tükil ajal enam ühtegi tonti näha ei olnud, astus Krõõt ise julgel sammul varemete vahele, puges pimedasse nurka ja jäi kuulatama. Inimese hinge ei olnud kusagil näha, aga maa alt oli kauget, tumedat kõminat kuulda. Ettevaatlikult edasi ronides ja roomates leidis Krõõt, et kõmin ühe pool-lagunenud võlvialuse hakatuses kõige selgemini kuulda oli. Ta hakkas võlvialust mööda edasi kobama ja nägi varsti eemalt tulevalguse kuma. Krõõt värises kui palavikus, aga uudishimu ja poja nägemise igatsus kihutasid teda edasi. Kõminat võidi nüüd juba selgesti kui hulga inimeste koosrääkimist ära tunda. Korraga vaikis müdin ja siis hakkas sepp Villu tuntud hääl üksipäini kõnelema. Krõõt jäi seisma ja kuulama.
„Meie, sakalaste, vahel on kõik juba selge,“ rääkis sepp kaugele kõlava häälega, „aga Järva ja Ugenuse meestele, kes siia kokku on tulnud, tahan ma nüüd veel kõik täielikult ette panna, et nad siis teaksid, kas maksab meiega ühes sõdima hakata või mitte. Enne tuletan veel kord meelde, et meie kõik vandunud oleme sellest, mis siin räägitakse, mitte kellelegi sõna lausuda. Äraandjaid neelaku maa enesesse!
Mina olen nüüd Novgorodis, Pihkvas ja leedulaste juures käinud. Mu vaev ei olnud asjata, sest venelaste ja leedulaste vürstid on kindla sõnaga tõotanud, et nad meile appi tulevad, kui näevad, et meie tõesti sõjaks valmis oleme. Selle tunnistuseks nõuavad nad, et meie kõigepealt Viljandi lossi ära võtame. On see meil korda läinud, siis ei ole abisaamise pärast enam kahtlemist. Venelased ei karda saksu, nad on neid juba sagedasti võitnud. Leedulased vihkavad Saksa ordut vist veel enam kui meie. Neil on selleks põhjust küllalt. Alles hiljuti käisid ordurüütlid ja nendega mõned Saksa vürstid leedulaste maad laastamas. Hulk külasid hävitati ära, palju mehi tapeti maha, naised ja lapsed viidi vangi. Plonjani linnas oli neli tuhat inimest, kui sakslased teda suure väega sisse piirasid. Nad ei saanud linna enne kätte, kuni nad ta tuliste nooltega põlema pistsid. Paganad ei tahtnud elusalt armutute kristlaste kätte langeda. Nad pistsid üksteist vastastikku mõõkadega läbi ja langesid tulle. Kõige viimsed lasksid end vana preestrinaise poolt ära tappa, kes siis ise elusalt tulle läks. Nüüd alles tungisid rüütlid linna sisse, puistasid paganate põrmu tuulde ja tegid linna maatasa. Leedulased aga on ordurüütlitele igavest vaenu ja hukatust tõotanud.[1]
Nõnda võime sealtpoolt kindlasti abi loota. Parem oleks küll, kui meil võõrast abi vaja ei oleks, sest aitajad nõuavad vaevatasu ja hakkavad meid varem või hiljem ise rõhuma. Meie ei ole väetid lapsed. Vennad Eestimaal on küll hädas, panevad aga ikka veel visalt vastu. Saarlased on veel oma peremehed ja valmis võõraste võimu ka suurel maal murdma tulema. Kui meie nüüd korraga rüütlitele selga langeme, siis võime neist küll jagu saada; on nad kord meie maalt välja aetud, küllap me siis ka piiridel valvata mõistame.
Igapidi aga peame kõige enne Viljandi lossi kätte saama, et vaenlasel meie selja taga kindlat toetuspaika ei oleks. Selleks on meil hea nõu leitud. Sõjariistu on minu maa-aluses sepapajas nii palju valmis, et neist lossi kaitsjate suigutamiseks jätkub; küllap edaspidi ordu sõjamehed ise meile sõjariistu juurde muretsevad. Lossi sisse pääseme nii: toomapäeval peavad Viljandi maakonna mehed, nagu see igal aastal olnud, kümnist lossi vedama. Nüüd paneme vilja asemel kõige tugevamad mehed kottidesse ja saadame nad varahommikul, kui rüütlid veel magavad, lossi. On reed kottidega lossiõues, siis seovad voorivedajad kottide suud lahti, mehed ronivad välja, raiuvad kohmetanud sõjamehed maha ja võtavad unised rüütlid vangi.
Mina ise katsun õhtul enne seda kuidagiviisi lossi pääseda ja ööseks sinna valvama jääda, et kogemata äpardust ei juhtuks. Peaks midagi karta olema, siis annan lossist kohe märku. Minu truu seltsimees Risti Priidu on kohe esimese ree peal... Tohoo, mis karjatus see oli?“
Krõõt põgenes kui kohutatud emahirv. Hädaoht, mis poega ähvardas, oli ema rinnust valusa karjatuse välja kiskunud. Tagaajajaid enese kannul aimates jooksis ta hullumeelse jõuga varemetest välja ja jäi alles kaugel padrikus lõõtsutades seisma. Varemete vahel liikusid mõned mustad kujud. Nende hääled olid vaiksel ööl selgesti kuulda:
„Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.“
„Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?“
„Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.“
„Noh muidugi, öökull ja muud midagi.“
„Ega see vist head ei tähenda.“
„Öökulli hääl tähendab ikka õnnetust.“
„Usud sina vanade naiste lori? Öökull on rumal elajas; tema ei või inimeste asjust midagi teada, veel vähem neid ette kuulutada.“
„Andku taevas!“
- ↑ See tõotus läks täide. Saksa ordu võim murti leedulaste poolt saja aasta jooksul mitmes lahingus ja orduriik langes peale verist Tannenbergi lahingut (1410) leedulaste ja nendega ühendatud poolakate valitsuse alla.