Villu võitlused/10
10
Sepp ja Priidu olid sest päevast saadik kadunud. Sellid ütlesid, peremees olevat vist jälle võõrale maale reisinud. See sõnum ei pannud kedagi imestama, kes sepa harjunud viisiga tuttav oli. Imeks sai asi alles siis, kui kevad, suvi ja sügis mööda läksid ja sepp ikka veel tagasi ei tulnud.
Vaheajal oli mässavate eestlaste õnn nendest lahkuma hakanud. Nad olid küll võõra tõu Eesti- ja Saaremaal peaaegu sootuks hävitanud, mõned kindlad kohad ära võtnud ning suure väega Tallinna ja Haapsalu piiskopilossi ümber piirama hakanud. Nüüd aga kutsusid need vähesed Eestimaa mõisnikud, kes juhtumisi elusse olid jäänud, ja Taani maavalitseja Liivi landmeistrit endale appi. Selleaegne landmeister Burchard von Dreileben oli ka kohe abiandmisele valmis. Ta kartis samasugust mässu ordu maades tekkivat, kui Eestimaa talupojad ennast jäädavalt võõraste ikkest oleksid vabastanud.
Landmeister tõttas tugeva väega Tallinna alla ja võitis eestlased verises lahingus, enne kui hiljaks jäänud rootslased Soomest ja venelased Pihkvast neile appi jõudsid tulla; eestlased, umbes kümme tuhat meest, langesid peaaegu kõik võideldes, nende hulgas ka Tasuja, selle mässu hing ja viimne täht maarahva lootuste taevas.
Aga ka ordurüütlite vägi oli, kuigi saksa ajaraamatud seda salgavad, lahingus nii kokku sulanud, et landmeister mässu kohe täiesti lämmatada ei suutnud. Tallinna alt läks ta Läänemaale ja sundis eestlasi küll Haapsalu lossi eest taganema; aga nad kogunesid metsadesse ja tikkusid igal sündsal silmapilgul uuesti sakslastele kallale. Saarlased olid end täiesti vabaks teinud ja endale „kuninga“ valinud.
Sügisel saatis Saksa ordu ülemvalitseja, hochmeister Ludolf König sõjaväe Liivi landmeistrile appi. Selle väe ülem, komtuur Hinrik Dusmer, oli kõva käsu saanud kõik Harju-, Lääne- ja Saaremaa talupojad kui ristiusu vaenlased korraga maa pealt kaotada. Viljandi maakonnast läbi minnes katsus Dusmer sealseid talupoegi igapidi hirmutada, et nad tema selja taga mässu ei tõstaks. Kõige tugevamad mehed võeti kaasa, et need oma vendi hävitada aitaksid, teised tehti raskete maksude ja moonavedamise sunniga paljaks ja nõrgaks; kõige vähemat tõrkumise märki nuheldi hirmsa valjusega.
Nüüd kahetsesid Viljandi mehed, et nad sepp Villu ja Tasuja saadiku manitsusi kuulda ei võtnud. Oleksid nad Taani eestlastega üheskoos täie jõuga sõdima hakanud, siis ei oleks, nagu neile nüüd paistis, ka ordu vägede võitmine võimatu asi olnud; ja kuigi neid oleks võidetud — palju pahem poleks nende põli võinud olla, kui ta praegu oli. Nad ei olnud mässanud, aga neid nuheldi kui mässajaid. Säherdune ülekohus tegi kõige paremad ja kannatlikumadki vihaseks. Elu oli kõigile läilaks läinud, aga parem oli siiski vahvasti võideldes kui nälja ja piinajate kätte surra. Mehed hakkasid seppa taga igatsema ja ootasid põnevusega seda silmapilku, mil ta uuesti nende keskele astuks ja neid oma võimsa häälega kui mitte võidule, siis ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks.
Sepp tuli viimaks.
Ühel päeval — see oli juba talve hakatusel — nägid sepapajast möödaminejad teda jälle alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas tegema, nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat; oma juhtumustest ei rääkinud ta sõnagi. Temaga ühes oli ka Priidu tagasi tulnud ja, nagu näha, sepa selliks hakanud; oma isamajasse ei tõstnud ta jalgagi. Päevad läbi tegid mõlemad agaralt tööd, õhtuti luusisid nad mööda külasid. Talupojad omalt poolt käisid neid sagedasti sepapajas vaatamas ja kadusid ajuti tundide kaupa pimedasse kolikambrisse, mis, nagu teame, sepapaja kõrval oli. Vahel oli hoopis arusaamatu, kuidas pisuke kongisarnane kambrike nii suurt inimeste hulka enesesse võis mahutada.
Hinrik Dusmer oli oma sõjaväega juba edasi läinud ja hävitas läänlaste riismeid, kes esimesest sõjast järele olid jäänud.
Sakalamaal valitses täielik rahu.