Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad/5
5
ESIMENE ARMASTUS.
Imelik vägi on esimesel armastusel. Agnes ei teadnud veel õieti, mis armastus on, ei teadnud ka, et ta Gabrieli armastas, aga seda tundis ta selgesti, et ta süda kerge ja meel ütlemata hea oli. Gabrieli kuju ei kadunud ta vaimusilma eest; ta nägi teda ühtepuhku, kuulis tema südamessetungivat häält, kordas mõttes iga sõna, iga vähemat juhtumist, mida nad üheskoos läbi olid teinud, öised kohutused, hirmsasti segatud uni, põgenemine särgiväel ja paljajalu — kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, olid Agnese meelest otsekui ära kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plikapõlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et „tema“ hästi varjul ja vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama.
Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude prõginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitsev ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kohutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast enesest saab, kui ta üksi peaks põgenema, aga kramp asus ta südamesse selle mõtte juures, et ta Gabrieli enam ei peaks nägema. Mistarvis siis veel põgeneda? . . .
Agnes ei suutnud südamepiina kauemini kannatada. Äkisti kargas ta üles ja tõttas metsa servale. Siin jäi ta kohkudes seisma. Kuimetsa mõisast ei olnud muud järele jäänud kui auravad ahervaremed; katus oli kadunud, suitsenud müürid kerkisid hoopis võõral näol sinisesse õhku. Inimestest ei olnud midagi näha ega kuulda. Kuhu oli Gabriel jäänud? Olid vaenlased tõesti ära läinud, või oli Gabriel nende kätte sattunud?
Viimane mõte pani Agnese põlved vankuma. Ta oli kuulnud ja osalt oma silmaga näinud, kuidas selle hirmsa sõja ajal vange piinati, tulel pikkamisi küpsetati, katlas elusalt keedeti ja nõnda edasi. Kohutava selgusega vilksasid need koledad kujutused Agnese erutatud vaimusilma eest mööda, siiski tundis ta tahet otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse pärast, et sel viisil Gabrieli veel üheainsa korra näha saab.
Korraga hakkas Agnese süda kangesti tuksuma ja värisev õhkamine kergitas ta rõhutud rinda. Varemete vahelt tuli meesterahva kuju nähtavale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud mingit iseäralikku tundemärki, olgu siis. et ta suurt kimpu seljas näis kandvat, aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gabriel nüüd äkisti elusalt ja tervelt ette astunud, Agnes oleks talle vist rõõmu pärast nuttes kaela langenud. Et see aga tüki aega kestis, enne kui Gabriel metsa servale jõudis, siis leidis Agnes mahti oma mõtteid koguda ja tundmusi korraldada, nagu see hästikasvatatud rüütlipreili kohus on. Ta astus tulijale mõne sammu vastu ja ütles lahkesti — ainult lahkesti:
„Venelased olid juba ära läinud?“
„Küllap vist,“ kostis Gabriel naeratades, „sest muidu seisaks teie alandlik sulane vaevalt terve nahaga teie eest. Aga miks te metsast välja tulite, preili Agnes?“
„Mul läks aeg oodates igavaks ja mul oli kange himu näha, mis — mis meie mõisast saanud. Kas me ei võiks nüüd veel korraks sinna tagasi minna?“
„Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!“ ütles Gabriel tõsiselt. „Ma mõistan küll, et teil raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga teie õrn süda ei saaks koledat vaadet ilma põrutuseta välja kannatama. Pealegi võiksid venelased äkisti tagasi tulla.“
„Kas seal tõesti nii kole on?“ küsis Agnes tasakesti.
„Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud.“
„Kas surnute seas ka rüütleid ja — naisterahvaid on?“ küsis Agnes pisarsilmil.
See küsimus, nii loomulik kui ta oli, tegi Gabrielile kentsakal viisil tuska. Ta kostis kuivalt:
„Rüütlitest on kolm-neli meest langenud, nende seas junkur Delvig. Naisterahvastest ei ole keegi surma saanud; kui nad kõik põgenenud ei ole, siis on venelased nad elusalt kaasa võtnud. Mõis ja laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsevaks rusuhunnikuks muudetud. Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbi tuustima ja rusude ning põlevate tukkide lasust teed läbi kaevama, enne kui seda leidsin, mis meil vaja on, nimelt leiba, liha ja — ärge ehmatage! — poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halvaks läinud, et ennast nüüd poisiks peate muutma, sest naisterahva riided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad ka mitte hästi kõlvanud. Selle kimbu seest leiate kõik, mis teile kehakinnituseks ja soo muutmiseks vaja on. Esiotsa läki aga jälle kaugemale metsa sisse.“
Mahalöödud silmil ja sõna lausumata kõndis Agnes kaaslase järele. Paksus padrikus pani Gabriel kimbu maha ja läks tüki maad kõrvale. Kui ta natukese aja pärast vanale paigale tagasi tuli, seisis kena saksa moodi riides poiss tema ees. Riided olid veidi kitsad, aga muidu poisile näo järele ja poiss näis seda teadvat, sest ta silmad särasid õnnelikult ja paled olid sügava punaga kaetud. Gabriel pidi salamahti tunnistama, et „upsakas rüütlipreili“ üks neist haruldastest inimestest oli, keda mitte riie ei ilusta, vaid kes isegi riiet ilustavad.
„Tere hommikut, junkur!“ hüüdis Gabriel lustlikult. „Kuidas nimi on?“
„Junkur Georg.“
„Väga hea. Teie jääte junkur Georgiks, kuni Tallinna jõuame, ja mina olen niikaua teie alandlik sulane Gabriel. Kui teel kellegagi kokku juhtume, kellel väge ja võimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete teie junkur Georg von Mönnikhusen ja mina — mõisa sulane Gabriel, keda junkrule kannupoisiks kaasa antud; satume aga kogemata röövlitega kimpu, siis olen mina vaene, aga aus talumees ja teie minu noorem vend Jüts, kellele ma saksa riided selga olen varastanud. See oleks imeasi, kui kaks meiesugust tublit meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, teile jääb püstol enese kaitsmiseks. Loodan, et teie pauku ei karda?“
„Mina lasen iga linnu lennu pealt maha,“ uhkustas Agnes. „Ärge unustage, härra Gabriel, et ma sõjapealiku tütar ja sõjameeste keskel üles kasvanud olen.“
„Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba varemalt korra meelde. Väga rõõmustav, junkur Georg, et sõjas hästi harjunud vägimees olete, aga pidage meeles, et mina mitte „härra Gabriel“ ei ole.“
„Kes te siis olete?“
„Mõneks päevaks teie sulane, kellele „sina“ peate ütlema.“
„Kuidas võin ma teile „sina“ ütelda?“
„Miks mitte?“
„Teie ei ole sugugi sulase moodi. Ma kardan, et kui meid iganes koos nähakse, siis arvatakse teid ikka rüütliks ja mind teie kannupoisiks.“
Meie ei või paraku tunnistada, et neiu sõnad ja imetlev pilk, mille ta noormehe toreda kuju üle libiseda laskis, Gabrieli südamele kuidagiviisi haiget oleksid teinud.
„Ma kardan, et see kõige viimane mõte on, mis inimestele meid nähes pähe võiks tulla,“ ütles ta naeratades. „Mina olen just selsamal mõõdul rüütli nägu kui vares kulli nägu.“
„Kas teie ei ole rüütlisoost?“ küsis Agnes ilmsüütult.
„Ei ole,“ kostis Gabriel kuivalt; ja Agnese näost midagi nagu kahetsust leida arvates, lisas ta veel pisut karmimalt juurde: „Küllap näete varsti, junkur Georg, et mina sulaseks loodud olen. Kui mulle kolm korda „sina“ olete öelnud, siis imestate isegi, kuidas see teile mitte esimesel silmapilgul meelde ei tulnud. Teeme kohe proovi. Mis käsku armuline junkur annab?“
„Hea küll, Gabriel,“ ütles Agnes pead pisut kuklasse visates, „võta kimp selga ja lähme teele.“
„Vaat sedaviisi, see on õige,“ kiitis Gabriel käsku täites.
„Sulasel ei ole õigust peremehe sõnu kiita ega laita,“ tähendas Agnes naeratades.
„Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junkur ise käsib.“
Padrikust välja jõudes sattusid nad jalgteele, mis metsadest ja rabadest läbi põhja poole viis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistis neile lagedamatel kohtadel lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahva hurtsikutest ei olnud muud kui mustavad tukid järele jäänud, elanikud aga olid mõisameeste eest ammugi metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurb ega elutu, sest päike paistis armsasti puhtast, sinisest taevast, linnud laulsid ja loodus haljendas küpses, suvises ilus. Agnese meelest oli see väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävitamine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises põhihäälena ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda avaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses.
„Gabriel!“ ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult.
„Mis siis, junkur Georg!“
„Ma — ma ei või lepingut pidada.“
„Missugust lepingut?“
„Ma ei või teile „sina“ ütelda ega teiega kui sulasega kõnelda. Mis sulane teie olete? Teie pole kellegi sulane.“
„Kuidas nii? Olen ma milgi viisil eksinud või häbematu olnud?“
„Oh ei, ei, aga — ma ei taha, et teie minuga nii üleliiga alandlik oleksite. Kui just vaja peaks olema, siis võime ju lepingut jälle meelde tuletada ja ma tõotan nii uhke ja kare junkur olla, kui ise soovite, aga esiotsa ei ole ju seda veel mitte vaja, ja — ühe sõnaga, ma sooviksin teiega kui lõbusa kaaslasega juttu ajada ja teie käest palju, palju asju küsida.“
Ohoo! mõtles Gabriel, rüütlipreilil läheb aeg vait olles igavaks; hädapärast võib ju ka alama inimesega pisut naljatada. „Küsige aga pealegi, preili Agnes!“ lisas ta valjusti juurde.
„Minu esimene küsimus on; kas me ei võiks pisut puhata ja pruukosti võtta? Siin on nii kena murupind metsa serval, et kahju oleks seda ilma viibimata selja taha jätta.“
„See on nõu, mis tõsist tähelepanu nõuab,“ ütles Gabriel ja virutas kohe kimbu õlalt maha. Ta ise sirutas oma pika keha murule ja jäi heameelega vahtima, kuidas Agnes kimbu nobedasti lahti tegi ja sealt suitsetatud singi ja ilmatu pika leiva välja kooris.
„Kas teil nuga on?“ küsis Agnes.
„On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,“ ütles Gabriel ja andis läikiva pistnoa, mille pea hõbedast väga kunstlikult nikerdatud ja kalliskividega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks küll leiva ja liha lõikamise enda hooleks võtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena vaadata, kuidas uhke rüütlipreili toitu valmistas.
„Oh, kui ilus see on!“ hüüdis Agnes nuga silmates. „Kust te selle saite?“
„Vana mälestus hea inimese käest,“ kostis Gabriel lühidalt. „Aga kes teid nii osavasti leiba lõikama õpetas, preili Agnes?“
„Kas arvate, et mind kaheksateistkümne aasta vanuseni mähkmetes on peetud?“ naeris Agnes. „Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaine.“
„Mõisniku proua,“ parandas Gabriel.
„Kodaniku perenaine,“ kõneles Agnes edasi, ilma et end eksitada oleks lasknud, „sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatalitust pidanud — sestsaadik, kui minu ema suri.“
Viimaste sõnade juures läksid Agnese säravad silmad äkisti tumedaks. Lühikese vaikimise järele ütles ta jälle rõõmsalt: „Teil ei ole õigust mõisnike tütardest nii vähe lugu pidada. Meie sugukonnas on ikka tublid perenaised olnud. Üks minu tädidest — mul on väga palju tädisid — on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naine ja saab üheainsa ümmardaja abiga väga hästi läbi.“
„Kuidas see võis sündida, et teie tädi lihtsa käsitöölise naiseks sai?“ küsis Gabriel. „Selle maa seaduste järele ei tohi ükski rüütlisoost naisterahvas alamast soost mehele minna.“
„Tädi ei läinud sellele mehele ka mitte seadust mööda, vaid oma tahtmise järele. Noormees käis mõisas tööl, kuna tädi veel noor ja ilus tüdruk oli. Ühel kenal päeval olid mõlemad kui tina tuhka kadunud. Alles aasta pärast said sugulased teada, et tädi Saksamaal lihtsa käsitöölise abikaasaks oli saanud. Meie sugukond kannab sestsaadik vaese tädi peale viha ega tunnista teda enam sugulaseks. Isa on mulle kõvasti ära keelanud tema kuuldes tädi nime suhu võtta. See teeb mulle haiget, sest ma mäletan veel lapsepõlvest, et tädi väga kena näoga ja hea südamega naisterahvas oli, keda mina hirmsasti armastasin. Ma ei mõista, kuidas tema nii raskesti võis eksida; see on ju hirmus suur patt, jumala ja sugukonna tahtmise vastu alatu inimesega abielusse heita.“
„Oli see siis nii alatu inimene?“
„Loomu poolest mitte, aga ta oli madalast seisusest ja julges ometigi oma kätt kõrgesti sündinud preili järele välja sirutada; eks see olnud alatu tegu?“
„Päris vargus ja röövimine,“ tõendas Gabriel jahedalt ja hakkas täie isuga toitu võtma. Agnes katsus paari suutäit, aga temale ei maitsnud toit mitte; ta söögiisu oli äkisti kadunud. Ta kõneles edasi: „Meie perekonnas olen mina ainuke, kes tädile aeg-ajalt salamahti sõnumeid saadab ja tema käest sõnumeid saab. Ma ei vabanda tema eksimist, vaid arvan seda suureks patuks, aga . . .“
„Kas see teie lugupidamist tädi vastu ei vähenda?“
„Minu armastust tädi vastu ei vähenda see mitte. Ma võiksin temale veel palju pattusid andeks anda, enne kui armas mälestus kustuks. Tema teost võin ma küll aru saada. Ta eksis armastuse pärast ja tema eksitaja oli vähemasti puhtast saksa soost ja kena, viisakas noormees, kelle ülem püüdmine tänapäevani on olnud tädi igapidi õnnelikuks teha. Hoopis arusaamatu asi on aga minu meelest see, et kõrgesti sündinud naisterahvad koguni eesti või läti talupoegadega abielusse heidavad, nagu selle hirmsa sõja ajal mitu korda peab juhtunud olema.“
„Häda ajab härja kaevu,“ naeratas Gabriel.
„Kõige suuremal hädal ei peaks niipalju võimu olema, et ta inimest iseenese silmis alandada suudaks!“ hüüdis Agnes õhetavail palgeil.
„Te ei ole veel kõige suuremat häda näinud, preili Agnes.“
„Kõige suurema häda vastu on ikka veel üks abi olemas: priitahtlik surm!“
„Surm on kibe rohi, preili Agnes.“
„Mina sureksin ennem tuhat korda, enne kui ...“
„Enne kui eesti või läti talupoja naiseks läheksite,“ jätkas Gabriel, kuna Agnes kohe parajat sõna ei leidnud.
„Enne kui ma üldse midagi teeksin, mis ma ise õigeks ei või arvata,“ lõpetas Agnes karmi tõsidusega.
Gabrielil oli tundmus, nagu puhuks külm tuul otse tema südamesse ja paneks seal midagi tarduma.
„Väga hea,“ mõtles ta, „et seda kõike su enese suust kuulen; pidasin sind külmaks ja uhkeks, aga vahel paistab su silmist midagi, mis kõik mu arvamised ümber lükkab ja mind unistama paneb. Küllap edaspidi olen ettevaatlikum. Kahju, et ta poisi riideski nii ütlemata ilus ja ilmsüütu, ta hääl nii mahe ja südamessetungiv on. Annaksin talle muidu kibedasti nina peale.“
„Härra Gabriel!“ ütles Agnes lühikese mõtlemise järele.
„Juba jälle „härra Gabriel“!“
„Ma ei või teile teisiti ütelda; minu meelest olete teie härra. Aga kas see ei ole ime, et mina veel sugugi ei tea, kelle seltsi ma sattunud olen? Teie ei ole mulle veel oma täit nimegi nimetanud.“
„Mis tarbeks?“ ütles Gabriel õlgu kehitades. „Ma ei ole teie seltsist, preili von Mönnikhusen, ega või teie tuttavaks jääda. Paari päeva pärast jõuame, kui jumal aitab, Tallinna, ja siis lahkume niisama äkisti, nagu kogemata kokku juhtusime.“
„Lahkume? Mispärast tahate teie lahkuda?“ küsis Agnes kohmetult.
„Ma kardan, kui teie teaksite, kes ma olen, siis kihutaksite mind kohe enesest eemale ja vannuksite seda tundi, mil õnnetuse sunnil minu seltsis teele läksite.“
„Seda saame veel näha,“ ütles Agnes naeratades. „Kes teie olete?“
„Suur patune,“ vastas Gabriel külmalt, „kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub talurahva veri!“